Õhtupoolikul kogunesid Pärnu täitevkomitee ruumidesse raekotta ligi 100 pärnu ühiskondlike organisatsioonide ja avalikkuse esindajad, et koos arutada üht küsimust, mis linnakodanike poolt on tõstetud päevakorda. Koosoleku avas linna täitevkomitee aseesimees Ilmar kallakas, kes oma selgitamast sõnavõtus muuhulgas ütles. Leidsime, et viimastel aastatel on elavnenud Nõukogude Liidu sidemed kultuuris ja paljude välisriikide üldsusega on suurenenud turism ja delegatsioonide vahetamine Nõukogude Liidu ja välisriikide vahe. Suurt huvi elu vastu Nõukogude Eestis tunnevad eestlased, kes elavad välisriikides. Seda tõendavad ilmekalt väliseestlaste külaskäigud Nõukogude Eestisse ja elav kirjavahetus kodumaale sugulaste, tuttavate ja sõpradega. Pärnu linna täitevkomiteele on tulnud rohkesti ettepanekuid töötajate poolt moodustada Pärnus ühiskondlik organisatsioon On, kes abistaks sidemete loomisel väliseestlastega samuti Pärnu linnaelu saavutuste tutvustamisel. Neil. Oleme kogunenud siia Pärnu linna avalikkuse esindajad, et arutada väliseestlastega sidemete arendamise komitee Pärnu kaastöögrupi moodustamise küsimuses. Komitee põhimõtteid selgitas lähemalt väliseestlastega sidemete arendamise komitee sekretär randarhiiv. Eestlased välismaalt kaasmaalased, kes elavad juba rida aastaid teistesse riikidesse kaks aastat tagasi. Väliseestlastega sidemete arendamise komitee, mis kujunes uue organisatsiooni nimeks loomise, dikteeris ette just kohalik olukord, tingimused nii meil kui välismaal, et on vajalik mingil määral aidata neid inimesi, kes on kaotanud sugulastega ühenduse sidemed. Hiljem alanud sõnavõttudes toetasid kõnelejad väliseestlastega sidemete arendamise komitee koostöögrupi loomist Pärnus. Ajakirjanduse esindajana võttis sõna kirjanik Rudolf Aller. Ja me ei elanud siinsamas Pärnus tema enda õde. Ja vot alles siis, kui seal õele tekkis mõte talle sinna kirjutada ja selgeks teha, et see küllasid ei ole sugugi raske, sugemetega ohtlik, nagu paljud võisid arvata, tuli siia, saime me tuttavaks siin, räägib tema oma hollandi elust ja sellest, kui suurt rõõmu valmistas talle üle 30 aasta kokku saada oma õega oma sugulaste ja kelle sugugi nagu selgus, ei olnud Eestis vähe. Ja enne ärasõitu tema palus edasi öelda tänu väga paljudele inimestele, kes aitasid tema lavale, filmi, meie tegelikku elukohta ja andsid võimaluse temal selle toredaid raskeid veetri võtta järgmiseks pärast vabastama aasta-paari pärast tingimata jälle tagasisidele. Kontaktid siin elavate sugulaste välismaal elavad hammaste vahel on kahtlemata ammu suureks vajaduses kujunenud. Ja kui seda veel küllaldaselt tehtud ei ole, siis kahtlemata on see viga olnud ka organisatsiooniline, et mitte igas linnas, igas suuremas keskuses ei ole olnud organisatsiooni, kes ei ole aidanud neid kontakte, nõuab kaasa aidata nende kontaktide loomiseks, mina arvan. Ettepanek, mis täna tuli niisuguse grupilöömiseks Pärnus leia kahtlemata suur vastukõla, siis minu teada on Pärnus väga palju inimesi, kellel välismaal elavad sugulased ja kes arvatavasti samuti tahaksid mitte ainult lasteaia, meie kodumaad ja mitte ainult saada õiget informatsiooni meie kodumaa kohta vaid ka ise ükskord siia tagasi, sinna, kus nad on sündinud ja oma noorepõlve mööda saanud. Siis palus sõnakunstitegelane Rudolf Sikkel, kes kõneles teatritöötajate ja näitlejate nimel Hirmus sõda, viis ära meie kodumaalt palju meie sõpru ja häid tuttavaid. Nad on nagu eksinud linnud kõik maailmakaartest laiali. Hea meel oleks muidugi kõigil kui need peaksid nii oma sugulastest, vanematest, õdedest-vendadest, kuidas nad seal elavad. Ja nendel ka kindlasti hea meel sellest, kuidas me siin elame. Me teame, on ju riike ja valitsusi, kes ei poolda meie korda, vaatavad sellele halvasti ja mõjutavad ka meie tuttavaid-sugulasi, vendi ja õdesid, kes elavad seal meie vastu hoopis teistmoodi mõtlema ja arvama. Mina arvan, et meediatöölistel ja minu kolleegidel on vist hea meel, kui niisugune kaastöögrupp Luuakse ka pärn. Sest Pärnust käib tihtipeale välismaa külalisi mitte ainult eestlasi, soomlasi, rootslasi, tervitan isiklikult selle kaastöögrupi loomist. Pärnits. Õpetajaskonna esindajana asus kõnepulti Pärnu esimese keskkooli direktor Roosna. Esimese keskkooli õpetajate seas on korduvalt juttu olnud kooli endistest õpilastest, õpetajatest ja teistest Pärnu elanikest, kes sõja ajal on sattunud välismaale. Vot nende hulgas on rida tublisid inimesi, kes on immigrantliku ladviku mõju all. Ja sageli neil inimestel ei ole õiget ettekujutust elust meie kodumaal. Mina viibisin ise 1960. aastal turismigrupiga Soomes ja seal oli ka paar kohtumist Soomes elavate eestlastega. Peab ütlema. Soomega on küll tihe läbikäimine, kuid siiski need Soomes elavad eestlased teadsid oma kodumaast võrdlemisi vähe. Tarmo esimese keskkooli õpetajate pere nimel. Toetan mõtet luua väliseestlastega sideme pidamise kaastöö grupper. Et aidata neil leida oma sugulasi, et aidata neil leida teed tagasi koju. Koosolekul moodustati väliseestlastega sidemete arendamise komitee Pärnu koostöögrupp, kuhu üksmeelselt valiti Pärnu Lydia Koidula nimelise draamateatri direktor Martin Tambur kohaliku ajalehe toimetusest Linda riis, osakonna juhataja Rudolf Aller, Pärnu linavabriku töötaja Karl Holm, linna kommunaalmajanduse kontori juhataja asetäitja Elmar Hermaste kalurikolhoosivaal esimees Voldemar Randma, Pärnu esimese keskkooli õpetaja Boris Rea ja linnahaigla kirurg Endla ott. Väliseestlastega sidemete arendamise komitee Pärnu koostöögrupi esimeheks valiti Martin Tambur ning aseesimeheks Linda riis.