Maailm, milles ma üles kasvasin ja nüüdismaailm ja see, mis asub nende vahel irduvad mu tunde jaoks üksteisest aina enam hoopis erinevaks maa ilmuks iga kord kui kõneluses nooremate sõpradega, jutustan neile juhtum, musi ajast enne esimest sõda. Märkan Nad imestavad küsimustest, kui palju on sellest kuule, tähendab veel endastmõistetavat reaalsust, on muutunud meile juba ajalooliseks või kujuteldamatuks. Ja mu salapaista annab neile õiguse. Meie tänase eilse ja üleeilse vahel on kõik sillad purud. Ma isegi pääse imeks panemast, küllust ja mitme tahksust, mis me oleme pressinud ühteainsasse. Olgu küll üpris hubatusse ja ohustatud eksistentsi. Eriti ütlen seda oma esiisade eluvormiga. Minu isa vanaisa. Paljukest said nad näha, igaüks neist elas oma elu ühtses vormis. Üks elu algusest lõpuni tõusudeta langustetav vapustustetaja, ohuta väikeste pingetega ja märkamatult üleminekutega ühtlases rütmis mõnusalt ja vaikselt kandis ajalaine neid hällist hauani. Nad elasid ühel ja samal maal ses samas linnas ja peaaegu alati isegi selles samas majas mis väljas maailmas juhtus, see toimus õieti üksnes ajalehes ega koputanud nende uksele. Sõda leidis nende päevil küll aset, aga see oli mingi pisisõda, kui võrrelda seda tänasest mõõtmetega ilmus kuskil kaugel piiril. Suurtüki surinat polnud üldsegi kuulda ja poole aasta pärast oli see vaibunud ning unustatud kuivanud ajalooleht ning vana endine elu algas taas. Meiega elasime kõike naasutult. Midagi ei jäänud varasemast alles miski pöördunud tagasi. Meie osaks oli Maxima reaalselt kaasa teha asju, mille jaotamisega maade ja põlvkondade vahel oli ajalugu, muidu palju kiitsin. Mõni põlvkond oli ju küll teinud kaasa revolutsiooni, teine putši kolmas sõja, neljas näljahäda, viies riigi pankrotti tunnistatud maad, õnnistatud põlvkonnad üldse mitte midagi niisugust. Kuid meie kõik ilmutus, raamatud, tuhkrud, hobused on tormanud läbi mu elu, revolutsioone, näljahäda, inflatsioon ja terror, taudid ja maapagu. Olen näinud oma silmaga Maal tekkimas levimas suuri massi Reoloogiaid Itaalias, fašismi, Saksamaal, rahvussotsialismi, Venemaal enamlust, aga ennekõike natsionalismi kurikatku, mis on mürgitanud meie euroopa kultuuri õitsengu. Inimkond langes tagasi ammu ununuks mõeldud barbaarsus. Ja selle teadliku ning programmilise anti humaansus dogma kütkesse. Ja mina olin sunnitud olema kogu tagasilanguse kaitsetu võimetu tunnistaja. Meil oli antud osaks näha uuesti sajandite järel kuulutuseta alustatud sõdu, koonduslaagreid, piinamisi, massiröövija pommirünnakuid, kaitsetaile, linnadele, elajalikkusi, mida viimased 50 inimpõlve polnud enam näinud ja mida tulevased loodetavasti ei koge. Kuid paradoksaalsel moel olen sellel samal ajal kui inimkond moraalses mõttes aastatuhande võrra sügavusse kukkus ainult sedasama inimkonda tõusvat tehnilises vaimses mõttes enneolematute tegudeni ning ületavat ainsa tiivalöögiga aastamiljonite jooksul saavutatu. Õhu vallutamine lennuki läbi maise sõna edasikandmine sekundiga üle maailma ja sellega maailmaruumi alistamine, aatomi lõhestamine, võit kõige kurjemate tõbede üle pea igapäine eile võimatuks tunu võimalikuks muut. Iial pole inimkond tervikuna toiminud kuratlikumalt ega saavutanud jumalikumat kui meie eluajal. Tunnistada seda meie pinevat dramaatilist üllatuste küljest. Elu tundub mulle olevat mu kohus, sest ma kordan, igaüks meist oli, pidigi olema nende päratute muutuste tunnistajaks meie põlvkonnal eemaldumise jäiga kõrvale tõmbumise võimalust nagu vanemail. Meie olime tänu oma uuele üheaegsus organisatsioonile üha aega sisse tõmmatud. Kui Shanghais pommid purustasid maju, teadsime seda Euroopas oma tubades, enne kui haavatuid oli jõutud majadest välja kanda. Mis 1000 miili kaugusel mere taga andis. See ründas meid pildina, füüsiliselt. Polnud kaitset, pideva teadvustatus veega kaasa, tõmmatuse vastu polnud maad, kuhu pageda ega vaikust, mida osta. Ikka ja igal pool haaras saatuse käsi meist kinni ja tiris meid oma täitmatusse mängu tagasi. Püüan leida tabavat valemit esimese maailmasõjaeelse aja tarvis, kus ma üles kasvasin, tundub mulle, et olen kõige täpsem, kui ütlen. See oli turvatunde kuldne aeg. Kõik seisis laialdaselt riigis vääramatult oma kohal. Ja kõige kõrgemal raugast keiser. Aga kui see peaks surema, siis teati või arvati teadvat, et tuleb teine ja hästi teatud elukorras ei muutu miski. Keegi ei uskunud sõdu, revolutsioone ega pöördeid. Kõik radikad oleme kõik vägivaldne, näis mõistus ajastul olevat juba võimatu. Turvalisus enne oli miljonite kõige taotlusväärsem omand. Ühine elu ideaal. Ainult ses turvalisuses tundus elu elamisväärne ja järjest laiemat ringi tihaldasid sellest väärtuslikust hüvest oma osa nautisid seda eelist üksnes jõukad. Vähehaaval tungisid esile laiad massid turvatunde. Sajand, kindlustunde sajand muutus kindlustusasjanduse sajandiks. Kindlustati tule ja sissemurdmise, põld, rahe ja ilmastikukahjustuse keha õnnetuse haiguse vastu. Osteti endale vanaduspäeviks elu rendise pandi tütarlapsele tulevaseks kaasavaraks poliis hälli. Viimaks organiseerisid töölisedki ning saavutasid normaliseeritud palga ja haigekassad. Käskjalad hoidsid kokku vanaduskindlustusraha ja maksid matusekassasse omaette kinni. Ainult see, kes sai muretult tulevikku vaadata, võis nautida rahumeeli oleviku. See liigutav usk, et on võimalik varastada oma elu viimse mulguni iga sissemurdmise vastu, saatuse poolt. Kätkes kogu eluhoiakus soliidsuse ja tagasihoidlikkuse kiuste suurt ja ohtlikku kõrkust. 19. sajand oli Omar liberalistlikus idealismi ausalt veendunud, et ta asub sirgel ja eksimatult eel parimasse kõigist maailmadest. Külastusega vaadati alla varasemaid ajastuid nende sõdade, näljahädade mässudega kui ajale kus inimkond lihtsalt oli veel alaealine ega olnud piisavalt valgustatud. Nüüd aga saiu olla veel ainult aastakümnete küsimus, kuni viimsestki kurjast ja vägivallatseja Astanu lõplikult jagu saadud. Usul katkematusse ja peatumatusse arengus oli sel ajal tõesti lausa religiooni jõud. Seda arengut usute rohkem kui piiblit ja selle evangeelium näis olevat teaduse ja tehnika Igapäevaste imedega kummutamatult tõestatud. Tõepoolest muutus üldine tõus selle rahulikkusega sajandi lõpul järjest ilmsemaks järjest kiiremaks, järjest mitmekesisemaks. Havail põlesid öösiti Tinedate tulede asemel elektrilambid. Ärid levitasid oma võrgutavat uudset sära peada tänavailt eeslinnadesse. Juba võisid inimesed tänu telefonile rääkida teineteisega kauge maa taha. Juba kihutasid nad hobuseta vankril uute kiirustega. Juba sööstsid nad tõeks saamas Ikaruse unelmaid kõrgusse. Mugavus tungis peentest vanadest kodanlas korterisse. Vett ei tarvitsenud tuua enam kaevust või kangi alt ega üüriata vaevaliselt kolde tuld. Hügieen hakkas levima, räpasus taandus. Sest kui sport hakkas karastama kehi, muutusid inimesed kaunimaks, tugevamaks, tervemaks. Ikka vähem võis tänavail kohata kängunuid, vigaseid, hõõtsiku haigeid ja kõik nimed oli sooritanud teadus, see arengu peaingel sealses valdkonnas saavutati edu. Aastast aastasse anti indiviidile uusi õigusi, rakendati kohut leebemalt, humaansemalt ja isegi probleemide probleem. Laiade masside vaesus ei tundunud enam olevat võitmatu. Laiemad ringid said valimisõiguse ja sel teel võimaluse kaitsta seaduslikult oma huve. Loogide professorid võistlesid omavahel proletariaadi elu korra tervemaks ja õnnelikumaks kujundamises. Mida sa imet kui aasta 100 soojendas end oma edupäeva paistes ja pidas igal lõppevat kümnendit järgneva ja parema eelastmeks? Tarbaarseid tagasilööke nagu sõjad Euroopa rahvaste vahel usuti niisama vähe kui nõidu ja tonte. Meie isad olid kangekaelselt täis usku sallivuse ja lepluse vääramatult siruvasse jõusse. Nad arvasid ausalt, et lahkhelid rahvaste ja usundite vahel sulanduvad aegamisi ühisesse majandusse ning et rahu ja turvalisus, need ülimad hüved on saanud sellega kogu inimkonna omaks. Hõlpus tänapäeval meil, kes me ammu oleme kriipsutanud oma sõnastikust luuluna maha säherdune sõna kui turvalisus, muiata nende pimestatud põlvkondade optimistliku jampsi üle, et inimesed tehnilise mängu tulemuseks pidavat tingimata olema niisama järsk moraalne tõus. Meie, kes me oleme uuel sajandil õppinud hoiduma üllatumast mis tahes kollektiivse elajalikkuse välja purskest meiega ootame igalt saabuvalt päevalt veelgi ületumat möödunu meile tõi oleme inimesel mahlased kasvatatavuse küsimuses märksa skeptilisemad. Me pidime tunnistama, et Froidil oli õigus, kui ta. Ta nägi meie kultuuris tsivilisatsioonis paljalt õhukest kihti millest all ilmade struktiivsed jõud võivad iga silmapilk läbi tungida. Me olime aegamisi pidanud harjuma eluga ilma jalgealuseta õiguseta vabaduseta kindluseta. Ammu oleme iseeneste eksistentsi õppul loobunud oma isade usust, humaansuse, kiiresse ja kestvas tõusu. Talle tundub meile julmalt õppust saanoile ennatlik optimism enne katastroofi mis paiskas meid meie humaanset püüdlustes 1000 aasta võrra tagasi. Ent kuigi üksnes viirastus, oli see ometi imeline, õilis viirastus, mida meie isad teenisid inimlikum ja viljakam, kuid tänapäeva juhtlaused. Ja miski minus ei suuda salapäraselt kombel ja kõige tunnetuse ja pettumuse kiuste temast täiesti loobuda. Mis inimene lapsest peast on ajastu õhustama verre saanud, jääb eraldamatult sinna. Ning hoolimata kõigest, mis iga päev kõmistab mulle kõrvu ja mis ma ise ning mu saatusekaaslased kogenud alandust ei saa katsumustes ei suuda oma salata täiesti maha oma nooruse usku. Et ükskord tuleb kõigest ja kõigest hoolimata uuesti tõus. Isegi sellest õuduse kuristikust, kus me jahmunud murtud hinge praegu poolpimedana ringi uidame vaatan ma ikka ja jälle üles vanade tähtkujude poole, mis särasid mu lapsepõlve kohal ja lohutan end päritud usuga, et kunagi osutub meie tagasilangus ainult intervalliks igavesti ettepoole, liikuvas rütmis. Päeval, kus suur äike on ta ammugi purustanud teame lõplikult, et seesinane turvalisustundemaailm polnud muud kui unenäoloss.