Nüüd läheme huvitaja saates edasi meditsiiniajalooteemaga ja kui me oleme sel sügisel rääkinud võib-olla siin mõnes mõttes kan negatiivsematest näidetest meditsiiniajaloos nagu näiteks aadrilaskmine, mis ilmselt lõpetas nii mõnegi elu, siis Meil on võimalik rääkida meditsiinivahenditest, mis on toonud palju abi ja kasu. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken calling. Stetoskoobi kasutuselevõtt on siis nagu üks nendest märksõnadest, mis aitas meditsiini väga palju edasi. See on ühest küljest praktilise poole pealt väga oluline samm, aga mis võib-olla kõikvõimalike meditsiiniajaloolaste jaoks isegi veel rohkem põnevust pakub, on siis tõesti see, et on tegemist sellise olemas sümboolse või või tähendusliku aktiga. Ja kui sellest eto skoobi juurde tulla, siis võib-olla alustaks nihukest meest, kelle nimi on kallers, on väär. Kes siis lõpetab 1814, peaaegu täpselt 200 aastat tagasi, Tartu Ülikooli, kirjutab doktoritöö eestlaste Emmdeemilistest haigustest. Sellest raamatukest on siin ja seal juttu olnud hiljuti antide uuesti välja. Üldiselt siis tänapäeva eestlased näägutavad päri kallal sellepärast, et Päär kuulutas seal eestlasi rumalateks, nürimeelseteks ja ahneteks õlarditeks ja nii edasi ja nii edasi. Mis tundub, et tundub, et praegu, eks ole, meie niukse jänesepildiga kokku ei lähe. See selleks, seda on ka muidugi öeldud jah, et tõepoolest, et see tänapäeva eestlane ilmselt meenutab rohkem päevi, kui seda omaaegset eestlast, keda uuris. Aga mina tahaksin vääri puhul peatuda ja tema töö ühel lausel. Ja naer nimelt ühes kohas oma töös märgib ja mainib, et eestlast on kole raske diagnoosida. Ja noh, siin me võime nüüd hetkeks mõelda, milles, milles probleem, et kas eestlased on paks nahk või mis iganes, eks ole, kuulamine, koputamine ja nii edasi. Ei aita, aga see polnud päris nii, nimelt päev jätkab ka oma seda mõtet ja ta ütleb, et eestlane, eestlast on selle pärast raske diagnoosida, teeslana harimatu. Jätkab veel oma mõtet, arendab, et meil lihtsam oleks aru saada, mida ta silmas peab ja ta ütleb, et eestlase probleem on see, et ta ei tunne anatoomiat. Näiteks väidab, ütleb, et süda valutab, aga ise näitab naba peale või et nimetab ühe ja sama sõnaga sooned nii veresooniku, kõõluseid ja nii edasi ja nii edasi ja küsib retooriliselt, et kuidas sa selliste inimeste Jagnoosid, kes ei suuda oma kehas olevaid protsessi kirjeldada, ei suuda endast rääkida. Ja see on tegelikult nagu minuga meditsiiniajaloolase jaoks võib-olla selline põnevam koht selles selles loos siin tegelikult me näeme, kuidas päevi see oli ka küllaltki mitte ainult eestlased 200 aastat tagasi ei olnud nürimeelsed tellid vaid, vaid päris oli ka tänapäeva mõistes ikkagi väga-väga abitu. Kreem, tema kui arstiteadlase jaoks siis seisnes selles, et ta ilma patsiendi aktiivse abita Ta on ilma patsiendi sekkumiseta. Tuleb välja, et ülikooli õpetanud arst ei suutnud inimest diagnoosida et selleks inimest mõistvat inimest diagnoosida. Arst 200 aastat tagasi vajas patsiendi aktiivset abi patsiendi aktiivset sekkumist. Ja kui patsient ei tea, kus sa süda ei tunne oma toomiad, siis oli, tuleb välja, et ka arst hädas. Ja siis me saame rääkida, hakkame tasapisi jõudma stetoskoobi juurde. Diagnoosimise lugu, et see on jälle oma tõusude ja mõõnadega läinud. Et antiikajal lugedes klassikute tekste Hippokrates, kes iganes siis saame aru ja näeme kaleenas, et nad ikkagi päris palju praktiseerisid. Kas meie mõistes füüsilist diagnoosimist nad mitte ainult ei küsitlenud patsienti, jälginud teda eemalt, vaid ka puudutasid, katsusid, koputasid, panid patsiendi tegema seal mingeid liigutusi, et aru saada, mis toimub. Ja lõpetades siis jah, kõikvõimalike eritiste uurimisega erilised sõna- ja omaette teema läheb sinna moraal teooria juurde sageli. Perearst oli ikkagi küllaltki tihedas füüsilises kontaktis, kui vaja oli, kui talle tundus, et diagnoosimisel on see oluline siis patsiendiga. Aga ühel hetkel see niisugune oskus hakkab devalveeruma, täpselt jällegi see Euroopa keskajalugu, see ülikoolide lugu, ülikoolid, kus õpetati teadlasi, härrasmehi, filosoof ja kus õppinud inimesed väga kiivalt valvasid, et nad ei muutuks käsitööliseks, teisisõnu ei kasutaks käsi. Jumal hoia instrumentide eest. Siis sellel ajal keskajal füüsiline diagnoosimine teeb vähikäiku jah, midagi jääb alles, ilmselt katsutakse pulssi. Uriiniuurimine on väga populaarne, aga, aga kuulatlemist koputlemist siin ja seal keegi teeb päris ära ei kao. Aga ilmselt ta efektiivne ei ole ja, ja kuivõrd ta väga populaarne ei ole, siis ta ka edasi ei arene. Nii et see metodoloogia selleks pole. Me jõuame siis alles, eks ole, ajani 200 aastat tagasi, paar aastat pärast, paari kaks aastat pärast doktoritöö kaitsmist võtab siis Prantsusmaal üks sealne, kuulus arstiteadlane, ülikooli meditsiini esindaja üle tüki aja kätetööriista. Mehe nimi on Renelannek, ma loodan, et ma hääldan tema nime õieti õigesti. Ja ja see tööriist ei olegi midagi väga veel tööriist selles mõttes, et seal on lihtsalt tavaline rulli keeratud paber. Ja sellest siis saab stetoskoop ja see niisugune lihtne samm on tegelikult hästi suur samm inimkonna arstiteaduse ajaloo jaoks. See lugu ise on selline, et lainet ilmselt esindas neid arste, kes mingil määral oma patsienti puudutasid, mitte ainult puudutanud, vaid ka näiteks kuulatlesid. Et tal on keegi patsient, kelle puhul ta tahab ka, eks ole, kuulata, mis seal rindkeres toimub rina korvis. Ja lähtuvalt siis tolleaegsele traditsioonile oleks pidanud ta tegema seda, niiet suruma oma kõrva Varstu patsiendi rinda või selga. Aga antud juhul see nagu ei tööta sesse patsient on siis ilmselt jällegi mingi kõrgklassi paremast perest pärit noor daam. Laanek on džentelmen. Nii et neil ei teki omavahel Pihed, et siis meesarst võiks suruda oma oma kehavastasele naise keha. Aga vot probleem tundub olevat õhus ja tõsine siis siis ei ole näkon tõsine teadlane ja ta lahendab selle olukorrani, et ta, et ta tõesti ei pea asuma oma patsiendiga sellisesse ilmselt tolle aja kõrgklasside mõistes peaaegu et intiimvahekorda, vaid vaid ta keerab siis käte, juhtuvast paberist ühe toru, kuulab sellega selle naise rinnakorvi kuuleb sealt, mis ta kuuleb, aga oluline tuleviku jaoks on see, et ta saab aru, et selle toru abil nende helide kvaliteet arsti jaoks nagu paraneb, mõtlesin, toru võimendab varsti Meeli kuulmismeelt ja ta hakkab seda toruga edaspidi kasutama. Ja noh, siin juba eks ole, et kui me räägime filosoofiast ja kõigist sellistest murrangupunktidest, siis, siis see on niisugune asi, millest on ka palju kirjutatud, et tõepoolest, et mida see nüüd tähendab 200 aastat tagasi, kui korraga tekib varsti käteinstrument, ühel hetkel ta paberi asemel võtab kasutusele toru. Tekib diskussioon sellel teemal, et kas arst tohib instrumenti kasutada, kas arstipositsioon ei lange kui ta kasutab tööriista, kas ta ei muutu käsitööliseks. Ja teiselt poolt siis ka patsientidepoolne retseptsioon esialgu võib-olla on natukene pelglik, sest ollakse harjunud jällegi, et kui, kui saabub meie juurde juba isik meditsiiniinstrumendiga, siis tegemist on sageli kirurgiga habemeajaga, mis tähendab juba verd ja valu ja, ja hirm on suur. Et esialgu on selline võõrastaks lihtne asi, toruarsti käes, aga mõlemad pooled, nii arstid kui patsiendid, eks ole, peavad sellega kohanema. Aga see ei ole veel kõik selle loo juures, loo teeb eriti siis oluliseks see, et aeg läheb edasi ja lähen, eks siis tõesti käib oma stetoskoobiga ringi, kuulab inimesi ja teeb sageli seda siis ka niimoodi lihtsalt puhtalt huvi pärast, profülaktika pärast. Tollel ajal noh, kordame veelkord, eks ole, see niisugune arsti sõltuvus patsiendi enda suust tulevast informatsioonist oli väga suur, teisisõnu, kui patsient ennast ise haigeks ei kuulutanud, siis pahatihti paljude haiguste, paljude nähtuste puhul näiteks tuberkuloosi varane staadium tajunud ka arsti jaoks meditsiini jaoks haige. Haigeks kuulutas inimene ennast ise sisuliselt sageli. Ja arst oli võimetu, eks ole midagi muud ütlema, aga nüüd selle oma elu ja töö käigus laen eksis kulatledes ka selliseid inimesi, kes ise mitte midagi ei kaeba. Ühel hetkel paneb tähele, et mõned inimesed, kes justkui oleks terved, oma jutu järgi terved, seega ka tolleaegse meditsiini jaoks terved Karl Ernst von päri jaoks terved. Et lähen juba kuuleb nende kopsus mingeid helisid ja oma varasemast elukogemusest teab ta, mis helison ta suudab öelda, oskab ette ennustada, see inimene varsti jääb haigeks, inimene hakkab ise ka rääkima, et ta on haige. Ja ühel hetkel inimene sureb ära, tal on tuberkuloos. Ja vot see nüüd niisuguste kõikvõimalikke filosoofid ja nii edasi jaoks oluline murdepunkt. Nüüd korraga on saavutatud see hetk meditsiiniajaloos kaks aastat, kolm aastat vähem kui 200 aastat tagasi. Kui arst korraga muutub nagu järsku märgatavalt kompetentsemaks. Mis puudutab patsiendi enda keha, kui on patsient ise algab periood, mida sageli siis noh, võib-olla natukene moodi negatiivses võtmes on nimetatud patsiendi vaigistamiseks. Et nüüd tekib olukord, kui patsiendi autonoomia järsult väheneb. Kui seni sõltus arstaga palju patsiendist sellest, mida patsient talle ette kandis siis nüüd, kui isegi tekib näiteks konflikt arsti ja patsiendi vahel, mis puudutab seal hinnangu andmist mingile olukorrale siis nüüd hakkab see aeg, kui, kui pigem nagu eelistatakse arsti ja arsti teadmisi, et eeldatakse, arvatakse, et arst saab inimese keha toimimisest inimese keha funktsioneerimisest paremini aru kui patsient ise taustaks loogia õpetas areng ja nii edasi ja nii edasi. Vestlesin kirurgiaga seoses juttu oli, ühesõnaga meditsiin on ka 200 aastat tagasi jõudnud juba sellesse punkti. Eks ole, haiguskäsitlus ei ole niisugune holistlik, vaata patsienti laiemalt, teisisõnu ei vaja patsiendi nihukest laia seletust enda eluolu ja elujuhtumite kohta. Haiguskäsitlus, eks ole, lokaliseerunud kehasse tekkinud solidaarpatoloogia. See on kindlasti väga oluline seda haigust otsitaksegi kehast surnud inimese kehast, lahkamisel see haiguskolle sageli leitakse üles, aga kuni laen äkki nii niimoodi elusa inimese kehast seda pole suudetud teha ja nüüd ka siis öeldakse, et tõepoolest ollakse jõutud ajajärku, kus meditsiin on võimeline elusat inimest. Toniseeriv oleks nagu elusa inimese lahkamine, tema pabertoruga kuulamine väga võimas hetk, just puht teoreetiliselt, filosoofiliselt, ideoloogiliselt, mis puudutab siis nüüd näiteks arsti-patsiendi omavahelisi suhteid. Varasematel aegadel oli patsient palju autonoomse ka seesama eestlane, eks ole, tahtis, ütles pärile midagi tahtnud, ei öelnud, ütles valesti. See oli tema võimalus oma saatust muuta, nüüd nüüd see olukord nagu muutub, nüüd korraga muutub arst targemaks kui patsient. Noh, ta on teoreetiliselt kindlasti targemad kogu aeg aga nüüd siis patsiendi enda keha lugemisel keha sisse nägemis. Noh, esialgu kuulmisel aga sajandi vältel siis võetakse kasutusele erinevaid torusid ja aparaate sajandi lõpus siis tõesti Conrad röntgen 1895 96 tekitab olukorraga, kus arstid hakkavad ka inimesi nägema ja mõnede tõesti siis teoreetikute jaoks see olukord võib-olla noh, iseenesest biomeditsiin arengu vaatevinklist, Likuna tore tohutu areng, aga, aga mõned teoreetikud jah, siis tõepoolest armastavad rääkida sellest patsiendi vaigistamiseks, sellest, kuidas inimkeha mõnes mõttes muutub, muutub nagu objektiks. Ja siin-seal võime siis eeldada ja karta, seda saab ka kuidagi kuritarvitada. Millestki edaspidi räägime. Aitäh tänaseks me rääkisime siis stetoskoobi kasutuselevõtust ja stuudios oli Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken calling, aga järgmisel korral tuleb meil juttu juba teisest instrumendist sama olulisest või ma ei teagi, kas nüüd saab võrrelda, kumb olulisem, kui vähem oluline. Aga kraadiklaasist tuleb juttu.