Kui ma ülikooli läksin, see oli ka üks omamoodi aeg sest ülikool algas ja siis vot sisseastumiseksamid minu meelest novembri alguses ja, ja vastu ja kool algas novembri lõpus, et mina jõudsin veel paar päeva hiljem kohale, nii et mina ei ole rektori käesurvet saanud? Ei alguses ja kui ma lõpetasin, siis ka lõpus mitte. Ma ei olnud ka kohal, vaid maid, lasksin diplomi endal välja saata. Aga see oli muidugi kole vaene aeg, alguses. No mina sain erakorteris. Aga esimesed üliõpilased elasid üliõpilasmaja kolmandal korrusel. Seal, kus vahepealsetel aegadel nad, ma ei tea, kas nüüd teie ajal ka oli Ülikooli ametiühingukomiteed ja komsomoli ja aga seal olid siis mingi toakene, oli ametiühingu käes ka, aga muidu olid lahtised, põhud olid maas. Seal ma mäletan veel, Helve, mitte Helve võsamäe, vaid see, mul ei tule enam eesnime meelde üks teine võsame, kes tohter on. Tema oli seal nii et hommikul aeti põhud ühte nurka. Teises seinas olid kõigi kohvrid seljakotid või mis juhtus olema? Istmeid kõigile ei jätkunud ja seal nad siis elasid ja õhtul laotati põldudele laiali, sest isegi kellelgi ei olnud muidugi pähe tulnud ja koju ei pääsenud. Sõidu lobalubadega sai nii, et sellel ei olnud isegi mitte põhukotte. Hiljem juba organiseeriti, siis. Aga igatahes talvesessiooni ajal, mis seekord oli veebruaris, olid nad ikka veel põhkudes. Sest ma käisin sealt mingeid konspekte laenamas ja, ja ma tean, et panid põhke, nägid. Ümber oli ikkagi, oli, sel aastal oli, oli erakorter aga järgmisel aastal ma seda enam ei saanud, siis olin ülikooli puussepa juures, aga meid kogunes sinna lõpuks kolm tükki ühte läbikäidavat tuppa ja siis me saime ühiselamusse ja see ühiselamu. On seal Gustav Adolfi tänaval punasest tellisest poe vastas. See oli kunagi enne eesti ajal olnud saksa kool. Ja nüüd oli seal vahepeal mingi kaubanduskool minu teada ma ei teagi, mis seal momendil on. Aga seal seal olid kah naat suured toad, mõnikord üks aasta meil oli 90 varvast toas, nagu me lugesime, ilusaid varbaid ja kütet toodi nii nagu toodi. Noh, poisid käisid parvede pealt neid tõmbamas veest välja, tüdrukud ei käinud muidugi siis nad toodi, kahemeetrised, Jandrikud. Mõnikord olid galühe Nemad, aga meetrised ikka. Igatahes üks kord tüdruk, hüppega tagusime pool tundi kirvest pakku sisse, mida poisid poolteist tundi välja võtsid. Mõnikord käisime neid sõja ajal purustatud ammutamas, sealt saime natuke midagi kätte. 47. aasta valimiste päeval veebruarikuus oli, sest külm oli. Siis me. Ma ei oska öelda, et me varastasime, me. Me lihtsalt koristasime ära ühe vankri, mida me sibi vankris kutsusime, seisis keemiahoone ees, tal ei olnud rattaid all. Ta oli, noh, niisugune noh, niisugune kast nagu kehvematel veovoorimaistel oli enne sõda aga temaga ilmselt ka sõnnikut veetud. Ja siis me panime selle köie taha. Lund oli korralikult, aga siiski mitte nii palju, et Gustav Adolfi täna, mis oli munakivisillutis, et see oleks hästi kaetud olnud, igatahes need vankrirauad lõid siis vastu kive, tuld, kui me seda sinna intrisse vedasime. Ja siis olid seal ka mitte intri, mehed olid asjalised, oli, tuleb kaasas, siis oli see kunstnik Ilmar Mikiver, Ilmar, see oli autot. See oli Heino Mikiver ja Heino Mikiver oma suurte saabastega aastast selle veel siis lahti, et me saime ta ära lammutada, saime jälle mitu korda ahju kütta. Need olid niisugused ajad. Kas teie kirjandusse sattumisel oli mingi oluline osa sellel ülikooliperioodil või või oli see hilisem, ütleme töökirjandusmuuseumis? Ei, tegelikult ma hakkasin kooli ajal kirjutama ja üritasin saksa ajal ka sinna-tänna paar korda midagi saata, aga need need ei jõudnud trükki. Ja siis ma üritasin veel. Ilmselt see oli 43.. Enam ei mäleta, 43 või neli, millal see Gustav suits ära läks, igatahes minu saadetis jõudis tema aadressile siis, kui tema oli juba lahkunud. Aga keegi oli seal veel, nii et mulle tuli tagasi, et adressaat. Kuule, aga see võib-olla kujutas endast luuletuste üks, üks kimp luuletusi lihtsalt sellepärast, et meil oli üks oma väike kirjandusring. Ma käisin endises Lenderi gümnaasiumis, mis sel ajal kandis kaheksanda gümnaasiumi nime ja kus me olime kubu kooliga. Kogu kooli ametlik nimetus on juba olemas. Aga mul ei tule ta momendil meelde ja meil oli seal üks, üks väike kirjandusring, kus oli meie koodist, oli, mina olin, siis oli ka kaks-kolm inimest üks klass vanemad siis oli kubu poole pealt ka paar inimest ja siis osalesid seal niimoodi ühe teise perekonnaliikmed ja ja tuttavad ja muuhulgas siis ka mees, kes oma põhilise hulga loomingust avaldas alles pärast sõda ja nüüd üsna hilistel aastatel, need on paar aastat surnud, sellise Edward pedagoog. Kirjutasime me n, aga see oli niisugune nagu eneseharimise ring, kus meil pidasime referaat ühest ja teisest küsimusest päris kirjandusse kooki, me pidasime seekord mingil määral oma õpetajaks, kuigi ta sellisena ennast ka peale ei sundinud. Ja ta vähe osales seal. Aga pärast kirjutama on hakanud sellest ringist. Mina siis eel kiireidab kauber. Ja Kanadas vististi Kanadas Tiinat huvikene. Ma ei mäleta, ma ei ole tema raamatuid näinud, kas ta kirjutas. Ta oli tegelikult valetinad huvikene, aga ta kasutas kooliõpilasena küll nime Tiina tuvi, aga mis nime all ta seal oma raamatut kirjutas, need olid proosaraamatut, seda ma ei tea. Sest mul ei ole temaga, olen kaude kuulnud tema kohta üht-teist, aga, aga mul ei ole temaga mingeid kontakte olnud. Nii et niisuguse pagasiga läksin ma ülikooli ja selle teadmisega, et minna kirjandust õppima. Ja alguses polnud seal ju ka kirjandusringi kirjandusringi. Me moodustasime alles maikuus. Vist oli maikuu esimestel päevadel. Kui ma ei eksi, aga võis olla ka aprilli viimastel ülikooli kirjandusringis ei olnud siis veel ütte ring, see oli lihtsalt kirjandusring. Progressa sai vist esimehed esimeseks esimeheks ja mina olin asetäitjaks, aga siis võeti pöörogresso Vene sõjaväkke. Sügisel vist valiti mind, ma ei mäleta enam neid asju ei ole lihtsalt. Sest see hiireklubi tähendab õpetajat, tänavaüritused hakkasid peale 40. Vist hakkasid 46., sest mul on vähemalt alles üks niisugune kutsekaart, mis toovad nendele esmaspäevastele. Koosviibimistel oli, millega tohtis siis neli kaaslast kaasa tuua. Ja siis hakkasid minuga koos, käime ikka üks ja teine said juba ise kaardid ja siis me kogunesime sealiste suuremasse ringi, nii et me tegelikult tegelesime kahel pool ülikooli kirjandusringis ja, ja siis seal õpetaja tänaval. Kui te vaatate nüüd tagasi oma kirjanduslikku toodangut seal on õnnelikumad ja vähem Seal on perioode, seal on muidugi sellepärast, et no kõigepealt ühelt poolt meil oli hea seal hiireklubis koos käia, aga teiselt poolt peksti meid seal selle eest teoldel arvujate moodi teinud. No ühesõnaga, sõna pidi olema viimseni selge, midagi tohtinud kahtepidi mõista. Kõik sellised asjad seal muidugi olid, mida meil muidugi huvitav tal kuulata oli, see, et tegelikult käis kogu Tartu intelligents seal koos ja siis me kuulasime, paljukest me ise sõna võtsime, ise ju ei võtnud, aga me kuulasime nende väitlusi olid nad siis mis ilmavaatelised tahes, aga nad olid siiski haritud, täis inimeste väitlased, millest meil midagi siiski õppida oli. Kasvõi avaldamist. Aga aga jah, loominguga seda põlvkonda tegelikult teksti niisuguse hoolega, et terve hulk neist sai esimese, koguni alles 57. aastal, see oli ju terve kimp oks mina kruus ja seal oli viis või kuus tükki, nüüd ma enam peast ei mäleta kõiki. Sest enne seda kogu aeg Ränitati harjutad, hurjutati meid. Et see ei kõlba ja teine, aga no muidugi palju ei kõlvanud ka, sest me olime ka kirjanduslikult alles saamata. Aga no mis puudutab sellesse halvemasse asja, siis eks neid tellimistöid tuli muidugi täita. Kes see siis esiteks julges ära ütelda, teiseks raha tahtsid saada, väike edevus oli ka muidugi juures, et ikka sinu käest küsitakse. Teda ei saa ka salata. Aga no ekstaks, tükitöö oli, et häälestasid ennast siis sellele lainele, et vot nüüd on vaja üks valimiste päeva oma teha. Aga kui vaadata ükskõik kelle kogusid sellest perioodist, no ma mõtlen oma põlvkonda siis on näha, et ega see tellimis luule ju kogudesse jõudnud ja kogusid, panime me ju ka isevärki kombel kokku. See tähendab alguses oli see, mis ülemustele ka pidi meeldima, aga lõpus oli see, mis enesele meeldis. Sest teada oli, et ega nad siis ometi lõpuni ju seda omamoodi diplomaat ja see on sama samamoodi teatud mõttes samamoodi diplomaatia, kui ma mäletan, kas see oli vist 68. aastal, ma ei olnud loominguks veel päriselt tööl, ma asendasin ühte haiguslehel olevat kolleegi ja siis tekkis seal üks niisugune võimuvaakum, tähendab Anton Vaarandi oli haige. Ja sel ajal ei olnud veel toimetaja asetäitjat, ma ei mäleta, kas Einar Maasik oli tookord sekretär või kes. Ja tema oli vist sekretär ja siis olid seal tööl veel. Runnel oli vist ja Teet Kallas, ma ei mäleta, kas tema oli, ei, vist ei olnud. Aga igatahes poisid panid numbri niimoodi kokku, et nad teadsid, mis sealt tingimata välja võetakse, aga teadsid ka seda, et tervet numbrit ei võeta välja. Ühesõnaga, nad panid midagi väga mullu lisaks selleks, et see, mis tegelikult ka hull oli ja mida ei oleks tohtinud sel ajal avaldada, et see sisse jääks. Ja see asi läks läbi. Sellepärast, et Eestis pole kunagi nii tehtud ajakirja nagu oma 82. aastal, kui ma olin ise loomingust sekretäriks saanud. Moskva nõupidamisel kuulsin, kus ma ei mäleta enam, kust kandist see oli, igatahes kuskilt Venemaa põhjast mingi mingi oblasti kirjanduslike ajakiri oligi, siis ütles, et nemad käivad käsikirjadega klamlitis ja teistel oli jälle niimoodi, et nendel oli alati vastavas pikkuses varuladu olemas. Et kohe, kui see lugu võetakse välja, siis paneme selle teise sisse, mis on täpselt sama pikk. Need looming ei ole niisuguste asjadeni kunagi alandanud. Te olete aastakümneid toimetanud kirjanduslik ajakirja. Kuidas teile tundub praegune tase minu meelest, kas need on läinud vabamaks või lahedamaks või on läinud kuidagi labasemaks ja labasema? Ilu kõike saab ütelda muidugi. Ühesõnaga see, mida ei lastudki, trüki see võib-olla jõuab nüüd trüki, aga ega siis need, ega seda vabadust kirjandus heaks nii hirmus palju ei ole, sest kirjanduslikke väljaandeid on ikka sama vähe. Looming kõige tipuna siis Vikerkaar nooros. No ja siis võib-olla juhtub kuskile sinna-tänna üks pisike palakenega, ega see, see lava ei ole laienenud, see on samasugune. Aga mina ei pane seda sugugi pahaks, kui keegi avaldab mingisuguse loo, mis minule isiklikult ei meeldi ja võib-olla ka kirjandusse jää väärtuseks aga peab olema olema võimalus midagi välja selekteerida. Isegi kõik nähtused kirjanduses ei tarvitse alles jääda, aga nendes settib kirjanduse põhiolemusse midagi. Seepärast ka kahekümnendatel aastatel tehti ju kirjanduses igasugu vigureid. Need on praegu kirjandusloolised faktid, aga nende kaudu õpiti eesti keelt paindlikumalt kasutama. Alliksaare tähelend oli ju väga lühikene ja ise oma eluajal nägi sellest trükis ääretult vähe. Kui kogu Eesti kirjandus oleks selline, siis ma ütleksin, et see on väga kurb, aga et meil üks Alliksaar on, see on ääretult tore asi. Te olete Eesti rahvale tuntum, võib-olla? Tähendab ma ei tea, see on nüüd minu oletus. Kui lasteaia multija, nende filmide tõlkija, kas nüüd niuke leivateenimistöö? See oli alguses paljalt leivateenimise töö, täiesti juhuslikult satuti minu peale. Ma ei tea, kas keegi seal nimetas Camino nimega igatahes see daam, kes tookord oli multifilmide selle direktor või osakonnajuhataja või mis ta oli, see oli tundnud ka minu isa, kes oli ka eluaeg kinoga tegelenud. Ja esimesed asjad olid täiesti täiesti juhuslikult, aga noh, siis ma jäingi neid tegema, aga alguse ots oli küll. Noh, niisugune jah, tõesti ainult viimasest, ega selle eest võib küll peale ei saanud, siis maksti nii vähe. Ja pealegi ma ei näinud filme sel ajal väga kaua aega ei näinud filme. Mul oli ainult käsikiri ja toimetaja, siis, kes oli filmi näinud, eks see siis parandas. Mõni asi ei läinud kaadriga kokku. Aga viimased kümmekond aastat oli ikkagi nii, et. Tõlkija oli selle protseduuri juures kaasas, mida me nimetasime kirjutamiseks, see tähendab, et kui kui näitlejad juba oma teksti kaadrisse sisse lugesid ja siis tuli seal kohapeal, see oli väga huvitav töökoha peal tuli sobitada ja tahaks teha sellepärast et paljugi, paljugi, mis sa vaatad, et silpide arv on õige. Aga kui venelane ikka maru kiiresti räägib, siis eestlase jutt ei mahugi selle sisse. Ega ta ei ole teinud, sest niisugust arvestust, kui palju neid on? Tema fotot aga ma mõtlen, no neid osi oli keskeltläbi. Ma ei tea, kas 24 osa või niimoodi oli aastas. Aga noh, juhtus vahel, et mõnel teisel anti kah mõni osa teha. Ja seda tõenäoliselt teab minu toimetaja Pavel son. Palju ma neid teinud olen, sest tema statistikat pidanud aga 20 aasta jooksul mõni film oli ju ka mitmeosaline, enamasti nad on üheosalised, aga mõni on vahel ka. Kahe või kolmeosaline. Ja paar korda on ette tulnud täis metraaž. Mis need on siis olnud seitse või kaheksa osa juba? Nii et kui osadega rehkendada, siis paarikümne aasta peale noh, alguses oli seal teisi tegijaid, võib-olla rohkem, aga aga kolm-nelisada osa võib seal ju ikkagi olla. Aga mul endal jah, mingit statistikat ei ole. Aga see oli jah, üsna lõbus tegemine, eriti kui näitlejatega koos sai mõnikord palju nalja pärast, et vaat koolieelikute asjad olid tsensuuri vabad teatavasti ka kirjanduses ja samuti filmis. Ja üks osa multifilmide autoreid Venemaal kasutas seda võimalust, et see on üks algus, saab täiskasvanule, kes lapsega koos kinno tuleb, midagi öelda. Nii, kui me siis neid sõnastusi sättisime, et ta oleks niimoodi küllalt naljakas ja küllalt terav. Mõnikord läks isegi isegi tuli parem välja, kui vene keeles oli olnud. Ja siis oli meil väga lõbus. Seal oli võimalus Omalt poolt. Kõne ei, l võimalus eriti võimalust ei olnud, aga no vot sõna on ju üks niisugune asi, et sõnastik on sõnu täis, aga missuguse sa valid? See muudab ka midagi iseendast, on natukene kahju, et neid multifilme meil praegu enam ei dubleerita, ma ei räägi mitte sellepärast, et ma ise neid nii kirglikult tahaksin teha. Sellepärast et eks inimene peab oma aastaid ka tundma, aga teine asi on see, et minu meelest hoolimata sellest kohutavast kurjusest, mis nõukogude liidus valitses laste multifilmid olid rohkem headusega seotud kui need, mis meile praegu läänest sisse tulevad, need on hoopis hoopis kurjemad. Ega need roosad pantrid ja kõik vist tulevad, kus kogu aeg sõidetakse üle ja tehakse laiaks seal Atacakse, siis tõuseb jälle ellu. Ega need ei ole tegelikult headuse näitajad, head filmid on need pikad seriaalid, et mis siin on olnud Saksa ja Jaapani koostööd ja kõik need neil solgarsonilt ja, ja pandakarude. Need on olnud kenad ja ja ilusad, aga teiste hulgas on, on vägivalda liiga palju. Nagu ma aru saan, tõid ka praegu vaatate neid. Vahetevahel tulevad lapsed külla ja siis ma vaatan Kommenteeritega. Noh, siis nad ei suuda jälle vaadata, sest nad ei loe nii kiiresti nad ei loe, tähendab soome keelt seal ekraani pealt eesti oma tuleb jälle meie televiisori pealt natuke viletsalt, nii et seda vaatavad kodus siis mul ei ole midagi kommenteerida. Ja mis te praegu teete, kui tohib küsida? Mida ma teen? Ega ma suurt midagi ei tee, vahel kirjutan mõne luuletuse ja. Kirjutamata isa. Ja vahel kirjutan mõne retsensiooni. Siin paar aastat tagasi võtsin niisuguse suure töö ette, oli selles eesti kirikus, oli üleskutse piiblilugejatele, et kui te sealt leiate trükivigu või niimoodi. Ma lugesin ta läbi ja leidsin peale trükivigade väga palju keelevigu. Ja siis saatsin konsistooriumi selle käsikirja. Mina kasutan väikesi lehekülgi, tähendab mitte seda a4, vaid mis selle nimi on viis, viis ja pool seda. Neid oli seal ma ei tea, paarisaja ümber. Ja siis, kui ilmus uus kiriku see palvelauluraamat, siis ma vaatasin, et neid tekste võinuks ka nagu rohkem kohandada. Ja kohendada. Võtsin nii palju, kui mul saksakeelseid originaal ees oli, võtsin neid ka ette, tegid selle kohta ka käsikirja, no kas, kas ja kui palju neid käsi kasutataksena Toomas Paur vähemalt uue testamendi osa kohta ta ütles küll, et tal on sellest kasu. Randardas muti käest ma sain ka vastuskirja, nii et ju nad sat ehk midagi on vähemalt piibli osas arvetanud. Aga millal ükskord lauluraamat uuesti hakatakse tegema, seda ma ju ei tea. Kuigi minu arvates on kui jälle tekkinud niisugune periood, kus, kus võiks hea küll, et suured klaasid on trükitud, aga võiks neid mitmesuguseid Kaavel trükkida, sest ka möödunud sajandil oli enne kui see, mida nii ta Eesti luteri kirik siiamaani tähendab mõni paari aasta taguse vahemaani kasutas uue lauluraamatu nime all. See ilmus möödunud sajandi 99. aastal, esmalt tekkis, enne seda ilmus terve rida selliseid laulikuid, millest see lõpuks kokku pandi. Sellepärast et tegelikult hakkasid head oma tekstid ja head tõlked tulema siis, kui tegutsesid Martin lipp ja seal on isegi Koidula tõlkeid. Seal on Bergmanni häid tõlke käid. Kuigi teiselt poolt, et on imekspandav siiski, missuguste keeleleidude omaaegsed saksa kirikuõpetajad on jõudnud? Nendele on väga huvitavaid võrdlusi asja seal sees, ainult et objekti kasutamine ja ja siis tegusõnast tihtipeale mingi vokaali väljajätmine selleks, et seda rütmi sisse mugandada. Vot need aga, aga need on kõik tegelikult parandatavad asjad. Aga minu arust. Seda tööd tuleks ka teha, kuigi ma ei tea, niikuinii on, on pooled õpetajatest on diakon õpetajad ja kõigil kogudustel polegi oma õpetajat. Ilmselt ei ole ka konsistooriumi seda jõudu praegu. Ja nagu nagu igal pool nagu igal pool ja. Kas te olete oma isikliku eluga rahul? Praegu? Ma ei oska midagi nuriseda, majanduslikult muidugi kitsas seal ei ole seal midagi rääkida, aga muidu. Muus plaanis ei ole mul midagi nurisimist. Vot võib-olla muidu veel kisukski, aga mul on viimased aastad sihukese jalgadega häda niisugune natuke liikumise takistusi, et see, see ei ole just kõige lihtsamad. Longates ei käi ju väga palju ringi. No siiski, ma panin ennast ennast kirja sinna usuteaduse instituuti haagilise osakonna kahe aastasele kursustele, noh needki kuulan vähemasti ära, no kui vajadus tekib, ma ei ole iial elus õpetaja olnud, kuigi diplomi järgima, seda võinuks olla. Vajadus tekib seda tööd ma võin teha. Toimetuste töö on tänapäeval natuke juba liiga kiire, kõik on arvutite peal. Seal peavad ikka nooremad inimesed olema. See, et sinna kaastööd teha, see on iseasi. Pöördutakse ikka teie poole kaastöö tellimuse mõttes? No vahel ikka mõni pöördub. Ega see niisugust unustatud tunnet. Ei päevalehed muidugi ei pöördu enam sellepärast, et seal on toimunud selline põlvkondade vahetus, et üks põlvkond nagu vahelt välja jäänud ja nendel on juba hoopis teised teised meetodid, teised huvid ja. Ja kui võtta näiteks putru, loogiline küsimus veel. Lõpetuseks. Mismoodi te arvate meie ühiskonda edasi minema? Kui see suur karu sealt piiri tagant oma käpa liiga kaugele ei siruta, siis ma arvan, et me läheme aegapidi ilusasti edasi sellest hoolimata, et et praegu raske on. Seepärast, et need, kes väljaspoolt siin käivad teatud ajavahemike tagant, ütlevad iga kord, et oh, teil on jälle see, teil on jälle teine muidugi pensionärina ma ei saa lihtsalt kõigi asjade kohta praegu arvamust avaldada, sellepärast et mul ei ole nendesse äridesse, kus kaupa juba on, mul ei ole lihtsalt asja rahakoti. Kehtivuse tõttu, aga samal ajal ma näen, et see, mida ei olnud kuidagi võimalik saada või ainult nendel, kellel oli valuutataskus või et seda kõike on siiski võimalik saada. Ja kui noh, ühesõnaga minu arvates on, on meie poliitikud on ju õpipoisid ja meie majandusinimesed on õpipoisid. Aga selle me peame välja kannatama, sest et ega meil ei ole ju kuskilt teisi võtta, me peame nende inimestega oma elu edasi arendama, kes meil olemas on. Ja noh, ütleme siis ka, et kui nad ka vigu teevad, need on meie enda vead. Ma ei ole nende poolt, kes kes suure häälega karjuvad, et kõik tehakse valesti. Ei, vigu muidugi tehakse, aga õigeid asju tehakse ka. Jaa. Eriti ma arvan, eriti eriti majandusteadlastega on see asi, et kes olnud veel, kes olid nii noored, et nad ei olnud veel sisse söönud ennast omaaegsesse Nõukogude majandussüsteemi nendest on palju loota, aga teistel on nii, et nad võivad ju iseendale ja oma perele palju raha küll teenida. Võimalus on nendel küll käest. Nad olid enne ka võib-olla mingis soodustatud kihis. Aga et nad üldist riigi majandust nii väga suudaksid edasi viia, seda ma ei usu. Aga need, kellel oli siin kaasharidus olemas, natuke olid töötanud, eriti kui nad veel seal on mingi aastase või pooleaastase või kaheaastase täiendõpe läänepoolsetes koolides siis nad oskavad midagi teha. Aga muidugi, ära tuleb lõpetada see kole ärastamine, sellepärast et see aga voodis, mismoodi sellega toime tullakse, seda ma muidugi ei oska ette ennustada. Katsun teid ennast ka puudutab, ei puuduta. Ei, ta ei puuduta mind ennast, on mul ei ole mingisuguseid erilisi majandusambitsioone peale selle, et, et ma küte on nii kallis, et enne kahekesi saame, vaevalt. Tähendab on küll ära maja, aga riigi kütte vaevalt nii palju pensioni kui see, kui see maksab. Aga no see on ilmselt sellepärast, et kütte hind on juba lääne tasemel, aga pensioni meil ei ole, veel ei maksta, makstakse alles elatusraha. Ma tegin siin, see oli veel eelmise valitsuse ajal tegin ühe ettepaneku ka selles osas, aga no see nõuab riigi käest rohkem raha. Ma soovitasin võtta arvesse ametikohta, mille pealt inimene on pensionile läinud ja selle analoog koogi ümberasetamise ajal, sest tähendab nimeliselt ei tarvitse see ametikoht sama alla, aga tema tema analoog ja siis võta pension selle palga pealt, mis, mis seal on, analoogia on. Aga no tõenäoliselt selleni ei jõuta, sellepärast et see vajaks liiga palju raha. Aga seda ma arvan muidugi, et ega nii suurt vabakutseliste kildkonda enam olla ei saa, kui oli nõukogude ajal üks asi, teine asi on see, et võib-olla paarikümne aasta pärast, kui me oleme mingi jõukuse taseme saavutanud, siis on meil nagu Põhjamaades ja teiste riikide kohta ma ei tea, aga Soomes ja Põhjamaades on ju need kirjanike stipendiumid märksa laialdasemad, kui need, mõned, mida meie riik praegu suudab välja anda. Nii et kes ikka tugev looja on, eks see saab siis vastavalt aastaks või paariks jälle oma järjekordse teose kirjutamiseks ka toetust. Või, või kasvõi pooleks aastaks, et see viimistleda. Aga teiselt poolt muidugi peavad inimesed hakkama ka natuke teistmoodi tööle, sest kui Ristikivi oma tohutu Loomingu kirjutas suvepuhkuste ajal? Muidugi ta ei olnud perekonnainimene, nii et selles mõttes oli temal võib olla vaba aega rohkem kui mõnel teisel. Aga kui palju? Kas siis Eesti ajal neid tähendab eelmisel Eesti ajal neid inimesi oli kes sai puhtalt vabakutseliste elada? Ega midagi, tänan teid selle vestluse eest. Ja soovin, et teil ikka oleks tahtmist kogu kokku panna ja mitte ainult see. Nojah, eks kõik kõik oleneb asjaoludest.