Süütu vahepala. Ja vanapoisi keskmist pole raske leida, see on lesk vist. Nii ka tõe ja vale vahel kesktee vali. Poetama mõtte suust, kui nali Tõe kõrval ta lahkub, sidus ta küljeluu jale, seal pole madega olla truu. Siis õlusakamada laulul ööl kui enamik kes. Ja tunne Antsis lihana või tunne siis kalana. Sa mõjud ikka süütu palana. Aga inimene tahab olla kellegi ees. Aus demar ramp on nõnda konstrueeritud. Ehkki ausa mõte seda ei oota siin Rapla siis saab justkui siis desinfitseerida. Ja kõval häälel kõneled, kui päris tavaline inimene. Ja tunnen siis lihana või tunnen siis kalana? Sa mõjud ikka süütu vahepalana. Lühikesed vale jalad, pikemad, õel. Tänu tõele lendad pikalt. Ausa jutu adressaat on vahel nõnda, ööl. Tänud all, sa ei saa New Yorki. On vait ja ees valla nii kaprid kui kanadan. Kuid avameelne maabub potilaadal. Ja tunne siis lihana või tunne siis kalana. Ka süütu vahepalana. Alatasa aina siiras, kõikides aus. Palju suppi kaob, kogedetu, võib tulla üldsegi su ütlemistes. Aus. Mõnikord on aastaid teab kus veedetud. Tõetera pista taigna sisse nagu rosin on tõdede jaoks parim pakett. Ma ei julge nüüd arvata, kas ma sellega tuju ära rikun, aga siiski aeg on niisugune keeruline, et sunnib silmitsema aeg-ajalt ka selle elu ja praeguse aja liikumiste suguseid nukramaid pooli. Ja kui teda üldse kunagi võiks ajaliselt ette kanda, siis võib-olla see praegu niisugune aeg ma siis teen teie siit lahkumise lihtsalt natuke kergemaks, sest jällegi ma nalja selles loos nagu ei näe. Pealkiri on, mida teha patustega. Seifis seisid andmed, terasluku, valvel, kellel raudu pandi randmed, millal, kelle palvel. Keldris seisis sadu kohvreid igast 1000 kausta, igas kaustas inimohvreid. Jaga roima tausta. Poleks Vandränkariidi musta maagia nutikatki musta ajalooarhiivi ei saanud sisse lutikatki kuid puhkes horisondil paljastuste tule. Keel kärpis tiibu igal Tondil avas kaarte KGB-l. Tõde tõusis üle kalda jubedalt ja imeliselt ilmestama vägivalda. Tükati on nimeliselt, kelle Jel süüdistati, kelle laimsay tangideks, kelle viipel küüditati, kelle käsk viis vangideks. Kas need süüteod nüüdisajal saavad bumerangi teks? Kaska Maarja Al sigineb vints käidise hakanud Felix Cherrynskeid karmist kättemaksujanus süvitakse paberisse kandes kurja panust patuedetabelisse. Nagu näiteks korraldas suurelist lõikuse pidu rahvast peajagu lühend aas tunduvalt, koondades komparti ridu tuhandeid maamulda ühendas miinus 10 punkti. Soodustas massilist saleduskuuri, kahtlased tassis eeluurimispuuri miinus üheksa punkti. Päästis suuga, keda suutis täpselt öeldes iseennast endagi vennad ohvriks muutis, rääkimata metsavennast, miinus kaheksa punkti. Austades koristo tööde aktsiooni, läks hoogu heakorraplakatist viis eelmise korra ajaraamatut hoovi aastaks sai tule hakati eest miinus seitse punkti. Naabri varandust arvele võttes temal talu sai endale varsti. Kes vist ränduri huvide mõttes elupaigaks sai. Krasnojarski miinus kuus punkti märkis üles akna tagant nähtud jõulukuuski, mille eest sai esimehelt nääriks paari suuski. Miinus kolm punkti. Ütles kodus naisele, et läheb meiereis, käis aga vargsi komiteesi aastaski parteis. Meenus üks pomm. Ruttu punktid kokku liita, kellel nupud maha niita, keda viia tuleriita, keda puua uksepiida, karistuseks õigeks kiita. Aga pidage ometi, pidage see vene võimulik jõhkrus vahelt Mürgiste süüdistas ridade, ilmub hirmusegane kõhklus, püüeldakse püha kättemaksu matkides punaste metsikust ei jätku meil kunagi jaksu vältida järgmist eksitust. Hoiad sihikul, elavad Saaki ika vaid pettuda saansus kommunistliku kombeks haakis matuka tukkuv humaansus, kiskugem, nuriteod, alasti, raiugem pealegi kivisse häbitud äsja või vanasti kipp pigem nimeti rivisse. On tahvel, tumm ja julm, mis siis, seal lebab kumm ja seisab riis. Mälestuste tuhas, roni sääre, leiad Johansoni läbi häbi läbi vere Käbini, Arnold Mere veidikust või kaosonist, Sadlenzmanni laosoni tuhni lossist, Laaneni otsiga, kaanest kaaneni, häbi, rivi saameni, Vaino ja Rist Laaneni elavatest mullasteni jaanimäest kuni kullasteni. Kuid tahaks loota, et looja ees käed jätab puhtaks, rahvas kaabakad ja nendega aimud praadi omas rasvas. Tõde ei salli salastamist. Kuid põdegu halvad mehalastamist. Võimalik, et härra arma minu kallis kolleeg lahkumiseks veel mingisuguse lõbusa viisijupikese ette kannab, aga olgu siis tänane üldpilt sellest tunnist piisavaks tõestuseks selle kohta, missugusel seisukohal selles satiilis ja huumoris asume praegu meie kaks ja kuivõrd segane on seisukohta võtta paljalt naerdes või paljalt vihastades, need asjad on kahjuks liiga käsikäes ja alustasin juttu lootusega või kartusega, et me võib-olla siin majas enam kokku ei saa. Mis oli küll öeldud, rohkem naljaks siis tõsiselt ma loodaksin, et meie järgmine suurem kokkusaamine toimub natuke paremate tähemärkide all siis kui me ei pea igal hommikul tõusma hirmuseguse mõttega, et mis jälle muutunud on ja kuhu poole. Et ei oleks nii, nagu oli seal seal või seal vaided läheks tõesti parema poole, millesse muidugi momendil on natuke raske uskuda ikkagi loodetavate kohtumisteni kunagi Eesti vabariigis. Ja tollel ööl sõnale tõesti sobiks. Võib-olla korra küll televiisoris maha lähtud maha lauldud laul kuid paraku väljus neetult aktuaalne isiklik v2 isiklik pöördumine praeguse Vene tsaari poole. Üldrahvuslikus mõistetavas keeles pealkirjastatud. Ma ütlen, suur aitäh emm Gorbatšovile. Kuid pugeda mul pole alust. Ta pani oma mehisuse proovile ja niitis vanad vahutajad jalust. Lask kõlab lõbuks kaua. Vastu tulles töötajates. Nüüd laguneb see vägivaldselt liidedu ja keegi ütles tänu. Soovile kas oli ikka tõukeks ühe mehe õnne täring või juhus, saatus ja, või pahur? Kõik teadsid ammu küpses otsima ilma väring ja EMA hoovi lõi, kordan. Lööks laevaga. Nüüd missa kõnnib esmaabisüstiga turgutada haigeks. Hiigellindu, et see veel üldse püsib hinges lausa müstika rind katkutud ja tiivad tulvil, pin. Siis Eesti NSV puhta ametlikus vormis lakkas Haavi noppis sulgi, niiet süda lustis. Nõnda nagu palke suures tormis seal 67. augustis. Eesti teadis ise, mis meil närtsinud Aga noh, peab olema vist tänulik. On kergem dist, kui lahkume. Laudel lagedaks lipp lahinal alla kokku. Meil on piisavalt mat jopitud, lase laev onkel lõpuks kupu prii. Pääs oib. Aga maailmas levivad selle müüdi pädevus ka need ka siis Eesti Jon, kõigis muredes. Ja pall no meie peale pahased, et miks ei võiks kallim papp puudusi puure jäädagi lõpuni koosnetes säilita Eesti ei taha ja maailma muredest peegeldava, musta ja ääretut mänginud, nad tahavad rääkida kui peres ja Moskvas kui Moskvast, kui eemast. Mis isa see on, kes toitub verest? Ei, me ei lüpsa lasteni. Pool sajandit tagasi null. Ta tagasi vabaks. Rahvus. Eestlane on ainult eestlases. On sees mõni ülbus. Jahnu. Suur aitäh Gorbatšovile. Kui tugevdada ees. Mul pole alust. Ta pani oma mehisuse, proovin. Niitis vanad vahutajan jalust. Tian uued tuuled tõstsid sinu hinna. Kuid vaata ükskord tõele See näkku või lüüa käega küll vastu rinna, kui troonast väga raske teha täku. Vanglast lahkub korpus number 15 kõrvaltornist läti, oi Alt juba Liidubleedu. Sa küsid, milles hinges püsime. Priis meist, kartulist, lihast, prae ja keeli. Võre tagant karu paistab vana, kuid puuri sees uurisin ta tõugu ahned küüd, mis valmis turjast ka vana nõnda näljaseid ja pale leegiala. Loodan ainult kasvavale võrrele. Las väiksem jääda läände. Ita ma kuulen karu lörisse via tõrrele, loobib vasta kukalt karussammalt. Ma ütlen, suur aitäh emm Gorbatšovile. Ära enam kütta kilgi vahule. Ära pane Munumise kõike proovile. Rahule leidjad ma Tartu rahule.