Säuts. Alustaksin täna sarnast sõnadest erapoolik ja erapooletu, kuivõrd neid vastandtähendusega sõnu aetakse segamini või ei teatagi, et sõna erapoolik on olemas, tundus olevat vajalik, niisiis erapoolik on see, kes on valinud poole, suhtub millessegi juba oma poole, valinud eelistab kedagi ja ei ole selle tõttu erapooletu. Erapooletu on siis see, et kellel pole eelistust või kes on otsustanud poolt mitte valida erapooletu võõrsõna vasteks sobib mõnikord neutraalne. Mina pole erapooletu, kui küsimuse alla tulevad üleüldse võõrsõnade oma sõnad tahaks ikka neid viimaseid eelistada on lihtsam, enamasti mõnikord lihtsalt värskendav. Näiteks olen ma viimase paari kuu jooksul kuulnud järjepanu debattides debateerimisest paneelidest panelistidest diskussiooni, sest et paneeldiskussioonides olen pidanud neil ka ise osalema. Viimast liiast liitsõna paneeldiskussiooni välja arvates on need sõnad iseenesest ju keeles olemas ja võib kasutada. Aga kahju on ikka. Debatiks nimetatakse juba igasugust arutelu vaidlust. Näiteks üks hea kolleeg küsis nõu, et neil tekkis debatt, et mida teha nimedega, kuidas neid kirjutada. See on ju lihtsalt vaidlus. Kahju on väitlusest, et teda ja temast keegi ei pea, ei väitla panelistid väitlejad välja vahetanud. Samuti ei kuule enam eriti kedagi arutlemas arutamas, vaid ainult üksikdiskuteerimas. Ühel debatil kuulsin ka võõrmõjulist väljendit istuv linna peaametis oleva linnapea tähenduses. Kahju küll, laske inimene vabaks, kas peab teine muudkui istuma?