Soli tallaja. Tere päevast, klassikaraadio kuulajad, kultuurihuvilised Tartu kultuurielu saade, sallid alla ja on taas eetris, mina olen koer ja tänases saates on külas Tartu loomemajanduskeskuse juht Raul Orežkin. Tere. Tere. Alustuseks ütlen paar sõnaloomemajanduskeskusest üldisemalt, sest et kuigi ta on juba hea mitu aastat tegutsenud maa kohta, on ka inimesi, kellele see on natukene müstiline paik ja kellele on vaja hakata kuskilt algusest selgitama, et mida see siis endast kujutab või kui palju tal on Tartu linnaga pistmist. Oskad sa öelda mõned sissejuhatavad sõnad? Jah, eks meil endale tundub ka, et me oleme sellest juba nii pikalt rääkinud, et kõik maailma inimesed teaksid sellest juba teadma, aga tuleb aru anda, et nagu ikka uute asjadega ega need juurduvad aeglaselt rahva mällu ja tegelikult, kui ikkagi seal igapäevaselt sina keskuses asja pole ka, siis ikkagi väga täpselt ei tea, mis toimub, ma tea geenivaramusse, mis toimub teaduspargis samamoodi ilmselt inimesed kui inimesed ei tea, mis toimub loomemajanduskeskuses. Ja seetõttu me oleme ikkagi valmis uuesti uuesti rääkima, mida me igapäevaselt teeme, mis teenuseid pakume ja olen valmis seda tegema ka siin. Et laias laastus võib meie tegevuse nagu lüüa siis kaheksat ühelt poolt me oleme nagu loomeinkubaator. Tegutseme, kui ettevõtlusinkubaator, loomemajanduse valdkonnas, kus me siis aitame alustavatele ettevõtetel turule tulla neil teha oma esimesi samme nii-öelda siis nõustava käe all või sellises keskkonnas, mis toetab seda, et nad saaksid oma äririskid maandatud esimestel aastatel. Aga teisalt siis me oleme kui arenduskeskus, mis püüab seda loomemajandus Tartus ja võib-olla ka nagu suuremas piirkonnas siis kuidagi strateegilisemalt vaadelda, analüüsida ja ja arendada, et kui vaadata nagu meie ettevõtted, kes seal keskuses tegutsevad, siis need peamiselt on loomeinkubaatori kliendid ja kui vaadata neid üritusi, mida me korraldame noh, näiteks Antonises toimunud moeshow või Tartu noore kunsti oksjon või disaininädal sest need on pigem nagu arenduskeskuse töö vili Ja sa mainisid ka Antoniuse õue ka, et loomemajanduskeskus ei koosne ainult nendest kolmest majast Kalevi tänaval, vaid haldatega, Antoniuse õue. Kuidas teile tundub, milline see jaani? Ta oli olukord praegu on, mõne aasta eest räägiti sellest, kui ühes Tartu kõige lootust andvamast kultuurikvartalist ja linnakeskusest. Mis seisus te sinna jõudsid ja mis seisus ta praegu on ja kuhugi ta võiks laheneda? Meie asusime Antoniuse õue haldama kaks aastat tagasi, kui Antoniuse õue kunstnikud siis ühelt poolt olid väsinud nendest majade haldamisest ehitamisest ja soovisid teha seda, milleks nad sinna olid kokku tulnud. Et tõesti oma oma loomingut siis teha ja seda ka turustada ja müüa. Ja meie oleme omalt poolt püüdnud aidata sellel keskkonnal võtta, et mured, mida igapäevaselt siis kunstnike kummitasid, kui nad pidid tegelema sellega, mida, milles nad ei ole võib-olla kõige paremad nende hoonete haldamise ja arendamisega oleme püüdnud siis ka sinna keskusesse tuua siis uut värskemat verd ja mõtlemist selles osas, kuidas siis oma ettevõttes nõnda arendada, et et sellega võiks siis ka võib-olla minna eksporditurgudele ja just seal me seda potentsiaaliga väga suuresti näeme olemas on, sest meistrid on tegutsenud selles keskkonnas ja juba üle 10 aasta ja nad on tõepoolest saanud väga heaks. Aga kui vaadata seda Jaani kultuurikvartalit tervikuna, siis ega ka meie oma organisatsiooni poolt oleme tõesti kriitikat siin-seal jumalalausetes välja öelnud, et jaanikultuurikvartaleid ei toimi päris nii, nagu ta võiks toimida. See potentsiaal, mis selles kvartalis olemas, on natuke alakasutatud ja, ja eeskätt võib-olla oleks vaja siin lähiajal kokku leppida pigem selles, et kes võtab selle juhtiva rolli linna, vaadanud meie otsa, et kas äkki teie võtate, aga meil on hetkel niigi päris suur hulk tegemisi ja arenguid silmas silmapiiril. Et, et noh, vabatahtlikult ma seda päris ei võtaks, kui võtame, siis sellel on muidugi omahind, aga, aga küllap on ka teisi tublisid organisatsioone veel Jaani kultuurikvartalis, kes, kes võiksid seda seda vedada. Ja Ma näengi pigem, et hetkel on puudu sellest ühest vedurist, kes võtaks ja, ja koondaks enda ümber kõik need erineva vajaduste ja erinevate teenustega kultuuriorganisatsioonid ja püüaks need siis nii-öelda nagu paketeerida võimalikult. Selliseks, et neid siis oleks võimalik made linna turistidele või, või kellel iganes, siis suure raha eest maha müüa jutumärkides või siis tõepoolest, kui eesmärgiks on pigem nagu oma linnaelanike teenindamine, siis nagu vastavad need teenused nagu välja vormida. Et siin peaks nagu aru saama kõigepealt, et mis on selle kultuuriga notari ülesanne eesmärk, kui laiemalt ja siis vastavalt sellele ka siis mingite tegevustega nagu taha tulema, aga eeskätt ongi probleem minu arust selles, et ei ole nagu ühte konkreetset juhtfiguuri või ühte juht organisatsiooni, kes seda veaks. Siin on ka see moment ilmselt millisena on seda konkreetset õueala Haasitud tajuma või millisena osatakse seda ära kasutada, et on ju seal toimunud selliseid väiksemaid tubaseid, kontserte, tantsuõhtuid ja, ja väiksemaid Laatu. Aga see, sinu mainitud moeetendus oli minule ka suureks positiivseks üllatuseks, et tegelikult toimib ta ka selliste suuremate ürituste välilauana väga hästi teda võimalik selleks kohaldada ja ja noh, võib-olla see on siis ka avastus teistele, et saab selliseid asju seal veel teha. Ja kindlasti ma arvan, et me ei ole kogu seda potentsiaalide suutnud intodi üles leida, mis selles Antoniuse õues kui konkreetses paigas nagu on, aga eeskätt siis ma nagu enne mainisin, sa pigem isegi nagu noh käsitaks nagu võib-olla kogu seda seda kvartali kooslust nagu tervikuna, et need tõepoolest seal on ju selles kvartalis väga mitmed aktiivsed kultuurorganisatsioonide passiivsemad organisatsioone, aga neil kõigil on nagu väga head professionaalsed teenused ja neid tegelikult täna kompleksselt keegi ei käsitle, aga ka ikka turul ei pakkujad. Et kui ma kedagi ärritan oma sellise ettevõtluskeskse sõnavara pärast, siis see on mulle lihtsalt kolme poole aasta jooksul Loonas keskuses nagu sissejuurdunud, vabandan, kui ma kedagi nagu sellepärast solvame, aga see ei muuda nagu tegelikult seda. Seda seda sisu nagu kindlasti mitte, et jahidevalveerinud need mõisted Selle juurde tuleme kindlasti veel tagasi, aga aga ma küsiksin ka seda, et sa oled üsna palju liikunud sarnastes keskustes mujal ja kus Tartu võrreldes nendega paikneb, millised on erinevused, millised on sarnasused, kas on mingisugune unikaalsus suhtes oma linnaruumiga või ka linnaga, kui, kui haldusüksusega? Jah, et ega täpselt sarnast keskust ju mujal Euroopas polegi, et on, on tõesti ettevõtlusinkubaator olid, kus on juurde poogitud kaasa loome-ettevõtluse osa on suuremaid kultuuritehaseid, kus on samuti juurde poogitud siis näiteks ning inkubatsiooniosa, mis aitab siis ettevõtetel kasvada. Ja, ja see on ka nagu arusaadav, et igal pool ongi need üksused tekkinud seda nägu, mida mida nagu või mille järgi on olnud vajadused. Et ka Tartus ju, kui see keskus hakkas tekkima või see idee hakkas nagu küpsema siis tegelikult ju väga palju sai kultuuriavalikkus selles ju kaasa rääkida, et milliseid teenuseid on linnas vaja, millistest on puudus, viidi läbi mitmed uuringud, ka väiksed pilootküsitlused kunstivaldkonna kultuurivaldkonna tudengite seas ja vastavalt sellele siis ka struktuur, eriti selle loomemajanduskeskuse toimimismehhanism ja seetõttu nagu üks-ühele ei ole siin tõesti ühtegi keskust eeskujuks võtta. Ta aga samas kui noh, üldse nagu vaadata, et kelle, kelle pealt me oleme nagu malli võtnud, siis võib-olla kõige rohkem sarnanema Hollandi keskustele ja võib olla ka seetõttu, et Robert Marenissen, kes viis aastat tagasi Eestit külastas jaa, jaa, ja peale selle kuidagi ka meie fänniks jäi ja oli esimestel aastatel ka loomemajanduskeskuse patrooniks lausa vabatahtlikult sõitis ise tihti Tartusse katas ise kõik kulud, sest meil ei olnud ka tol hetkel võimalik talla neid omalt poolt katta, sest rahastus oli ääretult väike esimestel esimesel aastal. Ja seetõttu aga kindlasti nagu hästi palju mõjusid just amsterdami mudelist. Võib-olla, aga Tartu keskus on nagu mainisin, et ta on sündinud nendest vajadustest, mis siin kohapeal on olnud ja seetõttu on ta kindlasti selle linnaruumi ja kultuuriruumi jätamatus ruumiga lõimunud. Ja ma arvan, see on ka see, miks Euroopa komisjon pani omalt poolt tähele, kui analüüsis neid erinevaidkeskuseid, et et Tartu oli ühe Ühe kaheksa hulgas, mida Philip kärn omal ajal siis parimatest praktikatest analüüsis ja ja eks sealt tegelikult ka koorus välja, et kõige olulisem aspekt oligi see Tartu Laamas keskus on hästi tihedalt lõimunud kohaliku kogukonnaga ja kohalik erinevate organisatsiooni vajadustele. Ja tegelikult, kui vaadata, miks Tartu linn meid kasvõi toetab, siis ma arvan küll, et eks seetõttu, et tegelikult oleme suutnud tekitada töökohti selles valdkonnas õige, mitte meie, vaid meie juures tegutsevad ettevõtted, kus tegelikult töökohad ju järjest kaovad ära. Ja see tähendab, et täna on võimalik kultuuriinimestel tulla meie keskuse juurde, kuidas temas vähegi on seda ettevõtlikkuse vaimu siis et töökoht iseenda jaoks nagu luua ja just selles valdkonnas, kus ta on kõige suurem ekspert, et jah, mööndustega ta peab tegelema ka võib-olla teiste asjadega alguses kui ettevõtted käivitab, aga, aga tegelikult igas ettevõttes on võimalik võtta juurde lõpuks neid inimesi. Milles siis nagu ise võib-olla ei ole kõige kompetentne. Et jah, ma arvan, et tartellemmgaa küll nagu suhestub hästi palju linnaruumiga ja linna haldusaparaadiga. Kui levinud see mujal maailmas on, et sellised keskused on ka linna toetatud Tegelikult mujal maailmas nad peamiselt ongi toetatud linna ja riigi poolt ja kui on kui on mingid suuremat meetmed või, või mingid programmid, siis tihti ka nende programmide poolt näiteks loova tamm pere on ju puhtalt tegelikult linna algatus. Linn lihtsalt ühel hetkel sai aru, et kõikide ettevõtetele on vaja seda, loome majanduslikku teadmist juurde. Ja läbi siis erinevate tegevustega, festivalide, rahvusvahelises stamise ja festivalide loomemajandusliku aspekti suurendamisele läbi selle, et festivalid tõid linna turist ja mitut aastale festivalidele jäi ööbima ja tõid linnal on ta lisaraha juurde läbi selle teadmise kasvatamise siis programmist kestis mingi viis, kuus aastat ja raha selle programmi läbi, siis rahastati päris päris suuri ettevõtmisi, mittepäevaseid, festivale, erinevaid alaprogramm ja, ja neid programme, mis omavahel siis püüdsid lõimida kultuuri, ettevõtluse ja teaduse valdkonda. Ja kui vaadata kas või troll hättoni näidet, millest meie oleme ka praegu nagu võtmas šnitti, et oma seda järgmist arendust filmifondi ja paviljonid, et üles ehitada siis ka seal on väga suur roll just kohalikul omavalitsusel, sest kui veel võib-olla 10 aastat tagasi kohalikud omavalitsused ei tegelenud väga ettevõtluse arendamisega siis tänane ühiskondlik olukord tegelikult näitab, et kui kohalike taolistelt siia ei panusta sellesse valdkonda, siis ettevõtlus ei pruugi olla nii mobiilne, arenev, dünaamiline, ei pruugi tekkida neid töökohti, mida linnal on vaja. Ja kas siis on nagu targem tegeleda pärast tagajärgedega, kui linnas on, suureneb töötus ja tegelikult ka abivajajate arv linna sotsiaalvaldkonnale. Et selles mõttes on täna kindlasti nagu üks valdkond, millega kõik targad linnad peaksid tegelema ettevõtluses, tuleb kogu aeg elavdada ükskõik milliste meetmete kontserdis, inkubaator või mingid muud programmid. Aga et kallimad on alati tagajärgedega tegeleda siin valdkonnas, kui, kui selle ennetava tegevusega Sa mainisid seda kaheksa haapa praktika hulka valimist. See paneb mõtlema sellele, et kui kui siit Tartust kuhugi välismaale minnakse, kogemusi vahetama, siis on miskipärast ikka see eeldused, et me läheme sinna õppima, aga et kas sa tajud juba praegu seda, et et tullakse siia Tartusse Teit õppima või kes on need, kes kes vaatavad loomemajanduskeskuse, pole üles, et oh kui palju on siit üle võtta. Eks see kaheksa parima praktika hulka saamine oli loomulikult meile üllatus ja ma arvan, et seal on nagu parasjagu kindlasti õnnefaktorit, et me sinna sattusime sellesse nimistusse, aga pärast seda me tegelikult pisut ka nagu enne seda, aga pärast seda me saime kindlust ja, ja ka ka ka tegelikult, et teadmist, et tõepoolest, meil on nagu päris palju üle võtta, meil on päris palju õppida. Ja tänaseks me ikkagi juba tegelikult valime, milliste koostööpartneritega me teeme koostööd, millistega mitte, sest ukse taga on tõesti järjekord. Et juba mitte enam sarnased keskused, vaid tegelikult terved linnad või omavalitsused on meiega ühendust võtta ja, ja me võtame vastu vanad, tahad meile külla tulla loomulikult. Aga me ei saa olla neil nende kõikidel nagu projekti partneriteks, et selles mõttes on küll nagu tunda, et see olukord on nagu väga kiiresti muutunud, mitte et meil ei oleks nagu enam, et meil ei oleks kelleltki õppida, kindlasti on. Aga selles valdkonnas on Ta kindlasti saanud nagu päris tugev ka teha. Et et neid praktikaid on nagu võimalik ka siit juba üle võtta ja adopteerida omakorda teistesse riikidesse. Selle koostöö temaga peagi jätkame, teeme oma esimese muusikapausi, pastakas Tennis, kõuts sobilikku peal kehaga looga silmapiir. Kes olid alla ja Sallidele jätkade stuudios on Tartu loomemajanduskeskuse juhataja Raul Orežkin. Sa jõudsid juba vihjata mõnedele omavalitsustele, kes teiega on koostööd tegemas. Räägi nendest projektidest natukene lähemalt või plaanidest. Sa mõtled Eestis või ka Eestist välja? Jah, et et võib-olla selline kõige sisukam koostöö on praegu Siena linnavalitsusega, Itaalias ja ja, ja seal on nagu peafookus hetkel sellele, et Siena soovib kandideerida. Kas äkki 2018 19, millal siis iganes sinna Itaalia riikide järjekorda jõuab kultuuripealinnaks, aga kuna neil on väga tihe selline sisemine konkurss ja ligi 20 linn on kandideerimas selles esimeses voorus, kus siis valitakse välja nüüd teise vooru kandidaadid, kes kandideerivad, et see Euroopa liidus see ja parasjagu on veel ka sellest samast piirkonnast ka Pisa linn omakorda veel kandideerimas, siis nad otsivad konkurentsieelist oma linnale. Ja kuna neil on hästi tugev just selline arhitektuuri osa nii ülikooli tasandil kui ka kõik need väljakaevamised ja kõik need temaatikat, kultuuripärandi säilitamine, kaasajastamine, eksponeerimine, aga neil puuduvad teadmised, kuidas seda ettevõtlust ettevõtluse vormis veel paremini teha, kuidas seda võib-olla mingite tehnoloogiatega omakorda sidustada ja viia võib-olla seda teadmist või ka neid samu kultuuripärandit kuidagi rohkemate inimesteni, siis pöördu meie keskuse poole ja nüüd me oleme siis kohaliku ülikooliga vahetanud metoodikaid ja pane paika praegu sellist ühtset programmi, mille raames siis loodame, et juba uuel aastal on siis võimalik meil vastu võtta see eraettevõtjaid ja ka siis arheoloogia tudengeid, kes siis tuleksid Tartusse ja aitaksid võib-olla siis siinsete ettevõtetega koos mingeid, et teenused välja arendada, aga võib olla ka koos ülikooli või muuseumitega siis omakorda mingeid ühiseid ettevõtmisi teha. Ja samas samuti siis meie ettevõtted, kes siis on seotud audiovisuaalse valdkonnaga IT valdkonnaga, siis saaksid väljundi Itaalias. Ja see projekt peaks siis nagu tegelikult lõppema ka seinas siis sellise loomeinkubaatori käivitamisega, et seal küll siis ilmselt suure tõenäosusega ülikooli juures. Et see on nagu võib-olla kõige realistlikum koostööprojekt aga kõige võib-olla atraktiivsem värvikam koostööprojekt on meil tegelikult hoopis ühe Hiina ženšenni linna isegi mitte nagu terve linnaga valitsiaalse ühe linnaosa linnaosaga see linnaosa muidugi on iseenesest suurem kui Tallinna linn. Sensenis on 14 miljonit elanikku ja selles linnaosas nagu jõukam linnaosa on kuskil kaks, kaks pool miljonit elanikku. Ja, ja mis on nagu hiina probleemiks on tegelikult see, et et samuti on riik ja linn omakorda aru saanud, et loomemajandusel on väga oluline tähtsus ettevõtluse senisel kasvanud kasvatamisel ja arendamisel lisandväärtuse loomisel sellesse valdkonda. Ja samas ei teki iseloom mõtte Hiinas nagunii lihtsalt et seal on muidugi väga mitmed objektiivsed põhjused. Ja ka see riigikord on kindlasti mängib siin olulist rolli, aga nad on vähemalt jõudnud arusaamisele, et on vajalik. Kuidagi seda loovat mõtet siis aidata omakorda panna ettevõtluse vormi ja aidata nagu siis nendel Hiina ettevõtetelt samuti muutuda konkurentsivõimelisemaks, et nad saaksid oma tooteid ja siis väljapoole pakkuda nagu murda välja sellest allhankemaa imidžist, mis meil praegu on. Ja seoses sellega nad pöördusid siis Euroopa liidu poole, et otsida koostööpartnereid ja sealt omakorda siis pakuti välja mittu inkubaatorites. Keegi kõik käisid siis selle Euroopa delegatsiooniga seal kohapeal ja siis Shenzhen'i linnaosavalitsus siis soovib siis meiega praegu koostööd jätkata, nii et mille osas siis me töötame välja sellist nagu frantsiisilepingut, et siis on nagu võimalik, et näiteks Tartu Loomeinkubaatori frantsiis ostetakse näiteks on seni linna ja hakatakse sealsesse nende selle frantsiisi alses pakkuma loomeinkubaatori teenuseid ja seal on tegelikult väga palju nagu ära tehtud küll juba, et näiteks suured kinnisvara magnaadi on välja arendanud terveid suuri Disaini kvartaleid. Ja seda seetõttu, et kui nad omakorda pakuvad loomemajanduse valdkonnale mingeid teeneid, kinnisvaraarendajad vabad, jälle mingeid maksusoodustusi või saavad mingeid maatükke odavamalt, et valitsuselt ja seetõttu on nagu seni infranagu väga jõudsalt välja arendatud ja on tõesti suured pinnad disainer kontoritele, disainiettevõtetele, aga kohe mitte keegi, see sisuliselt ei arenda neid siis ja riigikorda nagu iseenesest ei, ei soosi sellist loome-ettevõtete teket ja tegelikult need loojaid siis oli seal ka mingis mõttes isegi repesseeritakse, siis on nüüd Hiina valitsus nagu hakanud ringi vaatama ja soovib osta sisseprogrammi, mis aitaks loometatel tekkida need noh, need on kaks sellist erinevat äärmust, mõlemad on üpris realistlikud töösse minema. Aga selle Hiina puhul muidugi noh andmeid, aga väga paljud partnereid hoiatanud, et enne, kui pole lepinguid allkirjastatud ja esimesi makseid tehtud, ei, ei ole ilmselt nagu hea hõisata, aga noh, see on nagu üks huvitav asi, mis on hetkel nagu töös. Siin oli mitmeid huvitavaid näiteid selle kohta, kuidas kultuuri ja ettevõtlust sidustate ja ja asjade õnnestudes moodustubki selline sild nende valdkondade vahel, aga ilmsete kogete päris palju ka seda et sellise vahenähtusena te saate kriitikat ühelt poolt nendelt loomeinimestelt, kelle jaoks loomemõõdulise mõiste tekitab mingisugust tõendit saati siis veel see, mida sa nende meelest sisaldab. Teiselt poolt tuleb kriitika ettevõtluse inimestelt, kes leiavad, et ei ole oma inko pantide suhtes piisavalt karmid, et ei kehtestanud neile ettevõtlusreegleid, vaid nad on pigem nagu mingisugusel vabapidamisel. Kuidas nende eelarvamustega toime tulete või, või kas need suhtumised on ka aja jooksul jõudnud juba muutuda? Niipea, kui on selline tunne, et jah, et üks ja teine suhtumine on jõudnud nagu muutuda, niipea me saame kohe nagu tunda, et ei, see pole tegelikult kuskile kadunud, et tõesti, nii nagu sa mainisid on suurel hulgal kultuuriinimestel siiamaani loomemajandusse kriitiline suhtumine. Ja noh, võib-olla on seal mingi õigustatud faktorit, aga võib-olla mitte aga iga uus asi tekitab mingeid küsimusi ja, ja ilmselt ka mingit kriitikat, mida on nagu tark uuesti uuesti üle küsida, et saada kinnitust, kas ollakse nagu õigel teel. Aga samas mina olen seda käsitlenud ikkagi nõnda ja me ka oma tiimiga oleme püüdnud seda seda käsitleda, nõnda et tegelikult on loomemajandus täna ikkagi võimalus kultuuriinimestel läbi ettevõtlusmeetmete ja läbi ettevõtluse toetusrahade, mida siia valdkonda tegelikult suunatakse ja mitte vähe veel ka järgmisel perioodil 2014 kuni 20 on võimalus tegelikult luua endale tugevad firmad, palgata inimesi väga mitmeid erinevaid starditoetusi ettevõtlusalaseid koju tuua ja seeläbi endale ikkagi ise oma ettevõttes töökoht kindlustada. Ja võid ju olla ka edaspidi looja ja kahe loomise projekti vahel siis tegelikult ettevõtluse alal leiba teenida, leiba, teenida sellega, milles sa ikkagi oled nagu hea ja, ja spetsialist. Ja loomulikult me puutume kokku ka kriitilise vaatega ettevõtluse poole pealt, eriti. Selle selle kildi koha pealt, kes võib-olla peab oluliseks ettevõtted peavad alati väga kiirelt kasvama, ettevõtted peavad, kohe hakkame eksportima. Ja ühest küljest see tõenäoliselt ongi. Meie majanduse veduriks ja, ja küllap see ka ka nõnda on tulevikus, kuigi mul on küll nagu tunne, et kogu see ettevõtlusmaastik on samuti nagu ümberstruktureerimis tegelikult suuredki kandid võivad olla üldse nagu ühel hetkel ikkagi juba juba juba minevik ja tegelikult üha rohkem räägitakse ka mõnedes ringkondades just selliste nagu väike ja mikroja keskmise suurusega ettevõtete pealetungist tegelikult innovatsioon, seda on juba ju ka korduvalt erinevates riikides uuritud, sünnib just tegelikult eeskätt väikeettevõtetes. Siis. Peab ütlema, et selle kolme poole aastaga oleme pidanud väga palju selgitustööd tegema, mis asi on loomeettevõte, mis asi on looming, kes on loominguline inimene? Kas ta vajab erikohtlemist ei või ei vaja, selle üle võib lõputult vaielda, aga ma arvan, et nii üks kui teine sihtgrupp on, on selle aja jooksul aru saanud, et tegelikult loojaid on vaja ühiskonda palju loome-ettevõtteid on vaja ühiskonda. Ja, ja kui iganes ja kriitikameel, see on lihtsalt selle viimasele konverentsile, kus see kriitikameel nagu jätkuvalt oli üleval siis tegelikult oli ka näha, et kogu see rahvusvaheline seltskond, kes seal kohapeal oli, tegelikult vastandus sellele väga kiiresti ja, ja inimesed, kes on puutunud kokku loome-ettevõtluse arendamisega saavad tegelikult aru, et siin ei saa mõõta ainult neid väärtusi, mida tavaliselt on ette võtta suhtluses harjutud, mõõtma käive, eksport? Jah, loomulikult on oluline töökohad, seda me oleme ka oma inkubaatoris oluliseks pidanud ja, ja see on üks tingimused inkubaatori sisenemiseks. Sisenemisel peab ühe aastaga loome-ettevõtte töökoha, aga kõik need käibed ja ekspordimahud, need on ikkagi iga ettevõtte enda ambitsioon ja mida meie aitame ellu viia. Eeskätt on peame oluliseks ikkagi brändi arengut võimet, et teha koostööd erinevate valdkondadega, võimet teha koostööd oma valdkonna sees ja anda lisandväärtust teistele valdkondadele turismivaldkonnale, aga miks mitte ka tööstus ja, ja, ja, ja muudele valdkondadele. Ja teil on ka selliseid projekte või või peaks siis ütlema juba protsess ja kuna nad on niivõrd pikalt kestnud, mis annavad väljundiga neile, kes ilmtingimata teha ettevõtet teha, ma mõtlen siin näiteks kunstioksjonit mis võimaldab noortel kunstnikel ennekõike oma nime tuntuks teha, aga ka hea heal juhul oma oma teos mitmekordse hinnaga kellelegi maha müüa. Sa oled ka selle protsessi juures olnud sealjuures ka ise kunstiostjana. Mis tendentsi sa oled tähele pannud, mis muutused seal on toimunud nii kunstnike suhtumises, nii nendes töödes, nii ostjate suhtumises, avalikus huvis ka võib-olla. Kunstnike poole pealt on kindlasti olnud märgata seda huvi kasvu, et kui esimestel oksjonitel pigem toimus esimene oksjon toimusid pikendamise kuraator kuraatori kaasabil, kus kuraator siis püüdis ühte või teist kunstnikku kohale meelitada ja, ja siis läbi oksjoni andsime loomulikult parimad, need tööd saaksid maha müüdud. Et tekiks eduelamuse järgmisel korral siis juba uuesti kunstnikud tuleksid siis ühel hetkel me saime aru, et kuraator on pigem juba natuke isegi nagu takistav faktor, et tegelikult nagu märksa rohkem inimesi soovima töid oksjonile tuua. Ja siis ma ei mäleta, kas kolmandast, neljandast oksjonist me siis lasimegi sellise oksjonile tööde esitamise vabaks siis sellise klausliga komisjon siis valis nende tööde hulgast välja parimad, et garanteerida ikkagi see tase. Kuigi tegu on jah, noore kunstnikuga siiski teatud kunstiline tase, et anda kindlust ostjatele, et need tööd on ikkagi professionaalide poolt nagu veel üle vaadatud. Ja sealt pealt tegelikult ju okas hakkaski, tuligi nagu esimene muutus, et loomulikult esimesed oksjonid olid kuraatori nagu ja see oli ikkagi väga hea, sest et kulaator oli kas tegu oli Kivaga ja, ja, ja tema tekitas juba sellise usaldusväärse silla siis kunstimaailma ja, ja nende kunstiostjate vahel. Aga edaspidi muutus oksjonipilt ikka väga kirjuks, sest et tõesti tavaliselt meile tuuakse kaks-kolmsada tööd, nende hulgast valitakse välja 40 50 tööd, mis tahavad müüki. Et tõepoolest seal on nagu ühest küljest. Neid töid seinast seina või neid erinevaid tehnikaid, aga samas toetades nagu Indrek Grigori sõnadele, kes alati kõik need oksjonitööd üle vaatab ja oma hinnangu annab, et oleks tõeline kunstiteadlasepoolne. Hinnang nendele töödele, et nad ikka kontartulikud, et seal on esindatud just kõik see, mida kus õpitakse ja, ja mis on nagu Tartule eripärane. Aga minu arust. Tööde valik, näiteks viimasel oksjonil muutus pisut minu jaoks natuke konservatiivseks ja ma kuulsin ka nii ühelt kui teiselt kunstikogujad tagasisidet, et ei olnud enam nii sellist särisevad või energilist noort kunsti, nagu oli varasemates projektides nendes oksjoni oksjonitel. Ja, ja see tõi ka kaasa mõningase sellise loiu ostmise. Et ostjaid oli vähem võrreldes vähemalt eelmise korraga ja töid müüdiga vähem võrreldes eelmise korraga, nii et ei saa nagu üleandjat oksjonil nagu väga kindel, kindel selline ta, ta, ta on mingis mõttes nagu välja kui vaat, aga ja, ja nüüd me peame ikkagi katsetama seal selle formaadi sees ikkagi mingit uuendusi aeg-ajalt sisse viia, selle korra uuendus oligi ju fotokunsti, tahtsime fotokunsti rohkem tähelepanu alla saada ja püüdsime läbi selle siis fotot Tuua rohkem ostjateni, aga noh, tuleb välja, et see nagu see läinud ostjatele nii palju peale. Ja, ja seetõttu järgmine kord püüame nüüd midagi muud ja, või siis pöördume korraks ka selle vana poole tagasi, aga nagu katsetame, et ikkagi saad aru, milline on see ostjate huvi, kas on võimalik osta lisaks sellele, mis tavapäraselt oksjonitel on veel midagi ekstra pakkuda juurde. Ja näiteks üks tore algatus sündis isegi sellel oksjonil, et puhtalt selle baasil, et eelmisel oksjonil, mis läks väga hästi ja mis oli tõesti kõik rekordini müügikäivet ja kui, kui ka kallimate tööde, kui ka kiiremini tõusvate tööde osas kus kunstikogujad mainisid, et nad tegelikult oleksid ostnud veel, aga neil ei ole kuskile need õlid enam panna. Ja sellel oksjonil kuulutasime välja siis võimalused, kui keegi soovib osta mõne alustava kunstniku tööd, aga tal pole endal kodus enam seina, kuhu seda riputada ja tal pole ka sellist staatilist, koguvad seda kuskile siis arhiveerida, et siis ta võib selle töö osta ja me leiame siis annetada ja me leiame siis ühe sellise seina, kuhu ta siis panna. Ja praegu lastekodu Käopesa sai sellelt oksjonilt kolm tööd, nii et selles mõttes see on jälle nagu võib öelda, mingisugune uus uus tegevus, mis sellel oksjonil üpris niimodi improviseeritud kuidagi, kes ja, ja tõenäoliselt ma arvan küll, et nagu jääb oksjon traditsiooni ka edaspidi. Nii et see okse nagu muutub kogu aeg on, aga kohe peab olema ka valmis, selleks, et tegelikult kõik tegelesite teeme peavad olema eeskätt suunatud ikkagi selleks, et neid noori kunstnikke tuntuks teha ja aidata neil esimest, et müüki teha, et kui sel korral oli oksjonimüük loid, siis me peame nagu läbi analüüsima, mida Arno kord teha teistmoodi, paremini, et ikkagi võimalikult suur hulk töid maha müüa. See on oksjoni eesmärk. Mille alusel sa ise kunsti ostad? Ma pean ütlema, et mul ei ole mitte mingit kindlat taktikat, et ma tõesti ostan selle järgi, mis mulle sel hetkel tundub nagu kõige põnevam ja atraktiivsem? Jaa, jaa. Kuskil pool aastat tagasi andsin ühe intervjuu meie enda blogisse, kus Ada kirjutas. Minust ja siis, ja siis sellest maalist kontori seinal on seal laura põllumaal mäletagi praegu nime kahjuks pean tunnistama. Ja, ja, ja kui, kui ta küsis, et miks sa selle maali ostsid seda maali veel korra nagu selle pilguga vaadata, siis ma sain aru, et ma ostsin selle maali tookord tollel korral tollel oksjonil ainult seetõttu, et ma igapäevaselt tegelesin RMK-s nende majade renoveerimisega ja minu tavapärane töökeskkond, et ühelt poolt siis nagu varemetes majad, mida hakati üles ehitama ja Laura Põllutöö täpselt tol hetkel sümboliseeris mulle seda esteetikat või õigemini seda vana ehitusprahti, mida Laura siis oli suutnud panna sisest eetrisse vorm, et anda talle nagu uus väärtus. Ja, ja ma sain sellest aru alles tagantjärgi, et see oli, nagu see impulss oli, oli selle töö ostmisel on kõige olulisem. Ja, ja tegelikult, kui ma praegu kassa meenutan neid mõningaid töid, siis mida ma olen oksjonitel ostnud, siis need on tõesti tolle hetke tolles hetkes ilmselt kõige kõige olulisemad värvid, kujundid, ideed, kontseptsioonid, mis selle töö taga on, et nad kuidagi lähevad tol hetkel kord, et see on puhas nagu emotsionaalne. Kunstist ja majadest räägime peagi-peagi veel, aga kuna loomemajanduskeskus on ka üks Tartu muusikanädala toimumispaiku ja ja pakub väljundit ka Tartu noortele muusikutele, siis üks täiesti uhiuus lugu siit, mis alles täna ametlikult välja tuli nime Schmidt ja Sandra. Kes olid alla ja Ja see oli talle ja see on koos Pehk vahega täna Raul Orežkin. Rääkisime enne kunstist. Sul on endal plaanis teha suveks galerii Vahniasse. Kust see idee tuli? Ja kui ma nüüd ütlen, siis ma arvan, et mind hakatakse natuke kummaliseks pidama. Aga see Barna lugu on natuke nagu müstiline lugu, jah, ja see sai alguse ühes suveunenäos, kus, mis oli nii realistlik, et, et ma tõesti, isegi hommikul ärgates olin täiesti kindel, et ma olingi seda päriselt teinud, mida munanevas tegin. Ja siis poole päeva peale jõudis minuni reaalsus, et tegelikult selline unenägu sime, isegi postitasin, mäletan selle oma Facebooki kontol, et et motion unenäos täna suvemaja ja, ja et see oli nagu nii realistlik, et ma lausa kontrollisin pangakontolt. Pangakontot Mariaalsuses tegelikult ei kontrollinud, et ma sain aru, et tõesti, et see ei saanud nii juhtudes polnud karvel sellist summat, et seda maja osta. Aga see jäi kuidagi mul alateadvusse kummitama ja samal õhtul võtsin, et miskipärast kinnisvaraportaali ja natuke nagu siis surfasin seal ringi ja mu üllatuseks leidsingi selle. Selle maja, mida unes nägin, sõitsime juba järgmine päev 100 maja kohapeale vaatama. Kinnisvara agent ütles, et minge kohale, et vaadake ise ära, et et me hakka tulema, et tõenäoliselt nii kui seda maja ei soovi. Kuidagi käisime kohapeal ja siis veel nagu veel rohkem nagu hakkas see maja seal meeldima ja kogu see atmosfäär, mis, mis selles varna külas seal Peipsi ääres oli. Ja, ja tegelikult Tilendist kuut aegagi mööda, kui me olime siis selle maja omanikud ja, ja, ja kuna see on selline tüüpiline kalurikülamaja suure kahepoolse uksega paadikuuriga siis mõtlesime, et nad nii palju pinda meil ju endal suvemajaks vaja pole, piisab, kui me seal, kas saame üks, kaks tuba kordama pere jaoks ja võib-olla üks, kaks tuba külaliste jaoks. Ja, ja see kuur on nagu noh, hästi suure võimas ja kuidagi nagu siis hakkas nagu tekkima see mõte, et midagi võiks kuuris teha ja ja kuidagi nagu üks mõte viis teiseni ja nüüd on see tõesti jõudnud selleni, et me järgmine suvi nüüd juba ilmselt 100 protsenti, et avame seal siis suvegalerii suvegalerii on tõesti kõige-kõige parem mõista nõnda, et kui võtta endale nagu mõõdupuuks suveteater ja mõelda, et mis, mis tähendab rikk suveteater, et sama siis näituste vallas oleks oleks siis sellel suveriaatri suve suvega järgilse roll, et anda natuke nagu sellist teistmoodi programmidest moodi näituseid, natuke nagu sellist väljasõiduelamust. Ja, ja võib-olla sellist suvise suvises noh, võib-olla pisut rohkem meelelahutusprogrammis seda kunsti pakkuda, kui võib-olla galeriid, seda siis linnaruumist teemad. See huvi vanade majade vastu hakkab tõepoolest sinu puhul laiemalt silma ja see tahtmine neile mingisugune uus elu anda, kust see tuleb? Seda on ilmselt väga raske niimoodi öelda, et kust see tuleb. Ma arvan, et see mingil määral tuleb lapsepõlvest. Et ma olen üles kasvanud. Valgas ja Valga on teadupärast piirilinn ja tegelikult oli ju tegu ju kahe linnaga siiani Valga ja Valka. Ja tegu on tõesti kahe linnaga, sest need on kaks täiesti eriilmelist linna. Valga linn, nõukogude ajal oli selline minu jaoks natuke nagu aguliline pisut jääma ja natuke nagu igavam ja, ja kõike seda põnevat poolt esindas minu jaoks Valka linn, mis oli siin arhitektuuril pisut teistmoodi, isegi võib-olla väga palju teistmoodi. Sealset linnapargid olid hoopis põnevamad, atraktiivsemad ja, ja tagantjärgi kui majandus isegi kohustuslik Lenini kuju, mis sel ajal iga linnaväljakul pidi ju üleval olema oli Valka linnas lahendatud modernses võtmes ja ma pole ühtegi Lenini kuju rohkem modernse skulptuuri näinud, kui, kui kui seda siis Valka linnas ikkagi oli. Ja ma arvan, et selline nagu noh, armastas nende linnaruumi või selle suhestumine linna keskkonna vastu, mul sealt ongi alguse saanud. Et ma nägin seda kahte üles, kasvades kahte erinevat linnaruumi, nägin, kuidas linnaruum või pakkuda sellist innustust ja inspiratsiooni ja võib seda ka tegelikult nagu ära võtta, mingil määral. Ja seetõttu oli mul nagu väga hea alati siis kas siis jaluta? Ta tahab suhestuda rohkem ühe linna või teise linnaga vastavalt, mis tuju mul siis oli. Ja Valgas oli hästi palju selliseid vanu maju kesklinnas alles on siiani ja nad on väga halvas olukorras osad neist mis jäid mulle kooliteele ja, ja üks neist oli selline natuke, isegi nagu pisut hirmuäratav juugendstiilis maja ebarelikke elementidega, kus siis olid suured Meirgavad, lõvid, lõvipead, maja fassaadi küljes. Nendele jääbki neli või viis, täpselt, ei mäleta enam. Ja miskipärast need lõvid tekitasid teatud sellist nagu hirmu ja põnevust ja, ja kuidagi nagu mäletan, sellest majast mööda minemine oli alati nagu selline omamoodi nagu mingi põnev seik lapsepõlves. Ja ja noh, ma arvan, et see kõik see kokku on nagu tekitanud mingis mõttes sellise teatud tõmbe nende vanade majade poole. Ja, ja, ja kuna ma olen näinud nende osade vanade majade puhul sellist lagunemist ja kokkuvarisemist, siis on ilmselt lihtsalt mingi teatud aspekt minus nagu noh, näinud vajadust vähemalt mõnda vana maja, mida on võimalik siis kuidagi nagu uuele elule aidata ja neid tõesti on olnud, et ma ükskord isegi lugesin kokku, et neid maju koos selle Varnja majaga on tegelikult kuus, kuhu ma olen oma käe külge pannud ja aidanud kuidagi sellel vanal laguneval majal, nagu siis uus hingamine saanud. Samamoodi Tartus Karlovas kaebusele. Jah, isegi tooma ja noh, ta tõenäoliselt ei olnud lagunemisohus, et tõenäoliselt oleks keegi tulnud, kui oleks, mina olen keegi teine sinna sisse tulnud ja see oleks üles ehitatud, aga aga eeskätt. Eeskätt et sellised päris lagunevad majad on olnud Kalevi 17 ja võib olla ka see Varnja omad, ma arvan, kui see Warne maja veel paar aastat oleks seisnud, siis tõenäoliselt sellest enam väga asja poleks saanud. Iseloomustab see seda, kuidas need Tartu arengut laiemalt, et mitte sellise Ellise kiire tohutu Modenazintseeruva kasvuna, vaid pigem selle säilitamisel on, ma küsin sellepärast, et eks noh, mõned ajad tagasi või üsna hiljuti siin küsiti mitmetelt kultuuriinimestelt ka, mida nad Tartust tahavad või mis peaks Tartust saama ja oli ka selliseid hääli, kes ütlesid, et, et las Tartu jääb selliseks väikseks natukene uniseks, siia ei ole mingisugust ettevõtlikkust vajagi. Ilmselt see nüüd päris sinu ettekujutusega ajastu. Kuhu sa seal paigutad nende mõtteviiside vahel? Ma ei ole jah kunagi olnud selline nagu äärmuste esindajad, et tõenäoliselt ta siin ma paigutaks kuskile võib-olla keskele. Et ma arvan, et ettevõtlikkust on ikkagi Tartule vaja ja tegelikult kogu see baas, mis meil tuleb ülikoolidest ja see kogu see potentsiaal, mis tuleb ülikoolidest on ikkagi suures osas ju ära kasutamata ja kindlasti on nii avalikul sektoril, erasektoril, koga nagu ülikoolil omavahelises koostöös võimalik tekitada mingi selline panus, mis, mida võib-olla praegu ei oskagi nagu sõnades kirjeldada, kui jälle leiduks keegi, kes suudaks kõik need kolm valdkonda ühendada ja selle valdkond nende valdkondade ühise arengu ja lõimumise eest nagu seista, et kahjuks seda inimest pole vabatahtlikult leidunud läbi mõne organisatsiooni. Noh, võimalik, et nagu mõttekoht tänastele linnajuhtidele, kes, kes võiksid maanteel võimalik, et tuleb siis nagu linna poolt kuidagi nagu määratleda või kuidagi linnapoolses positsioneerida. Ja ma ei ole, kui väga selliste uusehitiste vastane ka kindlasti mitte, et minu arust selline oskuslikult ja põnevalt projekteeritud uued hooned ja ultramoodsad hooned võiksid, et täiesti Tartus koha leida ja neid võiks isegi võib-olla rohkemgi olla. Aga kindlasti tuleks nagu Tartus säilitada seda, mis on võimalikult hästi ja, ja noh, elades ja töötades ise Karlovas siis eks muidugi on natuke nagu kahju vaadata, kuidas Karlova järjest autostub, kuidas järjest nii, et õhksoojuspumbad majadele tekivad ja ma saan täiesti nagu aru, et see on nagu paratamatu ja ma ise olen samuti autosõitja seal Karlovas. Aga see natuke nagu teeb ka kurvaks ja samas ma nagu olen aru, et see on paratamatu, et see on nii, et, et tegelikult inimesed lähevad järjest mugavamaks ja kui on võimalus, siis ahjusid enamik köeta köetakse hooned üles, teisel viisil. Et mulle endale väga meeldib ahju kütta ja minu arust on teraapiline tegevus. Jaa, aga samas kes teab, et kui ühel hetkel ei jaksa enam puid sisse tuua, siis on ka väga mõnus, kui oleks niimoodi kuskil üks nupuke ja tuba saab soojaks, et ma ei ole nagu progressi vastu, kindlasti mitte. Pigem see peaks nagu suutma sobituda keskkonda, nõnda et ka see, mis on nagu oluline ja, ja, ja väärtustamist vajab, et see kallesajakse haiget ei saaks. Sellega on hea lõpetada, rääkida oleks veel väga paljust, aga saade on otsakorral. Aitäh, Raul Orežkin. Edu sinu ettevõtmistes ja meie kohtume siin jälle kuu aja pärast lõpetama. Pandeesoutšoundubavad aitäh.