Tere, mina olen Maria Lee Liivak. Eetris on saade galerii, mis korra koos teeb põgusa ülevaate Eesti näitusesaalides ja kujutavas kunstis toimuvast. Tänases saates on lähema vaatluse all festivalid Tallinna fotokuu Tartus aset leidev artist kukkunud. Vaatame, millised näitas, et just praegu galeriides üleval on ja kuhu kindlasti veel jõuda võiks. Ning tutvume põgusalt prantsuse kultuurisügisega Accord, mille erilise tähelepanu all on pilt selle kõikides vormides. Festival Tallinna fotokuu ei hõlma mitte ainult Tallinna ja mitte ainult fotot. Aga ka väljaspool festivali raame on praegu väga olulisi fotonäitusi. Oktoobri alguseni olid KUMUs üleval Perling tänni fotod. Septembri lõpust saadik aga on kumu kolmanda korruse B-tiivas avatud Eesti fototemaatika nurgakivina mõjuv Tiina Haabeli kureeritud näitus pildi plahvatuskunst ja fotograafia Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris. Laatori Tiina Abeli sõnul on näituse puhul oluline, et see pole mitte fotoajalugu vaid vaatleb, milline oli visuaalne maailm pärast fotograafia sündi. Laias laastus võtab see näitus vaatluse alla perioodi 1830.-test, kui fotograaf ja tekkis ja arenema ning levima hakkas umbes selle ajani, kui foto oli oma elujõulisust maalikunsti kõrval kinnitanud ning vaikselt hakkas visuaalkultuuris rolli mängima ning pildikeelt mõjutama film ehk siis umbes esimese maailmasõjani. Tiina kaabel rõhutab teel, et näituse eesmärk on mõtestada just kohalikku kultuuriruumi. Seega lähtutud on peamiselt eesti materjalidest ja vahenditest. See omakorda on seadnud mõned piirangud, võrreldes näiteks Lääne-Euroopa fotoajalooga. Näiteks eesti fotograafia oma algusaegadel oli kaunis žanride vaene. Mitmed arengud jõudsid Eestisse suhteliselt hilja. Mitmel puhul on säilinud vähenenud teid. Pildi plahvatus on kuraatori sõnul taotluslikult fragmentaarium, mis vaatleb foto ja maalikunsti kokkupuutepunkte ning millest järeldused fotol polnud veel 19. sajandil lootustki kunsti kõrval esile tõusta. Näitusele tuhandeid kordi rohkem, aga võrreldes maalidega jäävad need ikkagi justkui tagaplaanile. Muuseas, oluline on veel ka see, et kasutatud on originaalfotosid. See tähendab, et need on töötlemata, suurendamata ja digitaliseerimata. Sel moel jääb näitus truuks kummagi meediumi algupärasele esitusviisile. Näitus on jagatud mitmeteks väikesteks ruumideks, mis piltlikustavad tooja maali paralleelsed võimalused ning rollid erinevate teemade suhtes. Foto hakkas üle võtma kopeerimise funktsioone erinevates teadustes, olgu kunstiteadus, antropoloogia või meditsiin. Maalikunst kasutas fotot tööriistana realistlikuma tulemuse saavutamiseks. Fotoomakorda õpetas maalikunstile hallide toonide gradatsiooni ning sümbolistlik kulaadi fookusest väljalibisemist tutvustas kollaaži printsiipi ning tõstatas originaalsuse küsimuse. Eesti foto ja maalinäidet Tal on kuraator Tiina Abel, teemaks võtnud ka ideoloogilise poliitilise manipulatsiooni ehk ikoonide loomise näiteks esinduspildid rahvusliku liikumise tegelastest, mis käib, et siiamaani võtkem või Koidula Jakobson ning ühiskondlike põhimõtete lagunemise ning emantsipatsiooni alapealkirja all glamuur ja dekadentsi. Kokkuvõttes tegemist on näitusega, mis ühest küljest avaneb palju hõlpsamalt vaator jänese selgitustega. Ning kui vähegi võimalik, siis mina soovitaks kindlasti leida võimalus külastada ekskursiooni kuraator endaga. Ent Tiina Abel kinnitab, et näitus võimaldab ka ise oma võrgustiku ja seoseid luua. Ning tõsi on, et fotoküllastunud tänapäevast selle meediumi lihtsameelsest algusperioodi vaadates rullub lahti hoopis teistsugune kujutlus inimesest ja elust ja ilmselt ka tehnikast ja kunstist. Pildi plahvatus kunsti, fotograafia, Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris on kumu kolmanda korruse B-tiivas jaanuari keskpaigani. Paralleelselt on kumu neljandal korrusel eksponeeritud fotograafia 21.-st sajandist. Paul Kuimeti näitus, konspekteeritud ruum. Nüüd aga lähemalt Tallinna fotokuust. Räägime Tallinna fotokuu nimelisest festivalist, mis on terve oktoobrikuu kestnud nii Tallinnas kui ka mingil määral Tartus ja sellest, räägib festivali kunstiline juht Kristel Raesaar. Tere Tallinna fotokuu on kaasaegse kunsti ja visuaalkultuurifestival ja tegu on tegelikult väga noore festivaliga, et esimene toimus siis fotokunstnike ühenduse ja isikuliselt kunstnik Marge Monko juhtimisel 2011. aastal, tänavu on siis käimas teine festival ja edaspidi me loodame iga kahe aasta tagant fotokuuga kõrvaldada. Fotokuu on siis Ühelt poolt festival, mis, mis vaatleb Fotograafiat kaasaegse kunsti kontekstis ja teiselt poolt. Me huvitume laiemalt algultuuristest. Foto on visuaalkultuuri nii tähtis osa, et foto ju väga palju kujundab seda, kuidas me näeme maailma, nii, ma ei tea poliitikat ühiskonda. Foto kujundab meie arvamusi inimestest, et et selles mõttes jah, need kaks poolt, et ühelt poolt foto ühiskonnas laiemalt ja teiselt poolt foto kaasaegses kunstis oleme vaadanud väga palju seda, mida tehakse mujal maailmas fotoguueneks vaat mis linnades üle maailma levib. Samamoodi on fotobiennaalile triennaalile fotokunstimess ja meile omale just fotokunstnike Ühendus aga tunduski, et me ei tahaks vaadata Fotograafiat, et väga sellise traditsioonilise ja kitsana vaid ühelt poolt meid huvitabki just selline fotograafia piiride kompamine, et väga sageli ka kunstnikud, kes töötavad fotoga, ühesõnaga nad liiguvad üle näiteks videokunstiga töötamisele või rohkem installatiivsematele praktikatele. Teisest küljest sellises igapäevaelu praktikas foto Ta on ju väga domineeriv, et meil on kõigil mobiiltelefonid, arvutid väikesed veebikaamerad, pilte tehakse praktiliselt igal sammul ja pildistatakse kõike ja kõike. Nagu tunne, et kuna foto on nii domineeriv just sellises igapäevases elus, et siis siis on oluline just kase ainult selline foto näitamine ja esteetilistel kaalutlustel selle nautimine vaid ka just selline pildilugemise oskuse arendamine ja pildi analüüsioskuse arendamine. Need on need asjad, millele me oleme mõelnud festivali programmi välja arendades. Ka fotokobrühi programm koosneb siis täiesti kolmest elemendist. Tallinnas Tallinna kunstihoones on veel selle pühapäevani avatud rahvusvaheline kuraatori näitus kahtluse varjud Tartus juba kahjuks eelmisel nädalal lõppes Eesti fotokunstile keskendunud näitus kus lõpet sina algan, mina ja praegu just on käimas Eesti fotokunstimess 2013 Telliskivi loomelinnakus. Kunstihoone näitas kahtluse varjud on kureeritud Hollandi Tatari Nicolás, Johannes läkkerkerki poolt spetsiaalselt Tallinna fotokuu jaoks ja kunstihoone keskkonda. Tegu on noore kuraatoriga, kes on saavutanud juba päris palju edumaailmas. Ta võitis hiljuti WhatsApp põlgale rõiv prestiižse noore kuraatori preemia ja ta on tõeliselt rahvusvaheline, et ainuüksi viimastel kuudel on talunud näitused Madridis, Barcelonas, Berliinis. Kui ma ei eksi, siis Viinis nüüd siis Tallinnas ja samas vaimus jätkub, tema järgmised kuud. Rääkisime erinevate koraatoritega ja tema puhul just tundused, mis see idee, et, et me ei tahtnud nagu väga kitsalt piiritleda fotokunsti vaid tahtsime vaadata asju natukene laiemalt ja tema oli sellest väga huvitatud ja kuraator ise on öelnud, et ta tahaks kutsuda vaatajat kui nii-öelda kohtumisele mõttega. Ehk teisisõnu, tegu on näitusega, mis, mis vaatab sügavuti minnes olevikuhetke ja olevikukogemust, kui me enamasti just näiteks igal sammul oma elu ja nähtud pildistame siis noh, Susan Sontag on näiteks öelnud, et fotograafia muudab meid turistiks teiste elus ja pikapeale ka iseenda elus. Ehk et me nagu kõige enam neid hetki, vaid me kogu aeg, pigem tegeleme sellega, et pendeldada selle tuleviku ja mineviku hetke vahel, et kuidas me seda juba minevikuks saanud hetke tulevikus taas esitame kusagil siis kas sotsiaalmeedias või mingites muudes kanalites rekond pekt seal ta mingisuguseks narratiiviga muudame. Et siis just kuraatorit eesmärk on, et võtta veidi aeg maha, panna need kaamerad kõrvale ja mõelda selle üle, et mis on siis nii-öelda see tühik, mis on see hetk, kus me praegu oleme ja, ja, või püüdlased Ta kuidagi vabastada selle sellest minevikumälestuste taagast ja tulevikuootuste juba mingisugusest sellisest ärevusest. Et selles mõttes näitusele võta aega, seal on nii fotot kui videot kui valgusinstallatsioon, heliinstallatsioon, interaktiivseid töid, aga kõik nad on ikkagi ühel või teisel moel kas lähtuvat fotograafia meediumist või siis kuidagi fotograafia meediumiga seotud, et teemad nagu näiteks aeg, mis on fotod, korjas üks keskne ja vältimatu mõiste. Eesti fotokunstimess toimub tänavu neljandat korda, algas reedel ja kestab tänapäevani ja tegu on siis fotokunstnike ühenduse eestvedamisel toimuva väga ainulaadse sündmusega eesti kultuuriväljal, et kui maailmas kunstimessid on tohutu suur äri ja võiks öelda isegi juba tööstusharu, siis Eesti kunstiturg on alles lapsekingades siin kaasaegse kunsti arenduskeskuse hinnangul nad ütlevad, et meil on see nagu turueelne olukorda tegelikult kogumisskulptuurikunsti toetamisskulptuuri on veel väga vähe. Ja samamoodi Eestis ei ole väga palju galeriisid, kes esindasid kunstnikke, töötaksid kunstnikega strateegiliselt pikaajaliselt ehk siis, kui mujal maailmas kunstimessidel on väljas galeriid siis Eesti fotokunstimessil esindavad kunstnikud ennast ise ja tegu on siis sellise suurenäitus väljapanekuga, mis erinebki võib olla tavalisest näitajatest ühelt poolt selle poolest, et ei ole sellist kureeritud ühtset teemat, mis näitust läbiks, et pigem on seal väga selline hea läbilõige sellest, mida fotokunstnikud Eestis on viimasel ajal teinud ja mis, mis neid on huvitanud. Ja teiselt poolt siis need kõik väljas olevad tööd on ka müügis ja neid on võimalik kohapealt osta, soovi korral. Aga kindlasti ootame messile ka neid inimesi, kes täna ja kohe võib-olla kunsti kogumisega tegelema ei plaani hakata, et jällegi, et väga palju on seal vaadata ja on ka tihe publikuprogramm, nüüd laupäeval on veel kell 12 on, kui ma ei eksi, moefotograafia workshop ja kell kolm on reklaamfotograafiahooaeg, saab siis pühapäeval kell neli on väga põnev loeng jaapani kuraator Mikiga kõikutele räägib jaapani kaasaegsest fotokunstist ja arengutest, mis seal viimase 10 aasta jooksul on toimunud jaapani fotokondist on väga omapärase ja põneva, huvitava esteetikaga. Et see on täiesti tasuta loeng, siis pühapäeval kell neli ja tasub tulla, aga vaatame siis, näitas väljapanekut. Müügil on ka kunstnike raamatud ja fotopublikatsioonid. Soovitan väga tolle laupäeval kell neli giidituurile Tallinna kunstihoone näitusele kahtluse varjud, kus siis on võimalik Eesti kunstiakadeemia kolmanda kursuse tudengi juhtimisel vaadata näitust just selle pilguga, et, et natukene saada ka taustainfot kuja osalevate kunstnike kohta ja seal on 14 väliskunstnikku neli eesti kunstnik ja need kõik kunstnikud, kindlasti tuttavad ei ole kõigile külastajatele. Ja giid siis räägib jah, nii Patarei kavatsustest kui ka kunstnike kavatsustest ja teoste tõlgendusvõimalustest. Ja pühapäeval kell 12 15 on viimane ühe teose hommik, kus me siis käsitleme pikemalt ühte tööd ja sel pühapäeval kuraator ja kunstikriitik Rebeka Põldsam räägib Tarvo Hanno Varrese nurkade seeriast. See on väga kihvt fotoseeria ja kui ma ei eksi, mulle tundub, et, et ta salamisi rääkinud Tarvo Hanno endaga ja Tarvo Hanno Varres tuleb kohale ja eestleplevekka pold seal viga, et et tasub tulla. Pile Tallinna väga erinevates kohtades on praegu veel üleval väga palju erinevaid fotokunstiga seotud näitusi näiteks kumus, pildi plahvatus, mis puudutab just 19. sajandi ja 20. sajandivahetuse Photo kultuurinihet ja noore Paul Kuimet fotonäitus. Lisaks avati just Krista Möldri fotonäitus Jaan klatšeiko fotonäitus. Jah, meil on väga hea meel, et erinevad galeriid, muuseumid on fotokuu ajaks ajastanud foto-ga seotud näitusi sest see võimaldab jällegi neid erinevaid aspekte konteksti panna ja seesama pildi plahvatus, kumus, mida sa mainisid, on selles mõttes aga oluline näitused, et ta tõesti just kontekstualiseerib fotoajalugu ja toob välja seoseid foto ja teiste kunsti meediumide vahel. Fotograafia leiutamine. Ühelt poolt oli väga suure mõjuga maalikunstile ja graafikalehte nii-öelda vabastas maalikunsti sellisest reaalsuse esitamise kohustusest või painest, et, et maalikunstis hakkasid pärast foto leiutamist tekkima väga suured murrangulised muutused ja teisest küljest, et jällegi pildi plahvatus, aga hästi illustreerib, kuidas maalikunsti traditsioonid toitsid nii-öelda fotograaf jaa, sündivaid tavasid. Paul Coimeti konspekteeritud ruum, kumus on ainulaadne selles mõttes, et see on minu teada esimene katse, dokumenteerib Ta monumentaalkunsti linnaruumis ehk siis sellist tüüpi kunsti, mida, mis võib-olla on, on meie meie silme ees iga päevaga, mida, mida poliitilistel ja majanduslikel põhjustel mulle tundub, et jääb järjest vähemaks. Et ja noh, mis ka tahes-tahtmata saab kannatada aja jooksul, Paul Kuimet on, on teinud suure töö ja ja ühelt poolt dokumenteerinud siis neid monumentaalkunsti näiteid, mis, mis linnaruumis on, aga teiselt poolt olgu imet, on ka väga selge autori käekirjaga kunstnik, kes, kes kindlasti mitte ainult ei pildista üles, vaid kellel on oma ka selge nägemise silm. Tam galeriis on jahiaklas Šeiko, legendaarse dokumentaalfotograaf jäi, näitas, kes on läbi aastate jäädvustanud just Eesti kunstielu. Väga põnev ja siis Krista Möldri näitas Downikova Kasela galeriis. Mölder on, on saavutanud juba rahvusvahelist edu ja tegu on väga huvitava lähenemisega kunstnikuga. Krista Mölderi tööd on üleval ka Eesti fotokunstimessil, samuti Paul Kuimet ideed. Et asub tuleni messile, kui külastada nende isiknäitusi. Ja noh, vaal galeriis on märga Peeter Laurits ja näitas ja neid hobusepea galeriis on Laura Kuuse näitas, kus on küll rohkem videotöid, aga Laura Raura praktika tuleb ka kasvab välja fotokunstist ja fotoga kodulehelt vaata, kuhu saab, saab näha veel tervet rida väga huvitavaid näitusi, mis linnas on toimumas. Peatselt lõppevast festivalist Tallinna fotokuu ning teistest fotonäitustest, mida üle Tallinna erinevates galeriides praegu vaadata võib, rääkis Botogu kunstiline juht Kristel Raesaar. Aitäh. Üks sügisese Tartu suursündmusi kunsti vallas on festival artist kukkunud, mis seekord hõlmab ajavahemikku viiendast septembrist 27. oktoobrini. Mäletatavasti käivitas artist kukkunud möödunudaastane näitus möff Iraak Ossa Vau. Tulise debati kaasaegse kunsti teemadel paljudeks kuudeks. Seekordne näitus, mis ulatub kunstimuuseumi näitusemajja nooruse galeriisse ja Y galeriisse kannab nime Prada Pravda. Lisaks näitusele on festivali olulisemateks märksõnadeks veel kollektiivne kuraatoritöö, kolme kuraatori koolitamine ning kuu aega väldanud haridusprogramm. Festivalist räägime täna tagasivaates artist kukkunud ühe korraldajaga Lartaliga. Mida see kuraatorite koolitamine endast kujutab, mida see tähendas ja kuidas see konkurss toimus? Tere päevast, võib-olla alustuseks siis kukununnu kuraatori koolist nii palju, et tegemist oli siis sellise suhteliselt informaalse ettevõtmisega me teeme seda festivali koos kaisa yhega ja festival ise on nagu sellise suhteliselt väljakujunenud formaadiga või vähemalt eelmiseks aastaks oli kus me olime kaks korda teinud nii-öelda elavat klassikuid Tartu kunstimuuseumis. Siis meil olid külaliskuraatorid kaks aastat järjest Helen bluumest, Tanja, Katrin Maier 2011 Tartu kunsti Majas ja siis 2012 aastal Grifits pätlikkureeris näituse sõidan tasa üle silla nooruse galeriis ning siis me andsime välja ka kukununnu noore kunstniku produktsioonistipendiumi. Et eelmisel aastal oli see Eike Epliku suur Polo projekt Y galeriis ja meile tundus, et see formaat või selline asjade jaotus. Me katsetasime, see töötas ja, ja siis me tahtsime katsetada midagi muud, et selles mõttes festival ongi kujunenud selliseks nagu eksperimenteerimise platvormiks ka natukene, et ja me mõtlesime, oleks kui, kui üritaks sellist kollektiivset kuraatoritööd nagu proovida või katsetada, mida tähendab näituse tegemine mitmekuraatori koostöös. Mul endal tegelikult on see kogemus olemas, sest noppisin Amsterdamist appeli kaasaegse kunstikeskuse juures, kus meie olime ka koos kuraatorit ja me pidime koos tegema ühe näituseprojekti lõputööks ja see oli, see oli kohutavalt keeruline protsessi või mõtlesin, et nüüd, kui peaaegu 10 aastat on möödunud, siis võib-olla oleks huvitav seda, seda taas ratta ja me kutsusime endaga koos töötama kolm noort lootustandvad kunstiteadlast. Marika Agu, Marie Vellevoog, Ki ja Triin tulistentne, mõtlesin, et me lihtsalt jälgime natukene meediat ja jälgime sellist kunstinäituse avamise ja kunstivälja ja ja vaatame, kelle tekstide tegevus meile nagu korda lähevad ja kes on siis need tegelased, kes tundub, et teevad huvitavat asja ja, ja kellel võib-olla oleks vaja sellist suurema rahvusvahelise näituse korraldamise kogemust nii, enne põhimõtteliselt kutsusime need inimesed endaga endaga koos töötama ja ja, ja mul on väga hea veel, et see valik tegelikult tehtud ikkagi ilma mingisuguste formaalsete kriteeriumite, et ta võib pigem ilma formaalsete kriteeriumite ta niimoodi töötas ja tööle hakkas ja sellise tulemuseni jõudis. Põhimõtteliselt töötasime koos ja tegime kõiki asju koos, siis alates siis kontseptsioonide väljatöötamisest kunstnike valikust, kataloogi, tekstide kirjutamisest, kataloogi toimetamisest. Kuni siis näituse installeerimise avamise selliste asjadeni välja, nii et meie nii-öelda kogu nunnu kuraatori kool tegelikult lõpp läheb selle nädala lõpul ja järgmise nädala alguses, kui me näituse maha võtame. Räägime natuke sellest näitusest, mis nüüd veel hästi põgusalt lahti on ja siis lõpeb kera, kes on need kunstnikud, kes sellel näitusel on esindatud ja kui see nüüd siin peaaegu kahe kuu jooksul on publiku ees olnud milline see vastukaja seni on olnud? Näitusel osaleb, ma võin eksida peast umbes 20 25 kunstnikku. Kunstniku valiku aluseks on siis nii-öelda meie enda kuraatorite kontseptsioonid või, või arusaamad sellest sõnapaarist Prada Pravda ardist kukkunud, nagu sa festivali nimigi aardist kukku noot, mis on selline sõnamäng või tähemäng, ütleb, on, on alati keskendunud sellistele jah-sõna mängulistele olukordadele või mingi möff kui Kosovo, et mõelda, et mis see tähendab, et kas see on lihtsalt mingisugune kristjan, mingi sõnamäng või, või mingi mingisugune emotsiooni väljendus või siis, või siis kas me saame neid sõnu või, või neid sõnamängijaga kuidagi tähendustega täita ja, ja mõtestada kuidagi, et ma isiklikult olen selle tulemusega päris rahul, sest et sellised nii-öelda eksperimentaalsed tööd, kus hakatakse lihtsalt ühest otsast minema, võetakse, kus teises otsas, kuhu lõppu välja jõutakse, milline see lõpp on, et see võib anda väga ootamatuid tulemusi, et ma arvan, et see tulemus on ikkagi suhteliselt terviklik ja ja koos vaadeldav. Aga jah, kunstnikud on siis valitud vastavalt meie arusaamale sellest sõnapaarist. Kui me alustasime koostööd, siis me seadsime ka endale sellise reegli, et me kõik tellime ühe uue töö ühelt eesti kunstnikult. Loomulikult on kunstnike ring rahvusvaheline nagu ardist kukkunud on ennast alati positsioneerinud, et tuua natukene Tartus Tartu kunstipublikule ja miks mitte ka eesti kunstipublikule seda, mis, mis mujal maailmas kunstisaalides on niivõrd element, väärseks saanud või, või niivõrd igapäevaseks. Noh, nii näiteks on, on muuseumis tuntud Horvaatia, tänase Horvaatia, endise Jugoslaavia Araabia feministliku kunstilegend Sanjay Weekovitš, tema postri seeria. Nii näiteks näitame esimest korda Eestis kuulsat hästi palju näidatud teematus, märkjevitšuze videod, kord 20. sajandil. Tanderschowski joonistused, mitmed noorema generit tsooni kunstnikud, suur installatsioon on näiteks Y galeriis väljas Chrysler salud. Mis minu arust on hästi-hästi lahe, sobib sinna. Siis on näiteks Kadi Estland tegi nooruse galerii akendele, mis on ju tegelikult vaata ja aknad täiesti uue installatsiooni, mis, mis ka mängib nende kahe, kahe mõistega. Muidugi näitusel on, on ka kataloog, mis või pigem võib-olla võiks öelda, et see on näituse kiidetud kokku pannes me hästi palju mõtlesime selle peale, et et seda loeb inimene võib olla, kes, kes ei ole kunstispetsialist, et me ei tee seda, seda kataloogi oma eriala professionaalidele, vaid vaid just inimesele, kes võib-olla tahaks rohkem teada ja vaadata nende tööde taha. Ja seda, seda konteksti nagu tajuda, et selles mõttes on, on, on kataloog kindlasti kindlasti vaatajale suureks abiks ja noh, natuke muidugi tahaks veerida seda kultuuri, et see ei ole sugugi mitte imelik, kui minnakse näituse paali ja loetakse saamas ka kõrvale kataloogist, mida kunstnik on mõelnud või mille kuraator tahab öelda, et et need kunsti vaatamise viisid on ju ka tegelikult Aga kui rääkida sellest nii-öelda tagasisidest, mis on olnud näitusele siis, siis loomulikult ei ole tekkinud sellist diskussiooni puhangut nagu nagu eelmine aasta ame fui ökossa vao näitusel, kus Jaan Toomiku taastoodetud installatsioon küttis kirgi ja sõna võtsid kunstikriitikut, kes olid aktiivsed nii üheksakümnendatel, lätlased neid aegu kui ka praegu tegutsevad, et selles mõttes noh, need on erinevat tüüpi näitused ja eks need, need eelmise aastanäitus oli ka teistmoodi tehtud, et ta oligi hästi selgepiiriline. Hästi konkreetne, hästi lihtsatele või mitte lihtsatele, on ka hästi juba tuntud teostele elavad legendid, selline jah, hästi hästi konkreetne ja, ja tänu sellele selgusele aga nagu lihtsasti hoomatav siis siis seekordne näitus on ikkagi selline nagu midagi, midagi eksperimentaalset, mis võib-olla ei ole nii lihtsasti käivitav või, või, või mis ei ole nagunii lihtsasti hoomatav, et et need näitused on oma oma iseloomult on ka erinevad, et kindlasti tehakse ka näitusi spetsiaalselt spetsialistidele, nendega kommunikeerimiseks, aga, aga ma ikkagi näen selle näituse publikuna kõige laiapõhjalisemaks kunstipublikut või ma arvan, et sinna näitusele peaks minema inimesed kes teadvustavad endale tarbivad näiteks, võib-olla nad tarbivad teadlikult tahaksid olla teadlikumad tarbijad. Võib-olla see näitus on inimestele, kes on elanud teistsuguses režiimis kui isegi praegu elan. Et natukese Prada Pravda on ka sellised märksõnad, et Prado kui miski, mis viitab tänasele päevale ilusatele asjadele, shopping maalidele, kus veedetakse aega sellele ihale kogu aeg millegi uue ja kallima ja moodsama järele, see teine külg, see Pravda võib-olla viitab sellisele sotsialistlikult minevikule ja sotsialismikogemusele, kus esikohal olid hoopis teised väärtused. Mul on olnud paar päris huvitavat vestlust umbes 50 aastaste inimestega, kes on öelnud, et see kuidagi klikis neil nii ära, et nagu keegi kasutab seda, toob need kaks, kaks mõistet sisse vastandused ja et see tundus neile nii huvitav ja nad läksid selle pärast lihtsalt kohale, et see kuidagi kuidagi köitis neid. Aga, aga muidu ikkagi näituseid tehes ma arvan, et näitused ise nagu loovad oma publikud hästi palju nende teemade kaudu, millest nad räägivad, et võib-olla see konkreetne näitus võiks olla tõesti inimesele, kes kes on käinud kunagi kaubamajas, võib-olla ta võiks juhtuda ka näitusesaal oli ja noh, loomulikult, ega, ega muuseumide näitusesaalid ju töötavadki kõige kõige laiemaid publikugruppe silmas pidades, et meie uksed on avatud ikkagi viispäevana nädalas ja ja, ja kõik on teretulnud. Ametlikult lõpeb artist kukkunud 27. oktoobril pühapäeva. Siis võetakse kolmes hoones eksponeeritud näitus maha ja mis edasi saab, kas on plaan? Järgmiseks aastaks või no see on hea küsimus selles mõttes, et ma tean kindlasti, mis edasi saab, teosed pakitakse ja saadetakse tagasi omanikele aga, aga see, mis järgmine aasta saab, meie seda ei tea veel. Meie ole veel sedagi festivali lõpetanud ja mis täpselt saama hakkab? Võib-olla me jätkame selle kukununnu formaadiga, sest selleaastane kogemus on väga positiivne. Võib-olla me mõtleme midagi muud välja. Minule tundub, et see on ka üks väga hea formaat, mida või see festival ise on muutunud nagu mingil määral selliseks platvormiks, millel katsetada erinevaid asju või katsetada erinevaid koostöövorme või katsetuste väljaks, on ta nagu kujunenud, et selle ma tahakski natuke teda hoida end, aga kus suunas me täpselt liikuma hakkame ja mis me teeme, et seda, seda ei oska küll praegu öelda, et tavaliselt need kõige lahedamad mõtted tulevadki kõige viimases järjekorras siis kui enam midagi muud järele ei ole ja tundub, et seda sai juba istud eelmine aasta ja seda juba üle-eelmine ja oh, see hakkab tüütama ja seda küll enam ei viitsi teha, et siis tuleb leiutada midagi uut, et eks me vaatame, kuidas kuidas, kuidas see olukord on, et On muidugi ka kaisaga nagu lubanud üksteisele, et me teeme seda näitust või tähendab seda festivali viis aastat ja järgmine aasta ongi siis nagu viimane ja viies aasta, et eks me peame mõtlema, kuidas, kuidas need otsad kokku tõmmata. No praegu tundub, et ardist kukkunud on sügiseses Tartus üks väga elujõuline ja väga oodatav sündmus või sündmuste jada. Festivalist, mis lõpeb 27. oktoobril, rääkis saatele Rael Artel aitäh. Artist kukku nuudi selleaastane suur näitus Prada Pravda on avatud veel täna ja homme Tartus galeriis noorus Y galeriis ja Tartu kunstimuuseumis. Fotokuuga seoses rääkisime Tallinna kunstihoone näitusest kahtluse varjud, mis samuti on avatud veel homme õhtuni. Pisteliselt veel mõned näitused, mida lisaks eelmainitud telekülastada tasuks, mis varsti lõppemas on. Tallinnas on täna veel viimast päeva avatud Dagmar Kase näitus soorollidest reaalne oht Draakoni galeriis pikal tänaval. Samasse piirkonda jäävad veel Laura Kuuse näitus võimaluste väljad hobusepea galeriis mis lõpeb 28. oktoobril. Kettli Tiitsari ehtenäitus, tiiger elutoas, Hop galeriis ja Maria adra shatoovans haat. Tallinna linnagaleriis Harju tänava Vabaduse väljaku poolses otsas. Toompeal Tallinna Ungari Instituudis on esimese novembrini avatud veel üks fotonäitus Ungari fotograafi Hermes-Ei Skype projekt mille eesmärk on muuta senist arusaama modellija, fotograafi koostööst. Vabaduse väljakul Tallinna kunstihoone galeriis on veel umbes nädal aega lahti klaasikunstnik Ivo Lille näitus kuul kles ehk klaaskuul, mis eksponeerib külmtöötlusest tehtud klaasskulptuure. Sealsamas kõrval Vabaduse galeriis on üles pandud osa Paul Reitsid kunstikogust. Disaini- ja arhitektuurigaleriis. Draamateatri vastas on novembri lõpuni Kurve kütneri Uuskisioon. Näitus, mis koosneb põhiliselt pooldel voole pühendatud kollaažidest. Tartu maanteel vaal galeriis on üheksanda novembrini Peeter lauritsa näitus logos müütas. Ning kohe tea on lõppemas ka kumu mastaapne rahvusvaheline näitus. Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945. Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis on veel novembrikuu jooksul Eesti kaasaegset moodi käsitlevad näitused. Tanel Veenre patareinäitus kaamos ja selle satelliitnäitus, moeaksessuaar idest virvatuled, mis näitab valikut Eesti kunstiakadeemia üliõpilaste ja vilistlaste viimaste aastate töödest. Fototeemadest on Tallinnas veel Tallinna linnamuuseumi foto Muuseumis viimaseid päevi üleval legendaarse eesti fotograafi Valdur Vahi 80. sünniaastapäeva puhul toimunud mälestusnäitus Valdur Vahi fotovälgusähvatus. Ning pikemalt lausa kevadeni on veel 1920.-te aastate eesti fotograafia suurkuju ja elupõlist Tallinna linnaametniku Johannes Mölderi portreteerib näitus müstiline mees. Eesti fotokunstnik Johannes mülber 1889 kuni 1938. Tartus on 29. oktoobrini avatud Andrus Noorhani fotonäitus pea laiali otsas läbi linna Jakobi galeriis. Selle kohta ütleb autor, see näitus on minu kummardus 1960.-te 1970.-te aastate fotograafidele, kelle pilte vaadates ma üles kasvasin. 28. oktoobril aga suletakse Tartu Ülikoolinäitusesaalis Jüri Arrak. Töid kahest sajandist väiksed joonistused, Pisi graafika eks liibrised. Näitus Mart Lepa kunsti kobust. Kolmanda novembrini on Karlova-Ropka raamatukogus Külli trummalimaali näitus otsene kõne ning neljanda novembrini Mikkeli galeriis Jaanika Truu maalinäitus hetked. Tartu kunstimajas on novembri keskpaigani eksponeeritud Kursi koolkonna veerandsada. See tähendab Peeter Alliku, Albert kulgi, Ilmar Kruusamäe, Priit Pangseppa, Marko Mäetamme, Reiu Tüüri, Külli suitso, imad Schumanni ja Priit Pajos TÖÖD. Pärnus on täna viimast päeva Pärnu Kunstnike majas ülevaade Andrus Joonase viimase kolme aasta maalija performance'i loomingust pealkirja Siiema Taura all. 31. oktoobrini on aga uue kunsti Muuseumis näitus loodusest inspireeritud kunst 2012 2013 ning sealsamas 12. novembrini Salvador Dali väljapanek, valida lill, minu unenägude elustamine ning Merle kannused ihasekretsioon. Seitsmeteistkümnendal novembril sulgub graafik Marilyn Piirsalu ja tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu ühisnäitus mõtterial Pärnu muuseumis. Viljandi linnagaleriis on novembri lõpuni avatud näitus rohukõrrest maailma lõpuni, mis on sündinud Viljandi kunstikooli ja Viljandi Gümnaasiumi ühise kuraatori kursuse tulemusena. Autoritest on esindatud Kai Kaljo, Erki Kasemets, Peeter Laurits, Gabriela Liivamägi, Arne Maasik, Raul Meel, Ene-Liis Semper ja teised. Hiiumaa muuseumi pikas majas on 31. oktoobrini Enn Kunila kollektsiooni näitus ühe keti neli lüli. Kroode Põldroos, subja pääsuke, mille kuraatorid on Enn Kunila ja Eero Epner. Haapsalu linnagaleriis on teise novembrini Eesti keraamikute liidu aastanäitus, mudaja instinkt ning Narvas. Tartu Ülikooli Narva kolledži uues õppehoones on 30. novembrini Jahatud Jüri Arraku ja Ivy Arraku ühine graafika ja maalinäitus. Saate lõpetuseks. Paar päeva tagasi algas prantsuse instituudi eestvedamisel prantsuse kultuurisügis, mida põgusalt tutvustab prantsuse instituudi kultuuri ja audiovisuaal valdkonna juht Kätlin Kattai. Muide, rääkides veel külastamis väärsetest näitustest, siis prantsuse instituudis on 23.-st novembrist 10. novembrini prantsuse fotograafi Luis kiraa fotonäitus, mis koosneb samast ajahetkest erinevatest fotodest. Tegu on mustvalgete fotode seeriaga Pariisist, mis märgivad fotograafi tööde arengu üht. Verstapostifotod on tehtud novembris 2009, vahetult enne öö saabumist kohas, mida kutsutakse pulbri tänavaks. Pulbri tänav on tänaseks juba täiesti Käimas on ja novembri lõpuni kestab prantsuse kultuurisügis akor. Millest palun rääkima prantsuse instituudist Kätliniga Tai kre. Tõsi ta on, jah, tegelikult, siis juba kolme päeva eest algas prantsuse kultuuriliseks Eestis aga 2013. Ja käesoleva aasta põhifookuses on meil siis pilt sellest kõigis Vitmeis klassikalises traditsioonilises kui ka kaasaegses eksperimentaalses vormis ja nii liikuva pildi kui ka fotograafia näol. Et tegelikult üritusi pildis on seinast seina, täpsemalt võib-olla siis mõned, kui ära nimetada, on täna õhtul toimuv Albert ka müü load oma teost võõras remix siis on käimas juba paar päeva ja kestab veel järgmise neljapäevani. Esimene prantsuse filmifestival Eestis, mille nimi on prantsuse kuld ja antud festivali fookus on lepinos. Tähtsündmusena võib veel ära nimetada novembri lõpus täiesti viimastel päevadel aset leidev Mathieu. Söö valgusinstallatsioon olete siin ja mujal, mis leiab aset esimese valgusbiennaali raames Tallinnas ja loomulikult prantsuse filmilt esindatud PÖFFil samuti lisaks prantsuse kullale, mis toimub kinos? Teeme koostööd ka kinoga Artis prantsuse dokumentaalfilmide programmile raames. See on üks kauaaegne koostöö, mis on juba kestnud aastaid ja töötab väga hästi. Mida see täpsemalt tähendab, et seekordse kultuuri sügise fookus on pildil? See tähendabki seda, et kuidagi ajaloost on ajalooliselt ETK akord toimub teist aastat, aga instituudi hooaeg tegelikult siis neljandat korda, et meil on üks soe kevadel ja sügisel ja kuidagi on välja kujunenud sedalaadi kevaditi on rõhk rohkem muusikal ja sügiseti pildile ärme siis esimest korda võitsime selle teadliku suuna, et keskenduda pildile üritasimegi, leida publikule võimalikult erinevaid üritusi. Visuaalkunsti vallast. Räägime natuke sellest tänaõhtusest, müü projektist, mida see täpsemalt endast kujutab? Tegu on siis sellise väga mitmeid erinevaid valdkondi haarava projektiga, kõigepealt on seal esindatud kirjandusklassika, Albert ka müüdios võõras, mida kirjanik loeb ise ehk teisisõnu, see on 54. aastal lindistatud vinüülplaadile lindistatud tema enda loetud teos. Ja see siis on miksitud kaasaegsete ütleme, kaasaegse muusika ning visuaalidega ja seda siis kõik laivis koha peal. Projektist võtavad osa veel kaks visuaalkunstniku, kes provotseerivad perfomance ajal visuaalis seinale, kohati ka inglisekeelseid subtiitreid, sest tekst on ju teatavasti prantsuse keelne, eks ole. Samaaegselt miksivad osad tiitšei elektroonilist muusikat näiteks näol. Aga lisaks on ka veel lai muusika, et ühe trummari näol. Ta hõlmab erinevaid, kuidas öelda žanre ja stiile ja võibki öelda, et see on üks suur suur remix. Ja see on siis kultuurikatlas kell seitse. Täpselt jah, see on nüüd kultuurikatlas kell seitse sissepääs, kui ma nüüd ei eksi peakselt põhja Puiestee poolt olema. Aga ma võin ka eksida, et kultuurikatla kodulehel saab rohkem infot ja samamoodi ka meie sügisoja korthee kodulehelt. Ja mida ma unustasin mainida, et üks põhjus, miks see ka meie programmi valitud sai käesolev aasta on ju ka müü 100. sünniaastapäev ja seega aina enam põhjust seda meie programmi lisada. Selline oli esimene galerii saade, mille teieni tõid Maria Lee Liivak ja viisika Ludwig. Järgmine galerii järgmisel.