Oivaline oli see toniseeriv jõu maailm, mis tuksus kõigilt Euroopa randadelt meie südamele vastu. Aga see, mis meid õnnelikuks tegi, oli ilma, et me seda oleksime teadnud ka ohtlik uhkuse ja enesekindluse torm, mis tollal üle Euroopa mühisest Õiga pilved enesega kaasa. Tõus oli võib-olla liiga ruttu toimunud. Riigid ja linnad olid liiga äkisti võimsaks muutunud ning alati paneb jõutunne nii inimesed kui riigid seda jõudu tarvitama ja kuritarvitama. Prantsusmaal müretas rikkusest, aga ta tahtis veel enam veel üht uut kolooniat, kuigi tal ei piisanud inimesi vanade jaoks. Marokopärast puhkes peaaegu et sõda. Itaalia ihaldas Grenaikat Austria annekteeris, Bosnia, Serbia ja Bulgaaria taas ründasid Türgit ja esialgu veel välja lülitatud Saksamaa pingutas juba vihaseks hoobiks käpa. Igal pool tungis veretulv riikidele pähe. Viljakast sisemise konsolideerumise tahtest hakkas igal pool, otsekui oleks tegemist Patšillilise nakkusega arenema ekspansiooni iha. Rängalt teenivad prantsuse töösturid ässitasid üles saksa töösturite vastu, kes istusid niisamuti rasvas sest mõlemad soovisid ikka suuremat hulka kahurite tellimisi. Nii grupp, kus Snyder krusso Hamburgi laevandus oma hiigla kõrgete dividendide, töötas Southamptoni omale vastu. Ungari omanikud Serbia omadele vastu, ühed kontsernid teistele vastu. Konjunktuur oli ajanud nad kõik meil ja mujal hulluks ikka rohkema ja rohkema järele. Päeval rahulikult vaagides küsida, miks läks Euroopa 1914. aastal sõtta? Ei leidu selleks ainsatki mõistlikku põhjust ega isegi mitte ajendit. Küsimuses polnud ideed, vaevalt ka väikesed piiriäärsed maa-alad. Ma ei oska seletada seda muuga kui tolle jõuülejäägiga kui tulemusega, mille põhjuseks oli traagiline sisemine dünamis, mis oli kogunenud nende 40 rahu aasta jooksul, tahtis vägivaldselt laheneda. Igal riigil oli äkitselt tunne, et ta on tugev ja iga riik unustas, teine tundis täpselt sedasama. Igaüks tahtis veel enam ja igaüks midagit teiselt. Ning halvim oli, et nimelt see tunne meid, petis, mida me kõige rohkem olime armastanud. Meie ühine optimis. Sest igaüks uskus, et viimsel hetkel ehmub teine ometi tagasi. Nad alustasid diplomaadid oma vastastikuse Pluhvimise mängu neli korda viis korda Akkadi ris Balkani sõjas Albaanias piirdus asi mänguga. Aga suured koalitsioonid kujunesid üha tihedamaks. Üha Militaristlikumaks. Saksamaal kehtestati keset rahuaega sõjamaks Prantsusmaal pikendati väeteenistust. Lõpuks pidi ülejõud lahenema ja ilma märgid Balkanil näitasid suunda, kust pilved juba Euroopale lähenesid. Polnud paanikat, aga siiski juba pidev hõõguv rahutus. Ikka tundsime kerget kõhedust, kui Balkani poolt kostis laske. Kas sõda pidi tõesti meile kaela tulema, ilma et me teaksime, miks ja mille nimel? Pikkamööda, liiga pikkamööda, liiga arglikult, nagu me täna teame, kogunesid vastase jõud. Seal oli sotsialistlik partei, miljonid inimesed meili miljoneid mujal, kelle programmitas sõda. Seal olid mõjukad katoliiklikud rühmad paavsti juhtimisel ja mõned rahvusvaheliselt seotud kontsernid. Seal olid mõned vähesed mõistlikud poliitikud, kes hakkasid ma üle maa-alustele kihutustele vastu. Ja ka meie kirjanikud, seisime sõjavastases rivis kuid igatahes individualistlikud isoleerituses nagu ikka mitte otsustunult ja õlg õla kõrval. Intellektuaalide enamiku hoiak oli kahjuks ükskõikselt passiivne sest tänu meie optimismile polnud sõja ja kõigi reaalsete järelduste probleem veel üldsegi jõudnud meie sisemisse tähelepanu ringi. Üheski tolle aja oluliste prominentidega kirjutises ei leidu ainsatki põhimõttelist mõttearendust või kirglikku hoiatust. Me arvasime tegevat küllalt, kui mõtlesime euroopalikult ja vennastusime interratsionaalselt, kui me omas siiski ainult kaudselt ajalistele asjadele mõju avaldamas sfääris tunnistasime end teenivat rahumeelse vastastikuse mõistmise, vaimse vennastumise, ideaali, ülekeelde ja maade piiride. Ja nimelt uus põlvkond, see oli, kes rippus kõige tugevamini tolle Euroopa idee küljes. Oh me armastasime kõik oma aega, mis kandis meid oma tiibadel. Me armastasime Euroopat. Aga see siirameelne usk mõistusse, mis pidi viimsel tunnil kindlasti takistama hullumeelsust oli ühtlasi meie ainus süü. Tõsi küll, me ei suhtunud märkidesse seinal küllaldase tõsidusega küllalt umbusklikult. Kuid kas pole siis tõelisena vooruse olemus mitte umbusaldada, vaid uskuda? Meie usaldasime soreesi sotsialistlikku internatsionaali. Me uskusime, et raudteelased lasevad pigem rööpad õhku, kui et lubavad oma seltsimeeste vedamist tapaloomadeks rindele. Me lootsime naistele, kes keelduvad andmast Molokile oma lapsi, oma mehi. Me olime veendunud, et Euroopa vaimne ja moraalne jõud avaldab end triumf rahaliselt viimsel kriitilisel momendil. Meie ühine idealism, meie arengust tingitud optimism hälvitas meid ühist hädaohtu tühiseks arvama eirama. Ja siis mida teadsid laiad massid 1914. pärast peaaegu pool sajandit kestnud rahusõjast? Nad ei tundnud teda tulitest vaevalt kunagi mõelnud. Ta oli paljas legend, just no kus oli teinud sangarlikuks romantiliseks? Nad nägid teda aina veel kooliraamatust ja muuseumi piltidelt pimestavad ratsarünnakut valgetes mundrites surmav lask mõnikord suuremeelselt otse südamesse, kogu sõjakäik, üksainus mürtsu võidumarss. Jõuluks oleme jälle kodus, hõikasid nekrutid augustist 1914 naerdes oma emadele kes mäletas maal või linnas veel tõelist sõda. Parimal juhul mõned raugad, kes 1866. olid sõdinud praeguse liitlase Preisimaa vastu ja missugune kiire, veretu ja kauge sõda. See oli olnud kolmenädalane ja mitte kuigi paljude ohvritega enne valmis, kui õieti oli jõutud hinge tõmmata. Kiihret Kromantikasse, metsik ja mehelik seiklus. Nii kujutles lihtne mees sõda 1914. ja noortel meestel koguni aus hirm, et nad võivad jääda sellest imeväärsest erutavast asjast oma elu silma. Sellepärast tungisid nad läbematult lippude alla. Juubeldaside laulsid rongidel, mis sõidutasid neid tappa pinki. Metsikult ja palavikuliselt voolas punane verelaine läbi kogu riigi vereringe. Aga 1939. aasta põlvkond tundis sõda. Tema enda enam ei petnud. Tema teadis, et sõda pole romantiline, vaid oli barbaarne. Tema teadis, et see kestab aastaid ja aastaid terve korvamatu elulõigu. Tema teadis, et vaenlaste vastu ei minda tamme, okste ja kirjude lintide ehtes. Vaideid nälgitakse nädalate viisi täitanult, januselt kaitsega kraavides ja ulualustes. Ning sind purustatakse, Jossandistatakse kauge maa tagant, ilma et sa vaataksid kordagi vastasele silma. Ajalehtedest ja kinost olid uued, tehnilised kuratlikud hävituskunstide ette tuntud. Teati, et hiiglaslikud tankid lõõgastavad haavatuid oma teel et lennukid tapavad naisi ja lapsi nende voodites ning et 1939. on maailmasõda tänu oma hinged, tule mehhaniseeritusele 1000 korda alatum, elajalikum ja ebainimlikum kui kõik inimese varasemad sõjad. 1939. aasta põlvkonnast ei uskunud enam ükski hing sõja jumalast tahetud õiglust ja mis halvem, ei uskunud enam, kas sõja läbi saabuma pidava rahu, õiglust ega püsivust. Sest mäletati veel liiga selgesti kõiki pettumusi, mis viimane sõda oli toonud viletsust rikastumise asemel mässe, kodanikuvabaduste kadumist, riigiorjust, närvesöövat, ebakindlust, kõigi umbusaldust kõigi vastu. Sellest juhtusid erinevused. 1939. aasta sõjal oli vaimne mõte. See käis vabaduse kui moraalse hüve säilitamise pärast. Ja mõttega sõdimine teeb inimesed karmiks ning otsustunuks. 914. aasta sõda seevastu ei teadnud tõelisust mitte midagi. See teenis veel luulu unistust paremast õiglasemast ja rahu meelsemast maailmast. Kuid teadmine ei tee õnnelikuks. Selleks teeb ainult luul. Sellepärast läksid dollale ohvrid juubeldades tapapingile vastu, lilled rinnas ja tammeoksad kiivrit. Ning tänavad mürtsusid ja Helendasid nagu peoks.