Head kuulajad pea päevapealt, 10 aastat tagasi jaanuarikuu viimasel laupäeval kuulsite te esmakordselt ühe uue saatesarja tunnusmeloodiat ja nii see kõlas. Esimene eesti sõduri tund 1994 jõuab eetrisse endiste rinde sõdurit. Tema eestvõttel ja koostööl. Eestlased on ühe inimkestel olnud kaks korda sõdiv rahvas. Võiks ka öelda sõtta kistud rahvas. 75 aastat tagasi jaanuaris 1919 otsustati vabadussõja murrangu lahingutes. Kas Eesti sünnib iseseisva riigina või alistatakse kas jäädakse Euroopasse kuuluva rahvana elama Läänemere ääres või kirjutab kolmas põlv kusagil emakeelt slaavi tähtedega, nagu seda tänase päevani teevad vene impeeriumi alistatud rahvad. Võib-olla osutus kaalukeeleks välisabi Tallinna lahele jõudnud Inglise laevastik ja Soome vabatahtlikud. Kaks aastakümmet hiljem, 29. jaanuaril 1939 tulineid 1000 meest Helsingis rahvusteatrisse kuulama kindral Laidoneri tervituskõnet. Meie olime üle elanud suure ilmasõja. Olime läbi elanud suure vene revolutsiooni. Kõige selle tagajärjel maa oli laastatud, rahva meeleolu vapustatud, rahvast mitmel alal lõhestatud. Ja peab tunnistama, noore Eesti riigi sünd oli väga raske. 1900 19. Aasta. Novembrikuu lõpul aga tulvil suurem löök. Tugev suurearvuline vaenlane tungib idas Eestimaa-alale. Meie riik oli nõrk. Valitsus oli korraldamata. Aga kõigi nende raskuste peale vaatamata meie juhtivad tegelased eesotsas praeguse Eesti vabariigi presidendi härra pätsiga otsustasid, et peame julgelt astuma võitudega. Nii kõneles kindral Laidoner Soome raadio kingitud arhiivilindil. Elasime aastal 1994, Tondi kasarmute, viibisid viimaseid kuid võõra armee soldatid. Samuti kunagises kaitseliidu hoones, mille ees piketeerijaid skandeerisid välja välja vabariigi seest. Eesti Raadio oli vastu võtnud rindereporter Karl Gailiti ettepaneku meenutada Eesti kaitselahinguid 1944. Üks vestluskaaslasi esimestes sõduri tunnisaadetes oli kolonel Harri Brent kell siis oli veel kirjutamata ja trükkimata mälestusteraamat, ma jäin ellu ja muidugi oli see ilmumata ka saksa ja soomekeelsena. Kui me olime jõudnud transpordiga orujaama, kus meil pidi maha laaditama, siis sattusime kohe raske õhurünnaku alla, et mitte reeta, et see sõjaväe transport on, anti meile käsk vagunites, mitte lahkuda. Läksin ukse peale ja vaatan, kuidas siis seitse punakotkas seal siis pikeerisid, meie peale alt on päris tore vaadata, aga alt jääb niisugune mulje, et ta just sind sinu nina peale just sihib ju, olgugi et pean ütlema, et kummalisel kombel nad ründasid ristikolonni ja, ja ei tabanudki meid. Ja seisan seal keset vagunit ja järsku tuleb üks minu rühma sõdur mu kõrvale. Noormets oli ta nimi ja vaatan, poiss väriseb nagu haavaleht, hambad plagisevat suus. No mina olin siis juba vana, ma olin kahekümnene rühmaülem, tema oli noor, ta oli 19 ja vaatan, et mis nüüd poisil siis viga ei ütelnud talle küll midagi, aga nii, et kogu ihusta värises ja siis venelased tegid kaks peale lendu. Ja kui viimane lennuk oli ära läinud, käis veel üks kõva Sumakas, ilmselt kuskil seal 50 sajakilose pommi veel, viskas jaama taha. Ja siis oli vaikus, siis olid täielik vaikus, nii et kõik olid niukse pinge all, et võis isegi nõela kukkumist kuulda. Ja järsku käis üks puu raksakus nagu puu olekski purunenud ja minu kõrval seisab noor metsakas pikkamööda minu külge mööda alla vajuma. Ja mis oli juhtunud, see viimane pomm oli jaama tagant paiskunud üles ühe sillutisekivi munakivi, nagu neid jamaikalased on ja see oli ülejaama, lendanud läbi meie vaguni katusse. Ja selle noormat seal otse pähe. Ja meie peade vahe oli seal kuskil 20 sentimeetrit. Vot sellest hetkest nagu hakkasin mõtlema selle peale, et on nagu inimesel mingisugune etteaimdus või, või ettemääratus. Nii et ta nagu aimas oma surma ette. See oli esimene ohver meie kompaniist nagu Endel. Mind määrati eel komandosse. See tähendab seda. Et lähen rindelõiku vastu võtma oma kompanile. Jõudsin õhtu pimedas kohale, üks saksa vanemleitnant olid kompaniiülem, Wehrmachti mees. Kandsin ette, tulin rindelõiku vastu võtma. Ta vaatab mulle otsa, ütleb teie poisikesed, tahate rinnet pidada? Meie vanad sõdurid, kes meid terve Euroopa oleme läbi käinud, ei suutnud Ivanni kinni pidada ja nüüd teie tulete siini vanni pidama. No nüüd ette rutates peab ütlema, siiski üheksa kuud pidasime samal ajal, kui kogu idarinne kärises kõikides õmblustest, no 23. veebruaril toimus siis luurelahing, et kindlaks teha, palju seal riiekülas neid vastaseid seal silla peal sees on. Sellest osa ei võtnud, aga poisid tulid tagasi, ütlesid, et oh ei ole seal midagi, et homme hommikul teeme seal asjaklaamiks. Kahjuks see prognoos ei vastanud tõele. Sillapea rullimine, nagu öeldakse, kaevikute rullimine, algas järgmine hommiku ja vältas terve päeva. Asi käis niimoodi, et visati granaat, vaat kaevikunuka taha, nagu sa matsakas ära käis, kohe teine tagantjärgi. Et toibuda saaks ja siis läksid nurgani, andsid valangu ja niimoodi, et väike, samm-sammult edasi lahing lõppes, hakkas juba pidevus kiskuma 24. veebruaril, mis ta on nelja paiku veni. Ja siis oli täielik vaikus, siis tuli mingi põhjust, ma isegi ei mäleta, miks pidin ma läbi kaevikute uuesti käima. Ja ma pean ütlema, mitusada meetrit, see oli selle aja sees, ei olnud võimalust maa peale astuda. Mina olen linnapoiss, ei ole isegi kana tapmisest osa võtnud ja pean ütlema, inimese üks väärtuslikumaid omadusi on kohanemisvõime. Sellepärast et seal käies üle nende värskete laipade. Nii kui kummaline see ka ei ole, olid nii tuimaks löödud selle päevaga, ainult kui oli juba seal kolm meest, pealikuti, Need tõusid ise kaevikust nii palju välja, et juba õlgedest saadik välja ulatusid, siis vaatasin üle jõe, et kas sealt äkki mõni mesi ei kutsu mind ka nende teiste lamate hulka. Seda rünnaku gruppi juhtis 46. rügemendi kuuenda kompanii rühmaülemveebel Rein Männik. Tema võitlusgrupp koosnes umbes 25-st 30-st mehest. Ja ta kaotas nendest meestest ainult kaks meest haavatutena. Kui ma teda järgmine päev kohtasin, siis ta ei saanud tõstama paremat kätt, ütles, et vanade heitmisest niivõrd väsinud ei ole võimalik. Muide, seal kell kaks lõppesid käsigranaadid otsa ja siis selle operatsiooni õid juhil kapten Pruusil oligi suur mure, kuidas saada sinna lisaks käsigranaate ja mõningatel andmetel kasutati sellel päeval ära selle pataljoni poolt 11000 käsigranaat. Tähendab, mis on loopida järgmine hommiku, nii operatiivsed, autasustamist ma pole kuulnud. Pataljoni ülem kapten Pruus ja Velfebel männiksaivad esimese klassi raudristid. Männik oleks saanud kahtlemata rüütliristi, kui tal oleks olnud kasvõi teise klassi raud Risten olemas. Varem seda sain mõlemat korraga. Ma tahaksin siia lisada veel, et need lahingud muidugi ei möödunud ka meile kaotusteta. Näiteks kui 21. veebruaril Riipalu pataljon ja 45. rügement saabusid rindele ees olid veps külavaas Siiversi lahingud. Kui need olid lõppenud, olid major Riipalu pataljonis alles kaks ohvitseri normaalkoosseisu juures pataljonis ikkagi 22 ohvitseri. Melchiori. Koodi vaatlev ranna või aare vutti, riided, täi rannal ja teiega. Tuul, noodiamboodustandera peske. Muhu Seenas tohutu ja kõigil on ühine eesmärk Jade käes relv, aga. Kord ka see tuule kui vaata andeid ja o tapeti. Kui tahan, Etna Rantatu ma rastanud lähevad kui Bay muu kõrval. Nad ei käi ees rõõmsa Patrjevi jahu, on. Nälja ikka? Edasi. Windowsis Jäkko muudes agentuur, neidki kuulnud rajad Jako ja Nii võrra USAs on ja neile tango ostutšekid. Kõik tuum Abim. Mehed, kellele Kert helbemäe ja Priit veebel pühendasid sõja päevil selle marsilaulu peavad täna ja praegu 20. Eesti relva Grenoderite diviisi moodustamise kuuekümnendat aastapäeva. Neil meestel on hiljem tulnud taluda üht kui teist või vähemalt kuulda enda kohta üht kui teist. Veel tänagi jääb vahel mulje, et ametlik Eesti hoiab neist eemale, nagu oleksid nad SARSi nakkuse kandjad. Ja kummaline olukord, et Eestit kaitsnud meestele peavad kaitsekõnesid pidama sõjaajaloolased. Hannes Walter, Haapsalus suvel 1999. Päid rümbamägi on meie hulgas neist saabuslikest päevadest jutustamas veel umbes 5000 meest. Seda on suhteliselt väga vähe. Kui võrrelda suhtarvuliselt nende maadega, kus pärast sõja lõppu on elatud normaalset elu. Rahvale eriti ava teie põlvkonnale normaalset elu ei võimaldatud. Õigusega on öelnud üks prantsuse ühiskonnateadlane, et sõna on koletislik asi, kuid maailmas on midagi veel hirmsamat kui sõna. See on kommunistlik rahuni. See nõndanimetatud rahu on mõrvanud ja suretanud teie hulgast rohkem kaasvõitlejaid kui nõudsid ohvrist. Lai. 5000 meest on siiski piisavalt palju et kanda sõnum meie teisest vabadussõjast tänasesse päeva praeguste noorteni. Mina kuulun põlvkonda, kes seda ei ole näinud. Tõsi, ma olen ajaloolane, sõjaajaloolane ja lugenud läbi päris mitu raamatut. Ometi ei pea oma kohaseks teile täna siin hakata jutustama teie võitlusest. Tahaksin jagada teiega vaid mõningaid mõtteid, millest võib-olla teilegi kasu tõuseb. Kõigepealt võõras munder, milles te võitlesite ikka ja jälle võib kuulda ja lugeda küll sihilikult pahatahtliku, aga vahel ka lihtsalt rumalusest avaldatud mõtet. Ent täie võitluse nimetamine vabadusvõitluseks ei ole õige. Kuna te kandsite võõrast mun. Mehed ei teie ega teie saatusekaaslased teiste väikeste rahvaste hulgast. Viimases sõjas ei ole mingi erand. Pigem reegel te esindate ajaloos tüüpilist tahtis. Kahjuks on alati olnud valitsejaid, kes ihaldavad alistada teisi rahvaid. Aastasadade jooksul on purustatud kümneid ja kümneid riike kuid riikide hävitamine pole enamasti suutnud hävitada rahvaste vabadusiha. Esimesel võimalusel on alla heidetud rahvad haaranud relva ja astunud võitlusse oma vabaduse taastamiseks. Reeglina on see võimalikuks saanud üksnes võõras mundris. Võõras munder ei ole aga mingi häbiasi, kui selle mundri all tuksub oma isamaale Gustav süda. Vastupidi, ka võõrast mundrit võib kanda uhkusega, kui võideldakse oma lipu all. Meie hõimurahvas soomlased austavad oma suurimate saldaritena jäägri kes esimese maailmasõja ajal salaja Venemaa poolt alla surutud kodumaalt põgenesid Saksamaale. Nad võitlesid Saksa mundris Soome vabaduse eest ja saidki Soome iseseisvuse rajajateks. 200 aastat tagasi jagasid toonased suurvõimud Preisimaa, Austria ja Venemaa eneste vahel Poola kuid poolakad ei alistunud. Poola leegionid võitlesid tervelt 200 aastat, küll Napoleoni armees, prantsuse mundris, itaalia mundris, Ungari mundris, isegi türgi mundris, ent alati Poola eest. Ja Poola leegionid on poola sõduri aunurgakiviks ka tänapäev. Mitte munder ei määra võitluse iseloomu, vaid mehe mundrid kannavad. Ja teil ei ole mingit põhjust häbeneda mundrit, mida te kandsite ja meil, kogu eesti rahval ei ole vaja kelleltki vabandust paluda, et teid sunniti meie vabaduse eest võitlema võõras vormis. Teine ikka veel korrutatav etteheide on see, miks te võitlesite Natsi-Saksamaa poolel on isegi nõutud, et meie rahvas peaks kelleltki vabandust paluma, et oli 100. nii-öelda valel poolel. Kindlalt tõesti oleks ka meie rahvas tahtnud olla võitjate poolel. Kindlasti oleksime eelistanud võidelda koos lääne demokraatiatega, ainult et keegi ei küsinud meilt, kummal poolel me soovime olla. Kui keegi peab kelleltki vabandust paluma, siis on need lääne suurriigid, kes meid 39. aastal Hitleri ja Stalini agressiooni ohu ees maha jätsid ja siis Jaltas ning Teheranis otseselt Stalinile maha müüsid. Kahjuks ei langetanud meie otsust, kummal pool olla. Selle otsuse tegi Londoni ja Washingtoni alistusel meiereist NKVD. Mille ohvriks ühe ainsa okupatsiooni aasta kestel langes 60000 Eesti vabariigi kodanikku. Pärast seda kogemust ei olnud eesti rahval enam võimalik valida. Meile ei olnud antud luksust filosofeerida poliitiliste süsteemide ja ideoloogiate ümber. Meil oli vaid üks eesmärk ja siis lihtsalt ellu jääda. Ei tohi kunagi unustada, et väikerahvaste jaoks ei ole olemas häid ja halbu valikuid. Valida saab ainult halva ja veel halvema vahel. Tuleb endale, kainelt ja külmalt selgeks teha, kes on ohtlikum vaenlane ja liituda selle vaenlase vaenlasega. Seda tõsiasja tunnetas selgelt Eesti vabariigi viimane seaduslik peaminister, professor Jüri Uluots. Vaata kui mõnes Eesti rahvale 44. aasta augustis ütles. Meie ainus tee on võitluse teel. Praegu ei ole mingit teist võimalust päästa Eesti rahvas ja kõike seda, mis meile kallis. Kui ainult üks võimalus hoida ära see, et bolševikud meie maa vallutaks. Ärgu olgu selles suhtes meie seas mitte mingisuguseid lahkarvamusi. Oma võitluse verega tõestab eesti rahvast tervele maailmale, et meie, eestlased ei ole nõukogude liidu osa. Et meie mitte mingitel tingimustel ei taha ka edaspidi nõukogude liitu kuuluda. Seda Eesti vabariigi seaduslikku riigipea. Selged juhtnöörid. Jälgisite teie oma riigil ostavad Eesti vabariigi kodanikud. Teile sõdurid ei saa keegi ette heita, et ta jäite truuks oma riigile ja selle seaduslikule võimule. Kes teile midagi ette heidab, on Eesti vabariigi vaenlane. Ärgem unustagem, et meie riik on ametlikult järjepidevuse alusel ja praegune president võttis vastu võimu eksiilvalitsuse juhilt sellesama eksiilvalitsuse, mille moodustas professor Uluots. Ja lõpuks teie võitluse tulemus, armee, millest te võitlesite sai lüüa? Teie kannatustes teile rääkida, minul oleks pühaduse rüvetamine. Kindlasti on iga 11 olnud hetki, meil võitlus ja ohvrid on tundunud asjakesi. Ei, see ei ole nii. Kui paluks, poleks olnud täid, tuhandeid ja miljoneid relvavendi, siis oleks jäänud bolševistliku le koletisele löömata need miljonid haavad, mida teie lõite jah, 45. aastal jäi kommunis püsima, kuid juba veritsedes vaakudes ja surma kangestusest nakatunu. See, et ilm on ajaloo kõige verisem inimpihkarikum ja hambuni relvastatud klass 1991. aastal nii armetult kokku kukkus, ei olnud mingi saatuse ime. See oli teie võitluse tulemus. Täie Storm, Tereerit ja Panzer Faust olid töö teinud. Ja meie põlvkonnal jäi vaid laulda ja õõtsuda ja ennast pole targaks pidada. Et me Eesti vabariigilaulupeo abil taastasime. Vale puha. See vabariik, mis meil täna on, on teie võitluse vili. Enamikud ei relvavendade jaoks ka minu isa jaoks, tõsi, liiga hilja, küpsema Pili. Mälestage meiti, olgem uhked, et viimaks olete te võitjate poolel. Täna. Pakri poolsaarel kestavad sajandi suurimad sõjaväeõppused Eestis Baltic Challenge 97. Esimese märgina õppuste lähenemisest libises Eestimaa taevas terashall kõhukaid transportlennukeid, et maanduda selleks korrastatud Ämari lennuväljal. Esimene l see siis 130 maandus. Siia läks ära, järgmine. Nimelt oli, ta maandub kusagil, ütleme selle koha peal seal, kus on peaaegu rajal. Ja kusagil seal, kus näete angerja kohta selle koha peal juba löödi Eesti lipp välja lennuki katusest. See oli nii ilus. Midagi hakkasite? Juba maandumisel sinimustvalge. Jah, need sõnad öeldi Paldiskis eestlasele pool sajandit suletud Eesti linnas. Tunnistan ausalt, on õige omapärane tunne seista sadamas, kus basseerusid Vene allveelaevad ja kuulda inglisekeelset tere tulemast. Näha paraadi juhatamas Eesti kaitseväemajorit, kuulda Ameerika ohvitseri esitlemas raadile saabuvaid üksusi, näha marssimas Eesti, Läti, Leedu, Norra, Rootsi Ameerika sõdureid ja seda vanast heast iseseisvuse ajast tuttava eestlase marsi saatel. Reidil ameerika laevad kai ääres, üks Eesti, üks Läti, üks Rootsi laev. On see Paldiski, see on Paldiski enam mitte okupatsioonivägede Paldiski. Elame teisenenud aegruumis. Eesti vabariigis. Ja käimasolevate õppuste tähenduse sõnast saab kaitseminister Andrus Öövel. Ma ütleksin nii, et õppused Paldiskis one väga sügava tähendusega meie kõigi jaoks ja läbi selle, et kui siin sellel pinnal on ju erinevaid õppusi nähtud väga erinevate aegade jooksul alustame Peeter suurest aga, aga siiski viimased no ütleme, 50 aastat, 10 aastat tagasi valmistuti siin sõjaks, siis täna valmistume me rahu tagama, valmistume eelkõige abistamiseks, õpetamiseks ja päästmises. Peame eelkõige silmas seda kuidasmoodi aidata tsiviilelanikkonda ja võib-olla ehk see ongi see uus lehekülg Euroopa uues julgeolekuarhitektuurist uutes suhetes riikide vahel. Et me teeme kõik selleks, et meie käsutuses olevat infrastruktuuri sõjaväelaste väljaõpet, rakendada võimalike kriisidega korral abi andmiseks tsiviilelanikkonnale. Kuuldud heliulatus meieni aastast 1997 ja jätkakem marsitaktis sest Eesti sõjaväemuusika kirjutamisestki on tänavu kogunenud kenake arv aastaid. 85. Kaitseväe orkester mängis sel puhul plaadile paarkümmend, vahepeal keelatud unustatud ja nüüd taasleitud marssi. Üks nendest kannab mõistatuslikku nime säppinud. Ehk annaks vastuse järgmine lahenduskäik. Marsi looja Eduard Tamm oli seitsmenda rügemendi orkestri juht. Võrus paiknenud seitsmes rügement oli suveti Petseri Lõuna-laagris Piusa kaldal. Laagri ühe lähiküla nimi on Setumaakaardil säpina Marss säpina. Ivo mahu kas ma tohiksin seekord alustas väga lihtsast küsimusest. Mis tõi välisõigusabi juristi aastaid tagasi sõduritunni saates kaasa rääkima, oli see vajadus informatsiooni jagada vajades informatsiooni, hankida? Aga eelkõige oli see põhjustatud klientide huvist. Tollel ajal me võtsime lausa sadade viisi sisse taotlusi sõjaohvrite pensionide saamiseks Saksamaalt. Eelkõige nende leskede huvides, kellele abikaasa oli jäänud Saksa sõjaväkke ka siis langenud või jäänud teadmata kadunuks. Ning kahjuks arhiivid alati täiuslikud ole ning paljude sõdurite kohta puudusid täpsemad andmed, mis nendega siis juhtus, kuhu nad kadusid või mis asjaoludel nad langesid. Eriti puudutab see neid lahinguid, mis oli siin septembris 44 Emajõe rindel, kus mitte midagi dokumenteeritud, langenud ja kedagi samamoodi Narva rindel, kui Narva rinne lagunes septembri lõpus 44 kus ainukeseks allikaks isiku saatuse kohta võis olla sõjakaaslase sõnum või mälestused või seletused. Ja aastat 10 tagasi, siis me hakkasime tee saates Oledile rahulikud, neid kuulutusi ja otsimisteateid avaldama. Ja seeme siia tõi. Ja ma mäletan, pea igastahes. Sai loetud ette rindemeeste või või langenud meeste nimesid. Kas teie lootused täitusid, on sellest koostööst ka mõnevõrra kasu olnud, ma pean silmas siin kuulajaid abivajajaid. Jah, mitmetel Pukutele oli ühelt poolt oli inimesi mäletasid väga, täpselt isegi oma sõjakaaslast noh, näiteks meie väga tuntud lahkunud keelemees Penturmekond kes sõjas oli leitnant Narva rindel, ohvitser, kompaniiülem kompaniiülem mäletas ühte oma sõdurit, kes langes vaatluspostil, kes oli tema käskjalg ja tänu tema nii-öelda vastusele raadiosaatele ja tema seletustele mäletilisele pension. Jaa, Petnurme või ma mäletan, samuti saatis väga põhjalikku kirja üksikasjaliku kirja. Just nimelt nii, et neid näiteid on teisigi, kus oli abi või kaudselt abi, ütleme, kirjeldati neid sündmuseid, juhuseid või meie väeosa kompanii üksuse saatust, mis aitasid meile edasi otsida, leida teisi inimesi. Et nendest oli abi, mitte küll alati loomulikult taga, oli. Millest tahaksite täna rääkida? Vaata, kui jutt juba selle peale läks, meil on paar asja veel praegu, kus me samamoodi otsime inimesi, kuigi aastatel need mööda mööda läinud on järgi jäänud vähem mehi, kes seda kõike mäletada võiks. Jaga aastad kustutavad mälust paljusid nimesid. Äkki äkki keegi mäletab paari asja just paarimeest, keda me praegu otsime, kus samamoodi lesed taotlevad pensioni. Palun sõna on teil. Näiteks üks on Alfred Teeäär igati Saare-Lääne-Virumaalt Rakverest, kes oli sündinud 1917 kes kutsuti veebruaris 44 sõjaväkke siis, kui enamik eesti mehi ta läbis Kloogal väljaõppelaagri ning suvest 44 saadet ja tõenäoliselt rindele suure tõenäosusega Narva rindele. Ning edasised jäljed tema kohta kaovad. Võib-olla mõni mäletab, mis temast võiks saada, eriti just mehed, kes kutsuti samamoodi Lääne-Virumaalt või Rakvere kandist, sest väga tihti samast paikkonnaskutatud mehed koos teenima. Jutt tuli siis, kellest kordama palun nime. Tema nimi oli Alfred Teeäär või Alfred sääre siin juhatatakse 17. Ning teine sarnane juhus kus kutsuti teenima mees Jõgevamaalt Saare vallast. Nimelt Heinrich Heinrich Woldemar eilma sündinud 1919. Heinrich Woldemar ein maa sündinud 1919 Just ja kutsuti ta Saare vallast Jõgevamaalt 33 või 34 ning samamoodi kadus ta jäljetult või teadmata, et ehk mõni Jõgeva mees või mõni teine sõjakaaslane mäletab teda. Teated siis jälle eesti sõduri tunni aadressil. Eesti Raadio, Gonsiori 21, sihtnumber 150 20 Tallinn või telefoni teel välisõigusabi advokaadibüroosse Tallinna telefonil. Kuus 44 44 11, kordan, kuus 44 44 11. Kasarmu ees väraval öisel kõnnide latern tookordse ära seda särav nüüdki. Ja ootame 10, et ma taas kohtuksime tänaval. Kui, siis leeli Marle. Kui siis leeli Marle. Laternamaa kaitsetime on ühendants kauni tonni maitseme paariute ühenda meisse. Tunneb ikka kuigi mina viibin kaugelt kui iialgi saabuma. Oli lauge, öisel puhukuse, tõotan sulle kaugelt kaitse kraavist vee või igav hakka laataja Ronaal. Sind ootan jälle teema. Et kui see lell Poisi lülima. Tahaksin tänada kõiki, kes on 10 aasta kestel kaasa teinud eesti sõduritunnis ja loota, et saade on aidanud meenutada midagi ehk leida kedagi ning ühendada relvavendi.