Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumis. Tere. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen Indrek Grigor. Tänase saate retooriline pealkiri võiks olla mõningatest probleemidest seoses terminiga kaasaegne kunst. Viiendast septembrist 27. oktoobrini vältav Tartu kunstimuuseumis Y galeriis galeriis noorus kaasaegse kunsti festival ART IST kukkunu uut koondpealkirjaga Prada Pravda, mille kuraatoriks on Rael Artel, Kaisa Eiche, Triin Tulgiste, Marie Vellevoog ning Marika Agu. Osalevaid kunstnikke on kokku 19. Eetriaja huvides ei hakka neid siinkohal üles lugema. Lähemalt informatsiooni leiate festivali kodulehelt internetist aadressilt artist kukkunu punkt. Artist kukkunuti näol on tegemist Tartus neljandat korda toimuva kujutava kunstifestivaliga ja selle küll mitte pikalt, aga siiski ajaloo jooksul on festivalil välja kujunenud omad võtted ja kesksed probleemid. Nendest silmapaistvaim on läbi festivali ajaloo olnud diskussiooni sütitamine kohalikul tasandil. Nii suutis festivali eelmise aasta keskne ekspositsioon fui Ossa Vau Tartu kunstimuuseumis käivitada kaasaegse kunstialase diskussiooni, mis on püsinud aktuaalne tänini jätkudes ka festivali tänavuses kataloogis. Kõnealune diskussioon algas Marek Tamme legendaarseks kujunenud arvamusloost kaasaegse kunsti paradoksid Postimehes 23. septembril 2012. See artikkel sai laialdase tähelepanu osaliseks ja on ning ilmselt jääb veel pikaks ajaks üheks kõige olulisemaks probleemi tõstatuseks kaasaegse kunsti retseptsiooni küsimuses Eesti kontekstis. Mõnevõrra sümptomaatiline tundub mulle sealjuures, et väga paljudest võimalikest küsimustest, millele Tamme artikkel viites on kõige prominentsem maks jäänud kaasaegse kunsti kui termini sisuline määratlus mille probleemsusele Tamm kõnealuses artiklis ise otseselt ei viita kasutades seda terminit lihtsalt teatava enesestmõistetavusega. Ent ka minu jaoks kerpisust Tamme artiklit lugedes esmakordselt esile kaasaegne kunst kui terminoloogiline probleem, mis on mind kunstikriitikut ja kunstiteadlast ka tänini igapäevaselt jälitamas. Ja et nii ei juhtunud, vaid minuga, seda tõestab käesoleva aasta artist kukkunud Prada Pravda kataloog, mis sisaldab Eesti kaasaegse kunsti keskuses toimunud ümarlaua kaasaegne kunst, asendamatu mõiste või sisutühi keelevääratus. Transkriptsiooni. Ümarlaual osalesid Marika Agu, Maria Arusoo, Marten Esko, Hanno Soans, heie Treier, Triin Tulgiste, Marie Vellevoog ja Aili künsler. Kui enamust ümarlaual osalejaid võiks määratleda kui erineva institutsionaalse fooniga kunstikriitikuid ja kuraatoreid, siis Aili kunstler oli ainus nii-öelda must lammas lauas. Aili kõntsler on nimelt sirbi keeletoimetaja. Taoline isikkoosseis loomulikult kallutas probleemi arutelu ühte suunda. Ent küntsleri kindlameelsus oma seisukohas sundis ülejäänud lauas istujaid Omalt poolt sõnastama seisukohti, mida nad võib-olla teises koosseisus ei oleks esitanud või ei oleks niimoodi esitanud. Ja see muutis selle vestlusringi jälle teistpidi huvitavaks. Ka mind oli sinna ümarlauda palutud, aga ma ei viibinud kahjuks selle toimumise kuupäeval Eestis. Ja ma tundsin, et mul ei olnud diskussiooni sel hetkel midagi lisada. Kuid nagu ma ütlesin, see probleem huvitab mind väga. Ja kõnealune diskussioon võimaldas mul sõnastada mõned seisukohad, mida ma alljärgnevalt paralleelselt ümarlaua kommenteeritud refereeringuga ka esitan. Lisaks ümarlaua transkriptsioonile on Prada Pravda teksti kogumikus ka võrdlemisi lühike essee Itaalia filosoofi Giorgio Agambeini sulest millele samuti alljärgneva arutelu käigus viitan. Sellega seoses pean veel enne nii-öelda asja juurde asumist ühe väikese märkuse tegema. Üks festivali artist kukkunud kuraatoreid. Rael Artel vastas mulle eelmisel aastal ühes diskussiooniringis, kus olin viidanud võimatusele kaasaegse kunstiterminit kasutada, kuivõrd selle tähendus on liiga ebamäärane. Et selleks, et välja selgitada, mida kaasaegne kunst tähendab, tuleb lihtsalt tagasi pöörduda termini lätete juurde. Ja vaadata, mida see tähistama mõeldud ning Arteril on, seda väitis kahtlemata õigus. Samas võtmes tuletab Marek Tamm oma teises kaasaegset kunsti puudutavas artiklis kaasaegne kunst ja tema Publicat Postimees 14. Null üks 2013 meelde, et tsiteerin. Vaidlused kaasaegse kunsti üle ei pärine mullusest aastast tsitaadi lõpp ning kutsub üles ka varasemaid diskussioone meeles pidama. Tsiteerin, et praegused vaidlused ei osutuks eelnevate tahtmatuks korduseks. Tsitaadi lõpp. Ka see on kahtlemata mitte ainult mõistlik, vaid ka hädavajalik, ent juba ainuüksi need ennekõike termini ajalugu puudutavad küsimused on tegelikult niivõrd mahukad ja termin igapäevane kasutus nende suhtes niivõrd nihestunud, et selle ülimahuka uuringu tulemusena sündiv formaliseeritud definitsioon ei oleks kunsti välja igapäevast elujõuline. Nii esindan mina seisukohta, et kaasaegse kunsti termini kasutamisest tuleks üldse loobuda. Mis aga on mõnevõrra keeruline, sest meil on rida institutsioone nagu Eesti kaasaegse kunstikeskus ja kumu kaasaegse kunstigalerii. Kuid see, et meil on taoliste nimedega institutsioonid, annab kätega vastuse küsimusele, mis siis ikkagi on kaasaegne kunst. Kaasaegne kunst on institutsioon. Mida see täpsemalt tähendab, sellele püüan allpool natuke pikemalt vastata. Nagu öeldud, oli esimesel augustil artist kukkunuti meeskonna poolt kaasaegse kunsti Eesti keskusesse kokku kutsutud ümarlaud mis arutles kaasaegse kunsti mõiste üle mõnevõrra kallutatud koosnedes peaasjalikult kunstiteaduse fooniga inimestest ja ühest keeletoimetajat, kes on saanud kurikuulsaks sellega, et ei aktsepteeri sirbi veergudel kaasaegse kunsti mõistet, nõudes kas selle defineerimisterminina või täpselt määratlust, kelle või mille suhtes kaasaegsest kõneldakse. Või kui tegemist on mõistega, siis kaasaegse kunsti asemel nüüdiskunsti mõiste kasutamist, mis siis viitab kogu kunstile ja käesoleval hetkel tehakse. See probleem läbib punase joonena kogu diskussiooni. Ent jätame selle siinkohal ja vaatame, millised on nii-öelda kõrvalprobleemid ja mida kestva keele nägutuse ridade vahelt nende kohta välja õnnestub lugeda. Triin Tulgiste nõustudes Aili kunstleriga, et termin tuleb defineerida, mängib palli selles küsimuses lahti. Tsiteerides Marek Tamme artiklis kaasaegne kunsti tema publik toodud neljapunktilist definitsiooni, mis kõlab järgmiselt. Kaasaegse kunsti iseloomustab uute Meediumite aktiivne kaasamine foto, video, arvutiinstallatsioon, performance ja teised. Teiseks kaasaegset kunsti iseloomustab transkressiivsus aineliste, ideeliste, esteetiliste, eetiliste ja nii edasi piiride ületamist. Soov. Kolmandaks kaasaegse kunsti iseloomustab kohandav esteetika eelnenud kunstiteoste ulatuslik tsiteerimine ja mugandamine, viited ja vihjed varasemale loomele. Neljandaks kaasaegse kunsti iseloomustab sotsiaalsus ja poliitilisus orienteeritus ühiskondlikele valupunktidele soov tekitada diskussiooni, tuua esile erinevate vaatenurkade võimalikkus. Kaasaegse kunsti Eesti keskuse juhataja Maria Arusoo nõustub küll, et oleks vaja konkreetsust küsimuses, mis on kaasaegne kunst ent otsustavalt vastu sõnastatud definitsioonile öeldes. Ma tsiteerin. Kaasaegse kunsti üks omadus on see, et seda ei saa konkreetselt defineerida ja terminiks muuta. Tsitaadi lõpp kuid topsis siiski ilmselt osaliselt Triin Tulgiste toel küsimusse sisse uue kihistuse. Tsiteerin. Kunstiväljal on ligikaudu 1500 registreeritud kunstniku ja veel vähemalt sama palju registreerimata. Professionaalne kunstiväli moodustub näituseid korraldavatest kunstnikest, kelle hulgas on Jüri Arrakuid, Ado lillasid, Mark Raid peresid ja teisi. Selle välja sees on ainult üks väike osa, kaasaegne kunst, üks väike institutsioon, mis sellega tegeleb ja üks väike muuseum seal kõrval on teised institutsioonid, mis tegelevad ülejäänud väljaga. Tsitaadi lõpp. Äsja kõlanud tsitaat on minu jaoks kogu selle ümarlauakeskne positsioon. Kui täpsemalt peatuda ja vaadata seda konstruktsiooni, mille Arusoo üles ehitas siis kumab sellest esmapilgul täiesti uskumatuna tunduv ambitsioon. Kõigepealt positsioneerib Arusoo kaasaegse kunsti Eesti keskuse ja kaasaegse kunsti kui väga väikese institutsiooni võrreldes näiteks Eesti Kunstnike Liidu või Eesti Kunstimuuseumiga. Ent teisalt ilmneb arusoosõnavõtust, et kaasaegse kunstiga tegelevat Higemooniliselt positsioonilt vaid need kaks väikest institutsiooni, milleks on siis kaasaegse kunsti Eesti keskus ja kaasaegse kunstimuuseum Eesti ja Tartu kunstimuuseumid, olenemata sellest, et nad koguvad suures osas neid samu autoreid, keda kaasaegse kunsti Eesti keskus esindab, ei ole seotud kaasaegse kunstiga. Sellest vastandusest, mis Arusoo tahtmatusest mingit definitsiooni esitada paratamatult definitsioonile töötab tuleneb, et kaasaegsel kunstil puuduvad stilistiliselt sisulised eripärad. Ainsaks asjaoluks, mis ühe või teise teose kaasaegsena määratleb, on institutsionaalne tunnustus. Seega kaasaegse kunsti näol on tegemist elitaarse institutsionaalse hegemoonia. Heie. Treier jätkab, kaitstes Arusoo mõttekäiku künsleri võrdluse eest muusikaga, kus kasutatakse kaasaegse asemel nüüdismuusika mõistet. Väitega, et selle põhjuseks on see, et ma tsiteerin, muusikutel pole institutsioone, mille nimetuses sõna oleks kunstiväljal juba need institutsioonid defineerivad. Tsitaadi lõpp. Künsler vastab sellele, et institutsioonid defineerivad sisu, mis neile antakse. Ent see ei õigusta kaasaegset kunsti kui ebaõnnestunud terminit. Kuid oluline on siinjuures tõik, et kõik laua taga istujad nõustuvad sellega, et kaasaegne kunst on defineeritud institutsiooni poolt. Paar lõiku allpool viitab Treier ka selle olukorra rahvusvahelisele universaalsusele. Ma tsiteerin seda, mida meie ei pea kaasaegseks kunstiks. Mõnes teises riigis jälle peetakse kui vaadata näiteks Veneetsia biennaali, mida näidatakse. Ma ei kujuta ette, et Eesti sellist kunsti kunagi välja paneks, mida mõni riik seal näitab? Tsitaadi lõpp. Hanno Soans ütleb, et ta tahab, ma tsiteerin kaitsta Mariat kui institutsiooni esindajat Mark Soosaare eest, kes ütleb, et tuleb laiendada Veneetsia biennaalil osalejate valikut Eesti Kunstnike Liidu tuhandetele liikmetele. Tsitaadi lõpp. Ühelt poolt selgub niisiis, et taoline rahvusvaheline kaasaegse kunsti suur institutsioon nagu Veneetsia biennaal omab võimu legitimiseerida kaasaegsena ka selle, mida meie lokaalsed institutsioonid kaasaegseks ei pea. Ning teisalt selgub, et Marek Tamme katsed esteetiliste, tehniliste või sisuliste omaduste kaudu defineerida, mis on kaasaegne kunst, on tõepoolest täiesti ebapädevad, sest taolistele kriteeriumidele kaasaegne kunst ei allu. Ning ühtlasi selgub, et märksa täpsem kaasaegse kunsti definitsioon oli ilmselt liiga eksplitsiitset, et seda kohe märgata. Olemas juba tamme esimeses essees kaasaegse kunsti toksid, kus ta nimetab kolm kaasaegset kunsti iseloomustavat joont. Esiteks, kaasaegne kunst ei toimi publiku, vaid spetsialistide ja riiklike rahastajate toel. Teiseks, kaasaegne kunst apelleerib pigem mõistusele, mitte maitsele ja kolmandaks, kaasaegne kunsti toimivam eetilistes, vaid hermeneutilistes kategooriates. Ümarlauas tuuakse künsleri rangete argumentide vastu, mis sätestavad, et näiteks nii elu kui kunsti saab defineerida viimases hädas ühe põhjusena, miks ei saa kaasaegset kunsti defineerida asjaolu, et see ei ole surnud erinevalt näiteks modernismist, mida saab defineerida sellepärast, et see on surnud. Kuivõrd aga ümarlaua sõnavõttudest tuleneb, et kaasaegne kunst on väga selgelt defineeritav siis selgub ühtlasi, et küntsleri ennustus, et küll see kaasaegne kunst kah ükskord ometi ära lõpeb on paraku osutunud tõeks. Kallid raadiokuulajad, langetage pead kaasaegse kunsti mälestuseks. Ent tõuskem, nütaasia hõisakem koos, elagu kaasaegne kunst. Ütles ärklemise hetkeks kõrvale, pean möönma, et saan tegelikult suurepäraselt aru, mida Maria arusoo öelda tahab, väites, et kaasaegset kunsti ei saa defineerida. Ja ma kavatsen sellel küsimusel saate järgmises lõigus ka pikemalt peatuda. Ent enne tahan oma ülikriitilist positsiooni pisut selgitada. Avangard, mille arengu loogika nagu Hanno Soans täheldab, eksisteerib kummalisel kombel edasi ka pärast postmodernismi on institutsionaalse kaasaegse kunstiväärtussüsteemi nii sügavale sisse kirjutatud et see muudab leppimise tõdemusega, et avangardist ollakse sattunud peavoolu domineerivaks võimuks väga keeruliseks. Kaasaegse kunstiinstitutsioon peidab end modernistliku retoorika taha, mis vastandab progressiivsed oma kaasajaga. Suhestuvad kunstnikud nende kunstnikega, kes ei ole progressiivsed Sagas töötad lossis või sind ei ole olemas. Arusoo korduvad viited neile, kes on väljaspool süsteemi. Samas, keeldudes määratlemast tingimusi, mille alusel saab kuulud süsteemi on selles valguses täiesti sümptomaatilised ning kaasaegse kunsti Eesti keskuse paiknemine kõrvuti Eesti Kunstnike Liidu kontoriga muutub suisa sümboolseks. Tegemist on justkui kahe kantsi võitlusega õiguse eest esindada. Sime sfääri tsentrumite kaasaegne kunstaga, mis, nagu öeldud, on retooriliselt üles ehitatud vastandusele dominant sele fikseeritud süsteemile. Ei suuda enesele tunnistada, et ta on sõja võitnud ning esindab nüüd ise institutsionaalse totalitarismi positsiooni. See, et käesoleva saate monoloogi raames sai kaasaegne kunstterminina defineeritud, ei tähenda, et väljaspool minu stuudioks prepareeritud üürikorteri köögi kitsaid piire midagi muutunud oleks. Isegi kui oleks, jääks kaasaegne kunst kui grammatiline moodustis, mis ikkagi nõuab enese kõrvale määratust, kelle või mille suhtes kaasaegne ka terminina defineerituna ebaõnnestunuks. Nii kõlas ka ümarlauas Hanno soonsi suust korduvalt üleskutse võtta kasutusele mõni muu mõiste. Kuid selle avantüür iga ma siinkohal ühineda ei taha, sest mul on kiuslik soov pakkuda alternatiivseteks terminiks post. Kaasaegne kunst kes on iial kokku puutunud postmodernismi termini defineerimise küsimustega, saab aru, millele ma viitan. Kes ei ole, neile olgu taustaks öeldud, et alates 60.-test on püütud leida viise, kuidas defineerida end veelgi modernistlikum ana kui modernism. Kuid kõik need katsed takerdusid terminoloogilise rägastikku, süüdistades rea ees liitilisi mõisteid, nagu näiteks hilisjärel post neomodernism. 20. sajandi algust iseloomustanud ismide ajastu asendus eesliidete ajastuga. Kaasaegne kunst kui termin on selles valguses tegelikult hea samm tervenemise suunas, sest väldib teadlikult ismi traditsiooni. Kuid lisaks kaasaegse kunsti termini tähenduse üle valitsevale institutsionaalse hegemoonia-le, mis selle minu jaoks vastuvõetamatuks muudab, on kaasaegse kunsti mõiste kasutamisel kunstikriitika kontekstis veel üks halb külg. Tsiteerin Heyedreierit. Müstiline on see, et kui vaadata rahva enamust, siis millegipärast tekitab just kaasaegne kunst vihkamist just see sõna. Ja niipea kui see asendada nüüdiskunstiga, rahunevad kõik maha. Tsitaadi lõpp. Treieri kirjeldatud avalikkuse reaktsioon on minu jaoks peamine probleem kaasaegse kunsti terminiga ning olen veendunud, et see termin on üks süüdlasi kujutava kunsti halvas maines. Kuid nagu öeldud, ei nõustuma kaasaegse kunsti termini asendamisega, vaid asun Marika Aguga ühel positsioonil. Ma tsiteerin. Tekstis, ma pigem väldin seda mõistet, sest see on seotud abstraktsete laadungitega. Nüüdiskunst on seevastu liiga ajaline mõiste, kaasaegne on pigem kontseptsiooniline. Tsitaadi lõpp. Niisiis kuulun ma nende leeri, kes väidavad, et kaasaegse kunsti mõiste ei tuleks mitte asendada vaid selle kasutamisest tuleks hoiduda. Kusjuures see, et me seda terminit kunsti kirjutises ei kasuta, ei tähenda, et see võiks esineda institutsioonide nimedes. Sest eriti kaasaegse kunsti keskuse puhul on tegemist ennekõike eesti kunsti välissuhete koordineerimisega ja inglisekeelne mõiste contemporary on rahvusvahelises suhtluses väga funktsionaalne. Kuivõrd kaasaegne kunst on institutsionaalse terminina defineeritav, siis on ta selles tähenduses ka kasutatav. Ent saate viimase lõiguna tahaksin pühendada küsimusele, mida tähendab kaasaegsus abstraktse kontseptsioonina, millele ümarlaual osalejad korduvalt viitasid ning sellele küsimusele vastamisega tegelebki samuti artist kukkunuti käesoleva aastanäitust. Prada Pravda saatvast kataloogist sisaldab Itaalia filosoofi Giorgio Hakan peeni essee pealkirjaga, mis on kaasaegne Agan Bemmi essee arutlus torkab silma sellega, et ta ei vastanda end modernismile. Otse vastupidi. Kaasaegsuse kui kontseptsiooni defineerimist alustab ta pöördumisest otse modernismi lätetele. Nietzsche filosoofia juurde, kes ma tsiteerin esitab oma päeva kajalisust ja olevikuga kaasaegne olemist ajastust lahtiütlemisena nihestusena sest päriselt kuulub oma aega ja on tõeliselt kaasaegne see, kes ajastuga täielikult ei ühti ning selle nõuetele ei allu jäädes seega mitte päevakajaliseks. Tänu niisugusele eemaldumisele ja aja kohatusele on ta võimeline teistest paremini oma aega tajuma ja hoomama. Sellest tsitaadist joonistub väga selgelt välja, miks Maria arusoo ei taha nõustuda nõudega defineerida kaasaegne kunst kui termin. See lihtsalt ei ole kaasaegsuse definitsiooni kohaselt võimalik, sest kaasaegses on nagu feimi ütleb, ainulaadne suhe oma ajastuga, mis küll seondub sellega, kuid hoiab samal ajal distantsi tsitaadi lõpp. Ent asjaolu, mida Arusoo sealjuures tunnistada ei taha, on, et kaasaegse kunsti institutsionaliseerimine on samaväärne selle defineerimisega, mistõttu institutsionaliseerinud kaasaegsus paratamatult Agambami esitatud definitsiooni mõttes. Korrumpeerunud Agan pehmi, modernismi sõjakad poeetikat, postruktor, realistlikku tõe nihilismiga kombineeriv kaasaegne on subjekti teadvuse seisundi kirjeldus. Kusjuures subjektiks võib olla nii inimene, institutsioon kui kultuur igaüks eraldi ja kõik korraga. Ent on oluline rõhutada, et kaasaegsust ei saa subjektitajukogemuse piiridest välja viia. Kaasaegsust ei saa, institutsionaliseerinud. Kuningas on surnud. Elagu kuningas. Tänane näitusesoovitus, see rubriik on paratamatult spekulatiivne. Tartus ei ole viimase nädala jooksul näitused vahetunud, seest aga on Tallinnas avatud terve rida uusi näituseid, mida ma ei ole paraku jõudnud külastada. Kuid lähtudes nii-öelda kõhutundest on mul kavas kiiremas korras võtta ette sõit Tallinnasse seoses Laura Kuuse näitusega võimaluste väljad hobusepea galeriis. Laura Kuuse loomingu keskseks intriigiks on kaamera kaamera tähenduses subjektistatud kommunikatsioonikanal. Aura esitab elulisi olukordi, ent takistuse tõttu kommunikatsioonikanalis, mis meile olukorda peaks vahendama, jääb sõnum alati katkendikuks. Nii võib näitusel näha nelja peaaegu filmi. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium. Saade keskendus kaasaegse kunstifestivali ART IST KUKU uut alapealkirjaga rada Pravdat saatvast teksti kogumikus ära toodud kaasaegse kunsti mõistet käsitleva ümarlaua diskussiooni analüüsile. Mina olin saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium. Kuulata. Maardus on elav päeval kolm, 14, null viis.