Eetris on portaal, tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Teadupärast on esmajärjekorras USAst pärit internetti pealtkuulamise motiiviks terrorismivastane võitlus. Ilmselt peame olema tänulikud, sest kolmas maailmasõda on seniks ära hoitud. Võimalik, et kõigi õnneks ning rõõmuks on saksa kantsler Angela Merkelit hoitud juba kümmekond taastat nähtamatu terrorismivastase keti küljes. Keti teine ots on nimetus Alo organisatsiooni liikme poolt kinnitatud USA presidendi ukse taha tooli jala külge. Nii saab president kantsleriga vesteldes ausal ilme ja öelda, et tema ketiste kisu ja pole kedagi pealt kuulanud sest sõprade ja liitlaste vahel on ju ausus kõrges hinnas. Olukorda saaks seda kindlasti mõnel muul moel, võib-olla isegi vähema sarkasmiga. Kuid jäägu see suhtekorraldajatena mängumaaks, mis toobki järgmise küsimuse juurde. Nimelt hakkab vaikselt tekkima piinlikkuse tunne, kui peagi juba pool aastat väsimatult uute paljastuste käes põlevate riikliku võib poliitilise jõuga end seaduslikuks pidavate pealtkuulajate suunalt ei kostu ühtegi ennast õigustavad. PR-kampaania signaali vaikus on imelik, sest ilma sisulise kontrollita maksumaksjatelt miljardeid oma suva järgi kasutavad jõustruktuurid ja pealtkuulamise organid pole mitte üheski riigis suutnud avalikkust rahustada või rõõmustada kalli hinna eest Rahoitud jubedust loeteluga. Paistab, et mitte keegi ei tea, kas ette võeti, on üleüldse majanduslikult. Kas olukord on imelik, eriti jätkuva majanduskriisi tingimustes, kus maksumaksja elu reaalselt ohustavate riskide minimeerimiseks tegelevad, et valdkondades nagu tervishoid, päästeteenused ja isegi haridus vähendatakse vahendeid ja nõutakse kulutõhusust ning nähtavaid tulemusi. Salastatud jälituspaistab aga selle kõrval nagu kosmiline must auk. Meie peaminister lausus hiljuti, et ära on hoitud suur hulk terrorismi. Võib-olla tõesti, aga võib-olla mitte. Viimast kahtlust võib õigustada USA näitel, kus kohalike ametnike poolt hilissuvise esmareaktsioonina pealtkuulamise õigustamiseks väidetud ära hoitud arvukad terrorismijuhtumid on osutumas tühja. Kas jutuks kohe alguses erineva suu kaudu väidetuna ära hoitud 54 terrorismijuhtumeid 20. erinevas riigis? Pole olnud USA demokraatia jaoks piisavalt läbipaistev selgitusviis ja inimesed on soovinud rohkem teada mistõttu järgnevate täpsustuste käigus on number 54 hakanud kiiresti vähenema ja ametlikult paistab sõelale alles jäänud vaid neli lugu. Need on aastatest 2007 ja 2009. Seejuures. USA senaatorid kui ajakirjandus märkinud, et ühelgi neist juhtudest polnud vaja Interneti pealtkuulamist. Ühe juhtumi sisuks oli kellegi poolt 8500 dollari ülekandmine Somaalia terroriste toetavale organisatsioonile. Teises juhtumis jälgiti Pakistanist tulnud vihje põhjal. Potentsiaalset terroristi jälituseks piisanuks tavapärasest prokuröri sanktsioonist ja unustada ei tohi ju sedagi, et vihje tuli Pakistanist. Ta andis Briti luureinfot Indias Pompei hotellis toimunud terroristliku pommitusega seotud isiku kohta aga sellest polnud kasu. Terrorirünnaku ärahoidmiseks. Ja viimases juhtumis väidetakse, nagu kavatsen uks kolm ameeriklast õhkida New Yorgi börsi. Aga mehed on süüdi mõistetud hoopiski kelmuse ning rahapesu eest. Ja pommist pole suitsugi. Kui vastavat infot ei hakka avalikkuse ette ilmuma saab kõigile üha rohkem selgeks, et internetti ning mobiiltelefonide kasutajate pealtkuulamine ja nende kohta info kogumine ei ole. Anti-terrorismi ega pedofiilia ka see on seotud vanamoodsam verevalamisega lõppenud. Kontseptsiooniga, mille järgi ei saa kedagi usaldada. Tegelikkuses ei ole olemas liitlaseid ega sõpru ja meedias nähtav koostaja. Tegevus on vaid pragmaatiline tants. Koonduslaagrite ja sõdade kuma valgustab elt täna elavate elus juhtunud ning 2010. aastal valgustas käimasolevat julma küünilisust sõdur Bradley, hilisem Charlesi ning pärastlõunast. Esmast ehmatust arvati, et rohkem me sellest ei kuule. Näete, kuuleme küll. Infolekked on infokogumise mündi teine pool. Ja seda enam tahaks kuulda ka midagi info kogumise kasulikkusest.