Nii palju, kui maailmal oli virget silma nägi ta, et teda oli petetud. Petetud olid emad, kes olid ohverdanud oma lapsed, petetud sõdurid, kes olid kirjustena koju tulnud petetud kõik need, kes olid maaliselt sõjalaenule allkirju andnud. Petetud igaüks, kes oli mingit riigi poolt antud tõotust uskunud petetud meid, kõik, kes olime unistanud uuest ja paremini korrastatud maailmast ja nüüd nägime, et vana mängu, milles panuseks oli meie olemasolu meie õnn, aeg meie varra olid taasalustamas, on needsamad või uued hasartnöörid. Mis imet, kui terve noor põlvkond vaatasime vihaselt põlglikult isadele, kes olid esmalt lasknud võtta endilt võidu ja siis ka rahu kes olid teinud kõik halvasti, kes polnud ainult midagi ette ning olid arvestanud kõik viltu. Kas polnud arusaadav, et noorel põlvkonnal kadus igasugune respekt? Terve uus noorus ei uskunud enam vanemaid poliitikuid ega õpetajaid iga riiklikku korraldust, iga Proclamatsiooni loeti umbusklikum pilgul. Ühel hoobil emantsipeerunud sõjajärgne põlvkond brutaalselt kõigest seni kehtinud ja pööras igasugusele traditsioonile selja kindlal nõul. Võta oma saatus ise pihku. Jäta kõik minevikku sinnapaika ja söösta ühe hooga tulevikku. Temaga. Selle põlvkonnaga pidi algama täiesti uus maailm, igal elu seal hoopis teistsugune kord. Ja muidugi mõista algas kõik jubedast liialdustest. Kes või mis polnud samaealine, kriipsutati maha. Selle asemel, et reisida koos vanematega, nagu seni siirdusid 11-l 12-l aastased lapsed organiseeritud ja seksuaalasjus põhjalikult instrueeritud karjades. Kui uued rändlinnud läbi maa Itaaliasse ja Põhjamere äärde koolides koodi vene eeskujul õpilasnõukogud, mis valvasid õpetajate üle, õpetad plaanid kummutatisest, õpilased tahtsid, pididki õppima ainult seda, mis neile meeldis. Iga kehtiva vormi vastu revolteeriti paljast revolteerimis lustist ka looduse tahte vastu sugude igavese polaarsuse vastu. Tüdrukud lasksid juuksed nii lühikeseks lõigata, et neid Nende poisi peade järgi poistest eraldada. Noored mehed ajasid habeme maha, et näida tütarlapseliku mad. Homoseksualismi lesbism muutusid moeasjaks ja mitte sisemisest tungist, vaid protestist armastuse, vanade seaduslikude normaalsete vormide vastu. Kõik olemasolu väljendusvormid püüdsid mängida välja revolutsioonilisi radikaalseid trumpe, arusaadavalt ka kunst. Uus maalikunst kuulutas kõik, mis Rembrandt Holbeiniewee laskes loonud maha kantuks ning alustas kõige pöörasemaid, kubistlike sürrealistlikke eksperimente. Igal pool pandi mõistetavuse element põlu alla. Toodia muusikas sarnasus portrees haaratavus keeles artiklit err Tiidas jäeti kõrvale, lauseehitus asetati pea peale, kirjutati kärtsu ja Maksu Telegrami stiili hoogsate hüüdsõnadega ja lisaks visati prügimäele iga kirjandus, mis polnud aktivistlik. Edeoritiseerinud poliitiliselt. Muusika otsis kangekaelselt uut tonaalsust ja lõhestas takte. Arhitektuur pööras rahade sisemuse väljapoole tantsus kaduse valss, kuuba ja neeger tantsukujundite eesmood toonitas tugevasti alastust ja leidis üha uusi absurdsusi. Teatris mängiti Hamletit frakis ja katsetati eksklusiivse dramaatikaga. Kõigil aladel algas kõige metsikum eksperimenteerimise ajastumist, tahtis hüpata ainsa sööstuga üle kõigest olnust, kujunenust, saavutatust, mida noorem keegi oli, mida vähem ta oli õppinud, seda teretulnud tundama traditsioonis. Seotamatuse tõttu oli viimaks märatses nooruse suur kättemaks enda meie vanemate maailma vastu võidukalt välja. Kuid keset seda metsikut karnevali ei pakkunud miski traagikoomilisemat vaatepilti, kui näha, kuivõrd arvukad vanema põlvkond intellektuaalid paanilises hirmus maha jääda ja aktuaalseks osutuda, võõrpasid endale meeleheitliku rutuga külge kunstliku pöörasuse. Sörkisid ilmselge ilgi hälbdeil kohmakalt longates nooremate sabas. Tublid vanad halli habemega akadeemia professorid maalisid oma kunagised nüüd süüdimatuks, muutunud vaikelud sümboolsete täringute ja kuupidega üle sest noored direktorid igal pool otsiti suuri ja veel paremini noorimaid paigutasid kõik pildid galeriides, lattu või liiga klassitsistlikus. Kirjanikud, kes aastakümneid olid kirjutanud ümarad, selgelt saksa keelt, hakkisid oma lauset kuulekalt tükkideks ja harrastasid aktivismi liialdusi. Kaalukad preisi salanõunikud õpetasid kateedris Karl Marxi vanad õue baleriinid tantsisid kolmveerand Alasti kärtsude nõksatustega Beethoveni Abbasi naftat ja Schönbergi püha ööd. Igal pool jooksis vana põlvkond segaduses viimasele moele järele. Äkitselt oli olemas üksainus püüd olla ja leiutada eile aktuaalseks osutunu sappa ruttu mingi veel hakatud, Paalsem veel radikaalsem ja hoopis enneolematu suund. Metsik anarhiline ja uskumatu aeg. Need aastad, kui koos raha kaduva väärtusega sattusid Austrias ja Saksamaal libedale ka kõik muud väärtused. Vaimustatud ekstaasi, jõletu, kelmuse ajastu, läbimatu fanatismi, ainukordne segu. Kõik ekstravagantne ja kontrollimatu, elas oma kuldseid aegu. Teosoofia okultismi spiritis, sauna, bulism, antroposoofia käetarkus, õpetus, grafoloogia, india jooga õpetused ja paratselsuslik müstitsiis. Kõigele Ottawas seni tuntud ületavaid pingeid kõigil narkootikumidele, morfiumil, kokaiini roinil oli pöörane minek. Näidendis osutusid intsesti-isatapp poliitikas kommunism või fašism, ainuotsitud äärmuslikuks, temaatikaks seevastu olid kõik normaal reaalsuse ja mõõdukuse vormid tingimata põlu all. Aga ma ei tahaks loovutada seda kaootilist aega ei omaenese elust, ei kunsti arengust nagu iga vaimne revolutsioon, mis tungib oma esmatulvas orgi kunstiliselt ettepoole. Nii puhastas seegi õhku traditsiooni läpatisest ja laadis pikkade aastate pinged maha ning tema matust eksperimentidest jäi toimima väärtuslike Aiesid. Kui väga tema liialdused meid ka võõrastasid. Ikkagi ei tundnud me õigust neid laita või kõrgilt eitada. Sest põhiliselt püüdis seesinane uus noorus olgugi liiga uhmaselt jälle häbematult seda tasa teha, mis meie põlvkond omaette vaatlikkuses eemaldumuses maha maganud. Oli ta paista õige, et sõjajärgne aeg pidi olema teistsugune, kui oli olnud sõjaeelne ja teistsugust aega, paremat maailma. Kas meie vanemad polnud seda samuti tahtnud? Nii enne sõda kui sõja ajal jäi üle ainult üks teha vaikselt ja tagasi tõmbunud omaenesetööd ekspressile kunstide ja kui nii tohib ütelda, ekstsessionistide jaoks kuulusin mina oma 36 aastaga juba vanemasse juba õieti surnud põlvkonda, sest olin keeldunud neile ahvimisi mugandumast. Samad tööd ei meeldinud enam mulle endale. Ma ei lasknud neist oma esteetilise aja teostest ühtki uuesti välja anda. Seda mööda tuli hakata uuesti otsast peale ja oodata ära, kuni kõigi nende ismidel häbematu lained tagasi möönab. Ja sest taandumuses tuli mu auahnuse puudus mulle suuresti kasuks. Alustasin maalima oma ehitusmeistrite suurt sarja, nimelt kindluse tõttu, et jään sellega aastaid hõivatuks. Kirjutasin välja nagu amokk ja kiri tundmatult täiesti ebaaktivistlikus rahus. Mu ümber maailma ümber hakkas aegamisi korra juurde naasma. Nõnda ei tohtinud minagi enam viivitada. See oli aeg, kus võisin puistata endale puru silma, et kõik, mida alustan, provisoorne olin jõudnud elu keskpaika. Paljaste tõotuste iga oli möödas. Nüüd tulid tõotused tõeks teha, jaama kõlblikkust näidata või lõplikult loobuda.