Tiiu Kokla, te tulite nüüd äsja Soomest, mis asjade seal ajamas käisid. Käisin ootamatul Tuglase seltsi kutsel rääkimas sealsele seltskonnale tõlkimisest Soome ja Eesti kui kahe lähema sugulaskeelevahelistest karidest ja huvitavamatest nähtustest tõlkimise protsessis. Saite kõik ära, rääkida ei saanud. See on nii põnev probleemistik, kahe keele vahendamise valdkond. Et, et see on, see on asi, mis mind on eluaeg tõesti huvitanud iseennast ja ja need pikkade aastate jooksul olles sellega tegelenud ja ikkagi ise tahtis soome keelest tõlkida olles soome keeles toimetanud see, see tundub mulle niisuguse igavese probleemistiku rägastikuna, millest muidugi üht-teist on. On küll selginenud, nii et midagi siiski niimoodi jämedates joontes saaks niisuguseid sihte kätte näidata aga, aga mitte lõplikku, mingisuguse lõpliku tõeni jõuda, rääkimata siis nüüd niisugustest õpetussõnadest retseptidest saaks ainult hoiatus ja hiiumärke kätte juhatada. See kõik on kohutavalt põnev. Ma ütleksin veel kord põnev, just see lähedus alati küsitakse, et kas on kergem tõlkida kaugemast sugulaskeelest või lähemast siis sellel on väga raske vastata ja ma ütleksin ka niisama esimesel hingetõmbel, et kaugemast võõramast elemendist on kergem telkida kui lähemast. Sest see lähedus tekitab illusiooni. Et, et, et see on hõlpus. Aga aga see, mis tundub hõlpus, on enamasti pinnavirvendus pinnapealne ja, ja paljud niisugused sarnased võimalused osutuvad mittekasutatavate, eks tähendab, varitseb see oht, et alistatud liigselt teisele keelele ja lähed kaasa teise keele mallidega. Ja sellepärast, et teoreetiliselt võttes need, ütleme, grammatilised võimalused, konstruktsioonid on olemas, täiesti olemas ja see on arusaadav, see on kohe esmapilgul mõistetav. Ja instinktiivselt tahaks sedasama matkida nii keele struktuuri kui ka selles on autori stiil, hea autori stiil kätkeb endas just nimelt keele struktuuri. Ja, ja see esimene impulss on seda matkida. Ja tekib niisugune võõritus efekt, ja selle oleme me kõik kõik soome keelest tõlkijad ise läbi teinud ja algajad tõlkijad satuvad nagunii selle küüsi ja ühesõnaga see on niisugune lõputu selgitamisprotsess. Petlik, petlik, petlik, väga palju on neid salakariside niisugust petlikust. No kõige kõige ilmsem on rääkida sellest nii sõnavara tasandil, eks ole, see siin on noh, on üldteada, kõik need sõnavaralised naljad, mis tekivad vähese keeleoskuse puhul, aga et noh, et ta ilma keelt õppima soomlane ja eestlane saab omavahel suhelda, aga suure naeru saatel ütleksin ma Teie olete ju põhiliselt ungari keele tõlkija? Nii-öelda alustasin ma nagu oma oma teadliku elukäiku tõesti ungari keele varal oleme püüdnud esindada nii Ungari klassikat kui ka kaasaega. Ja kõige vähem kahjuks kahjuks ungari luulet ja see on nüüd üks küll üks niisugune küsimus millest on ka väga raske rääkida nendesamade hõimupäevade raames toimus täiesti niisugune üsna erandlik sündmus, Kirjanike liidus esitleti värskelt ilmunud ungari luuletaja Sandor Tsaari-luulevalimikku mille on tõlkinud Arvo Walton. Asja sellega seoses tekkis ka juba üles küsimus, et veix ungari luulet on eesti keeles siiski nii vähe et peale saanud pätte see peaaegu et et midagi ei ole selle ungari kirjanduse tutvustamise ja, ja esitlemise ja vahendamise missioonis on jäänud paraku luule sellepärast kõrvale, et ungari luule on nii valdav, nii suur, nii omapärane, nii raske ja meid, eestlasi on nii vähe ka nende meie suurte Ungari vendade kõrval, keda on siiski 10 korda rohkem kui meid ja ungari kirjandus siis esmajoones ütleksin ma elab oma luules esimene esimene ungari kirjanduse nagu väljund on luule ja alles siis ja tuleb proosa. Ja luule tõlkimine on üldse väga-väga-väga keeruline, müstiline protsess. Ja ungari keel on meile praktiliselt nii geograafiliselt kui kui ka siiski noh, päris praktiliselt nii kauge, kuigi ta teadaolevalt on meie sugulaskeel. Aga see meid praktiliselt üldsegi ei aita. Nii et, et neid, neid luulesoonega inimesi, kes oleksid võinud ja keska on Ungari luulega jõudu proovinud, on, on nii vähe ja üksjagu ka meie poliitilise elukäigu teadaolevate raskuste tõttu on tulemus see, et jah, me oleme liiga vähe jõudnud oma suguvendade suurt luulet eesti keelde tuua. Aga teie ise lähete nüüd Ungarisse? Jah, ma olen jah, varsti teel sinna kus ma tahan viibida. Tekib keskaega. Mis neid tõmbab sinna? Kõik, mis Ungari ungarlastega seotud, seda oma eluaeg tahtnud sinna jõuda, olen seal aga paraku käinud üksikutel turismireisidel. Siis. Üks kord vist nii-öelda tööreisil. Ja nüüd lähen ma siis sinna alles nüüd niiviisi nagu oleks pidanud minema mitukümmend aastat varem nagu vaba inimesena ja vabana tegema seda ja kokku puutuma selle keele ja kultuurikeskkonnaga, ilma milleta tegelikult ükski tõlkija oma elu ette ei kujuta. Kõik on natuke hiljaks jäänud, aga hääd needki on. Ameeriklased ütlevad niimoodi, et see läks ma ootangi selle pensioni ja arad, et saaks vabalt kuhugi minna ja olla. Ja, ja ma püüan seda nüüd niimoodi niimoodi ka endale sisendada ja, ja, ja kuidagiviisi sammu sinnapoole seada. Ja see ongi, see on umbes sama asi, et inimene ostab elu elu jooksul raamatuid ja armastab meid ja niimoodi ostab neid rohkem, kui ta momendil muidugi jõuab läbi lugeda, aga selles olles kindlas usus, et kui ta pensionile jääb, siis ta siis ta loeb nad kõik läbi. Nojah, ja nüüd siis nüüd ma olen siis paraku selles jõudnud sellesse hoovusse ette, et nüüd on ole lahkija realiseeri, siis seda kõike, mida sa oled kogunud ja kuhu sa oled nagu püüelnud. Teine on ikka võimalus. Õnnekombel on nüüd kujunenud niimoodi, et, et minu mehel on tööleping Ungaris Page'i linnas, Betsy ülikoolis kolme kolme aasta leping. De juhatab seal soome-ugri keeltega seedrit ja õpetab ka veel üht-teist ja muuseas eesti keelt ja ja mina olen siis Ta perekonnana või abikaasana endastmõistetavalt siis nagu nagu võin temaga kaasas olla, tahangi olla. Ja see, et see ühtlasi minu, minu, minu huvides on. See, see on ka nagu loomulik ja nüüd me oleme sellest kolme aasta lepingust umbes pool aega pool aega ära olnud seal. Ja mind on tahetud seal tööle rakendada, ülikooli juures anda mulle väga soodsatel tingimustel midagi suvalist teha, kas kirjandusest või tõlkimisest, seminari või semestrit. Ahvatlev on olnud, aga ma ei ole siiski tahtnud ennast kinni panna. Sest teiselt poolt perekond on ikkagi Eestis ja, ja ma olen tahtnud säilitada endale seda vabadust, et ma jällegi koju tuttan ja ja, ja mul on mingisugune oma tõlge kogu aeg kaasas olnud ja olen tahtnud. Olen tahtnud jätkata seda oma oma tööd, mida ma tõesti eluaeg olen oma oma tööks pidanud tõlkimist. Teiselt poolt, et ikkagi keelekeskkonnas olles, kus ma varem pole olnud, olen ju, olen ju passiivselt õppinud ja nii-öelda kapid aga õppinud ja raamat ütlesid, et nüüd elavas keelekeskkonnas olles, et ma tõesti nüüd saaksin seda keelt endale, siis nüüd nüüd rohkem rohkem sisse ja see on niisugune rõõm ka aktiivset keelt vallata ainult raamatutes tuhnides. Ja nii et see on, see on nüüd niiviisi. Kas praegu siin, Eestis pakutakse tööd tõlkijale? Kuidas üldiselt on, seda ma nüüd täpselt ei tea, aga mulle tundub, et ega just ei pakuta või kui üksikjuhtudel pakutakse, siis on see väga õnnelik. Üksikjuht. Ma nagu ma nagu ootaksin, et ikkagi, et ikkagi meie need, nüüd need mitmed ja paljud kirjastajad, kes on tekkinud, et need kuidagi aktiivsemad oleksid ja rakendaksid, siis nüüd Belgias on ta seda potentsiaali, mis meil ju ometigi olemas on ja, ja minu meelest väga, väga uhkelt ja, ja väärikalt olemas on. No ma ei tea, kuidas teiste suhtes ma sooviksin ka, et minu suhtes oldaks rohkem huvitatud Aga see huvi on siiski tagasihoidlik, ütleksin ma. Kui te vaatate nüüd raamatuletti te vaatate nagunii, eks ole, seda ükskõik, kas te sealt ostate. Ja vaatan ukralbil Esiteks, et, et see pilt on natukene liiga kirju kuigi on väga, väga siiski küllaltki palju ka väärtkirjandust, aga igasugust sigrimigri on näha, tähendab nagu paberipuudust, millega me nii harjunud olime nagu enam ei tundu olevat. Aga siis võib-olla tuleb kõike seda tasa teha, millest me oleme nagu siin aastate aastakümnete jooksul nagu, nagu ühekülgselt omas ühekülgsuse, mida nad mööda minema võib-olla tuleb kõike tasa teha ja niisugust ajaviitekirjandust, mida kindlasti vaja on. Et seda tuleb nüüd nii suure hooga välja pakkuda, aga, aga tundub, et, et see kaalukauss kaldub nüüd väga igasuguse igasuguse kergekaalulise poole ja, ja niisugune sihipärane ja, ja ja niisugune nagu põhimõtteline tõsine kirjandus kuidagi vaeslapse ossa. Aga kes selles süüdi siis on või või mis seda põhjustab? Kas toimetaja arvatavasti siiski kommertskaalutlused ele ikka hästi saaks ära müüa selle raamatu, ühesõnaga selle lugejaskonna hindamine? No minu jaoks on see alati niisugune müstika olnud, kes on lugeja, mida ta tahab, mida ta vajab ja kas teda peaks suutma, kuna ma Mul on võib-olla oma väikene niisugune teisitimõtlemise tilk sees, aga. Aga minu meelest läheb see liiga isevoolu teed või, või liiga suure õhinaga nüüd siiski niisuguses kommertsvaimus? Võib-olla see on ajast tingitud ja, ja peab olema praegu, võib-olla me peame selle lihtsalt välja kannatama, selle perioodi aga aga sellest hoolimata kirjastajad peaksid minu meelest küll siiski koguma potentsiaal ja mitte laskma seda tõsist järjepidevust niimoodi ära katkeda. Kuna ma nüüd ise enam kirjastaja kirjastajate kilda ei kuulu, siis ma parem nagu jääksin tagasihoidlikuks oma hinnangutes. Kuidas lehe elu praegu kulgeb? Mismõttes tähendab, kas te tõlgete sahtlisse, siis? Kuulge, olen küll, olen küll üht kui teist sahtlisse tõlkinud sest sest nüüd, kus ma jah, nagu, nagu olen siiski nagu vabakutseline ja enam enam ei ole igapäevase ameti tööga seotud. Mis mul siis nüüd on, nüüd on mul siis mida ma, mida ma eluaeg ise olen tahtnud teha ja teiselt poolt, et olen ma vanaema rollis, nii et ma nüüd vean vägikaigast nende oma oma laste ja lastelastega ja oma oma niisuguste südamesoovidega. Aga ikkagi, aga ikkagi püüan sepitseda ikkagi püüan sepitsete lugeda ja, ja miks mitte sahtlisse teha, kui kõigepealt peabki sahtlisse tegema. Mitte et hangid endale hankida endale lepingu ja siis hakkad alles tegema, ei endal peab olema üks niisugune pagas. Kust kust võtad ja pakud või mis kuidas kujundad oma kasvõi ütleme pidulikult ideid, dieeti, mida ma tahan, mis on minu, mis on minu profiil, mis on mis mulle istub, mis mulle ei istu, ega seda ka enne teada ei saa, kui sa pead katseliselt kindlaks tegema eriti, mis puutub luulesse ja pinna on viimastel aastatel. Noh, ma ei tea, olen julgust võtnud ja ja, ja, ja tahaksin väga tõesti luulet tõlkida ja ma olen seda ka. Olles viimastel aastatel endale lubanud mul olnud nii tohutu respekt luule suhtes. Ja noh, natukene ise oma värsiridu Ki kirja panna, aga see muidugi on on niisugune sekundaarne ja, ja niisugune tausta taustaasi ja kuigi ma mõtlesin, et ma et ma katsun ühe oma värsivihiku veel kokku saada, et see mu üks ei jääks liiga juhuslikuks, ta vist paraku jääb. Ja mis siis, las jääb. Aga ma tahaksin siiski midagi midagi luulest küll veel ka eesti keelde teha, olgu see siis Ungari või, või Soome või, või kasvõi Saksa, sest need kolm keelt on minu keeled. Plaane on alati rohkem, eks neid peabki olema. Mul on Kahju, et elu nii lühike on. Aga kui me siin elust räägime praegu, siis tegelikult tõesti, ega inimene vaevleb praegu mitte ainult loomingu raskustes, vaid ka puht majanduslikes. Ma ei taha nüüd juhtida juttu sinnad, et neid on raske või teil ei ole. Ja ei, sellest ei maksa rääkida. Hirmus raske, hirmus keeruline on, aga, aga eks ta ole igalühel. Meil eks ju Tundub küll. Kuidas ta toime tuleb? Siiamaani olen ilusasti toime tulnud. Ilu on muidugi väga suhteline mõiste aga ütleme niimoodi ilusalt, et siiamaani on siiski ilusti toime tuldud ja mis siis, et maksuvõlapabereid niimoodi laual on väikselt riidas. Aga ehk ikka tasapisi ehk ikka tasapisi kuidagi saag ja nüüd ma kavatsen ära põgeneda Ungarisse, et mõningaselt mõningaselt varjul olla, mõningatelt varjul olla ehk seal natukene koguda, muide ei õnnestu, sest kui ma kogun ja mida ma nagunii kohe pean tegema hakkama Ungarisse saan, sest üldiselt ungarlased elavad samasugust elu kui meie ja neil on, neil on, neil on nii-öelda ühiskondlikus plaanis täiesti samad, samad raskused ja probleemid päevakorral. Ainult et nad on paar sammukest meist ees, nad on lihtsalt nende elu osta biilsem. Ja neil noh, kasvõi niisugused teravad teravad probleemid nagu meil need rahvusvähemuste kodakondsuse ja niisugused probleemid neil puuduvad, nad on kogu aeg olnud nad ise, eks ole, ja kõik nende probleemid on ainult nende omad probleemid. Ja selles mõttes, et et kui ma nutsin Ungarisse lähen, siis ma muidugi olen ülal huvitav ja pean mehe käest raha küsima, mis ei ole, mis ei ole sugugi meeldiv. Võib-olla esimestel päevadel on see väga kena, aga pikema aja peale väga, väga tülikas, koormav ja ja nii edasi. No siis ma katsun jälle koju tulla, aga see tähendab seda, et ma pean, ma saan koju tulla siis, kui ma saan oma sõiduraha kokku. Nii et ma mul koju koju joomiseks siin üüri maksmiseks ei ole just helkus raha kokku saada. Aga siis mul on siiski praegu parang sees ehk niimoodi paar asja soolas. See tähendab, mul on, mul on kuskil punkti Irisbaar honorari, kui ei kui ilmuvad kaks tõlget, üks natuke varem, võib-olla üks ilmub juba selle aasta võib olla jõuluks juba ilmub pisikene pisikene raamat soome keelest ja ei näe, ma ei julge ütelda, sest sest minu tööandjad pole mulle öelnud, millal nad seda tahavad välja anda, aga igatahes olema neile üle andnud oma käsikirja, nii et ükskord ikkagi mingisugune honorar. Mulle tuleb nii, et et natukene tagatist on siiski tuleviku peale teada, see tähendab lihtsalt, et see on niimoodi isikliku moraali küsimus. No see annab mingi kindlustunde, eks ole, aja kui on õnnis öö õnnestunud midagi teha, siis. Siis, ega see loomulikult on, on raha kohutavalt vaja, aga olulisem on see kuidagi siiski see abstraktne või see, et sa oled midagi teinud ja et sa sa elad ja sa oled, oled olemas. Aga kui enam ei jaksa midagi teha või ei tule välja või kui jääd lihtsalt ainult eksist niimoodi noh, eksisteerima ainult vegeteerima veni, vaid seda ma küll ei kujuta, et kui sul on ikkagi oma vaimne liin olemas, see, mida sa, mida sa eluks nimetad. See, kui sa selles liinis saad midagi teha, tähendab, funktsioneerib, see on, see on nagu oluline, küllap ikkagi nende, kas või kartulikoorte söömisega saab hakkama, me ju kõik lubasime seda suure hooga ja südamest mumeelest. Ja jume siis vastu peame, küll see aeg üle läheb. Aitäh Tiiu Kokla oli täna me kõrvaline ja suur tänu, et leidsite aega tulla siia.