Eile pärastlõunal tutvustas kirjastus Tänapäev Estonia talveaias Enno Tammeri uut raamatut elujõud. Tuntud eestlaste elulood, kus on Kaljo Kiisa, Voldemar Kuslap, Valve Kirsipuu, Jaan Taltsi, Helgi Sallo ja Ivo Linna oma jutustatud elukäik ja hulgaliselt unikaalseid fotosid. Siin mõned esitlusel salvestatud intervjuud. Eesti raadio kauaaegne majanduskommentaator Valve Kirsipuu, teie olete oma intervjuudes väga sageli rääkinud ka oma eluloost. Kas te olete nüüd kõik puhtsüdamlikult ära rääkinud või tänud veel midagi teile endale enda teada? Kui ma ütleksin, et kaugel sellest, et ma kõik ära olen rääkinud ja minu jaoks küsimustele vastamine või oma eluloo rääkimine selle raamatu jaoks oli küllalt huvitav ja selgub, et nagu elu on mitmekihiline, nii on ka inimesed mitmekihilised ja õige, paljud mälestused on kuskil aju tagasopis, mida sa ei taha isegi millele ligi minna. Ja siis, kui su käest otse küsitakse ja sa oled sunnitud sellest rääkima, et siis hakkab kuskilt sealt tagant välja tulema ja ma pean ütlema, et see oli erakordselt huvitav. Muidugi, kui te küsite, et kas midagi on jäänud veel salasopi? Mu elu on üldiselt pikk olnud ja meil on väga huvitav olnud. Kui ma mõtlen ja mida ma olen elus teinud, mida ma olen näinud, kus ma olen käinud, kellega ma olen kokku puutunud, see on niisugune materjal, et ma arvan, sellest võiks väga hästi kokku panna 10 korda pikema loo kui selle, mis on praegu selles raamatus. Üks mu küsimus olekski olnud, et kas see saab vanuseks võib-olla teie täiesti isiku biograafiale? Mul on seda palju räägitud, liiatigi ma olen üks niisugustest naljakatest inimestest, kes on eluaeg otsapidi pidanud päevikuid ja mulle materjale üpriski palju. Ma ei ole seda väga tõsiselt võtnud ja kohe ütlen, miks mulle tundub, et ma ei ole praegu veel valmis selleks, et minu elu kõik tahud oleks kõigile kättesaadavad. Isegi mitte ma ei räägi tavalistest inimestest, kellega tänaval tere ütled, ma mõtlen seepeale. Sest ma kordan, inimesed on väga mitmetahulised, väga mitmekihilised inimestes soovid, unistused, arusaamad on väga erinevad sellest, mida ta iga päev laseb välja paista. Ja ma arvan, et minu päevikute pidamise mõte ongi selles olnud. Et seda, mis minu sisse on kogunenud, panna välja nii, nagu ta tegelikult on, aga mitte nii. Kuidas ma olen lasknud välja paista teatud konkreetses situatsioonis. Ja ma ei ole praeguseni väga veendunud, et ma olen valmis seda panema avalikkuse ette, sest kui elulugu kirjutada, siis on ju loomulik, et see ei ole enam sinu elulugu. See on elulugu kõigi jaoks. Ja momendil mõte on mul olemas. Aga kui te küsite, millal, millal ma alustan, ei oska öelda, kas teile muidu elulugusid meeldib lugeda väga ja ma olen väga tänulik, ma olen väga tänulik kõik, et meie praegune aeg neid nii palju avaldab. Ei olnud ju kombeks. Tuletage meelde 15 20 aastat tagasi, kes oma elulukk kirjutas ja muide ta elustab midagi niisugust mida sa oled unustanud. Näiteks üks viimaseid elulugusid, mida ma lugesin, oli Ülle Ulla elulugu. Me oleme temaga ühevanused. Ja muidu mul on niisugune tunne, nagu ma oleks temaga kõrvuti käinud Tallinna tänaval Teil kõigil sellest, mis oli siis, kui ma olin kaheksa-üheksa-aastane, kuni selleni välja, kui ma läksin ülikooli. Ja vähe sellest, et ma loen tema elulugu. Ma saan aru, mida tema on mõelnud. Ma käin Tallinna tänavatel teise pilguga, ma vaatan neid maju, neid tühje kohti või vastupidi, täis ehitatud kohti selle pilguga, kuidas ta oli siis üsna siis tundsin, et kõik see, mis kunagi oli, oli minu lapsepõlves kõik kuskilt välja koos nende elulugudega. Ja seda on väga huvitav. Vaata. Ahaa, tema juhatas selle asja peale niimoodi, vaat minul oli teistsugune, aru saab, armastan elulugusid ja ma arvan, et kõik eestlaste elulood, mis on ilmunud meil siin iseseisvusaja jooksul on mul ka olemas, kuigi ma ei ütle, et kõik oleks saanud rida-realt läbi lugenud. Kuidas sujus koostöö Enno Tammeriga? See on huvitav küsimus, sest ma Enno Tammeri tean suhteliselt kaua. Ma ei ole alati tema suur austaja olnud. Vähe sellest. Mul aeg-ajalt tundus, et ta on mulle intervjuudega liiga teinud, mida ma avaliku inimesena olen talle öelnud. Aga nüüd lähendas üks küsimus, see oli Keskturg. See oli periood 90.-te teises pooles, kus ma abi sain oma võitluses ainult ju ajakirjandusest. Ja Tammer oli üks nendest vähestest, kes ükskord helistas mulle, ütles, lähme nüüd turule ja me kõndisime seal turul ringi ja ma leidsin, et tal on võib-olla samasugune maailma valu kui minul. See tähendab teha paremaks lülitada välja neid ebakohti, mis meie elus on kahtlemata kuni seniajani. Ja sellest ajast saadik. Ma üldiselt suhtun Tammerisse hästi ja ma usaldan teda hästi ja ma pean ütlema, et ta oli väga hea kokkupanija, sest mul on isegi tunne, et ma tegin talle võib-olla pisut liiga. Nimelt käsikiri, mida ma kätte sain pärast seda, kui ma olin juttu rääkinud. Magnetofonilt oli ikka jube. Ma ei uskunud, et mina, Niguldsu rääkija võib nii halvasti rääkida, ma seda oma kõrvaga kuulsin lindi pealt ja ma tegin päris palju ümber ja kui sa hakkad midagi tegema, vaat siis kasvab kogu aeg välja, kogu aeg kasvab midagi uut välja. Ma tegin päris palju ümber ja, ja ta suhtus sellesse väga mõistvalt, kusjuures kui ma olin saatnud tagasi, ütlesin ma talle või kirjutasin, õigemini teie olete raamatu autor. Teie teete, mida te tahate, jätate alles, mida tahate viskate ära, mida tahate, ma annan teile täieliku päev, oli nii, et minu suhe temaga on olnud ladus, kena ja meeldiv ega muud, kui jääme, ütleme teie oma käega kirjutatud oma elulugu. Ma tänan teid. Populaarne laulja Voldemar Kuslap, teie elulugusid on ju ilmunud ajakirjanduses teatrimärkmik, kes nii palju. Miks te tahtsite veel kord selle kõik uuesti üle jutustada? See sõltunud minust. Lihtsalt ühel päeval olin sunnitud faktijate noh, tegelikult ega võib-olla ma tänase päevani natukene isegi nagu hing värises sees, vastad lobisemishimulise inimesena tikud vahel oma sisemist ilu nagu liialt laotama. Ja võib-olla mõningad faktid muidugi, seda selle raamatu lõppvariant ei ole lugenud ja praegu ei teagi täpselt millised variandid sisse jäid. Aga selge on see, et, et võib-olla oleks võinud võib-olla vähem suud paotada küll. Kas sellest raamatust või siia jutustatud eluloost võiks saada alus teie omakäeliselt kirjutatud biograafilisele teosele? Ei ole mõtet, sellel ei ole mõtet, ma ei ole nii olulist palju suutnud korda saata, et nüüd oma osatähtsust nii esile tõsta, aga kui juba niisuguse toredasse klubisse või toredasse seltskonda kaasati, sest mul on sellest muidugi hea meel. Aga te muidu hea meelega loetelu lugusid? Loen küll teada tahtmise himu väga palju huvitavat on just eriti võtame vene eles nende tuntud näitlejate, heliloojate, kunstnike elulugusid on ääretult huvitav lugeda ja väga paljud on sealjuures ka väga sõnaosavad inimesed on. Kas te olete nüüd kõik oma eluloost ära rääkinud või on jäänud mõnele kirjastusele või ajakirjanikule veel midagi, mille järele on põhjust teie juurde tulla? Vaevalt et täielikult suurete nüüd ammutada, aga kas selleks on vajadust, aga võib-olla muus žanris seda küll, jah. Tähendab, noh, siin oli nagu juttu ja on mitmed teised öelnud, et seal on üsna palju nende toredatest kolleegidest, kellega ma olen kohtunud 40 aasta jooksul ja ja paraku, nende lahkumisega tunnustatakse ka need naljad, mis nendega on juhtunud. Aga minu meelest ka see moodustub ühe osa teatriajaloost, nii et mine tea, võib-olla kui ma saan sobiliku partneri, siis võib-olla võiks isegi noh, niisuguse mõnusa teatrinaljade raamatule mõelda. Näitleja ja filmilavastaja Kaljo Kiisk, kas te loete ise meelsasti autobiograafiaid ja elulugusid? Päris hea meelega. Ma olen ikka päris paljude raamatutega niimoodi kursis päris paljude inimeste niimoodi selles suhtes ka eluteedega. Ja juba see, et kuna just nüüd võib-olla ma olengi rohkem kui noorest peast, sest siis alles algad oma elu ja siis ei ole huvitav teatud üldse, mis teised teevad. Aga praegu jah, nii mõnigi elulugu kutsub isegi teinekord tagasi, lehitasid veel mõnda lehte ja loe nagu teist korda läbi. Mida te loete sealt eriti meeleldi, kas seda, kuidas inimene suhtub teistesse inimestesse, mida ta ilust mõtleb või, või mingeid niisuguseid sündmuste kirjeldusi, mis ei olegi võib-olla lugejale varem teada? See on niisugune küsimus, mis nõuab nagu hästi mitmekülgset vastust, kuid ma usun, et iga inimene otsib vastavalt sellele, kuidas ta ise on kokku pandud ja mismoodi ta ise ühte või teist situatsiooni elus näeb, mismoodi ta ühe või teise situatsiooni üle elab. Ja tänu sellele ta hakkab nagu, võib-olla võrdlema teist, kolmandat, sest midagi ei ole teha, on sadu miljoneid inimesi, aga väga palju, sajad miljonid situatsioonid ka pahatihti korduvad inimeste elus, ükskõik kas ta on siis natukene teisel tasandil või konnad, aga midagi analoogilist on elus ja sellepärast teiste inimeste saatused ka teinekord köidavad, sest nii mõnigi kord leiad omale südames niisuguguse rahustuse, ahne, temal oli ka nimi. Ahah, tema tegi ka. Vot, näed, ai, vaata, kuidas tema, no näed, täpselt, nii, sai ka tema sellest jagu. Ühesõnaga, ma ei oska öelda, see ei ole mitte mingisugust lohutusi otsima ise ka midagi niisugust, kui ta, ta on seotud ikka sinu enda elu ja möödunud aastatega. Kas te usaldasite oma eluloo kergel südamel Enno Tammeri kätte ja kuidas teiega koostöö sujus? Takkajärgi ütlema? Et koostöö oli väga tore. Ma olen selle mehega väga rahul, ütlesin tolen talle, suu sisse ütelnud ka seda päris mitu korda me saime headeks sõpradeks. Mulle meeldis tema avameelsus otsekohesus ja ka see, et ta toonitas, et ta ei hakka ei pugema, ei püüa midagi paremini näidata ega midagi. Ja tänu sellele ühesõnaga temaga jutuajamisele. Noh, läheb inimene, mina isiklikult läksin ka natukene nagu avameelsemaks, sest midagi ei ole teha. Elus on ka neid asju, mida nagu ei taha eriti kõva häälega kusagil eputada nendega ühe või teise asjaga. Kuid temaga vestelda oli, oli võrdlemisi hea ja lihtne. Me oleme jäänud headeks sõpradeks. Kas sellest intervjuust pikast intervjuust henna Tammerile võiks saada baas või alus, millele te ehitate omakäeliselt kirjutatud autobiograafia? Ei, mul ei ole seda plaanis, kuigi mulle on seda juba varem isegi räägitud niimoodi, aga ausalt ei ole. Seepärast, et ju jäävad minust siia ilma nii mõnedki minu tööd, mille järgi võib ka iseloomustada seda selli, kas ta oli lõbusam ka Stahli dramaatilisem, kas ta oli niisugune niisugune? Ühesõnaga ka inimesed iseloomustab, kes ta on, kuidas ta on suhtunud ühes või teises küsimusse, nii et ei, ma rohkem enam ei pane kirja, näete siin teie selja taga praegu? Mehed fikseerivad ka midagi. Raamatu elujõud, tuntud eestlaste elule, lood, autor Enno Tammer, eks kõik algas ühest heast ideest. Päris nii ei ole veel, kõik algas sellest, et ma ei olegi tegelikult lugesin täiesti rahuelulugusid esimest teist köidet, kui ma olen seotud natukene kolmanda Nad olid valmimisega ma ütleks, noh, ta algas ikkagi sealt, idee tekkis sealt teha ka selline natuke teistmoodi elulugude raamat, kus oleks tuntud eestlaste elulood. Siia on valitud kuus Eesti ühiskonnas äärmiselt tuntud persoonid, kelle elud on lahti kirjutatud erialale raamatutest, tavalistes ajakirjades, ajalehtedes. Miks peaks üks tavaline lugeja ostma nüüd selle raamatu, kus kõik on uuesti üle ja läbi kirjutatud? Kui lugeda jaburavõitu ärimehe ridu mingist jaburast võitu ajakirjast siis ei peaks raamatutest. Aga selles mõttes, et kas on teil õnnestunud sealt välja lihvida midagi niisugust, mida varasemates intervjuudes ei ole olnud, kui avameelseks teil õnnestus need inimesed meelitada? Ma usun, et enda jaoks piisavalt avameelseks või noh, enda jaoks piisavalt sõlm määral avameelseks, et ma ei häbene selle raamatu peo välja tulla, aga neid kuus persooni kui koostööaltid nad olid, nad olid väga koostööaltid selles mõttes, et kui vähemalt oli saadud esimene nõusolek, et ja ma olen nõus oma elust rääkima, sest siis edasi oli rohkem juba minu küsimus, kas ma oskan kuulata või kas ma oskan küsida ja kas ma oskan kirjeldada. Aga teisest küljest kõik sageli tuli ette, et inimene jutuhoos rääkis asju, milles ta hiljem ütles, et palun ärme neid trüki lubame. Üldiselt oleme me neid tekste tagantjärgi lugenud mitmed ja mitmed kõrge selles mõttes, et me oleme erinevate tehtud ülega vaielnud. On ka kohti, mis on nagu esimese hooga maha tõmmatud, siis mina olen suutnud nad kuidagi tagasi kaubelda, siis on jälle maha tõmmata, tõmmatud ja noh ega ma nüüd lõike selles mõttes päris täpselt nende tead ülekangelase enda piiride ma mitte mingil juhul ei astunud. Et ma püüdsin, püüdsin järgida niivõrd, kui vähegi võimalik, ikkagi kangelase soove ühe või teise seiga avamisel, aga aga eks ma olen ise ka natuke jonnakas, et ma mingeid mingeid asju ma ikkagi kauplesime juurde. Kas järgmised kuus eestlast on juba välja valitud ja kas nad ise ka teavad, et neil seisab ees pikk intervjuu Enno Tammeriga? Tänase päeva seisuga ma võin öelda, niiet teinud algust, aga, aga ma ei taha nende nimedega mitte mingil juhul õpputada. Miks raamat pealkirja Elujõud? Ta kannab? Sellepärast seda pealkirja, et mulle tundus, et kahesõnaline väljend või ütelus ühendas väga mitut asja. Ühendus nüüd kuut inimest ja võib-olla ta ühendas mind ja minu tegemisi selles mõttes, et kui eelmise raamatu nimi oli mäluvõim. Nii et see on, võib kokku võtta niisugune võitjate ja ilus kõigest läbi tulevate inimeste lugu, säravat. Ja ma tahaksin öelda, nagu teie ütlesite, ma ütleks, et see on raamat Eestile, tähenduslikes inimestest, kuidas nad on suutnud suhteliselt keerulisel ajal selle ajale nagu vastu pidada, sellest ajast üle olla ja ise suureks saada. Aitäh intervjuu eest ja jääme ootama järgmist. Osa kasse kannab käe peal ja elujõud. Ja kui ta tuleb seda kindlasti on elu.