Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Hea, kui teistel läheb hästi. Loomulikult on see hea seni, kuni kõigil peale iseenda ei lähe hästi. Piirdugemisega ühel toredal juhtumil, millega sügist külma hingust üles soojendada. Keskendudes peamiselt andmete krüpteerimise uurimisele, märkas 29 aastane norralane Christopher Ko midagi elukaaslast pahandama ajavat ja moodustas kulutada 150 norra krooni virtuaalrahale. Probleem elukaaslasega seisnes Christopheri kombes osta impulsi ajel igasuguseid uusi tehnilisi vidinaid. Ei teata need siis enamasti kasutult seisma. Elukaaslasele selline raha raiskamine loomulikult ei meeldinud ja teema oli jätkuvalt ajakohane. Aga no mis sa teed, Christopher polnuks ju tema, kui ostud jäänuks sooritamata. Aga järgmine nost kandis siiski eriti nõmedat varjundit, kuna polnud sugugi selge, kas ostetud virtuaalrahaga saanuks üleüldse midagi teha. Aasta oli siis 2009. Aasta varem oli keegi tundmatuna püsida soovinud. Satoshinud naka muutub pseudonüümi taha peituv tegelane tutvustanud avalikkusele riikide rahandust. Poliitikast vaba ja detsentraliseeritud ühisvaluuta ideed nimega Bitcoin. Ja lihtne on ju ainult kujutada sarnasesse olukorda nagu Christopher, sest ka täna võib ju paarkümmend eurot ju niisama ära anda. Aastad möödusid ja Christopheri pisikene investeering oli ammu ununenud. Aga vahepeal olid Bitconnide maailmas toimunud rida kriise äkkimisest. Skandaale, kuid teisalt pakkus tavamaailma poliitikute hallatav päris raha ju samasuguseid kriise. Bitcoinidel tavarahaga võrreldes mitmeid atraktiivseid omadusi. Esiteks ei kontrolli seda ühegi riigi keskpank, mistõttu see raha ei haise. Järelikult võid omada suurt hulka virtuaalset valuutat, ilma et keegi sellest midagi teaks. Omaniku staatust kinnitab siis vaid. Keeruline võtmesõna bitcoine saab kas osta või siis kaevandada. Viimane tähendab ülikeerulise matemaatilise ülesande lahendamist. Kaevandajateks on seega arvutid, mida nimetatakse kaeburiteks, mis võistlevad siis üha keerulisemate ülesannete lahendamise nimel. Esimesena mõnest ülesandest jagu saanud saab lahenduse, kuid tõendi asetada olemasolevate pid. Konide ahelasse ja kaevurist arvuti inimesest omanik saab endale värskelt kaevandatud bitcoine ja teenib veel tulu nende käibesse andmise eest. Seega sünnib raha juurde vaid suure vaevaga küllaltki konstantsest maagist, mille saadavus on palju demokraatlikum kui näiteks kullal. Lisaks on kõikide Bitconnide teket dokumenteeritud ja ükski rahanduspoliitik ei saa neid omatahtsi juurde teha. Iga neljanda aasta tagant muutub aga uue raha. Juurde kaevandamine poole võrra ebaefektiivsemaks, mis tähendab, et kusagil aastaks 2140 uut raha enam juurde ei tulegi. Bitcoin idega ei teki kamba valuutavahetuse riske ega probleeme riikidevahelises kaubanduses, kus kalli raha omanikul on näiteks raske omi. Puht eksportida bitcoin on lihtsalt kõikjal sama jooksva päeva väärtusega. Ja nagu öeldud, siis bitkonide väärtus ujub. Õigem oleks vist iseloomustada kui. Tormi käes ujumist, näiteks see aasta algas umbes 13 dollarilise hinnaga aga kevadel käis vahepeal koguni üle 260 dollari, et siis järsult kukkuda, jälle tõusta. Kokkuvõttes on aga trend olnud peamiselt ülesmäge, mis toobki meid siis Christopheri juurde tagasi. Tänu Bitconnide jõudmisele meedia orbiiti meenuski, meheled. Temalgi peaks näputäis virtuaalvaluutad kusagil kirjas olema. Pärast pisikest paanikat, mis oli seotud vastava võtmesõna ülesleidmisega, avastas Christopher, et temalgi. Suurepärane 150 kroonine investeering on kasvanud vahepeal kuningriigi poolt garanteeritud viie miljoni pangatähe vääriliseks. Veerandi summast ostis ta siis endale korteri nooblis linnajaos ja ülejäänul hakkab ilmselt nüüd ööd ja päevad pilku peal hoidma. Mida kehvemini läheb maailma rahanduses, seda rõõmsam saab olema Christopher.