Tervist, mina olen Urmas Vadi. Hetkel praegu liblikaid näha ei ole ja värvidega on kah nagu on, aga sellisel puhul on kõige parem otsida välja oma lemmikraamat. Milline raamat on Hasso Krulli jaoks kohustuslik? Head kuulamist? Pere nagu selles saates oli tavaks saanud, on siis ma loen ühe väikse katkendi sellest raamatust, mille sa oled selle saate jaoks valinud. Ja see kõlab niimoodi. Nii, iga mees on ülemiste vana ja linn ei valmigi, iga mees on pettur, käid ruudult ruudule, sina oled ettur kuid pärast surma sünnid magunana. Ühesõnaga ma valisin meelega selle luuletuse, kuna on selline aeg meil praegu, mõtlesin, et, et sellepärast, et nagu jälgi segada natukene, aga et ossa ütle sa ise. Mis tekst on ja miks sa selle valisid ja miks te sinu jaoks kohustuslik on? See raamat on Jaan Kaplinski tolmust ja värvidest, tema teine luulekogu, aga selle koht on täitsa nagu erandlik ja ja kuidagi noh, tema tema loomingus on see omaette. Aga, aga minu jaoks on ta ka üldse raamatute seas ja ütleme, et elus kuidagi omaette. Et see on üks niisuguseid raamatuid, mis, mida ma olen teadnud justkui algusest. Siis, kui ta ilmus, ma olin muidugi kolme aastane. Ma just mõtlesin ka, et mis hetkel sa lugesid seda ja kõigepealt ma Isay vähemalt seda, ma arvan, et ma olin mingi nelja-viiene siis, kui isa luges esimest korda sealt eta. See oli isal sellel, eks lemmikraamat ja siis oli muidugi kõige tähtsam luuletus, üks kuningas oli kord maata, see oli just selline. Millest saab väikelaps aru, sest seal on üsna lihtne jutustus. Ja siis on niisugune motiivide kolm pädevus või ütleme, ta Tavarieerib neidsamu lihtsaid mõtteid kaks või kolm korda öeldakse niimoodi hästi selgelt ümber. Ta on ka niisugune tekst, muide, mis seab väga hästi pähe, seda võib peast esitada kas tervikuna või nii, et sa hüppad aeg-ajalt mõnest sõlmiste ülata ikka arusaadavaks ja siis lugu, kuidas On keegi inimene, keda nimetatakse seal kuningaks, aga see on selge, et see muinasjutumotiiv, see on ainukene muinasjutumotiiv seal ja tegelikult vist üldse ainuke muinasjutumotiiviga luuletus, mis Kaplinski on kirjutanud. Ühesõnaga, see kuningas, see muidugi olen mina, eks ole, minu kui lugeja ühesõnaga see, kes ütles, või siis kellele seda loetakse. Ühesõnaga, kui on juttu kuningast ja tema kolmest pojast näiteks siis on muidugi nõnda, et mina ei ole kunagise vana kuningas, vaid tavaliselt muinasjutt sellele, et mina peaksin olemas poeg, muinasjutu mõte. Aga nüüd see on niisugune kummaline muinasjutt, kus ongi ainult see kuningas, tal ei ole naist ega lapsi, noh, võib-olla kuskil on, sellest ei ole juttu, aga ta ongi seal, ta on nagu väike laps. Ta on selline natuke väikese printsi tüüpi. Kaplinski on tõlkinud ka selle eksemplari väikesepp printsi umbes noh, mingil umbes samal ajal, aga siis ta on, ta ei ole selles mõttes nagu väike prints, et tal ei ole sellist sama tüüpi ebaküpsust või kese printsi kuju, eks hüperiil on niisugune ta on see laps jumal või või igavene poisike. Aga nüüd see kuningas oli kord maata, on niisugune lugu mis pigem nagu teatava küpsus ja ebaküpsuse üleminek. Kuningas, noh, ta võib-olla laps, täiskasvanu ja vanainimene, ta justkui ongi seal kõike seda kokku ja siis ühest küljest ta eluaega ootab, midagi tegelikult ei juhtu. Ühesõnaga, ta on ka niisugune anti muinasjutt, ei ole, tal ei ole maad, tal ei ole krooni, tal on mingisugune tropp, seda iseloomustab ta ta, noh, ta võib ka lihtsalt puu all istuda. Sellepärast et see ümbrus on selline kümblus on vabas õhus, ei ole mingisugust kuningalossi, ta justkui viibib kuskil väljas. Ta ei ole kunagi üheski majasta selles luuletuses otseselt ei suhtle mitte kellegagi, aga ta ootab, et ta saaks selle krooni ja maa. Ja neid muidugi ei tule, aga see ei ole nüüd üldse niisugune motiiv nagu ütleme, Pekkatikud, oodates, kus kogu seal ootus on dramatiseeritud. Sellise ängi ja pinge, naja ahistusena. Niisugused dialoogid, mis kuhugi ei vii ja mingid varjatud konfliktid, mis kuidagi sumbuvad ja oodatakse lõputult seda katood ja oodatakse. Aga see kuningas, Kaplinski luuletused on niisugune rahulik Ta kuidagi erutu sellest liialt, et talle öeldakse, et oota veel, ta käib seal, eks ole, targa juures ja see värk jätab niisuguse väga-väga hea meeldiva mulje. Ütleb lihtsalt, et oota kuningas enam tagasi tema juurde ei lähe. Ta tõepoolest jääbki ootama. Lõpuks tal pea on hall, siis ta sureb ära, maetakse uhkelt maha ja lõpuks on siis see lahenduskiust lõpuks laguneb ja maa tuli kuninga juurde igast turbest ja ost tuli kuninga juurde ja nõnda ta pääses, sest paavst siis ta muidugi äkki maa. Ühesõnaga see on ka selline religioosne lahendus ja väga noh, võib öelda ka väga rõhutatult paganlik lahendus, et seal on selline varjatud ja motiiv või tema ongi tervik, millesse minnakse uuesti. See on kuidagi väga loomulik ja see lahendus on samas ka lõplik selles suhtes, et seal nagu punkt, kus, kus rohkem ei ole midagi enam vaja. Põhimõtteliselt võiks ka kõik uuesti alata. Et ühesõnaga ta on siis selline muinasjutumaid tiiv, mis arendatakse müütiliseks. Hasso Krull, aga mis aeg see on, mis nendes luuletustes on? See aeg on hästi huvitav see, see on hästi-hästi liikuv ja vahelduv. Selles raamatus tegelikult ongi väga-väga iseäralik ajakäsitus midagi niisugust, mis, mis tegelikult Kaplinskile hiljem enam pole nii omane või ütleme, et noh, alates 80.-te aastate algusest alates sellest õhtu toob tagasi kõik mis selle soppa tsitaadi kaudu. Et õhtu tagasi tood, kõik toovad lamba, tood kitse, toovad emale tagasi lapse ta justkui viitakse ka niisugusele ringkäigule või tagasitulekule. Aga see on selline, selline olevikuline tagasitulek. Ja kogu see hilisem Kaplinski, mis 80.-te aastate algusest pihta hakkab. See ongi, noh, ma räägin loomingust, eks ole. See ongi niisugune olevikuhetke luulekogu aeg viibida takse mingisuguses öösel siis umbes sellel ajal ta tõlkis ka selle oktaavi opassi luuletuse Wiento entero mis algab tema tõlkes lausega. Alati on olevik, see tähendab siis olevik on midagi sellist, millest me oleme kogu aeg, see võib olla nagu natuke laiem või natuke kitsam aja mull või või ajatükike, mingis mõttes on olevik kasvõi terve inimese eluperiood. Et noh, see aeg, kus ma elan siin või ei, kus ma viibin selles linnas või sellel maal ja nii edasi, et see on teatav olevik, teisest küljest on alevik ütleme noh, näiteks see periood, kus ma tegelen selle tööga või? Mul on need ja need kohustused, ülesanded, see kohustuslik kirjandus. Ühesõnaga, et seal nagu niisugune natuke väiksem või suurem ring teataval hetkel täis, aga üldiselt ollakse selle oleviku sees. Aga need varasem Kaplinski ja eriti sisse tolmust ja värvidest siin on hoopis hoopis teistsugune aeg. Et see on niisugune vaid kogu aeg, see, nii nagu Kreekas olid toikutel kroonas ja joon, et kroonas on alati, on olevik, kogu aeg püsitakse ühes hetkes, mis on natuke suurem või väiksem hetk. Aga joon on siis selline. Kõik, see tähendab ka inimese iga selles suhtes eestikeelne igavik sobib väga hästi sele vastaks sellal kui kroonse vastaks, sobib aeg. Nad vastanduvadki nagu aeg ja jai iga või aeg ja igavik, see igavik on mingi tohutu kestus. Millal siis minevik ja tulevik on noh, peaaegu nagu lõputud ja oleviku peaaegu ei olegi, tulevik on selline, et seda on. On võimatu püüda, ta on mingi niisugune juuspeen jooneke, kust niipea kui me selle tabame, kohe lüpsame üle ka. Aga samal ajal on nii, et kõik need asjad, mis juhtuvad selles igavikus nad tulevad tagasi. Nad on kõik juba kuskil juhtunud. Et kui tuleb mingi suursündmus minu elus või noh, ma saan millekski või või rändan kuskile, kohtan kedagi, need on kõik sellised asjad. Puhul toimub nagu mingi taastulek, et toimub see sündmus, mis on teatud mõttes alati juba olnud ja seda sündmust ei ole kunagi päriselt nagu kohal või olevikus, vaid ta alati jõuab ka natukene hilinemisega pärale. Et nüüd saan aru, et see oli see ja samal ajal see, mis on juhtunud, see on nagu igavene, see tähendab samamoodi nagu, nagu ennekõike enne, kui see minuga juhtus oli see teatud mõttes juba olemas. Samamoodi on tegelikult ka edaspidi, et see juhtub veel lugematu arv kordi kas minuga või kellelegi teisega. Ma rändan kuskile, ma kohtan kedagi, ma saan millekski või kellekski. Sõnaga, need asjad on, need on sellised igavesed sündmused, head tulevad tagasi, ega seal algus ja lõpp tõesti nagu puutuvad kokku, aga mitte sellisega Tulevikku ringina, vaid nad puutuvad sellise suure sündmuste mustrile. See tähendab, minevik on tegelikult noh, ütleme, et on puhas minevik on teatud mõttes mingis et suur suur koonus või noh, nagu selline selline kihistust Lada, kus on tohutult asju, mis päriselt võib-olla ei olegi kunagi juhtunud. Aga nad juhtuvad kogu aeg uuesti. Ühesõnaga, kogu aeg tuleb tagasi ja tagasi. Ja vot siis niisugune raamat on just tolmust ja värvidest, et seal on kogu aeg mõnedest luuletustest tugevamalt, mõnedes nagu nõrgemalt aga lööb läbi selline täiesti igav valikuline aia tunnetes, kogu aeg ollakse joonis. Jätkab Hasso Krull jutu Jaan Kaplinski luulekogust tolmust ja värvidest. No see on ka Kaplinski, see raamat, kus ju vormiliselt on tohutult selliseid eksperimente ja ta katsetab siin mingeid asju. Muidugi ilmselt on katsetanud erinevatel aegadel, sest see on nagu väike antoloogia aga siis selliseid asju, mida samasugusel kujul eesti luules. Mul polnud katsetatud seal nagu kõige õue tähenduslikum raamat tal üldse. Ja hiljem ta kasutab ühte või teist siin loodud võtet edasi arendab neid ja nii siis see pealkiri ise ja see avaluuletus, see koosneb niisugustest hästi pikkadest ridadest, mis on siis tihtipeale kas kahele või kolmele taantega alustatud täiendreale laiali laotatud. Kuidas seda on mõeldud esitada, seda ma ei tea, jah. See natukene meenutab niisugust Alan Greensbergi seda pikka rida, mis jaotub kolmeks osaks, aga mulle tundub, et Kaplinskile on näitleja, suure on natuke rohkem, et siin peaks nagu pause olema. Rohkem ja peale Need read on vahelduvad pikkuse poolest. Aga siis kõige esimene rida, mille ta väidetavalt on saanud unenäost. See tolmust ja värvidest saavad uued liblikad. Aga meid pannakse mulda nagu murtud luud oma asemele tagasi. Muidugi, sa oled seesama motiiv, jällegi see on niisugune paganliku religioossus maasse tagasi minemise ja sulandumise selline ekstaatilise uniooni, Mati, see on siin ka sees. Aga teisest küljest see liblikate tagasitulek, nad jaotatakse siis tolmuks ja värvideks. See muidugi toob kohe mõelda, kuidas tõepoolest liblika tiivad on ju väga haprad ja need värvid ongi seal nagu tolm. Nad võivad üsna kergelt pudeneda. Aga loomulikult võiks sellest samast tolmust ja värvidest saad õue, läheb ikka alati ja nii ongi, see tähendab liblikas on ka selline, noh, ta on selline igavikuline sündmus. Me näeme liblikat. Ühest küljest on see jah, see üks liblikas teatavas oleviku hetkes, mis mööda lib, lendab või siis peatub kuskil oksa peal või lausa istub põlve- või käe peale. Aga teisest küljest see liblikas ongi. Nad on niisugune sündmus, et me teame, et alati on olnud liblikas ja ikka tuleb liblikas see liblikas, mida me näeme, ei ole koguse igavikuline liblikas, aga see liblikas oma tolmu ja vägagi tega ta toob kogu selle igavikku äkitselt nagu meie silme alla ja, ja tajuma seda siis niisuguse liblendamisena seal midagi sellist, millest saab rääkida, mida saab vaadata. Aga see, mis liblikas on päriselt noh, see jääb kuidagi nende sõnade asjade vahele või et midagi seal on. Ja mingi virvendus ja, ja kõik see on väga täis ja siis ta kaob ära. Aga ta tegelikult ei kao samamoodi nagu ta enne oli kogu aeg me teame, et ikka on liblik. Ja noh, nii ongi, et suvel on liblikas ja tegelikult on talvel liblikas. Ühesõnaga ma tajun seda peal kyllagi natuke niisuguse noh, kas peaks ütlema programmilise navi? See annab mingi sellise põhilise suundumuse, mis tõesti läbib kogu seda raamatut. Samal ajal Raamat ise on ka silmanähtavalt antoloogia, siin on teras eelnevate teine sealt ja eri tüüpi katsetused, erilaadsed, tekstid ilmselt erinevatel perioodidel kirjutatud, paistab nii, et on sellist lihtsat lõpliimilist salmi mingid väikesed minatuurid, sellised lühikesed haikulaadsed tekstid siis need pikad pika hingetõmbega pikkade ridadega tekstid ja noh siis ka temaatiliselt siin siin on nii niisugunes pekter, et ühest küljest tõepoolest on see müütiline pool nagu see lugu kuningast ilma maata, kes lõpuks saab maa teisest küljest mängitakse ajalooliste motiividega on see singel üks, kes viskava mõõga tseesar jalge ette noh, ajaloost on teada, et tegelikult ta ei öelnud mitte midagi. Et siin on nagu see lause tulnud, siis on nad. Ühesõnaga see ongi paradoks, tähendab, see luuletus põhineb, paradoksid algab sõnadega Verzingetoriks ütles, tegelikult see tähendab, Kaplinski ütleb seda, mida ma ütlesingi, et ta ütles sellega, et ta lihtsalt ratsutas linnast välja viskas sõnatult oma mõõga tseesar jalge ette, noh, ta nagu on kõik selle kirja pannud, sellepärast tegelikult mõjubki nii võimsalt ja samamoodi. Siis me peame ju väga tasakäima siis Põhja-Ameerika põlisrahvast teemaline see on veel seal ka siit on paljud luuletused, on mingil eluhetkel minu jaoks aktualiseerinud mingisuguses hoopis teises kontekstis, esimene oli, oli see kuningas, oli kord maata. Aga siis, kui ma käisin koolis, ma mäletan ühte niisugust protestilaulude, kuidas nad seda nimetasid festivali vist ühesõnaga koolis koolis tuli korraldada laulude võistlus, igav klass pidi tegema. Minul oli seal ka mingi sihuke naljakas laul klaveri saatel. Aga oleks tahtnud seda kuulda, munad isegi peas, aga see ei sobi praegu siia, ma ei hakka seda teavet, ei ole seda klaverisaadet. Aga mulle tegelikult meeldis kõige rohkem, eks, teine laul, mis mis nagu päriselt lähegi klassi oma. Sest seal olid inimesed, seal olid minu kolm tulla aegset sõpra. Peeter Sauter, Peeter Laurits ja Andres Siitan. Noh, kõik on tegelikult praegu päris tuntud inimesed. Erineval moel tegelevad erinevatel aladel, sest eks see on, eks ole, kirjanikeks kunstnik ja üks muusik. Aga autol on, minu meelest juhtis kogu seda ettevõtmist. Ja Andres Siitan, mäletan, tema mängis flööti ja siis mida tegi laulitsed, seda ma täpselt ei mäleta. Aga igatahes, nad olid seal kolme käsi ja siis esitati see, me peame ju väga tasakäima vahepeale Southern midagi laulis imises mingisugust nagu natuke teistsugust salmi, mille minu meelest need olid tema enda sõnad, aga nad sobisid ka väga hästi sinna. Ja siis kanti niimoodi algusest lõpuni, et päris pikk tekst sellest tuli, suur pahandus. Aga tõesti, mida sa ootad siis, kui õmblutesti laulude festival? Ja ongi nii, et seal tuli protestida teatavates raamides ja mina lahendasin selle niimoodi? Vaevalt et ma kirjutasin sellise kuplee, mis lõppkokkuvõttes oli üsna absurdne, selline rahuvõitluse laul. Aga sõja vastu sõdida ihkab rahuvõitleja, midagi sellist oli? Seal oli vist kolm salvin. Aga kuna nemad tegid nagu klasside väliselt ja seda kõike saatis veel Sautori niisugune väike kõne, kus ta ütles, et ta ei hakka selgitama, et mille vastu protestima te saate niikuinii ise aru juba, see oli kuidagi nagu kõhedust tekitav. Ja muidugi seal ei olnud otseselt juttu mingist protestist, mille vastu siis indiaanlased tekkumise ola võiks tsiteerida mõnda kohta. Teil pole vaja mõelda luudele, muld ja mullal peab väga tasakäima. Kõik on ammu kinni makstud ja unustatud, palju maad sai vabaks, unustage nas, meie mäletame. Ja muld peab meeles. Kuningas Filipp Pontiac Decum see soola liiga kummalised nimed meelde jätta. Maa on teie ja teie on riik. Võib-olla saate hakkama, küsige meilt, mida otsida, mida loota, mida oodata. Ühesõnaga, see on siis põlisameeriklaste vaatepunktist teatav kas siis stoiline või nagu distantseeritud. Ühest küljest lepimuslik, aga teisest küljest täiesti nagu järeleandmatu või, või niisugune lõplik lausumine, see pole enam süüdistus. Kohus, miks ta siis häbeneta, miks te kardate? Meie ei lähe tunnistama, rääkige, mida te räägite oma lastele vahest kohus usub teid. Ja siis, et surmad on head, indiaanlased, võtke naisi, minge mehele, saage lapsi, tapke, katsuge õnnelikud olla. Katsuge õnnelikud olla, kui suudate, et siin on veel ka niisugune teatav iroonia sees ja tõepoolest jäi arusaamatuks 70.-te aastate lõpus mille kaudu see võiks nagu olla protest. Aga teisest küljest oli kõikidele otsekohe selge, mida protestitakse. Ja see oligi nagu siis niisugune moment, kus üks kirjandustekst ta muutus jälle selliseks sündmuseks, mis nagu liblikas. Et nendest tolmust ja värvidest, äkki tekkis liblikas ja kõik tundsid, et see oli nagu midagi igavikuliste toodi kuuldavale midagi sellist, noh, mis nagu kõik, teadsime, mis on. Ja sellepärast siis õppealajuhataja siirak läks väga endast välja ja kutsus muidugi poisid kohe pärast seda oma kabinet ja sellest oli veel tükk aega hiljem juttu. Otseselt muidugi ei saanud midagi teha, sellepärast et tegelikult mingit pahandust ei olnud, aga aga oli sündmus. Ühesõnaga midagi juhtus niisugust, millest kõik said aru ja mis ei olnud planeeritud midagi, läks liikvele. Ja noh, tegelikult lisaks on siin raamatus neid luuletusi, milles on mingi selline sündmus selles igavikulised mõttes on nagu kohe tulemas neid on päris palju, peaaegu et kõik, et selles suhtes ta ongi nagu selline album ütleme, popmuusikaga võrreldes, kus peaaegu kõik hitid. Ehk et see noh, see võib-olla kõlab naljakalt, aga, aga noh, see on just just nagu see, mida ma seda raamatut uuesti lehitsedes tunnel, et jälle lehekülge ja jälle on selline tekst, mis on nii oluline, on küll hoopis teistsugune. Et see on ka tema antoloogialikus, et tõesti siin kogu aeg vahelduvad teemad, kõiki luuletused on iseseisvad, igavledes algab jälle hoopis teistsuguse asetusega, eelmine aga samal ajal tõesti, neid seob see niisugune joonlik igavikutunnetus ja isegi siis, kui kui tullakse päris tänapäeva, ütleme. Noh, kus on see tüütus, tüütus, sügistalviste Kärblaste pilin Kirjanike Majas Ilu ülemus, tüüpilisest novaatorliku realistlikkus masin ladumas kategooriate kaardimaja magna ah ei, masin ainult ja kiust indamassiin, kirjandusajakirjanikud mõtlesid välja. Noh, niisugust tekstimaid siis tsiteerin siin kohustusliku kirjanduse saates. Ja noh, see on see mitmekordne eitus, mis siin on. See on muidugi ka sellele raamatule väga omane, et on nagu see palavik ja paljude asjade noh, tegelikult kõige, mis on tõesti tähtis või oluline kõige lakkamatu tagasi tulemine. Ja samal ajal ometi see ei ole niisugune, vaata see üleüldse või et see ei ole lihtne jaatus vaid selle kõrval on siis niisugune väga tugev vastupanu mitmekordsed ehitused, teatavad asjad lihtsalt nagu lükatakse kõrvale või ei paisatakse maha, on täiesti ka selline noh, tõesti destruktiivne potentsiaal selles raamatus olemas. Ja need asjad kõik on koos, sest seesama tekst, mis algab kahe suuretähelise sõnaga tüütus, tüütus, see lõpeb sügiseti. Lähme siit ära, varsti on ikkagi kevad, tule ja ole, kes sa oled. Tatrakata kärnkonna pulmalaul meteoori sähvatus, Andromeeda taustal olev ööune armastas, olen botaanika, botaanika nihuke huumori tuleb siia sisse, et selliste seda olevikus hõljumist, aga mitte eriti senti mentaalselt Vaitsemise naljaga pooleks, et armastus, ole botaanika, see kuidagi, noh, see on nagu niisugune paradoksaalne olme. Mõnes tekstis võiks olla lausa mürgine lause, aga siin ta ei ole, vaid iroonia on isa kuidagi kuidagi pigem vahendab, jah. Aga osa küll, aga ütleme, et noh, see on kindlasti selline tekst, mille Jaan Kaplinski kirjutanud Jaan Kaplinskile, aga, aga minu meelest selle kogu puhul on hästi huvitav see positsioon, et kes neid tekste kirjutab. Noh muidugi need kõik Jaan Kaplinski kirjutatud, aga kellel neid tekste kirjutab, justkui ostsin kuskilt ülevalt läbi mingite aegade, mis positsioon? Son, see on jah, küsimus, et kes siin on tegelikult seal ausõja ja see esimene tekst. Valgevenega tuleb tolmust ja värvidest samad uued liblikad seal esimene rida, nagu ta on öelnud, tuli talle unenäos siis ta ärkas üles. Tegelikult oli olnud pikk luuletus, aga talle jäi meelde ainult üks rida ja siis ta kirjutas selle üles sinna, selle luuletuse juurde. See on siis mingi niisugune kunagi ärkveloleku vaheline seisund, kust teatav asi on sel juhul inimene tunneb, et ta on sellel nagu sealt leidnud või õppinud ei ole seda tunnet, mis on tavaliselt kui kirjutada, et mina ütlesin nii, kuigi noh, tegelikult see, kui palju kirjanik midagi isa ütleb ja kui palju ta nagu oma tahtega seda välja mõtleb, seal seal väga kaheldav. Sellepärast kui tekst tõesti nagu ise käima läheb juba, kui ta hakkab looma eesti keeles, võib väga hästi öelda selle kohta, et miski hakkab looma siis on tihtipeale ju see tunne, et ainult vahendan seda noh, mõned isegi tajuvad nii, et nagu öeldakse, et ta kirjutab mingi dikteerimise järgi, aga mõned tunnevad nii, et peab nagu kuidagi süüvima või niimoodi laskuma kukkuma endasse, siis ta hakkab vaikselt jälle lahti kerima. Noh, mina olen ikkagi see, kes kirjutab. Aga samal ajal noh, pärast on ikka nii imelik vaadata seda, et kust ta siis tuleb luulet ja proosat kirjutades, seda tajutakse natuke erinevalt, sest roosas on On võimalik teatavaid lauseid omistada tegelastele ja seal on see keegeetiline, noh see jutustuse oma maal, metsa lähed, nagu kui sa jätkad seda lugu, siis sa lähed sinna maailma tagasi ja noh, need sündmused toimuvad nagu selle maailmaloogika järgi. Ja noh, tänu sellele, et maailmal on mingi iseseisvus, on võimalik olemasolevatele aga maalidele näiteks või mingitele jutustustele kirjutada järgnesid ja, või siis kujutleda, mis samal ajal juhtus selle jutustuse maailmas mingis teises kohas ja nii edasi. Luulega on nüüd nii, et juhul kui tegemist pole otseselt maski luulega või niisuguse väga polüloogilise luulega, kas erinevad fraasid ristuvad ja ükski pole päriselt seda, te olete enda hääl. Aga kui hääl siiski tundub olevat enam-vähem nagu ühtne või ta tuleb enam-vähem ühest kohast, siis on jah imelik vahel vaadata endale, et et mis asi see siis on, sellepärast et noh, mina ju ise ei räägi, nii, see pole, vähemalt see pole minu, tavaline argine mina see, kes hommikul meile loeb, arveid maksab ja ja poenimekirja koostab ja nii edasi, et see on nagu mingi teistsugune olend, samal ajal muidugi tunda, et ta on kuskil minu sees, et see on küll minu osa, aga ta on minu osa umbes nii nagu selline psühhoanalüüsi teadvustamatus, et tegelikult on ta minust suurem, et see mina või see häälse keegi, kes neid asju teeb ja ütleb see ongi, noh, see on see suur mina, mille sees mina ise oleneks, väiksem olemine ja kuidagi siis ta muuhulgas nagu pillad, mõned traadid ka minu kauda, ta peaks seda tegema. Aga see praegu juhtub lihtsalt nii. Ja muidugi, kui sul on juhtunud, siis ongi nii, et sa tead, et mõtlesin igavesti nii juhtunud, ainult nii saigi olla ainult sellisel viisil sellisel hetkel oli seda võimalik nõnda märgendada ja ja nii on ka edaspidi. Sõnalised objektid nagu luuletus või laul, neil on omadus, et nad kui nad on juba olemas, siis nad tulevad tagasi, nii et see kõik justkui sünnib tervenisti uuesti. Sellepärast kunagi oli, oli niisugusi naljakaid regilaulu motiive nagu retooriliselt vastused küsimusele, et kust need laulud on saadud ja siis tuli välja, et nad on toodet kuskilt saada Narvast, saarlaste, Riiast vankritega veetud ja need on nagu mingid sellised suured objektid, mida tuleb kuskilt kaugelt minna hankima. Et see on siis ühest küljest nii, et see luuletus või laul ongi mingi asi. Aga teisest küljest no nii nagu luuletust võib alati uuesti lugeda, aga sa ei lähe kunagi kunagi tervet luuletust, sa lähed parasjagu satektoridavi laulust, laulad mingit ühte rida või prääni mida tahes. Sõnaga kogu aeg see luuletus on olnud või see laul ta On olemas ka siis, kui see luuletus on läbi loetud või laule lauldud. Aga samal ajal on nii, et jah, pole seda hetke, kus sa läheksid kogu luuletest või laulaksid kogu laulu ja see hääl siis, kes on seal sees või ütleme, siin Kaplinski raamatu puhul see, kes, kes nagu ütleks neid asju, see ongi see, see nagu suurem olemine, mille sees autor on väiksem, mõningaid, isegi nagu päris väike olemine. Ta ise tunnetab seda, et ta on seal sees päris väike ja sellepärast ka muidugi on sõprotest nende ülemuse tüübilisuse vaatorluse realistlikkuse nende kategooriat. Ta vastu. Et need esteetilised kategooriad need küll määratlevad midagi sellest luulest või elulatuse protsessist, aga asi on selles, et need kõik on niisugused olevikulised kategooriad, need kõik kuuluvadki voolasesse. Aga luuletusel joon, see tähendab, ta tuleb kogu aeg tagasi ja ta jätkub kogu aeg lõputult ja ta ei ole kunagi päriselt kohal. Seal on samasugune, et autor on jah, ta elab olevikus ja võid käia Kirjanike Majas ja ta on nagu siin mingisuguses väiksemas või suuremas hetkes. Noh, tema jaoks luuletuse kirjutamine algab ja siis lõpeb ring saab justkui täis, aga mitte luuletuse jaoks. Luuletuse jaoks ei tähenda mitte midagi, luuletus lihtsalt pandi kirja, luuletus oli juba enne olemas, mina ei käi kuskil selles suuremas olemises. Ja koodi taga jätkub teatud mõttes ta, ta läheb mööda suur laine ja siis tuleb suur laine uuesti. Noh, ma võin seal laines seista. Ma pean lihtsalt ettevaatlik olema, et sa mind päris kaasa Evi merre küsitaks. Nad rääkisid sellest nende kooli protestilaulude võistlusest ja see, kuidas siis Kaplinski tekst tekitas mingit segadust. Ma kujutan ette, et noh, see aeg, 60.-te lõpp, kas seal otsiti mingisugust sellist allteksti sellele päevale mingisugust nagu vastupanu, et nad seal justkui midagi on, aga mulle tundub, et see on palju nagu suurem või üldisem kui mingisugune nagu konkreetne poliitika või päevapoliitika. Jah, Kaplinski on ise ümber lükanud selle, et nad oleks Alegooniad mingi tolleaegse poliitilise olukorra kohta. Samal ajal on muidugi nii, et igal ajal loetaksegi teksti natuke teistmoodi, et nad olid ka seda, see tähendab, nad hakkasid selles ajas just niimoodi vibreerima ja praegu nad võngavad kuidagi teisiti. Ütleme, et siin on ka mingeid selliseid tekste, mis viitavad hoopis Eesti ajaloole. Sellel mingi nurme, Kundunud, hinganud mingid sellised märksõnad kaotatud mingi muinasajale. Ka Buschmanni tan namid kalahari. Ei jõua kala nutku, variseb nurme Kund pea kohal, Seenud Kaagnaid jalge all Nõgist lund, räbala kõrgelt kantsilt silmisse kylgendab merd liig suur ja võõras linn ja sina liig võõrast verd üle merelatvade näed, algavad nimed ja maad, vaata Alutaguse paigad, kuni veel saad üks kotka kiljatus, ühe ühepäeviku lend. Kui unustad laulu ja keele, kas mäletad ise end soolase vee põhjas, magad ülal timisega? Piiramismasinaid veetakse saarde üle suppe. Et siin nagu oleks ajalooliselt kõik produtseeritud, 13.-sse sajandisse. Kindlasti seda tajuti ka aktuaalsena või tähendab saarlasena. Samas ta praegu see tähendab jälle hoopis midagi muud, kui ütleme, mõelda neile hiljutist tale, ajaloovaidlustele, sest minu meelest ei ole küll sugugi lõppenud või ei ole kuhugi jõudnud nii-öelda muistse vabadus võib jah, muistse vabadusvõitluse teemal. Et minu jaoks see on ka kuidagi kummaline või on jäänud kripeldama, et ühest, kelle käest ajaloolased on väitnud, et nad suudavad nüüd ajalootee ideologiseerida vabastada senistest rahvuslik kest motiividest ja kuidagi niimoodi ülevalt kõrgemalt objektiivselt seda kujutada. Aga samal ajal jääb ikkagi mingi üks pool nagu peale või tekib selline ühesõnaga selline saksa ordu Idaliseeriminena ja ristirüütlite ihalus ja kõik, noh, mingi selline kummaline sõjakas Kirmanofiilia on seal taga või noh, nagu et uued käsitlused jäälahingust ja et see kõik tegelikult ju ei purusta mingit niisugust mütoloogiat, Liivat või idealiseerivad käsitlust, vaid tõesti paistab tekitavat teistsuguse ja iiliti, mis siis mulle tundub imelik on see, et seda vabaduse mõistet on hakatud siin käsitama kuidagi nii kitsalt. Et vabadussõda võib küll endiselt olla vabadussõda, kuigi raske öelda, et mis see vabadus siis oli, mis sellega saadi, saadi tegelikult ju rahvusriik. Ja samamoodi kui laulva revolutsiooni ajal ütleme ka ihaleti vabadust, siis tegelikult taastati õiguslikult jällegi see rahvusriik ja lülitati mõne aja pärast uude suuremasse kooslusesse Euroopa Liidu osaks. Et kui vabadus on ainult see sisemine vabadus, noh, väike niisugune kitsas ja noh, ajalooliselt nii kindlalt piiritletav asi, et tekib küsimus, milleks seda üldmõistet üldse vaja on. Kui rahvusriik või tahe rahvusriiki luua ongi vabaduse tartega sünonüümne. Et ikkagi minu meelest mulle meeldib see, hoiab Bergeni käsitlus ikkagi negatiivne vabadus siis see vabaduse vajades, mingisugustest, piiravatest või, või siduvatest tingimustest, lepingutest ja ühesõnaga kas või mingist ajaloolisest kontekstist vabadus mingitest nõudmistest, kohustustest ettekirjutustest tunduvalt olulisem kui see positiivne vabadus, see, mis on suunatud mingitele kindlatele ülesannetele. Me tahame rahvusriiki. Me tahame kapitalismi. Me tahame supermarketit. Me tahame seda ja seda ja seda, eks ole ütleme, et see on küll teatav vabadus, aga ikkagi noh, mulle tundub, et tõeliselt isegi vabadussõja puhul ei olnud niivõrd oluline see et oleks tahetud mingit väga konkreetset rahvusriigivormi vaid oluline oli see, et saaks millestki vabaks, saaks sellest jubedast, oli Venemaa pakast vabaks saaks nendest baltisaksa mõisnike eest lahti, ühesõnaga see, et, et mida siis täpselt edasi teha. Seega selgub siis, et ikkagi, kui inimene on vangistuses nata, võib ju unistada mingisuguseid päevane välja mõelda, mida ta vabaduses teeks. Aga tegelikult see ei ole veel mingit tegu. Õigem on alustada sellest, et pääseda vabaks. Ja samamoodi ma arvan, 13. sajandil see ettekujutus, et siis ei olnud inimestel aru saama vabadusest. Noh, ütleme, et kas see, kas see tõesti tähendab seda, et et kui seal all mingi oli või traal põgenes et taip põgenevadki sellepärast, et ta tahtis vabaks saada vaid et ta tahtis lihtsalt koju minna või et töö oli tema meelest liiga raske või, või talle meeldinud pererahvas või? Ma arvan, et see ei ole nii ikkagi negatiivne vabadus, oli olemas ka sellal ja noh, kui 13. sajandil võidi võid eestist läkitada Rooma niisugune sõnum, et kuni veel on eluseks küünra pikkune poisike seni meie vist ei oska vastu ei võta. Ja sõnad on need inimesed, Nad teadsid, kuidas sõnastada oma ideed, kuhu see läkitada teadsid, mis on Eesti usk, nad olid ilmselt täies selgusest sellest, mis on ootamas, mille pärast nad sõdivad. Ja noh, kui seda neid ei nimeta vabaduseks, siis mis üldse on vabadust sel juhul. Ühesõnaga ma Ma arvan, et ajalugu saab aga mitut moodi käsitleda, noh, see on hästi oluline, et toodaks erinevaid vaatepunkte välja. Aga see, et me nagu mingisugustele perioodidele, mis vastavad leiab praegusele arusaamale demokraatiast, rahvusriigist ja nii edasi. Et Me samastame vabadusi ainult sellega ja kõik muu ei ole vabadus. See minu meelest kuidagi kriminaalselt kõlab jah. Kuule, äkki sa loed ühe luuletuse lõpetuseks, mulle tundub, et meeldib väga, see. Seda ei ole, ta ei saa kunagi minu meelest komment, töö, hind. Ja seda ei ole ka eriti tõlgendatud. Samas noh, see on minul alati, seostub see kas mingi sellise ajajärgse atmosfääriga või et siis, kui alles tuldi siia, kus kedagi ei elanud. Aga muidugi siin on ka rohkemat. Ühed laulsid vankrite kõrval, liiv liikus kuskile mujale, veel sündisid lapsed ja enne päralejõudmist said nad nimed. Maa, mida meil ei olnud, sai tõeksmetsad ja maa, rohelised nõlvad ja tuul kaugelt merelt. Lilled, mida meil polnud aega õppida, aga lastele jäid nad meelde. Lilled tee äärest. Maad oli suveks saamas. Pea vallutas rohi, tuleasemed tagasi ja kitsad ei nuusutanud varsti enam õhku. Sest meie olime läinud oma teed, vankrid lagunesid ja lapsed õppisid rääkima enne päralejõudmist. Vanaisad ja vanaemad. Matsime tee äärde, vahel oli pühapäev. Taotlesime sügavad hauad, panime käed kokku. Vahel oli pühapäev. Lagendikud andsid meid metsade, uluallametsale, lagendik kudele maad. Oi otsata, palju vaba maad. Poleks uskunudki, keegi meist poleks uskunud. Taga ei olnud enam ammu kedagi. Nood seal jäi tema kõrbe oma kõndudele jagama ja valitsema. Meie tulime ära. Meie jälgedes kasvab kõik, mis varem meie tulime, teed. Maa, kuhu jõudsime, ei pruugi meist teada. Te kuulsite saadet kohustuslik kirjandus, kus Jaan Kaplinski luulekogust, tolmust ja värvidest rääkis Hasso Krull. Täispikkuses intervjuud saate kuulata ka kohustusliku kirjanduse koduleheküljelt. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.