Jätkame huvitaja saadet meditsiiniajaloorubriigiga ja külas Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken kalling. Eelmisel korral rääkisime stetoskoobist selle kasutuselevõtust, mida see on tähendanud siis meditsiiniajaloo jaoks arsti elukutse jaoks. Kuidas see on muutnud suhet arsti ja patsiendi vahel. Aga täna siis järgmine instrument, mida võib ka revolutsiooniliseks pidada ja tegemist on siis kraadiklaasiga. Just see on iseenesest üks selliseid meditsiiniinstrumente, mida on ilmselt igaüks kasutanud olemata meedik ja no tõepoolest seda ka, nagu juba sissejuhatuses öeldi, et ongi, ongi tegemist ühe väga tähtsa asjaga meditsiiniajaloo jaoks ja võib-olla mis jällegi nagu huvitav on, ajaloolase jaoks on see termomeetrikraadiklaasid esiplaanil astumine meditsiinis leiab aset suhteliselt hiljuti, et aastal 1868 ja see lugu iseenesest jällegi sissejuhatus, eks ole, loomulikult on pikk, alates sellest, et paljud alates kaleenusest siis teisisõnu juba paar 1000 aastat on palavikud olnud üks väga lai rühm haigusi. Seda pandi siis sulle tähele mingite erinevate tõbede puhul inimesel temperatuur tõuseb, seda pani siis tähelearst inimese keha, katsudes pulssi katsudes või kirjeldas seda inimene ise, aga et see palaviku käsitlus ütleme kuni 19. sajandini, see oli pigem kvalitatiivne teisenduste palavikku kirjeldada kuidas seda siis täpselt tehti erineval moel arstid ühte moodi patsiendid teistmoodi koostoimes mingite teiste erinevate sümptomitega nihukest, kvantitatiivset, lähenemist, millega meie oleme harjunud seda kehatemperatuur, Kuuse skaala, numbrilised väärtused. Et see siis tuleb ju alles 19. sajandi, kuigi kraadiklaas on ka juba ammu olemas selleks ajaks kes iganes tahab, seda leiutas, räägitakse Galileo Galilei-ist aga aga aastasadu varem, kui, kui see kraadiklaas saab selliseks meditsiiniinstrumendiks. See taust, aga maad, palavikud, kehatemperatuur, see iseenesest on meditsiiniloos olnud kogu aeg olemas lähtuvalt moraal, teooriast, soojusveri, aadrilaskmine. Nendest asjadest oleme siin juba tekkinud ja ühel hetkel siis ka tõepoolest teadus, kui saadakse aru, mis all näiteks mahuksultatsiooni protsessid, organismid, mis on hingamine, soojus, eristumine, kõik sellised asjad, keemikute, füüsikute, erinevate abiteaduste poolt loksutatakse paika. Ja meditsiin ikkagi jätkuvalt, nagu siin sageli on juba jutuks ka olnud, et kõikvõimalikud, need abiteadlased paralleelteadused nagu lähevad eest ära ja meditsiin ikkagi otsib sellist oma teed oma lahendust suure eesmärgiga räägime eeskätt uusaja arstiteaduses suure eesmärgiga teha siis ka meditsiinist nii-öelda tõsine teadus, teadus, mis on võrreldav füüsika, keemia, bioloogia, psühholoogia ja nii edasi. Et siin ja sealse tasapisi hakkab jalgu alla saama, aga mõnedes valdkondades võib-olla siiamaani. Aga kas sul on mingeid kitsaskoht? Ühesõnaga arstidel siis jah, niisugune suur soov arstiteadlastel näha oma tööd kui teadust ja selleks muuhulgas, eks ole, tuleks võimalikult palju, vähemalt 19. sajandi kontekstis arvati siis nii, et kasutada võimalikke kvantitatiivseid meetodeid, arvulisi meetodeid ja et oleks ikkagi tegemist tõsise teadusega, siis eks ole, oleks võinud eesmärk olla ka vabastada arsti töö subjektiivsusest. Seni ikka veel, pigem oli tegemist arstikunstiga, arsti enda elukogemus isegi kui meil on juba olemas stetoskoop, on olemas mingid arstimeeli võimendavad instrumendid, siis eeskätt me ikkagi räägime ainult eks ole arsti, arsti meeltest ja see võib olla subjektiivne, rääkimata patsiendist, patsiendi haiguskirjeldusse, enda kirjeldamine, see nagu me teame, eks ole, sõltub patsiendi haridustasemest, soost, vanusest, eks ole, see võib olla erinev fantaasiast, jah, just palju sellist subjektiivset oli jätkuvalt ja see häiris Varstest neile tundus, et eks ole, kõikvõimalikud teised teadusharud arenevad tohutu kiirusega, tekivad uued teooriad ja nii edasi ja nii edasi. Aga meditsiin on nagu vaeslapse rollis. Stetoskoop, füüsiline diagnoosimine, elava keha sisse minek, see kindlasti nagu leevendab seda muret ja valu, mis arstidel oli patoloogia, õpetus, muud sellised õpetused, arusaamine sellest, kuidas vähemalt Nov seal mingi loogika, kuidas haiguslikud protsessid organismis arenevad need samuti sellist kvantitatiivset poolt, vaat seda oli ikka veel vähem mõõtmist, mõõtmistulemusi, seda oli või. Ja siin tuleb siis jah, murrang aastal 1868 Saksa teadlane, arst, nimeks tal siis Karl pumber lihtkes kirjutab põhjaliku uurimuse inimese kehatemperatuuri kõikumise loogikast erinevate haiguste puhul. Ja näitab ära, et on väga spetsiifilised sellised konkreetsele haigusele tõvele omased muutused on mingi ööpäevane tsükkel on tsükkel, mis on võib-olla pikem, eks ole, mis mahub kogu selle haiguse kulu sisse ja teisisõnu ta väidab, et on võimalik diagnoosida mingit konkreetset tõve või haigust lihtsalt kasutades ainult seda inimese kraadimisel temperatuuri mõõtmisel. Tulemustel põhinevat graafikut saame mingi siksak joonega. Ja mingi konkreetse tõve puhul. See graafik on väga tüüpiline teisele tõve puhul, see graafik on teistsugune, aga tüüpiline sellele haigusele ja nii edasi ja nii edasi. Seda graafikut saab veel keerulisemalt kasvatada. Kui me näiteks, eks ole seda inimest kuidagi mõjutama ravimitega mingite muude vahenditega, siis me saavutame selle graafikus, tekitame mingeid muutusi. Need muutused on ka väga spetsiifilised, väga loogiliselt lähtuvalt sellest sekkumisest ja nii edasi ja nii edasi. Teisisõnu, nüüd see suur sõnum, mis tekib, on see, mis välja öeldakse, nüüd lõpuks oleme jõudnud sellesse punkti, kui me võime vaadelda tõesti haigust kui nii-öelda meie meeltest meie subjektiivsetest, Astingutest väljaspool eksisteerivat nähtust. Teisisõnu haigus eksisteerib, on olemas ka siis, kui meie sellest mitte midagi ei arva, kui patsient sellest mitte midagi ei armu, tan reaalselt olemas. Ta on, eks ole, loodusnähtus siin me oleme veel mõned aastad enne seda, kui noh, näiteks bakteri loogiline teooria tekib ja tõesti võib seal paljude haiguste puhul öelda, et on jah, loodusnähtus, mikroorganism siin saavutatakse tulemus alles puhtalt niimoodi statistiliste meetodite alusel. Aga see tulemus on juba olemas. Ja see on tõesti loogiliselt ka arstkonnal arstiteadlastele väga tähtis. Punkt, kuhu jõutakse. Et meie oleme ka teadlased, me tegeleme ka, eks ole, millegi sellisega, mis eksisteerib reaalselt, haigused, tõved, ma toon reaalselt olemas, nad ei ole patsiendi meeltes, nad ei eksisteeri arsti meeltes. Nad ei sõltu jah, kogemusest, vanusest, millest iganes fantaasiast. Et on, on saanud arstiteadusest lõpuks päristeadus selle kraadimise ja enda kehatemperatuuri mõõtmise puhul siiski rõhutati ka seda, et see on midagi tõesti, midagi sellist, millega patsient saab ka ise hakkama, et siin ei ole arsti vaja ja, ja noh, mis omakorda nagu naiskinnitavad seda, et seal on tõesti äärmiselt objektiivne objektiivne fenomen, et patsient iseennastkraadid paneb selle tulemuse kirja ja, ja arst kasutab seda tulemust, joonistab graafiku. Eks ole, kõik kõik on selge, kõik on nii, nagu peab. Ja see oli siis aastal 1868 need tegelikult sugugi mitte nii väga. Ka ammu, kraadiklaas oli ammu olemas, teda kasvatati siin ja seal füüsikud, keemikud katsetavad hästi palju, võib-olla ka jah, juhuslikult, arstid, aga noh, kuskilt ilmselt pidi pidi tulema, kas tõepoolest siis see mõte, et et see nii-öelda teadustöö kirjutada ja see asi asi niimoodi nagu lõplikult paika loksutada, aga aga see lõplik läbimurre oli jah siis 19 sajandi keskpaik ja pärast seda tõesti niimoodi vanasid fotosid vaadata haigla haigla interjööris siis sageli, eks ole, selle patsiendi täitsa jalutsis on selline graafik, kus on siis kehatemperatuuri kõikumine üles märgitud. Ja noh, siin esialgu oli ka diskussioon oli palju. Under lihtnäiteks kraadis patsienti ainult kaks korda ööpäevas ja dolla füsioloogia, teadus ja biostatistika eemaldatud. Arenenud selles mõttes, et pandi nagu, nagu kardeti, et järsku järsku sellest ei piisa, et järsku peaks ikkagi nii-öelda pidevalt reaalajas jälgima selle palaviku, nihukesi kõikumisi või kehatemperatuurikõikumiste muutumist. Ja 19-l sajandil siis hästi palju mõeldakse välja kõikvõimalikke selliseid instrumente, millega siis tõesti andis kehatemperatuuri või mis iganes muid füsioloogilisi protsesse inimese inimese juures niimoodi noh, pidevalt ühtlasi ei ole nagu jälgida, kui jumalik aparaate tehakse, kus siis graafikul neid asju kujutatakse. Aitäh tänaseks Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken calling ja meditsiiniajaloost edasi juba järgmisel teisipäeval samal ajal.