Et väga palju teinud kirjanduse elavdamiseks, ütleme niimoodi kirjanduse elus olnud mitte ainult kirjanik, vaid ka asja ja, ja igas mõttes asja vedaja käid sa praegu ka kohtumas? Kohtumas peaaegu ei käi ja olen mõned ettepanekud lihtsalt tagasi lükanud, kuna noh, tervis ei luba teinekord ja viimati möödunud sügisel ma käisin Kohtla järvel. See oli küll suur ettevõtmine, aga ta õnnestus täielikult, ma tundsin, et rahvas, kes oli kokku tulnud, tundis selle asja vastu huvi. Seal oli palju Kirjanduse küsimusi ja eluasju sai arutatud ja läks väga toredasti päras koju sõites ja tee peal juba mõtlesin, et noh, olen nagu veel asja eest väljas. Ja siin aitab ka see, et praegu on aega ja, ja oled täiesti kursis kõigega, mis mis on meie poliitikas ja nii välis- kui siseja. See kõik aitas tol korral kaasa ka ettevõtlikkus. Selles mõttes, et nüüd võtaks kätte ja sõidaks kuskile. Ja teeks niisugust nagu kirjanduse propagandat, nagu meil omal ajal ajakirjanduse propaganda büroo, kes neid asju korraldas, seda, seda nagu tule ettegi, et see jääb nagunii arvaks. Aga sind kutsutakse, on jah kutsutud, aga, aga siis ükskord siin mõni aeg tagasi oli Hiiumaale, sinna ma kartsin seda sõitu, ettevõtet keeruline oli käia, aga siis Kohtla-Järve on ka selle tõttu, et ma ise sealt pärit. Siis tunned nagu kohustust, et minu kunagine kodukoht seal, kus ma üles kasvasin et sinna peaks ikka minema ja samal ajal muidugi see Kohtla-Järve Ida-Virumaa üldse on ju niisugune paik, mis teeb rahutuks ja teinekord isegi süngemaid mõtteid, et kuidas seal elu elu siis käib, et siis ta nagu kokku puutuda ja vaadata, teise kogeda, ütleme seal kuidas seal rahvas ennast tunneb. Me käisime sinuga mitu aastat tagasi sinu sünnikohas. Oled sa nüüd ka käinud seal? Ei, rohkem ei ole kui see ja siis kindlasti ma tean, et aastal 86, kui ma ehitasin suvel sauna, siis ma käisin seal Jõhvis ja Kohtla-Järvel. Selleks et see oli ikka veel see aeg, kus oli kõik väga raske saada, siis ma käisin sealt mineraalvatti või seda, kuidas seda nimetatakse, noh, see täitematerjal, mis sinna soojus soojustuseks läheb, seda käisin seal tankimas, siis ma vahepeal ei ole käinud ja. Oled sa oma kirjanikukutsumisest saanud mingit materiaalset kasu peale honorari tähendab selles mõttes, et näiteks mineraalvati ankimise juures ikkagi on. On teada, et seal Villem Gross, aga mitte juhuslik inimene, kes astub sisse. Ei või mälestuse jätte, töötleme lähiajast siis mineraalvetega, sest võib teha isegi natuke nalja selles mõttes, et selle ostuvõimaluse hankis mulle minu raamatukogule, kus naine see Kohtla-Järve või õieti jõhvi raamatukogu kaasabil niimoodi, et see käis väga keeruliselt. Sest äkki see võis olla ka seotud meie nii arvasime ja ma ei ole siiamaani kontrollide saanud, et see oli Tšernobõli tõttu, äkki tekkis mineraalvatipuudest, mina ei osanud niisuguse aine puudus, et enam ma olin kohutavalt selle sauna ehitamisega kohutavalt hädas igasugust lauamaterjali, igasuguste muude peenemate värkide hankimisega, mineraalvatt, söök, toorest materjali, et sellest ka puudu tuleb, siis kui teda vaja oli, siis teda äkki ei olnud ja siis mu naine pidas telefonikõnesid ja kõike ja, ja siis lõpuks käsutas mu järele, et on ettevalmistused tehtud ja nii me saime selle koormases kätte, sealt. Oi, jumal, see sai samal suvel valmis ainult uksed ja aknad, mis ma tellisin teilt, ainuke töö, mis me ise teha ei saanud. Selle, see oli siis niimoodi, et uksi, aknaid polnud ees, aga juba külalised olid sees ja pidu käis pöördeks aeglase ehitamine, see oli väga ilus, ilus periood. Ma lihtsalt võtsin nagu sportliku ülesande teha kõik tööd isega rasked fermitud sarikad, mis ma naabri noormehed vaatasid, et kuule, et kui sa neid hakkad peale upitama, Scudse, appi, ma panin need ka nemistes ilusti paika. Et oleks tehtud üksinda, ilma välise abita. See oli mul jah, niisugune proov, eks mul oli siis juba küllalt aastased ja oli niisugune tahtmine teha seda tööd. Kas sauna tegemine on suurem asi kui ühe romaani tegemine? Kindlasti on või, või on vastu? Vôi sauna tegemine on mõnus töö ja väike töö, aga romaan on niimoodi, et noh, mind on, mind on avalikult laimu laimu kirjas, mis ilmus Eesti ajas 91. aastal. Selles selle autor vihjas, et tegemist son krahva graformaaniga ja sõitis võimu küll mitte ainult laimukiri siis selles see autor nimetab menud ja kuidagi väga abitult ja loogikavastaselt. Krahvomaanliku visadusega jätkab ikka kirjatöösse oli siis 91. aastal ja, ja huvitav on see, et, et grapha maa on minu teada üldse visa inimene ei ole temale ja peale selle talle valmiste pöördsuurt mõnu kirjutanud kirjutamine. Mina aga pean aastast 72 päevikut ja kui ma seda peaksin lehitsime, siis ma olen täiesti kindel, et kõige vähem aega olen mina pühendanud sellele vastikule tööle, mida nimetatakse kirjutamiseks. Minul on kirjutamine olnud alati väga raske ja väga vastumeelne tegevus ja kui ma olen seal rutanud ja ja ennast väga taga piitsutanud, siis on seal ikka taga elu küsimus, ma olen pidanud millestki elama ja see on minu profess professioonia. Kui mul raamat on ütleme, käsil, siis ma ennast väga sunnin laua taha ja olen seda alati teinud. Ja ma olen öelnud, et et see ongi minule kontroll võimul kirjutamine muutub mõnusaks, siis ma jätan järele, sest ma tean, et siis murran krahva maana. Praegu igatahes seda veel ei ole. Mul on ka käsil üks asi ja, ja seda noh, ma osas igasugused vabandused on tervis ja kõik ja, ja ja siis noh, nihukesed, olmeasjad ja, ja remondiasjad ja mis kõik ettetulevad elust, kõik nad kisuvad kirjutamist eemale ja mina mõnuga lähen eemale. Sellepärast et kõige raskemal teemal kirjutamine Kui see nüüd saladus ei ole, mis sul praegu käsil? See on küll saladus seal saladuse jah, sest no ei ole, mul ei ole erilist lootust ega noh, niisugust vaimustust ma teen teda ka vastumeelselt, aga samal ajal mingisugune suurem jõud sunnib, kirjutame sellepärast, et kirjutamata oleme, kui sul midagi käsil ei ole, siis satud niisugusse nagu mingi tühja kuristiku või augu ette, mis sind ootab, nüüd on küll õnneks Tallinnas krematoorium olemas ja siis suhtud nagu rahulikumalt, aga aga ma olen kuidagi neid aukusid peljanud jaa jaa, et tuleb ka nagu valmistuda selleks ette. Selle viimasel ütleme poolel aastal on tulnud matta minust põlvkond nooremaid inimesi ja noh, ka hiljuti läks ju. Mul õemees Kaarel Toom. Seisime tema haua ääres ja kõik need asjad on ju kaunis sünged ja ega selles vanuses peab ikka midagi käsil olema, sest üks asi on ka see, et mul on ikka keelatud pikk elu ja ja Mugetud, väga palju ju tehtud läbi. Ikkagi see ja teine järk siin elus. Miks mina siis seda kõike endaga kaasa pean viima, ma võin, mul on oskus, ma võin ju kirja panna ja seda ma praegu siiski teen. Ja ma arvan, et ma tulen toime, mul on kirjas kupar räägitud, nemad tahavad, tunnevad huvi avaldamise vastu ja ma usun, et ma võin sügisel, võib-olla sügisel oleks rääkinud praegu kevadel, ma ei tea, mis saab suvest. Suvi helendab ja terendama silme ees ja ma tahan nii maal olla, homme ma juba sõidangi maale ja hakkan, vaatame, mis seal ette võtta. Kui sa nüüd vaatad oma seda produktsiooni, mis siiamaani on mis sa sealt väärtuslikuks pead ja mida sa nagu natuke häbeneksid Ei. Mina ei, ei vaatagi. Seda produktsiooni. Ei ole kunagi. Selle sellega tegelenud, sest nii palju on elus muud rasket ja keerulist ja praegu veel eriti. Ja oli ka nõukogude ajal muidugi ja siis olid teised asjad ja teised pinged. Ja minul oli kõige tähtsam see, kuidas nõukogude ajal oli see, kuidas niimoodi kirjutada, et mul ei oleks selle Glavlitiga sensoriga suuri kokkupõrkeid, siis mina olen kohutavalt äge inimene ja ma tean, kui niuksed ma pidin minema. Aadam, selle väga tühise asja pärast tallale Klablite ülem seada oli siiski tema. Mäletan seda ja see oli, see oli veel selle individuaalelamu oli seotud väike asi ja siis ma läksin kohutavalt ägedaks. Ja, ja see siis hakkasin ise tsenseerima oma teoseid, võib-olla tegin neile liiga sellega ka vähemalt nol Glavlettima vältisin peaaegu iga teose puupeaaegu iga teose puhul, mis ma keerutasin, nende kirjutamine oli mul raske, avaldamine oli kergem, aga, ja hiljem ma ei ole üldse niimoodi, mind kiideti palju ja ma olen sellega väga rahul. Ja, ja siis. Tunnen, et praegu eriti ma ei tegele, ei tegele oma töödega ükskord mul minu koolivend koopile mõeldud, kes on nüüd manalamees, tema käis oma venda külastamas. Taavet vist, kui ma ei eksi, noorem vend, kes on seal tuntud helide looja, tema tuli, mina kinkis oma valitud teosed talle kaasaviimiseks, et annan neile lugeda. Ja, ja kui ta tagasi tuli, tema vend oli need läbi lugenud, siis Eldur naeris ütles, et kuule, et tema hinnang, et oled huvid, te möödas, et et mees hästi kirjutab. Aga mis ta, mis kuradi pärast ta nii punane on? Oli muidugi seda natuke naljakas kuulata, aga nii ta, nii ta ilmselt Ta on, sest väliseestlasele minu teost lugemine võis tõesti niisuguse mulje jätta. Aga see punasus tuli nagu iseendast, sest teisiti ei kujutanud üldse ettegi, et mulle hakatakse maksma honorari teo sees, mis on valitsuse vastane, esimene tähtsam töö, ankeet, näidend, ankeet ja seda mina siin praegu kohe rõhutan. Mitte selleks, et keegi selle kätte võtaks, jumal hoidku, selle on ju, ma tean, et ta on väga viletsasse kirjutatud, aga Draamateater seda mängis omal ajal ja, ja temaga oli umbes niisugune edu, nagu ütleme Malte Rudami vastutused hiigla kehvasti kirjutatud näidend, aga rahvas hakkas käima ja rahvas hakkas, käime seal mõne lause pärast, mis sinna sisse olid pandud, väga olulist lauset. Aga sedasama Nendesamade lausete pärast võetakse tükk repertuaaris õige pea maha see ankeet. Ja see oli viiekümnendatel aastate alguses kirjutatud. Ja pärast seda. Ja selle ajendiks oli Ülo Tuuliku äi, kes sai minu hea sõber Rahva hääle Rahva hääles, tema lasti lahtiselt, kaheksandad tehti talle kaheksandat pleenumilt, nagu öeldakse. Ja me olime õudselt selle kaheksanda pleenumi vastased ja, ja see oli nii jälestusväärne, mis siis sündis Eesti vabariigis. Et ja mina proovisin ja sain valmis selle ankeediga, see läks lavale? Ei, ei kannatanud, bossid ei kannatanud välja, võtsid tema vaikselt maha. Sest Ma õpetan neid, kuidas nüüd suhtuda inimestesse, see ankeet ei tähenda midagi, inimene muutub ja iga iga kuu ka iga päevaga muutuda ja oma vaateid uut teada. Miks te niimoodi inimeste minevikus soritel? No nüüd peaksime uuesti kirjutama ankeedis eska, praegu soritakse inimeste minevikus lakkamatult. Viimati tegi seda veel Andres Langemets jummal Loomingu toimetaja, selles hiigla viletsas rass Rahva hääles, mis õiendab nüüd, kes on, kes on see, kes on teine, mina kujutan ette, et ikkagi Arnold Rüütel ja Vaino väljas tegid Eesti iseseisvuse heaks ikka kohutavalt suurt tööd ja ja kui nad tulid Moskvast roheliste nägudega tagasi seda Eesti rahvas peab meeles ja mina pean ka väga hästi meeles ja ja ma olen täiesti veendunud, et kui meie ajalooraamat ilmub kunagi objektiivne ajalugu, siis nende pildid küllalt suurt suures mõõdus sees koos Lennart Meriga ütleksin ma, sest ma pean teda ka väga, väga ütleksin ajaloo poolt kingitus Eesti rahvale seepärast, et ta teeb tõesti välismaal. See on nii andekad tööd nagu, nagu üldse praegustes tingimustes võimalik on. Et need asjad on mulle läbimõeldud ja ma julgen seda igal pool ei olnud. Nagu ma aru saan, sa jälgid poliitikat kogu aeg teraselt ja, ja suure huviga. Ja, ja ma mitte 11 poliitikat, vaid ka üldse elu, sest et kunagi ma lugesin hilja Erenburgi mälestusi ja see võib olla üks 20 aastat tagasi, kui nad ilmusid, mine asemel ta Moskvast osta ja, ja loen sealt niisugust süsi, tega. Sõidab Ameerikasse, Rahuvitlene, seal oli mingi keerukusi disanud otseseid läbi üle Kanada ja siis nad on kuskil Uus-Inglismaa lennuväljal hädas seal edasipääsuga ja külmetada seal temal läks pisikest pitsi tegema ja sai seal jutule mehega umbes 50 aastase mehega, kes oli teinud Lembit pankrotioli, kaotanud kõik ja RM purk kasutab juhust, et näete nüüd olete kindlasti sotsialismi pooldaja. Ma juba pidanud kolm päeva, kassas oli surmigav. Ja mina mina vaatasin, et no mees blufib, mees teeb halva mängu juurde head nägu, võid lõbi ja jäingi selle arvamuse juurde, kuni turutingimused tulid meile, tulid mulle koju kätte siia ja ma nüüd usun selle mehel oli jumala õigus, et ta oskused saab uuesti jalad alla ja nii edasi. See ongi, see ongi selle elu elu ütleme niisugune üks niisugune sisu momente või kuidas ütelda see, mis paneb inimesed liikuma ei elama ja ja mina olen täiesti noh, selle poolt. Ja, ja, ja see ja näen, et see elu tõesti on läinud kõigile inimestele huvitavas, kuigi v eestlaslikult väga palju alisime ja, ja nii mineviku pärast alisime kui ka oleviku pärast. Aga salamisi kõik enamasti ikka loodavad ja, ja kui pannakse ikka tõsiselt küsimus, et no hakkame nõukoguderatast või seda ratast Nõukogude poole tagasi keerama, siis on kõik vastu, see on ka selge. Sina oled põhimõtteline optimist. Oh ma ei saa ennast üles teisiti ju muuta või selle selle koha pealt küll, aga praegu on ju väga palju niisugust, mis teeb ju meele täiesti, peaks tegema pessimistlik, sest Eesti rahvas on väga väike. Siis vaatad, ütleme, tänavapildis võtted. Eestlasi on peaaegu venelaste vene molkustega võrdselt eesti mulkused laaberdab tänaval, kui mina ei tea, kust nad võtavad raha nii täis juua ja väga koledad pildid on ikka Tallinnas. Ja, ja no see eetiline, eetiline no niisugune taas see on nagu tont varjunime näiteks kirjutatakse laimukirju vaid nüüd seesama Eesti aeg, kes minu kohta avaldas selle tohutu laimu. Siis seesama Eesti aeg. Nüüd sai ometigi ükskord mööda kukalt, seitse seitse vaprat käisin kohtus, ta ei tulnud välja, Ivo Carleppi ei tule välja, kolm korda käsi, kohtlased, leht vabandaks ja tunnistaks selle avalikult ei tulnud välja ja tol ajal oli veel see kohus ju üleminekuaja oma 30 rubla alise, mitte põhjendatud jäämine kohtus. Ta sai alati põhjendada, et mulle advokaati või midagi, ma vaatasin lootusetu, aga need seitse meest tõmbasid ta ikka ette ja need panid talle 70000 krooni. Siis mul oli väga hea meel. Niisugust asja, et see on ju eetiline, absoluutne no ütleme, niisugune. Põhja madal tase või see ajakirjandus peab olema ka jõuda, aga mitte niisuguste nõksudega üks-ühele kättemaksmise ja see ei tohiks olla need kõik niisugused küsimused, vaatad siis alkoholipoliitika tekitab täiesti niisukese usaldamatuse, praeguse valitsuse vahest. Lihtsalt ootan, millal, millal üks suur saab alkoholi asi ära korraldatud, et riik saaks sellest tulu, aga mitte niimoodi, et mingisugune mingisugused kambad saavad sellest tulu. Aga praegu on niimoodi, et see ei ole, see ei ole ju nagu õige õige rahvaesindus selle kampa kambakraatia või nagu öeldakse, juba kambakraatia noaga ja järgmised valimised eriti pärast selle rahva hääleloo tõttu, viivad kogu selle selle rahva sealt eesotsast minema. Rahva rahva mälu on hea ja Raphase enamik rahvast kui niisugust ju ei ole, olemas on inimesed, aga inimeste enamik, kes mäletab ja teab ja tellib praegu väga hoolega ja loeb Eesti sõnumeid. Ja rasv, rahva hääl ilmub. Ma olen seda lehte vaadanud, väga vilets, väga vilets leht. Soovitan kõigil mitte lugeda sellele. Ja kui siin oli alkoholipoliitikast jutt, siis varem sa käisid ikka kunstiklubis ja Pegasuses ja nendes kohtades käid seal praegu ka. Ei käi, ei ole tervist, muidu käiks küll, ma usun. Aga siis huvi on, huvi on väikseks jäänud ja ka tervis ei võimalda stes istuda. Alkoholi ei pruugi enam peaaegu banketil, kui riik pakub, ütleme mind enam ei kutsuta kuskil. See kohustus on ka jäänud ära. Ei, ta mõjub halvasti, ma olen tähele pannud. Varem oli nii, et läks. Läks üle küll, läks üle üle ruttu, aga nüüd on niimoodi, et et ma ei tunnegi, et ma võtaks alkoholi, aga ma tunnen hiljem, et mul on halb olla. Väga mõistlik on piiratega see suitsetamise maha juba ammu. Ja need niisugused loobumused, loobumised, nad on ikka mingi tervisereserv, ütleksin ma. Nii et ma, sinu, ma näen, sa suitsetad, soovitan tõsiselt hakata hakata kaalutlema. Kuidas välja tulla ilma suitsuta, sest tervis, sa hakkad kunagi tähele, paneme, tervis on väga tähtis. Kena, ma tänan sind selle vestluse eest ja väga meeldiv oli, et sa tulid ja, ja, ja rääkisid. Ja soovin sulle jõudu selle teose lõpetamiseks, mille sa oled nüüd alustanud. Aitäh, see on väga hea soov.