Elada ja elada lasta oli kuulus Viini põhimõte. Ja tänini tundub see mulle humaansem kui kõik kategoorilise imperatiivis ning see pani end vastupandamatult kõigis ringides maksma. Vaesed ja rikkad, tšehhide sakslased, juudid ja kristlased elasid juhuslike nöökamiste kiuste rahulikult koos ja isegi poliitilistel ning sotsiaalsetele liikumistele puudusse. Õudne sallimatus, mis on tunginud aja vereringesse. Alles kui esimese maailmasõja mürgine jääk. Vanas-Austrias peeti omavahelises võitluses teatud rüütel likkuse reeglitest kinni. Ajalehes ja parlamendis sõimati 11, aga siis pärast oma sitseroonlikke tiraade istusid needsamad rahvasaadikud mõnusalt õlle või kohvi juures koosi ja ütlesid teineteisele sina. Isegi siis, kui juudivastase partei juht loegerzai linnapeaks ei muutunud erasuhtlemises absoluutselt mitte midagi. Ja ma võin isiklikult kinnitada, et ma pole ei koolis, ei ülikoolis, ei kirjanduses juudina iial kogenud püsimadki takistust või halvakspanu. Maalt maale, rahvast, rahvasse, lauast lauda kippuv vaen ei karanud veel iga päev ajalehest näkku. See ei eraldanud veel inimesi, inimestest ja rahvaid, rahvast veel polnud karja ja massitunne avalikus elus nii võikalt võimas kui tänapäeval. Vabadus eraelulised teha jätta sfääris kehtis alles kui täna vaevalt veel kujuteldav endastmõistetavus sallivusele ei vaadatud, nii nagu tänapäeval ülalt alla kui lõtvusele nõrkusele vaid hinnati seda ja peeti seda eetiliseks jõuks. Sest sajand, milles ma sündisin ja kasvasin Polnud kirgede sajand. See oli selgete kihistustega rahulike üleminekutega korrastatud ja Rututa maailm. Uute kiiruste rütm polnud veel kandunud masinaid autolt telefonilt raadilt lennukilt inimesele üle. Ajal ning EAL oli teistsugune mõõt. Mõnusamalt ja kui ma püüan äratada mälust pilte täiskasvanu-ist, kes ümbritsesid mu lapsepõlve torkab mulle silma, kui paljud neist olid enneaegu tüsedaid. Isa, onu, õpetajad müüa tärides Filharmoonikute noodipultide taga olid neljakümneselt kehakad. Väärikad mehed. Nad kõndisid aeglaselt, rääkisid kaaluga kukalt ja siilitasid rääkides oma hoolitsetud ning sageli juba halliks, tõmbuvad habet. Aga halli uus oli järjekordne väärikuse märk ja tõsine mees hoidus teadlikult nooruse sobimatult üle meelikuste žestidest. Isegi suurimast noorusest, kui mu isa polnud veel nelja kümnedki vana, ei suuda meenutada, et oleksin teda iial näinud kiiruga trepist üles või alla jooksmas või üldse midagi nähtava rutuga tegemas. Rutt polnud mitte ainult labane tahvliga tõepoolest tarbetu Sestes kodanlikul, stabiilses arvutute, väikeste tagatiste ja seljataguse kaitsjatega maailmas ei juhtunud iial midagi järsku. Ja kui katastroofi väljas maailmas perifeerias toimuski, ei tunginud need läbi kindlustatud elu hästi vooderdatud seinte puuri, sõda, Vene-Jaapani sõda, isegi Balkani sõda ei ulatunud tolli võrra limu vanemate ellu sisse. Nad jätsid kõik lahinguteated ajalehes sellesama ükskõiksusega vahele kui spordiveerubki. Ja tõepoolest, mis läkski see, mis väljaspool Austriat toimus neile korda. Mida muutis see nende elus? Nende austria, kas polnud seal tuulevaiksel ajal ei, riigipöördeid, ei järske kursi langusi. Kui paberit börsil kord nelja või viie protsendi võrra langesid, nimetati seda juba krahviks. Räägiti kortsus kolmul katastroofist rohkem harjumusest kui veendumusest. Kurdeti kõrgete maksude üle, mis faktiliselt kujutasid endast sõja järgsetega võrreldes tühist riigile makstavat jootraha. Veel sätestati testamentide stipp täpselt, kuidas lapsed ja lapselapsed kõigi mõeldavate varakahjude vastu kaitstud oleksid. Nagu oleks turvalisus tagatud nähtamatu võlatähega kõrgematele võimudele. Aga seal vahel elati mõnusalt ja sülitati oma pisikesi muresid nagu äide kuulakaid, koduloomi, keda ju tegelikult ei kardetudki. Sellepärast kui juhus lükkab mulle vahel kätte mõne neist aegadest pärineva vana ajalehe ja ma loen sealt erutatud artiklit pisikeste kogukonna valimiste üle või meenutan burg, teatri näidendeid, nende tillukeste probleemikestega noore ja vaidluste ebaproportsioone reaalselt erutatust, tegelikult tühiste asjade puhul paneb see mind tahtmatult muigama. Kui Liliputlikud olid kõik need mured, kui tuulevaikne oli too aeg. Temal vedas paremini seal mu vanemate ja vanavanemate põlvkonnal. Tema elas oma elu vaikselt, sirgelt ja selgesti ühest otsast teise. Kuid siiski ma ei tea, kas ma teda sellepärast kadestan. Sest kuivõrd teispool kõiki tõelisi kibedusi, alatusi ja saatuselööke tukkusid nad oma elu läbi kuivõrd mööda elasid nad kõigist kriisidest ja probleemidest, mis rõhuvad südant. Aga seda ka suurejooneliselt avardavad. Kui vähe aimasid nad omas sisse mässituses turvalisusse omandisse ja mugavus. Et elu võib olla ka tulv ja pinge, lakkamatu jahmatus ja kõigist etappidest välja tõstetud olek. Kui vähe kujutlesid nad oma liigutavas liberalismi optimismi, et iga uus päev, mis vahetab aknas võib purustada meie elu. Oma kõige süngema ilgi öil, ei mõistnud nad unes näha, kui hädaohtlikuks võib muutuda inimene. Kuid niisama sedagi, kui palju tal on jõudu, kesta, katsumusi ja ohte. Meie, ja ta on kihutatud läbi elu kõigi kerestike. Meie, kes me oleme rebitud lahti kõigist juurtest ja sidemest. Meie, kes me seal, kus meid on lõpuni kihutatud, hakkame ikka ja uuesti otsast peale. Meie tundmatute müstiliste jõudude ohvrid. Ja ometigi kuulekad teenijad, meie, kellele mugavus on muutunud muinasjutuks ja turvalisus lapse unenäoks. Meie oleme tundnud oma ihu, igas kius, poolustevahelist pinget ja higi uue värinat. Iga meie aastatetund oli maailma saatust täis. Kannatuse ja lõbuga, elasime aega ja ajalugu kaugele üle iseeneste väikese olemasolu piiride. Sellepärast teab igaüks meist ka kõige vähem eriti meie soost maailma tõelisustes 1000-ks rohkem kui kunagi teadsid kõige targematki meie esiisade seast. Aga midagi ei saanud me kingiks. Me oleme maksnud kõige eest täie hinna. Noori inimesi, kes ju vaistlikult alati püüdlevad kiirete ja radikaalsete muutuste poole peeti siin sellepärast kahtlaseks elemendiks, mis tuli võimalikult kauaks välja lülitada või maha suruda. Nõnda polnud põhjust teha meile meie kooliaastaid meeldivaks. Iga tõus tuli meil pälvida kannatlikku äraootamise teel. Alatise viivitamisega omandasid vahed hoopis teise tähenduse. Kui nüüd 18 aastast gümnasisti koheldi kui last, kuidas sigaretiga tabati, karistati teda ja ta pidi sõnakuulelikult kätt tõstma, kui ta tahtis loomuliku tarviduse pärast koolipingist lahkuda. Kuid ka 30 aastast meest käsitleti kui alles piimahabet ja koguni 40 aastast ei peetud veel vastutavale kohale küpseks. Kui ükskord juhtus üllatav erand ja Gustav Mahler nimetati 30 kaheksaselt õue ooperidirektoriks. Käis imestuse kihin, kahin läbi kogu Viini, et esimene kunstiasutus oli usaldatud nii noore mehe kätte. Kusjuures unustati täiesti, et Mozart oli 30 kuueselt ja Schubert 30 üheselt oma elutööga lõpule jõudnud. Kahtlustav hoiak, mis pidas iga noort inimest mitte täiesti usaldusväärseks valitses sel ajal kõigis ringides. Minu isa poleks noort inimest iial oma ärisse võtnud ja kell oli õnnetus jätta endast eriti noor mulje pidi igal sammul umbusaldusega võitlema. Nii kujunes välja tänaseks peaaegu arusaamatu olukord. Voorus osutus iga karjääri puhul takistuseks aga eakus eeliseks sellel kui meie nüüdseks hoopis muutunud maailmas 40 aastased teevad kõik, et näide kolmekümnestena ja kuuekümnesed püüavad mõjuda neljakümnestena. Sel nüüd nooruslikus, energilisus, teovõimekus ja enesekindlus on inimesele soodustusi ja soovitus pidi tol turvalisuse ajastul igaüks, kes soovis edasi pääseda katsetama kõikvõimalike maskeeringuid, et näida endast vanem. Ajalehed soovitasid habemekasvu kiirendavaid rohtusid 24. või viies et noored arstid, kes olid äsja meditsiiniõpingud lõpetanud, kandsid vägevaid habemeid ja panid ka siis, kui nende silmad seda sugugi ei nõudnud. Kuldraamidega prillid ette. Kõik, et jätta oma esimestele patsientidele kogenud mulje. Kanti pikki musti kuubia, võeti omaks vaekas kõnnak ning kui võimalik, kerget tüsedus. Et aga kehastada ihaldusväärset kaalukust ning kel jätkus auahnust, see püüdis ebasoliidsuse kahtlasest noorusest vähemalt väliselt eemalduda. Juba kuuendas või seitsmendas klassis keeldusime koolikotte kandmast, et mitte olla gümnasistidele äratuntavad. Ja kasutasime koolikottide asemel portfelle. Kõik, mida tänapäeval peetakse kadestusväärseks varaks. Värskus, iseteadlikkus, uljus, uudishimu, elu, lust ja noorus oli tolle üksnes soliidsust hindava aja meelest kahtlane. Ainult sellest veidrast vaatenurgast on mõistetav, et riik kasutas kooli kui oma autoriteedi säilitamise vahendit. Ennekõike pidi meid kasvatama nii, et me kõikjal respekteeriksime olemasolevat, kuid täiust peaksime õpetama seisukohta eksimatuks isa sõna vastu vaidlematuks ja riiklikke institutsioone absoluutse yks ning igikehtivaiks. Teine tolle pedagoogika aluspõhimõte, mida rakendati ka perekonnas, seisnes selles, et noortel inimestel ei tohtinud olla liiga mugav. Enne kui neile mööndi mingeid õigusi pidid nad õppima, et neil on kohustusi. Ja kõigepealt täieliku kuulekuse kohustus. Neile pidi algusest peale sisendatama, et meil, kes me pole elus veel midagi saavutanud ega kogenud, tuleb olla üksnes tänulik kõige eest, mida meile lubatakse ning et meil pole mingit õigust midagi küsida või nõuda. Varasemast lapsepõlvest peale praktiseeriti minu ajal juhmi heidutamis meetodit. Teenija piigad ja lollid emad kohutasid juba kolme või nelja-aastasi lapsi politseiniku toomisega, kui lapsed ei jäta silmapilk jonni. Kui tõime koolist mõnes kõrvalises aines halva hinde, ähvardati meid veel gümnasistidest peast halvimaga, mida kodanlikus maailmas võis. Meid võetakse koolist ära ja pannakse käsitööd õppima, mis tähendas tagasilangust. Proletariaadi noored inimesed otsisid ausas teadmistejanus täiskasvanuid tõsistes ajastu probleemides, selgust, cancel dati neid kõrgi vastusega. Sellest ei saa sina veel aru. Seda tehnikat pruugite igal pool kodus, koolis ja riigis ei väsitud taguma noorele inimesele pähe, et ta polnud veel küps. Et ta ei mõistnud midagi. Asi on ainult kuulata ja uskuda, aga mitte kaasa või koguni vastu rääkida. Sellepärast pidi ka õpetaja, see vaene kurat, kes istus üleval eetris jääma ligipääsmatuks puuslikuks ja kogu meie püüdja Pürg piirduma õppeplaaniga. Kas me tundsime end koolis hästi või ei, oli tähtsusetu kooli tõeline aja vaimukohane missioon polnud niivõrd meid edasi tõugata kuivõrd tagasi hoida mitte neid sisemiselt valmis kujundada vaid sobitada meid võimalikult tõrgeteta ette nähtud raami Energiat mitte võimendada, vaid seda distsiplineerida, nivelleerida sellisel psühholoogilisel või pigem ebapsühholoogilisel survel noorusele. Võib-olla ainult kahesugune mõju. See võib mõjuda halvalt või ergutavalt. Kui palju alaväärsus kompleks see absurdne kasvatusmeetod tekitas? Seda võib psühhoanalüütikute toimikust selgitada. Võib-olla pole juhus, et selle kompleksi avastasid just mehed, kes olid ise vanadest austria koolidest läbi käinud. Mina isiklikult võlgnen sellele survele varakult manifesteerunud vaba olla, iha nagu seda päeva noorus nii tungival kujul vaevalt enam tunneb. Ja sinna juurde vaenu kõige autoritaarse vastu kõige ülalt alla kõneldu vastu, mis on mind eluaeg saatnud. Aastaid püsis vastumeelsus kõige Apodiktilise ja dogmaatilise suhtes mos ainult vaistlikult alal. Ja ma olin unustanud, kust ta pärines. Aga kui kord ühel loengureisil mul oli antud kasutada ülikooli suur kuuldesaal ja äkki selgus, et pean kõnelema ülevalt kateedrist, kuna kuulajad istuvad all pinkidel vait ja vakka ning õige kontaktita nende ja minu vahel, täpselt nagu meil koolis tundsin korraga hämmeldust. Mulle meenus, kuidas olin aastail kannatanud tolle ebaseltsimeheliku autoritaarse doktrinaarse ülalt alla kõnelemise all. Ja mind valdas hirm, et võiksin kateedrist kõneldes mõjuda kuulajaile niisama ametlikuna nagu kunagi meie õpetajad. Meile. Tule häiriva mõtte tõttu tuligi sellest mu elu viletsaim loend.