Räägime saates edasi nüüd meditsiin ajaloost nagu teisipäeviti oleme seda sel sügishooajal ka teinud. Ja stuudios on külas Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor, aken kalling. Ühes varasemas saates oli meil juttu, et sellist käsitööd ja kirurgiat viidi keskajal läbi, pigem siis habemeajajate poolt. Aga ometi tänapäeval on ikkagi kirurgia arst, mismoodi see arusaam ühel hetkel jõudis siis ka ülikooli meditsiini tasemel selleni, et käsitööd peaksid ka ikkagi tegema, need arstid. Jah, see on tõesti selline veider paradoks. Tänapäeval tundub, et kirurg ei ole mitte lihtsalt arst, vaid et kirurg on see kõige-kõige arstima arst. Selline arsti võrdkuju, ideaalkuju. Aga veider on jah see, et veel võib-olla paarsada aastat tagasi nad ikkagi valdavas osas eksisteerisid kusagil paralleelmaailmas kui me, kui me ikkagi püsima ja sellise ülikooli meditsiinimätta otsast kogu seda kogu seda probleemi ja, ja olukorda vaatame. Et niimoodi Euroopa meditsiinitraditsioonis ja ülikooli meditsiinitraditsioonist, siis siis vaatamata sellele paljudes ülikoolides, aga mitte kõigis tulevased arstiteadlased isegi teinekord läbisid kirurgia kursuse siis arstid ülikoolis õppinud arstid ise inimest sageli üldse ei puudutanud, aga noh, rääkimata sellest, et oleksid mingeid kirurgilisi operatsioone läbi viinud. Et see, mis nad siis õppisid ja see oli väga teoreetiline. Jällegi loeti mõnede klassikute teoseid. Jah, ülikoolides viidi läbi ka lahkamisi. Aga tänapäeva teadvus jälle väidab, et need tamatumiseerimised või õppeotstarbel läbi viidud lahkamised need olid pigem ka osa vaiksest sümboolsest arstiks saamisest. Et mida seal lahkamise käigus inimkeha juures eeskätt vaadeldi? Kõhuõõs rinnakorv, riski, aju kaks esimest kindlasti tolle aja arstiteadlastele, aga ka tolle ajakirurgidele olid tegelikult sellised ligipääsmatud piirkonnad. Kõhuoperatsioon teadaolev, esimene tehti siin olles natuke rohkem kui 130 aastat tagasi, oli umbes 130 aastat tagasi. Aga nad õppisid seal midagi ja tänapäeval tundub tõesti, et see oli pigem pigem niisugune initsiatsiooniriik Se anatoomikumis, laiba avamine ja sinna inimkeha saladustesse piilumine, sellist praktilist väljundit sellel ei olnud arstil noh, kuni selleni välja tõesti, et natuke vähem kui 200 aastat tagasi, see on Eestiga seotud, kuulus arstiteadlane Nikolai bürokov oma mälestustes meenutab et ta on kohanud õppejõude, kuulsaid mehi ja mitte siin Eestis, mida võiks pidada mingiks tagahoovis, vaid ka siis Saksamaal kes kirurge, kes tõsimeeli nagu rääkisid ja naersid selle üle. Et arst Peaks anatoomiat tundma, et arst, kirurg, kes tollel ajal olid juba jalgu, oli, eks ole, ülikooli meditsiiniukse vahel. Anatoomia, teadmine, need asjad, mida meie peame kirurgi juures väga oluliseks, et see oli, see oli siis nagu pigem sekundaarne. Sellesse õunad edaspidi räägime, siin oli küsimus selles, et tähendaksid inimkeha lugemist, meie mõistes toimus ikka veel väga vähe. Ja kui sa sellest keha toimimisest aru ei saa, füsioloogiast edasi aru ei saa, siis tõepoolest sai, pruugivad anatoomiat nii-öelda, aga praktiliselt mõistma ja teada, piisab sellest, kui sa tudengipõlvest midagi selleks õppida, Ravast. Okei, aga tuleme nüüd tagasi nende kirurgide juurde, siis kes praktiseerisid kirurgiat, ütleme keskajal ja varasel uusajal. Nemad elasid siis teistsuguses maailmas, et kui see ülikoolis õppinud arst valmistus pigem filosoofiks ja vaatas seda inimkeha kuidagi kaugelt ja kõrvalt siis käsitöölise jaoks tema ei vaadanud oma pead filosoofiaga, humoraal teooriaga kõigi nende tasakaaluolekutega, Hippokratese ja nii edasi ka. Vaata midagi kusagil selles teadis, aga tema maailm oli siiski palju maalähedasem. Ja mis on eriti oluline on see, et tema haiguskäsitlus oli palju inimese kehalähedasem kui ülikoolis õppinud arsti jaoks. Haigus oli pigem niisugune holistlik nähtus. Teisisõnu haigus oli osa patsiendist ja patsiendi ümber toimivast eksisteerimast laiemast nii-öelda makrokosmosest siis kirurg, habemeajaja saunamees, ämmaemand, nende jaoks see probleem oli ikkagi väga selgelt kehaline Nemad mõnes mõttes palju enne seda, kui ametlik arstiteadus loodusteadus suutis hakata rääkima ja arutlema haiguskolletest, patoloogilistest, muutustest, muust sellisest. Nemad, käsitöölised teadsid seda kõike juba ammu, lihtsalt neil puudus võib olla, eks ole, niukene teaduslik võttestik, et neid teemasid lahendada, aga nad nägid, kus see probleem on. Patsient aga kindlalt konkreetselt, võib-olla ise osutas probleemile ja võimaluse korral nad siis nad siis sekkusid. Nii, aga ühel hetkel siis ja see on siis ütleme niimoodi, et teadusrevolutsiooniga seotud arengut teisisõnu kuskil neli, 300 200 aastat tagasi hakkab see olukord muutuma, et need kaks maailma ülikoolis õpetatav suur keerukas teooria. Ühelt poolt ja teiselt poolt nende käsitööliste praktiseeritud tav nisukene, praktiline rakenduslik võttestik, need hakkavad teineteisele lähenema. Ja siin on neid siis neid tendents on nagu mitmesuguseid. Et ühelt poolt teaduse areng Teooria on ühel hetkel väga selgelt jäänud ajale jalgu. Omaaegsed jumalikud, varajased füüsikud, mehaanikut, Deckart, Galilei, need suudavad ära näidata. Aristotelese õpetus puudutab füüsikat, mis puudutab kehade käitumist. Et see ei ole seletatav, mitte kas sul algelementide mingite kvaliteeditunnustega, teisisõnu et kivi Aristoteles arvas, et kivi kivi langeb maa peale, sellepärast et kivis on väga palju algelementi maakivi olemuslikult raskem kui, kui mingi mingi teine materjal. Ja nii edasi ja nii edasi. Nii mehaanika tõdesid seletati läbi läbi esemete kvaliteedi. Nüüd usa rajal tuleb siis asemele mehaanika õpetus, teisisõnu karistoterlik maailmakäsitlus. See langeb põrmu ja koos sellega langeb põrmuga algainete kontseptsioon. Eks ta siin-seal kusagil luurab. Läheb aega, enne kui keemia välja kujuneb ja elementide teooriad ja muud niuksed asjad. Aga põhimõtteliselt nad vanad õpetused. Need hakkavad hävima karsi, teadvus saab tugeva löögi, kui Vesaalius opernikkusega samal ajal avaldab Kopernikuse, eks ole veel üks nael Aristotelese kirstu, siis ametlikult näitab ära, et kogu see ilmaruum, eks ole. Töötab ja toimib hoopis teistmoodi, kui seni arvatud. Et kõik see ilmei tiirleb ümber maa vaid ikkagi ümber päikesega, räägime päiksesüsteemist samal aastal Kopernikuse 1543, siis Madalmaade päritolu arstiteadlane Andrease saalius avaldatakse põhjalikku anatoomiaalase käsitluse, kus ta lükkab ümber kaleenose õpetusega kaleenossis lähtuvalt Hippokrates ja seda kõigis nendes klassikutest. Tema maailmapilt oli siis kaua aega domineerinud jah, loomulikult Maal teooria, kõikvõimalikud väärad arusaamised seal organismi toimimisest, veresüsteemis, vereringest, millest iganes. Nüüd korraga lüüakse siis ka sellesse niukse teooriasse suur mõra näidatakse ära, et järgmine autoriteet on eksinud. Et niisugused põhimõttelised küsimused ka tolleaegsete inimeste jaoks tolleaegne haridus oli ikkagi valdavalt nii-öelda skolastiline. Õpiti väheneid, autoriteetide tekste, neid korraga, kui ilmneb, et autoriteet enam ei ole, siis eks ole, ollakse lõhkise küna ees, mida teha. Ja arstid on selles mõttes väga, väga innukad, leidmaks homoraal teoorial asendajat, aga see läheb neil hästi visalt. Sest erinevalt seal elusloodusest loomadest, taimedest, kus eks ole, mõeldakse välja liigi mõiste ja ja leitakse kõikvõimalikke uusi liike, klassifitseeritakse, luuakse süsteem ühel hetkel line siis meditsiinis toimub ikkagi veel väga visalt. Tagantjärele me saame aru, et probleem oli selles, et tolleaegne arstiteaduskond eeskätt ikkagi tegeles sümptomitega. Kõik see, millest räägiti, oli kõik need haiguste tunnused, haigused, nende defineerimine, et see oli pigem sümptomatoloogia näiteks erinevad haigused, köha, köhasid 17 liiki palavik, nohu oli haigus, praegu me nimetame sümptomiteks, dollanud olid haigused, jäädi sümptomite pinnal, sellist noh, muude loodusteadustega võrreldavad loogikat süsteemi üles ehitada ei olnud ikka lihtne, meiega püüdis, keda me siiamaani tunnistame, kui eks ole eluslooduse süstemaatika loojat, ta püüdis ka haigusi süstematiseeritud, oli see arst nagu enamus tolleaegseid loodusteadlasi ja ta sai ise karvaseid, et ühesõnaga, see on niisugune. Meditsiini häda oli selles, et see on niisugune keha, inimkeha lugemine, haiguse põhjustest, arusaamine, et see oli, see oli hästi lapsekingades. Aga selle nimel arvatakse, et asjadest paremini aru saada. Idee niisugune suur üllas eesmärk näib olevat tulla välja, eks ole, helistlikust haiguskäsitlusest nihukesest laiast üldistavast inimest laiemalt kaasahaaravast haiguskäsitlusest siis nii-öelda ontoloogilise haiguskäsitluse juurde. Teisisõnu üritatakse samamoodi nagu botaanikud panevad igale taimele nime zooloogid igale loomale nime. Samamoodi peaks ka haiguste puhul olema võimalik, seda, seda otsitakse visalt praegu otsitakse. Ja need näitajad just on jah, muudest loodusteadustest, et ja noh, silmade avanemise hetked seal, kui keegi keegi paneb tähele, et on mingi tema arvates spetsiifiline tõbi seal mingi Taarja vorm, mida tundub, et ravib mingi väga spetsiifiline taim kiinapuukoor. Giniin teisisõnu et kui tekib niukene, üks-ühene side taimel on väga selge ladinakeelne nimetus olemas ja tundub, et see üks taimravi pandi ühte haigust, siis võiks need haigused samamoodi olla jagatavad antavad neile omad nimetused ja peaks olema võimalik luua neist süsteem. Nii et see on keeruline, aga mõned kirurgi juurde tagasi tuleme siis jah, kirurgia lähtuv know-how kirurgiline praktika. See nüüd hakkab ühel hetkel nagu toetama arstiteadlaste tööd, et nagu öeldud, kirurgid, habemeajajad, saunamehed, nemad on juba ammu käsitlenud haigust palju ratsionaalsemalt kehale lähemalt. Sisuliselt mõnes mõttes on bioloogiliselt, eks ole, on see konkreetne probleem, millega tegeletakse, et see mõtteviisi ühelt poolt filosoofiliselt hakanud ülikooli meditsiini mõjutama. Ja teiselt poolt, et ka seal niuksed, praktilised oskused, tähelepanekud ja loodusteaduste areng, need sisuliselt hakkab tekkima see, mida me tänapäeval nimetame patoloogia õpetuseks. Hakatakse aru saama, mismoodi erinevad protsessid organismis toimuvad. Kõigepealt on aru saada vaja, eks ole, loomulikult, mis on normaalne anatoomia, mis normaalne kude seda teame, siis tuleb hakata aru saama, mis seal need muutused on, mis seda muutusi põhjustab ja nii edasi ja nii edasi. Mõned muutused ära fikseerime, selgeks saame, siis saame väga hakata selle probleemiga tegelema. Hakatakse rääkima haiguskoldest, teisisõnu kujuneb siis kuskil 19. sajandi alguseks välja see nii-öelda solidaarpatoloogia haigus, et enam ei ole mingi ähmane fenomen kusagil kosmoses inimese ümber vaid. Me suudame, vähemalt idee on see, et me peaksime suutma sellele haigusele haigustekitaja-le põhjustajale nii-öelda näppu peale panna. Ja 19 sajandi jooksul neid, see, see teema süveneb veelgi, areneb veelgi, et ühel hetkel võib-olla jällegi tulevikus räägime siin mikrobioloogia bakteribioloogia selliste õpetuste tekkest, et need kõik kõik aitavad siis konkretiseerida seda haiguskäsitlust, teisisõnu aitavad siis sulle tuua haiguse käsitluse keha pinnale keha sisse, mis omakorda tähendab seda, eks ole, Ülikoolimeditsiin ja asjasse puutuvad arstid peavad hakkama palju rohkem tegelema selliste asjadega, millega seni tegelesid kirurgid. Et see niuke teadvusest lähtuv areng. Ja teiselt poolt on see ühiskonna arengut, mida enam tekib tänapäevane riik. Mida rohkem on meil sõjaväe käisid laevastik ja räägime eeskätt suurtest riikidest, räägime Inglismaast-Prantsusmaast. Siis saadakse jällegi aru, et on vaja nendes üksustes, on see siis laev, on see mingi garnison, on vaja spetsialisti, kes tegeleb nende inimeste hädadega sõjaväe sageli need probleemid on jällegi mitte sisehaigused ja mitte mingi teooria, kuigi Askorbuut ja muud niuksed teemad on aktuaalsed merel. Aga eeskätt siis kirurgilised küsimused, need riigid nüüd haaravad võib-olla mõned riigid mõnedes piirkondades initsiatiivi ja hakkavad kirurge juba niimoodi, noh, tsentraliseeritult koolitama kirurg, habeme ajaid, Inglismaa, Prantsusmaa, eeskätt kui varem oli selline küllaltki jällegi juhuslikke tsunftid, ise vaatasid, et liiga palju konkurentsi ei tekiks ja nii edasi, et võite neid õpipoisse vastu vastavalt seal mingile tsunfti enda loogikale käsitöölise sellisest praktilistest vajadustest, lähtuvale loogikale, siis nüüd, eks ole, riik hakkab vaatama oma, oma loogikast lähtuvalt ja algab tõesti selline küllaltki massiline, võib öelda, madalama tase, me tollel hetkel siiski veel spetsialistide ettevalmistamine ja need on siis need kirurgid, need 18. sajandil 1000 seitsmekümnendatel aastatel tekivad niuksed eraldi kirurgide kolledžid koolid, mis ei ole veel päris ülikoolid, aga kus antakse juba päris korralikku haridust. Ja mis siis ühel hetkel siis kasvavad ka ülikoolideks ja, ja samas siis eks ole. Ma ei korduvalt rõhutanud seda, et niukene kirurgiast lähtuv traditsioon ka ülikooli meditsiinis järjest kinnitab, kanda need arstid ka enam ikkagi lahkavad ühel hetkel hakkavad oma käega seal inimesi prepareerima. Niukest kirurgilisi oskusi tuleb juurde. Ja need riigi riigiametnikud, kirurgid, neid, keda siis koolitatakse eeskätt Melitaarsetel eesmärkidel. Need siis ühel hetkel hakkavad erru minema ja nad avastavad sellega ühiskonnas on nende jaoks tekkinud vägagi palju võimalusi tööd teha ja lisa teenida, arst on jätkuvalt vähe, kõigile ei jätku. Samas arenevad tormiliselt linnad, toimub industrialiseerimine, muu selline asi. Et just, et eeskätt näiteks Inglismaal nad saavad endale ikkagi väga, aga sellise selge konkreetse niši suurtes linnades Londonis, kus ühtegi ülikool ei ole, kus siis hakkab selline kirurgide tollel hetkel võib-olla 300 aastat tagasi veel natuke ülikoolis õppinud, arstist madalamal tasemel oleva spetsialisti jaoks avatakse väga palju väga palju uksi. Tänaseks paneme meditsiiniajaloole punkti ja jätkame siis sarnasel teemal juba järgmisel nädalal teisipäeval huvitaja saates aitäh tänaseks siis ken kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.