Olin elanud 10 aastat uut sajandit näinud Indiat, tükki, Ameerikat ja Aafrikat ning hakkasin uue ja teadvama huviga silmitsema meie Euroopat. Iial pole ma armastanud meie vanamaad rohkem kui viimastel aastatel enne esimest maailmasõda. Iial rohkem lootnud Euroopa üksmeelele iial rohkem uskumata tulevikku kui sel sina sel ajal, kus uut koidupunanägevat arvasime. Aga tõeliselt oli see juba läheneva maailma tulekahjukuma. Nüüdispõlvkonnale, kes on kasvanud keset katastroof, varinguid ja kriise kellele sõda on olnud alatine võimalus ja peaaegu igapäevane ootus. On raske kirjeldada optimismi ja maailma usaldust, mis hingestas meid, noori inimesi sajandivahetusest peale. 40 rahu aastat oli tugevdanud maade majandusliku organismi. Tehnika oli tiivustanud elurütmi. Teaduslikud avastused olid lisanud noore põlvkonna vaimule uhkust algastada tõus, mis oli peaaegu ühtlaselt tuntav kõigis meie Euroopa maades. Linnad muutusid aastast aastasse kaunimaks ja rahvarikkamaks. 1905. aasta Berliin ei sarnanenud enam tollega, mida ma olin näinud 1901. residentsi linnast oli saanud maailmalinn. Ja 1910. aasta Berliin oli omakorda selle suurejooneliselt ületanud. Viin Milano, Pariis, London, Amsterdam. Igalda taas tulekul oldi imestuses õnnelik. Tänavad olid muutunud laiemaks ja toredamaks. Avalikud hooned, vägevamaks, ärid, luksusliku maksja maitsekamaks. Kõiges oli tunda, kuidas rikkus kasvas ja levis. Isegi meie kirjanikud märkasime seda trükiarvudes, mis tolle 10 aasta jooksul kolme, viie ja 10 kordistusid. Igal pool tekkisid uued teatrid, raamatukogud, muuseumid, mugavused, mis nagu vannituba ja telefon olid paremini olnud kitsaste ringide privileeg tungisid väikekodanliku keskkonda ning sest ajast, kui oli kehtestatud lühendatud tööpäev kerkis altpoolt esile proletariaadi saama osa vähemalt elu väikestest rõõmudest ja mõnusustest. Edasiminek ilmnes igal pool, kes riskisse võitis. Kes ostis maja või haruldase raamatu, nägi selle väärtust tõusvat, mida julgemalt ja suurejoonelisemalt ettevõtte rajati, seda kindlamini seent asus. Imeline muretus oli vallutanud niimoodi maailma sest mis võis katkestada tõusu või takistada hoogu, kummutas iseendast aina uut jõudu. Ilmaski polnud Euroopa olnud tugevam, rikkam, kauni. Kunagi uskunud ta siiramalt veelgi paremasse tulevikku. Keegi peale mõne Kõsuse rauga ei kurtnud, nagu alati taga häid vanu aegu. Kuid mitte ainult linnad. Ka inimesed muutusid kaunimaks ja tervemaks tänu spordile paremale toitumusele, lühenenud tööajale ja lähedasemaid sidemeid loodusega. Talv paremini kurva igavuse aeg, mis kulutati pahuralt, kõrtsis, kaardilaudades või üleköetud tubade igavuses. Avastati mägedes kui päikese surutõrs, kopsude nektar ja verest hõõguva naha iharus. Mäed, järved ja meri polnud enam nii kaugel kui varemalt. Jalgratas, auto ja elektriraudteed olid vähendanud kaugusi ning andnud maailmale uue ruumi tunde. Pühapäeviti vuhisesid tuhanded ja kümned tuhanded eredaid spordi jakkides suuskadele kelkudel lumistest nõlvadelt alla. Igal pool kerkisid ujulaid ja spordipaleed. Ja nimelt ujulais oli muutus kõige silmanähtavam. Sellal kui mu noorusaastail hea kasvuga mees torkas jämekaelte paks magude ja kana rinnaliste seas lihtsalt silma. Võistlesid seal nüüd võimlejalik, saledad päikesepruunid ja sportlaslikult pingul kehad omavahel rõõmsat antiigilist võistlust. Ainult kõige vaesemad jäid veel pühapäeviti koju kogunema. Voorus oli kõigis spordiliikides kodus matkas, ronis ja võitles. Kes puhkusele läks, ei sõitnud enam nagu mu vanemate päevil kuskile linna lähedusse või paremal juhul Salts kammerkooti. Inimestes oli ärganud uudishimu maailma suhtes. Taheti teada, kas see on igal pool nii ilus ja ehk veel teistmoodi iluski. Vähemalt olid ainult priviligeeritud inimesed välismaal käinud. Nüüd reisisid pangaametnikud ja väikesed töötoaomanikud Itaaliasse ja Prantsusmaale. Reisimine muutunud odavamaks ja mõnusamaks ja ennekõike inimeste soli uus söakus, uus julgus, mis muutis nad ka rändamise asjus hullemaks ning elus üldse vähem kartlikukse kokkuhoidlikuks. Jah. Kartlikuks osutumist hakati koguni häbenema. Terve põlvkond otsustas muutuda nooruslikuks. Igaüks oli vastupidi, mu vanemate maailmale oma nooruslikkuse uhke. Äkki kadusid enne nooremail habemed, siis tegid vanemad, et mitte vanad olla neile järele noor, olla värske, olla mitte enam väärikas näida, oli uus parool. Naised heitsid kõrvale korsetti, mis olid neil rindu ahistanud, loobusid päeva, varjudest ja looridest, sest nad ei peljanud enam õhku ega päikest. Nad kärpisid, seelikud lühemaks, jalgade liikumine oleks tennisemängul vabam ega häbenenud enam näidata kauneid sääri. Moodi muutus järjest loomulikumaks. Mehed kandsid põlvpükse, naised söandasid istuda meeste sadulasse. Enam ei varjatud ega mässitud end üksteise eest riietesse. Maailm polnud muutunud mitte ainult ilusamaks, vaid ka vabamaks. See oli meile järgnenud sugupõlved, tervise ja eneseusaldus, mis vallutas endale ka kommetes vabaduse. Esmakordselt võis juba näha noori tüdrukuid ilma Kuvernantideta noorte meessõprade saatel väljasõitudel ja sportimas alandlikult avalalt enesekindlalt. Tüdrukud polnud enam arglikudega pepsid, Nad teadsid, mida nad tahtsid ja mida nad ei tahtnud. Vanemate hirmud on kontrolli alt väljas. Ise naissekretäri tänavaametnikena oma leiba teenimas, võtsid nad endale õiguse kujundada ka ise oma elu. Prostitutsioon on see vana maailma ainus lubatud armuinstitutsioon taandus tänu uuele tervemale vabadusele silmanähtavalt. Kõik pepsluse vormid muutusid varamooniliseks. Ujulaid lõhuti plank, mis seni oli möödapääsmatult eraldanud meeste poolt naiste poolest üha sagedamini maha. Naised ega mehed ei häbenenud enam näidata, millised nad olid. Selle aastaga võideti tagasi rohkem vabadust sundimatult pärssimatust kui 100 aastaga enne seda. Sest maailma valitses Steinerit üks aasta, mis sündis nüüd kõik ainsa aasta jooksul. Üks leiutus, üks avastus ajas teist taga ja igaüks neist sai lennult üldsuse omaks. Esimest korda tundsid rahvad ühisemalt, kui oli ühise asjaga tegemist. Päeval, kuid Zeppelin tõusis oma esimeseks reisiks. Olin juhuslikult eel Belgiasse ja viibisin Strasbourgis, kus õhulaev rahvahulga kõva juubelduse saatel tiirles ümber Münsteri nagu tahtnuks ta hõljuja kummarduda tuhandeaastase ehitise ees. Õhtul Belgias Verhareni juures saabus teadet õhule. Arsenali hirmsasti erutatud ja tal olid pisarad silmas. Ta ei olnud belglasena ükskõikne saksa õnnetuse suhtes vaid eurooplasena. Meie ajastu inimesena tundis ta ühist võitu elementide üle. Niisamuti kui ühist katsumust. Kui Riho lendas üle inglise kanali Meie Viinis, nagu olnuks ta meie kodust pärit kangelane uhkusest meie tehnikateadused tund-tunnilt ületuvate triumfi üle oli esmakordselt tekkimas Euroopa ühistunne Euroopa rahvustunne. Kui mõttetud on kõik piirid, ütlesime endile, kui igal lennuk lendab neist ometi mängides üle kui provintslikud ja kunstlikud, kõik tolli, tõkkide, piirivalved, kui vasturääkivad meie aja vaimule, mis silmanähtavalt püüdleb ühendust ja maailma vendlust. Nende lendutõus polnud vähemineväärne kui lennukite oma ja ma tunnen kaasa igaühele, kes pole noorena elanud kaasa neid viimseid Euroopa usalduse aastaid. Sest õhk meie ümber pole surnud ega tühi. Ta kannab endas hetke vibreeringut rütmi. Ta surub selle teadmatult meie verre. Ta juhib selle sügavale südamesse ning ajju. Neil aastail imes igaüks meist ja üldisest tõusust jõudu ja tugevdas kollektiivsest enesekindlusest iseenese oma. Võib-olla me ei teadnudki tookord tänamatud, nagu inimesed on, kui tugevasti ja kindlalt laine meid kandis. Kuid üksnes see, kes maailma usalduse ajastut kaasa elanud, teab, et sellest ajast on kõik süngumine ja tagasi lang.