Helgaja tere, head klassikaraadiokuulaja, tead, olen toimetaja Karin kopra ja toon teieni tänase heligaja saate peamised teemad. Täna kuuleme kahte arvamust möödunud nädala kontserdielust. Ene Üleoja käis kuulamas Bachi motettide Mozarti missa ettekannet Risto Joosti juhatusel. Karsnek analüüsib Arsise kellade ansambli kahegi 10. sünnipäeva kontserti, millel tuli ettekandele Peeter Vähi teos Supriin saelats. Vahepeal kuuleme nelevaste infeldi muusikauudiseid maailmast kuid kõigepealt räägime olukorrast Eesti muusikakoolides. Sülgaja. Reedel kogunes õppeaasta esimesel koosolekul Eesti muusikakoolide üldkogu ja nüüd on klassikaraadio stuudios Muusikakoolide Liidu juhatuse esimees ja Võru muusikakooli direktor Neeme Bonderi ja Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steiner. Peamised teemad, mis on viimasel ajal korduvalt meedias esile kerkinud, on see, et muusikakoolide eelarve sõltub omavalitsuste võimalustest ja sageli selle pearaha süsteemi tõttu ei saa need lapsed muusikakoolis õppida, kelle vallas puudub oma muusikakool. Ja sellest tekib ka suur õppemaksude vahe. Samuti räägitud muusikaõpetajate väikesest palgast nende lahkumisest töölt. Ja tahaks kõigepealt küsida, et kas need teemad käisid ka teie üldkoosolekul läbi, millest täna kõneldi. Põgusalt aga kindlasti ei olnud see tänane peamine teema, sest et kuna uus juhatus on alles tegelikult vähem kui kuu oma tööd alles teinud ja siin on tegemist väga põhimõttelise globaalse sellise teemadega teemad ringiga, mis praegusel hetkel kõige aktuaalsemaks, sest me peame kõigepealt ikkagi oma liidu töö kohe sellel samal jooksval aastal ära korraldama ja seda tänama tegimegi rohkem, aga põgusalt küll me kutsume ka neid teemast. Need peamised teemad siis täna, mille üle te ütlesite kõige enam? Konkurss tegelikult esimene teema, kõige olulisem teema on, on iga-aastane, mis eesti muusikaliidu poolt algatatud konkurss seekord siis segust kongos toimub märtsikuu sees ja siin on haaratud seekord keelpillid, kitarrid, pillid, kandled ja kordan, et see oli siis korralduslik pool, ühest küljest, aga teisest küljest on ka uuel juhatusel nägemus, kuidas seda konkursi teha. Meie mõtles tulemuslikumaks agaa atraktiivsemaks muuseas ja muuseas ka selliseks, mis ühest küljest rohkem lapsi, kaasrohkem kooli kaasa ka õpetajaid kaasa ja tegelikult ka kogu muusika valdkonda üldse. Ja natuke rääkige sellest nägemusest. No võrreldes eelmiste konkursid, kus iga nimetatud pilli rihma konkurss toimus eraldi ja iseseisva üksusena ja siis pärast võid hiljem kokku ühele üritusele selle kontserdile, siis nüüd me katsume viia kõik need konkursid ühele samale päevale ühte sama kohta, see on loomulikult Eesti muusika, teatriakadeemia, kus mujal saabki olla ja tekitada selline link ühest küljest nende pillimängijate õpetajate omavahel, et nad seal kõik liiguksid, kõik ilusasti koosi sumiseksid ja teisest küljest muusikaga teeme sellise profihariduse vahel ja üliõpilaste vahel ja tahaksime ju ka väga suurt meediahuvi loomulikult ja ootame, et klassikaraadiot, ehk siis Online 24 ülekanded sealt, see oli selline sündmus, mida, mis meil tulevik on. Kui täpsustada, siis kindlasti erinevad konkursid toimuvad regioonides, need on siis kuus regioon, kus, kus need toimuvad ja siis sealt siis erialaliitude žüriid kaudu, siis nad jõuavad nagu lõppkontserdile. Tegelikult ja võib-olla see uus asi on ka Admeist, nagu ekstra tahame rõhutada, seekord, et nii konkursikavad kui ka tegelikult seejärelkuulamismehhanismi žüriid on väga-väga-väga tihedas koostöös erialaliitudega ehk siis nemad on need kõik välja mõelnud ja pärast kuulavad ka üle ja pärast ka soovitavat edasi ja just noh, ütleme see sisuline pool tuleb kõik nagu liitudest. Nii et selline suurim muudatus siis selle õppeaastal, mida muusikakoolide liit korraldab Ta on kindlasti, sest sealt ütleme, mis puudutab suguse põhilist erinevust varasemate konkurentidega, seal ta jääb välja üks voolsele viimases lindivoor, seda ei tule, seda me just nagu Timo ilusasti ütles, me tahame, et lapsed, et muusikavaldkond avalikus tegelikult ühes ürituses kokku ja see peaks tulema nii-öelda Me tormijooksuga võtame ära terve enda maja terveks päevaks. Sisustame selle Eesti muusikakoolide sisuga. Aga ikkagi, see, teie üldkogu kestis terve päev, et millest veel rääkisite? Juttusid oli tegelikult palju, ikkagi need manuaalsed asjad, me rääkisime meie toonidest, me rääkisime ühest väga huvitavast europrojektist, kuhu me nii-öelda viimasel seal tõesti sekundil jala vahele saime. Kristiina Liivak, kes on siis saue Mustla kooli direktor, võttis selles hiigeltöö enda vahel, see on siis nagu riskilaps selline Euroopa projekt, kus on siis nüüd haaratud 11 Muusikakoolide Liidu kooli kaasa, see on siis Euroopa rahastusega toimiv asi, kus me loodame pakkuda tegelikult vähemas mahus suuremas sellises tähelepanus igasugustele lastele muusikaharidust, muusikaga tegelemise võimalusi ja ise siis loodame ka kasu saada võib-olla oma. Aga kas on see pillipark või mingi muu ja ka koolitus, ütleme kõik see nagu nõu hau, kõik see pool ka samamoodi? See oli üks kindlasti üks oluline asi ja mis me seal kõike arutasime, noh, asi võib-olla millega mina ehk ei peagi võib-olla rääkima, aga on just nimelt see, et et muusikakoolide liidu tegevuskava võiks mingil määral või üsna suurel määral hõlvataga seda tegevust, mis on nimelt huviharidusele konkursiga siia, meeste profiharidust ja järelkasvu. Et võrdlemisi palju inimesi sinna saada ja andekaid inimesi. Aga suur hulk õpilasi käib muusikakoolides, kes ju tegelikult seda ambitsiooni võib-olla ei omagi. Aga et ka mis tegevusi ja milliseid ettevõtmisi üritasite saaks teha sellel suunal just igasugust koostööd ka muusikakoolide vahel omavahel sõlmisime manuaalsed asju, mida Timo tutvustas, on meie uus koduleht leitaks kohe esimesena Hembril valmis, kus on võimalikult statistikalisandit, saab vaadata, kus on kui palju pille, mis regioonis, mida õpetatakse, see on hästi vajalik sellisele kommunikatsioonile meie enda vahel ja võib-olla väljaspoole ka globaalsetest teemadeks, kindlasti toode Tamra tutvustas uhke koolide suundasid edaspidi missiooni visioon Nonii ja see nüüd kindlasti läheb väga suures osas ka just selle juurde kokku, mida just äsja Timo ütles, ehk siis ikkagi haarata laiemalt muusikaga tegelema, kaasa lapsi, luua võimalus sõita nendel koos musitseerida, selleks näiteks meil olid väga ilusad, ambitsioonikad, siis on. Aga samas kui meie unistasid jumaluke, siis ei juhtugi mitte midagi. Nii et need unistused on päris suured praegu. Ja eks me katsume nendest lehtedest nüüd lähitulevikus kohe teada anda. Ütlesid, et kaasa haarata võimalikult palju lapsi, kas praegu kõik lapsed, kellel on muusikahuvi, kas neil on võimalik õppida muusikakoolides? Ma arvan, et ei ole tegelikult ja mitmel põhjusel üks põhjus võib olla see, mis saate alguses sai välja toodud tõesti on erinevad erinevate sissetulekutega ja samamoodi ka erinevate võimalustega kohalikud omavalitsused, loomulikult on üks põhjus. Ma arvan, et põhimõtteliselt on ka veel teisi kindlasti, et need on võib-olla muusikaharidus on mingis nagu selles esimeses astmes natuke võib-olla kuskile jäänud toppama natukene varasematesse aegadesse ehk et siin ei ole võib-olla õppekavadest praegustes on võib-olla liiga vähe pööratud tähelepanu ansamblimängule võib-olla vähe, näiteks rütmimuusikale, mis on nagu uus suund pärimusmuusikale. Et vot see muusika, mis kõlabki väga paljud meie ümber on praegusel hetkel näiteks muusikakoolide õppekavades noh, liiga väikese kaaluga seda vahel suurendada. Kui palju te nende õppekavade muutmisega tegelete, kas see on nagu? Kes seal on väga suures protsesside uued õppekavad muusikaga koolidele ongi praegu just tegemisel. Ja muusikakoolide liit ise tahab olla selline organisatsioon, kes nende õppekavade arendamise eest seisab, aga kõhklesin täitmise eest, et see on selline kokkulepe kõikide muusikakoolide vahel, mismoodi me oma haridust pilti näeme. Nii et tegelikult see on üks suuremaid tööd, mis siin praegu just varsti lõppemas on. Ja mis see kõige suurem muutus seal on, mida te taotlete? Eelkõige see on ju ikkagi ühtlustamine olnud, et eelmine õppekavad sina võib-olla tead, mina ei teagi, need olid kuskil vist 90.-test ja tegelikult on niimoodi kui päris aus olla, kuna ei ole riiklikke õppekavasid ei ole, sega noh vajadust kuna riik ei pea kooli riiki ei tunne huvi, riigil on nii-öelda nagu praeguses staadiumis kahjuks ükskõik siis on juhtunud niimoodi, et iga kool teeb tegelikult need õppekavade omale, ise on olemas üks teatud selline raampõhi kuhu võimalik oma oma ideed nagu panna aga justkui ka viimasel üldkogul, kus Timo tutvustas näiteks seda kvaliteedikokkulepete, eks ole, et mis saab tulla vot siis nüüd selles õppekavas nüüd on see ikkagi võimalik, et see oleks ikkagi ka piisavalt laiapõhjaline ja, ja et, et muusikakoolid hakkaks rohkem ühte jalga käima. Praegu on erinevus päris suur. Ühisosa keskendub muidugi väga palju sellele professionaalsele suunale, et selles kokku leppida, et millest, mis selle sisu on, aga annab ka võimalused üsna vabaks lähenemiseks erinevatele õpilastele erinevate tahtmiste järgi, mis muusid koolis, võiks olla ja need käed võiksid olla muusikakooliga küllalt vabad. Nii et endiselt praegu riiklikku toetust Nevski muusikakool ei saa. Kui kaugel on see ringirahaprogramm, mis on nüüd vabariigi valitsuse tegevus? Programmis ju ma eelmine või oli see üle-eelmine nädal, kõik ju lugesime, et see programm ei kuidagi ei käivitu kohe, et seda ma ei oska öelda, sest mina ei kuulu valitsusse, aga on arutatud kultuuriministriga näiteks seda teemat heaga nõunikuga ja ütleme, kõikide nende ringkondadega, kes selle asjaga tegelevad. Aga tundub küll, et see ringiraha, miks ta praegu ei käivitud, on kõigepealt läbi põimunud väga paljudest omadustest, ehk siis vajalikeks seaduse muudatustest, et ta saaks üldse olla. Võib-olla ei ole ka ikkagi päris täpselt teada, et kellele see raha peaks minema et on see nüüd kohalik omavalitsus, on see muusikakool, on see lapsevanem veel mingi muu koht, et seda mehhanismi ei suuda keegi, nagu praegu mulle tundub välja pakkuda, sellepärast on see ka jäänud niimoodi noh, ooterežiimile. Nii et muusikakoolid on endiselt ainult omavalitsuste nii-öelda armulet sõltub nendest inimestest, kes seal töötavad, kuivõrd nad väärtustavad muusika. Tähtsust jah, aga üks asi on, see arv on seal suurem või väiksem, mitte see pole aga lihtsalt ikkagi see kohe halb on seda ütelda, aga meie regionaalne poliitika on kahjuks ikkagi nii kreenis. Ehk siis teisisõnu loen Vabaduse platsilt mööda kõndides, et eelmine nädal oli 420000 Tallinna elaniku ja nüüd läheb paar päeva mööda neid võib-olla 426000 ja nii edasi, ehk siis inimesed lähevad ja sealt. Ja see on täitsa selge, kui inimesi läheb nii-öelda nagu minema, see tähendab seda, et maksud ei laeku, see tähendab seda, et omavalitsus on veel nigelamad minu arust see, et teda ei saa nagu otseselt süüdistada selles protsessis see armusõna võib-olla isegi mulle ka nii palju ei meeldi, et lõpuks paljuski huvihariduse teema ongi ju kohaliku omavalitsuse teema nende elanikke, kes seal on, küsimus on võib-olla nendes õpilastes, kes näevad pikemat perspektiivi ja tahaksid minna edasi õppima, kes on sellisena juba riigile kasulikud jätkas siis võiks olla riigi suhe nendesse võib-olla teistsugune. Ja siiski, ja mõtlen, et see õppemaks ja sõltub ka sellest, et palju see omavalitsus kooli toetab. Õppemaksud on väga erinevad, et nii palju kui Nendelt kodulehtedelt leidsin, kuskil oli õppemaks seitse eurot ja Tallinnas on 45 eurot. Kuigi võiks arvata, et Tallinn on üsna jõukas nagu omavalitsus, nii-öelda, mis võiks rohkem toetada ja ja need maakohad on nagu inimestele. Kui ta on tõenäoliselt ka Tallinnas võimalikult ehk suuremad, ma arvan Aga samas oli vald, mille lapsed pidid maksma 55 eurot. Kuna nende vallas ei ole muusikakooli, vaid kõrvalvallale, tuleb siis seda nagu raha maksta. Erinevus on väga suur loomulikult, ja siin on ühest küljest, kui me räägime nüüd sellest maksust, eks ole, mis on lisaks sellele summale, ehk siis noh, nimetame seda ka ja eks ole, mida kohalik omavalitsus maksab muusikakoolile ja noh, õpilase eest, et seal on, üldiselt on see kehtestatud teatud ports lapsi, keda makstaksegi, no näiteks 200 230 näiteks nagu Võru muusikakoolis ja siis vastavalt sellele on siis see pearaha, mida makstakse aasta peale igale lapsele kohaks baas, teine summa on nüüd see, mida ilmselt sealt kodulehelt saab kenasti kätte erinevates kohtades ka väga erinev, siis on nüüd see osa, mida maksavad lapsevanemad nagu juurde sellele, sest et sellest õppemaksust, mida kohalik omavalitsus maksab, tegelikult ei piisa. Loomulikult tavaliselt on see niimoodi, et see raha lähebki kõik nagu pedagoogide õpetajate palgarahaks ja kõik need muud asjad, tegevused, mis on siis ja seal õppevahendeid ja need etsetena. Need tulevad siis selles Pütschetist, mis laekub nüüd siis lastevanemate poolt antud õppemaks. Ja need otsused ikkagi sünnivad ainult siis praegusel hetkel kohalikus omavalitsuses 100 protsenti. Kuidas on õpetajate palkade ja nende koormustega, on seal mingisuguseid probleeme praegu, kas õpetajaid on piisavalt ja kas neid motiveerib see töötasu? No need on keerulised küsimused küll ja, ja noh, ma võin võru poolt küll öelda, et on tehtud koostööd väga minu meelest edukalt kohaliku võimuga ja kui saab huvikoolid, võivad uhkustada Võrus, et eelmine aasta õppeaasta jooksul tõusis viis protsenti ja seitse protsenti palgafond siis aga hea asi ja nüüd järgmisel aastal siis väidetavalt viis protsenti. Aga muidugi see miinuspool on see, et kui see algkõrgus on väga-väga madalale pandud, eks ole, kui me nüüd ütleme, et üldkoos ja 715 on see, mis on nüüd haridusministeerium on välja käinud, et see allapoole ei tohi alla siis samasugune arv on näiteks Võrus öeldud seal 569 muusikakoolist, nii et see vahend risu Kas õpetajaid jätkub või hoian? Puudus no see on erialati, Eesti on kaunis väike ja nagu me teame. Ja kui me võrdleme näiteks spordivõrdlus, et ega meil ei olegi igaüht-teist, jagajat, meest jalgpalliväljakule saata või viitena korvpalliväljakule seda vähem loogilisem, et meil on väga häid õpetajaid igal alal, mida me tahame ja tõesti mõned erialade puhkpillilohas siin on pikalt ei probleeme olnud ja metsasarvede poedja listi pillidega selles suunas väga palju töötama, et, et see pilt kuidagigi tasakaalustama hakkaks. Ja loomulikult on see pilt ka Põhja-Eesti kasuks õpetajate mõttes, et selgelt Lõuna-Eesti probleemid on palju suuremad, seal kaugel keskusest ja palgarahad on väikesed ja koormused ilmselt ka ei saa olla nii suured. Et seal on ka niisugune väga tõsine küsimus, mis on väga koolide koostöö ja maakonna tasandil koostöökoht absoluutselt tõsi ta on, et see kreenis on nagu põhja poole küll ja seda enam tegelikult leiame näiteks kuusk liidus, kaotad väga-väga, oluline on selliste nii-öelda kompetentsikeskustega suhtlemine nagu Elleri muusikakool Tartus ja kindlasti ka Viljandi kultuuriakadeemia nii-öelda siis Viljandis ja, ja mis on tõesti nagu õnnetus selle Tallinnaga. See õpilane, kes on siia tulnud ja siin oma kõrghariduse kätte saanud, on ta tavaliselt see noor inimene, sellel ajal ta võib-olla siia juba omale nii-öelda kena pesa pununud. Sa kohe kindlasti ei taha minna Põlvasse tagasi naljalt, see on ka meie üks mõte, kui me see seitsmeteistkümnendal märtsil nüüd seda selle oma konkursi lõpetama Entas, et ikkagi me tuleme siis iseendasse, näitame, millised me oleme, et me tahame teid, tulge meie juurde, eks ole, ja vastupidi ka muidugi. Kas endiselt on õpilaste hulgas kõige populaarsemad erialad klaver, kitarr? Üsna suured muutused on selles mõttes, et klaverieriala populaarsus on üsna üsna langevas kahjuks aga mis on minu jaoks, ütleme, et kui populaarne hetkel viiuli eriala, et kui palju seda muusikakoolides on seal väga selgetele noolega ülesse. Et võib olla edaspidi meil võib olla head mängijad, enam ei saagi, täitsa vaadanud väga head mängijad, mis võib-olla ei ole üldse paha. Jah, kui vaadata nendes laste järgi, kes tulid Võrru nagu sisseastumiskatsetele, siis on tõsi ta on, seal on kolm eriala, klaver Tarja hiir kõige kehvemas seisus vas on, on vaskpuhkpillid, aga jällegi väga palju teavitustööd saab teha kool ise, aga muidugi tegelikult ka tegelikult ka Elleri otsa kool, keskkool, eks ole, ja kas või selline vahva algatus, nagu see klassikaraadio tuleb külla ja vaata et kõik need on sellised asjad, mis, mis annavad nagu võimalusest. Kusjuures oligi see aasta üks väike laps, seitsmeaastane tuleb sisse, mina tahan, hobued õppinud. Aga tore, kus sa tead, et sa oled nii etet, selliseid asju juhtub ja need jäävad juhtumata, kui me seda koostööd väga-väga risti-põiki läbi ei tee, äär oleneb praegu väga optimistlikud, et see vast peaks paremaks minema. Teate ka üldarvu, et palju praegu muusikakoolides Kas see on kusagil 15000 ringis, siis kusagile sinna kanti? Siit minu meelest mõtteainest ka ikkagi ka riigijuhtidele, et väga suur hulk eesti lapsi tahab õppida muusikat ja võib-olla peaks neid kuidagi riiklikult. No kui me vaatame, nüüd paneme ennast, mis volveeri, vaatame, Eesti riigi edulugu, keda me näeme, me näeme seal, eks ole, meie vastu mass, maailma üks tuntumaid helilooja on juhuslikult meie seast, meil on terve suguvõsa suurepäraseid dirigente meie edulugu väljaspool piiri paistab väga palju nagu okei, noh, Skype, aga nüüd tegelikult me teame isegi vaipa Eesti oma ja et noh, eks kindlasti sportlased on ka ju need, keda teatakse, spordiasjani väga-väga populaarne, aga mulle tundub, et nagu teenimatult, on muusika nagu lükatud nagu kõrvale väga paljudes rahastamissüsteemidest ja üldse noh, inimeste teadvusest, et me oleme palju olulisemad tegelikult Eesti riigile, kui see kellelegi tundub siin mida me saame ära teha. Kasvatame igal pool populaarsest klassikaraadio suurendab oma kuulajat, auditooriumi 20 protsenti suurendab oma õpilaste arvu. Teeme palju kihtimaid, kontserte igal pool, et täpselt seda tööd tulebki teha, tegelikult jutlustada seda oma ideed, põhimõttelist misjonitööd teha. No täna oli koos muusikakoolide juhid üle Eesti, millest nad mõtlevad, mis on nende tähtsamad, olulisemad mõtted, ideed praegu, mis on neile tähtis? Noh, ega oska nüüd kõige eest öelda, aga noh, päris kindlasti on uskuge, direktoril probleem, nii kaader kui ka palganumber see on, on keerulisemaid asju. Ma ütleks ise oma nagu mõte, kui fokusseerinud nendele teemadele, siis tegelikult ei arene mitte kuskile. Me võimelisest väiksest palgast ja sellest kaadripuudus, sest ma ei tea, siin heietada oma elud rahulikult ära ja see ei tee mitte midagi, aga kõik need paar ja, ja moment tegelikult just vot selles protsessis, mida me natuke üritasime kirjeldada, suurenevad, eks ole, ja siis need, kõik need muud asjad tulevad, isegi raha pole kunagi kadunud, ära veel maa peal siiani minu meelest ei ole ka inimesed ära kadunud. Rõõm on ka sellest tihti kooli pole pidanud sulgema viimasena? Jah, jah, muusika vallas ei tea, et oleks seda juhtunud, aga üks väga tore algatus tuli tänasel koosolekul ka veel välja, et kui me mõtlesime omakeskis valida või tegime ettepaneku valida aasta aasta kool, et see oli kuidagi niimoodi motiveerida, siis siis tuli üks koolidirektor hõikas välja, et võiks olla aasta omavalitsus või musikaalsema omavalitsus, et tunnustada tegelikult seda teed, et mõned omavalitsused teevad ikkagi väga head tööd muusikakoolide suunas, et väga tore algatus, ma kindlasti katsumused ellu viia. Selle toreda mõttega võiksimegi tänase jutuajamise lõpetada, aitäh tulemast stuudiosse, Neeme Bunder ja Timo Steiner ja palju jõudu teile. Helikaja jätkub nelevastenduseldi muusikauudistega maailmast muusikauudised maailmast, muusikauudised. Seitsmeteistkümnendal oktoobril suri koorijuht ja pedagoog, professor Ants Sööt. Kaheksandal augustil 1935. aastal sündinud sööd juhatas erinevaid koore üle poole sajandi ja õpetas aastakümneid noori koorijuhte temaga. Seal said õpetust näiteks Lydia Rahula, Aarne Saluveer, Aivar Mäe, Ülo Krigul, jää, Leitmaa Ants, et oli Tallinna üliõpilassegakoori segakoori olemine, Tallinna õpetajate naiskoori ja vabariikliku koorijuhtide naiskoori asutaja. Alates 1980.-st aastast ost oli ta üldlaulupidudel üldjuht ja dirigent. Ants Sööt pälvis elu jooksul mitmeid koorijuhtide preemiaid ja tema repertuaaris oli väga oluline koht eesti muusikal. 21.-st 23. oktoobrini toimub Varssavis Nobeli rahupreemia laureaatide tippkohtumine, kus asutatakse ametlikult ka üks uus organisatsioon Emma Forbiis ehk Euro-Vahemere Muusikaakadeemia mida toetab ka Unesco, mis on võtnud enda sihiks luua erinevaid institutsioone, mis edendaksid nii Vahemere kui Lähis-Ida regioonide ühist muusikahuvi ja rahupüüdlusi. Uue organisatsiooni aupresidendiks nimetada. D aga itaalia dirigent Riccardo Muti ja sellele projektile on oma toetust avaldanud mitmed tuntud muusikud teiste seas näiteks tšellist Kotjega persoon, pianistid Katia ja Mariel, Labek ja viiuldajad. Smin Letu oma universaalsuse. See on muusika, rahvusvaheline ja mittepoliitiline ja seega ideaalne vahend inimkonna ühendamiseks Emmaforbiis. Asutajaks on Paolo Petrotselli, kes töötas Rami Unesco Itaalia komisjonis. Petrotsel arvates võib muusika olla positiivseks jõuks, mis toob kaasa muutusi terves maailmas. Muusikaharidus ja kultuur on tema sõnul mõistmise teadlikkuse ja koostöö tööriistadeks, mille abil saab luua turvalisema tuleviku kõigile inimestele. Petrov sõnul soovitakse positiivset mõju avaldada eelkõige Vahemere ja Lähis-Ida regiooni noortele. Koos nimekate muusikutega soovitakse anda oma osa piirkonnas rahu taastamiseks ja erinevate kultuuriruumidevahelise dialoogi alustamiseks. Vaid uudiseid tuleb aga põhjanaabritelt Soomest. Soomlastel on rohkem sümfooniaorkestreid elaniku kohta kui ühelgi teisel rahvusel. Nüüd aga tundub, et poliitilised jõud tahavad seda olukorda muuta. Kuus Soomes tegutsevat muusikakollektiivi on olukorras, kus nende tegevus võib peagi lõppeda. Poliitilise surve all on Kuopio, Lohja, Kemi ja lappen, randa orkestrid ja lappima Kammerorkester ning Helsingi barokkorkester. Surveavalduse eestvedajateks on põlissoomlaste partei liikmed, kes on viimaste valimiste järel saanud paljude omavalitsuste volikogude liikmeteks ja nende esindajaid on ka Soome parlamendis. Praeguseks pole veel tehtud ühtegi konkreetset otsust, kuid ajakirjanduses on esitatud mitmeid seisukohti just nimetatud orkestrikollektiivide töö piiramise või lõpetamise osas. Ja nüüd lühiuudiseid 80 aasta vanuselt suri tuntud helilooja Aki Ram Yoshi. Yoshi loomingus sulandusid nii jaapani kui läänemaailma helikeel ja komponeerimis tehnika. Tema loomingus on teoseid kammermuusikast kuni sümfooniateni, lisaks ka kooriteoseid. Aki Ramioshi oli mitmekordne otaka kompositsiooniauhinna laureaat. Aastal 2000 pälvis ta oma lavamuusikateosega kauge Puriga. Suntari muusikaauhinnad. Kanadas sündinud Ameerika viiuldaja Leila Joseph soovitš teatas, et ta paneb oma viiuli oksjonile. See on 1750. aastal Michelle Andžello Bergonzi poolt valmistatud instrument olnud ja Šefčoviči valduses juba üle 10 aasta. 2001.-st aastast alates on ta kasutanud seda viiulit kõikidel avalikel esinemistel. Nimetatud pillil on lisaks viiulirepertuaari tuntumatele teostele Joseph fovitši esituses kõlanud ka mitmed maailma esiettekanded. Kremona viiulimeister Bergansi viiul läheb oksjonile sadabi oksjonimajas 29. oktoobril. Barcelonas on oksjonile pandud Richard Wagneri kiri aastast 1881, milles Wagner arutleb loengreni tegelaskuju üle. Oksjon toimub 24. oktoobril ja kirja alghind on 1200 eurot. Kiri on kirjutatud prantsuse keeles adresseeritud ajalehe El Perioodika illustraator Espaniol toimetajale. Tõenäoliselt oli kiri ajendatud ooperi lahenryn esietendusest Madridis, mis sattus kokku dramaturgi ja poeedi Pedro kalderoni 200. surma-aastapäevaga. Saksamaalt ilmus lauljate konkurss Nayes Timmen televisiooni vahendusel. Paljude vaatajateni jõudnud konkursi finaalis 12. oktoobril võidutses meeste arvestuses Yong on linn Lõuna-Koreast. Teise koha pälvis Moldavalane kolleeg tibulkab ja kolmanda koha sai Aleksander Gireier Ukrainast. Naiste konkurentsis oli olukord palju põnevam ja lõpuks otsustas žürii esikohta jagada kahe laulja vahel, kelleks olid austraallanna Ast Nikol Khr ja nadin sera Ameerika ühendriikidest. Kolmanda koha sai naislauljatest Nuias Timmen konkursil, venelanna Kristiina kitarri on. Viimasel ajal on hakanud levima uudis, et Ricardo sai valitakse järgmiseks La Scala teatri muusikaliseks juhiks. Praegu on selles ametis Taaniel paarelm vaim, kelle ametiaeg lõppeb 2000 seitsmeteistkümnenda aasta jaanuaris. Juba mõnda aega on arutatud, et Milano teatrimaja soovib muusikalise juhi ametikohal näha mõnd itaallast ja sai, kes on sündinud ja õppinud Milanos. Paistab olevat hea valik. 20 aastasena töötas sai toonase La Scala teatri muusikalise juhi Claudio Abado assistendina ja tema dirigendidebüüt suurel laval leidis kiust aset la skaalas. Ricardo sai suured kogemused ooperis last pärinevad aastatest 1986 kuni 93, mil ta töötas Polonia teatri muusikalise juhina. Seejärel pidi ta paralleelselt Kemand House orkestri juhtimisega kalaibsegi ooperi muusikalise juhi kohta täitma, kuid mõne aasta möödudes ta sellest rollist loobus. Praeguseks ametlik teadaanne Ricardo Shay arvatava ametisse astumise kohta la skaalas veel puudub. Seni jätkab, sai oma tööd Leipzigi demand has orkestri peadirigendina seadeka plaadifirmale salvestatud Brahmsi sümfooniat. Kogumik on ajakirja grammofon novembrikuu plaadiks kuulutatud ja ees ootab kontserdireis Ramsi sümfooniatega, Pariisi, Viini ja Londonisse. Lõpetuseks aga uudis ühest omalaadsest muusikamaratonist Pianist Stewart kuud ja esitas tänavu viiendal oktoobril mõnda abikeskuses 13 tundi kestnud kontserdil peast mängides Ludwig van Beethoveni kõik 32 klaverisonaati. Kontsert oli jaotatud osadeks ja publikule anti vahepeal võimalus süüa ja puhata. Varemalt Beethoveni sonaate terviklikult esitatud näiteks 2003. aastal Mil pianist Julian Tšeikops mängis neid Londoni kirikutes. Stjuuard kuudie on kanada pianist kellan magistrina Julie Ardi muusikakoolist. Ta on saanud haridust ka mainekas Göttise muusika Instituudis. Muide Leon Fletcher'i ja Genulik Rahmanni käe all. Kudier on esinenud koos paljude tuntud orkestrite ja dirigentidega, nende seas ka näiteks Paavo Järviga. Helga ja. Möödunud kolmapäeval tulid Estonia kontserdisaalis ettekandele Bachi ja Mozarti teosed. Esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, solistid Elina šimkus, Helen Lepale, Jaan Hanno mölderkivi Pavlo palaken, dirigeeris Risto Joost. Kõlasid Bachi orkestrisüit number neli, kaks mateti ja Mozarti suur missa. See mall kohal käis Ene Üleoja. No kõigepealt mu esmamulje on niisugune tänulik tunne, et on ette kantud väärt teosed heas ettekandes. Ma arvan, et publik lahkus kontserdilt rahulolevana. Kuid noh, mõningad mõtted ikka tekivad ja üks mõte, mis mul tekkis pärast kontserti ja mida ma veel tükk aega eneses nii-öelda nagu seedi siin oli see, et kaks suurkuju Bach ja Mozart, kes täna peale jäis Mozart, miks? Ma arvan, et kava oleks võinud olla ka mõnevõrra teistmoodi koostatud, et Vahhile oleks võinud jääda näiteks instrumentaalmuusika osa mõni Brandenburgi kontsert näiteks ja siis oleks tulnud värskena peale Mozarti vokaal. Et praegu oli niisugune tunne, et Bach oli nagu väike eelsoojendus selleks, et minna moodsateni need kuulsad motetid, Bachi marketid, neid oleks võinud siis olla veidi rohkem, sest nad on ju suhteliselt lühikesed. Esimeses osas minu kõige tugevam mulje siiski tuli just nimelt orkestri süüdist milles oli küll alguses tunda keskmises osas esimese osa nii-öelda keskel, kus oli see kiire osa teatavat niisugust tempolist tõmblemist mis isegi väljendus toredasti mängijate näos, nad nii mõnusalt muhelesid ja minul tekkis küsimus, et mille peale nad muhelevad, et kas selle peale, et ma ei jõudnud viimast 16 kümnendikku ära mängida või otse vastupidi, aitäh, sain hakkama. Tähendab, seal olid teatavad niisugust võistlusmomenti, et kes jaksab kiiremini. Aga see kõik taandus ja mida osa edasi, seda rahulikumaks ja koloriidsemaks ja ilmekamaks muutus koguteos ja ka dirigent nagu rahunes. Ta jättis hea mulje. Aga mõttettide kohta ma pean ütlema niimoodi, et nad olid ette kantud korrektselt. Aga nad olid veidi nagu Skitseeritult või skemaatiliselt, seekord veel. Võib-olla vajaksid nad rohkem kas sisse laulmist või ka sisulist mõtestamist. Nii et nad, nagu ma just julgen öelda, et nad olid ettevalmistus Mozartiks. Aga mis puudutab nüüd Mozarti missa c-moll suurt missat, siis sellest ma ütlen küll suure tänu kõikidele tegijatele eesotsas dirigendiga. Mulle tundus, et dirigent Ta valdas Mozartit või tunnetas või tundis ennast Mozartit juhatades märgatavalt paremini. Tema sest muutus väga täpseks vabaks, motiveerituks põhjendatuks ja kõik see, mis dirigendiks käest nii-öelda tuli see realiseerus, ma julgen öelda väga hästi koori kui ka orkestri poolt. Nüüd ma tahaksin öelda niimoodi, et mingisugune kummaline, esimene mulje, noh, kui lahkub nagu kontserti, et, et mis siis nagu kõige enam meelde jääb oli väga hästi nagu edasi antud. Noh, ma julgen öelda, sisulised aktsendid, Mozarti hästi valitud tempod õnnestunud ja rikast, dünaamiline, niisugune ballett, diapasoon, mida kasutati ja selles diapasoonis dünaamilises tulid kõige mõjuvamalt ja kõige noh, nii hinge minevamalt esile just nimelt piano nüansid, kus koor näitas suuremat pärast ilusat vokaali orkester samamoodi ja kus nende balanss oli ideaalne, ma julgen öelda, need säravad Forted jubilatsioonid olid kantud niisugusest toredast võimsast energiast mis aga aeg-ajalt akustiliselt, et nagu natukene muutus kirjuks ja võib-olla ka balanss, tasakaal instrumentide ja koori vahel kalduvus instrumentide kasuks. Nii et siin tekkisid veel niisugused mõned väikesed nahkkillud, mis mõjusid natuke vahel ehmatavalt, olid mõningad liiga aktiivsed, ma isegi nimetaksin agressiivsed tooniandmised näiteks tenorirühma poolt fortes, et ansambel nagu lagunes natukene. See kõik üldsegi, mida ma nüüd praegu natuke kriitiliselt siin väljendan, ei vähendanud kogu muljet teosest ettekandest, mis moodustas suurepärase loogilise terviku ja kas sisulise terviku ja ka emotsionaalse terviku, nii et esitus oli kõnet. Kas ma ütleksin, ma nautisin aeg-ajalt väga kauneid detaile, mis tulid välja nii orkestreid kui ka koorilt. Ja Ma ma toon välja näiteks ühe niisuguse imekauni tooni tekitamise ja stressi läbiviimise nii koorikuga orkestri poolt, aga just vokaali poolt oli osa kri tollis Kaota mundes. See oli niisuguse erakordse ilusat tihedusega läbi viidud ja ma jälgisin Sist dirigendikätt, mis oli tõepoolest niivõrd kõnekas, millele reageeriti täiesti adekvaatselt ja väga suure niisuguse sisemise loogilise muusika tunnetusega, nii et siin oli suurem päevaseid momente ja, ja üldiselt pean ma seda ettekannet siiski väga õnnestunuks. Nüüd ma ei ole puudutanud soliste, veel raske öelda, et naised olid tugevamad vokaalselt interpriltatsiooniliselt kui mehed. Mozart oli neile ka muidugi palju rohkem laulda andnud. Eriti vähe olid droomi passile, kes alles viimases osas nii-öelda sai oma repliigi laulda ja võib olla sellest, et pass oli tõepoolest istunud terve pikamissa ja vaikinud ja aga ta peab andma peale kvaliteetse tooni. Siis tuleb öelda, et see ei õnnestunud päriselt. Mis puudutab nüüd naissoliste, siis kui nad individuaalselt oma no nii-öelda soololõike laulsid, siis nad olid väga kaunid lätlanna šimkus on väga särava häälega, aga minul vahetevahel tekkis vajadus seda tämbrit natukene rikastada ka muude värvidega, ta laulab väga ühesuguse värviga läbi, kõik omafraasid. Muidugi ta on hääl intonatsiooniga, tal on päris hea vokaaltehnika, tähendab kõik need Fiorituurid, mida ta sinna sisse laulis, need olid tip-top korras. Sama ma võiksin öelda metsosoprani kohta, kes samamoodi valdab hästi vokaali siis Helen Lepalaan. Tore oli nendega tuttavaks saada, nüüd vähem rahuldasid duetid ja ka teised ansamblid. Vaat siin tekib alati see probleem, et head solistid ei anna alati head ansamblit. Ja seekord see kahjuks nii oli ka, sellepärast et siin ei olnud tegemist mitte intonatsiooniprobleemidega niivõrd, need olid minimaalsed, küll olid natukene aga just see, et ei teki vokaalset ühistunnetust. Loomulikult ma tahaksin muidugi väga rõhutada orkestri rolli kvaliteeti. Ja seekord ma tahaksin eriti esile tõsta Christian Kungla fagoti. Noh, kuidas ma ütlen partiid, tähendab, see võlus oma meisterlikkus, ega see pani nii kuulama ja tõmbas endale kohe positiivseid niukseid tähelepanu. Ja üldse, noh, kogu ma ütleksin nii puupillirühm vased hiljem, eks ole, jätsid pärase mulje, nagu me oleme harjunud, et viiulirühm mängib meil väga hästi ja me pöörame nagu tähelepanu puhkpillidel. Aga tõepoolest, nad hakkasid kõrva heas mõttes. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et meil oli tegemist niuksed toreda meeldiva kontserdiga. Mina soovin noorele dirigendile edasist kulgemist ja arengut. Nii et tuult tiibadesse jäite. Ene Üleoja kõneles kontserdist, mis toimus 16. oktoobril Estonia kontserdisaalis, kus kõlasid Bachi ja Mozarti teosed. Helgaja. Möödunud pühapäeval tähistas kellade ansambel Arsis oma kahekümnendat sünnipäeva Estonia kontserdisaalis kontserdiga kus tegigi ühesõnaga Eesti rahvusmeeskoor ja lauljatar Kadri põrand ning Peeter Vähi, kelle teos supliim Saylands tuli ka dirigent Mikk Üleoja juhatusel ettekandele kontserdil käis Igor Karsnek, kes on nüüd stuudios. Millise kuulamiselamuse pakub ansambel, kus mängivad ainult kellad? Mõnes mõttes oli isegi hea, et enne, kui sai kuulata Peeter Vähi teost suplim 100. ehk külm vaikus oli kolm Tõnu kõrvitsa tehtud rahvalaulu töötlus kellade ansamblile. Võib-olla kodumaine publik nüüd viimasel ajal kuuleb nagu vahel, nagu Aivar Mäe selgitas, publikule on nendel päris palju ringisõitmist piiri taga. Ja muidugi kellade ansambli kõla, see on miski selline, mis paraku toob nagu üks sellise jõulumeeleolu. Ma saan aru, et tegelikult metsakellade ansambel sellise ühtsusega nagu kõlaks nagu sellel kontserdil, kui esitati rahvalaule, see muidugi eeldab ülimat koordinatsiooni, sest see on omamoodi nagu punkt muusikamängija võtab üks, kaks helinat ja siis järgmised võtavad nagu ületatakse, muidugi visuaalselt on nauditav jälgida. Veelgi hämmastavam on kõik see kokkukõla ja siinkohal muidugi peab nimetama Aivar mäed, kes oma sellise vastutusrikka rahvusooperijuhi. Ja see on muidugi väga töömahukas ametikoht, mis tal on juhtida sellist teatrit, et ta jõuab tegeleda Arsise kellade ansambliga ja mitte lihtsalt tegeleda, vaid hoida seda ansamblitega heas vormis. Sõita sellega ka rohketel kontsertidel, välismaale. Kontserdi teises pooles kõlas Peeter Vähi Subriin saelanud ülim vaikus. Kas sa tunnetasid, et vaikus võib olla täiuslik? Kui päris aus olla, siis mina olen seda Peeter Vähi teost kuulnud siis, kui aastal 97 esiettekanded oli. Ja nüüd 16 aastat hiljem mõjuks teos värskelt nagu toona, kolmas osa kannab pealkirja ülim vaikus. See on muidugi omamoodi selline ekstravagantne eksperiment kus osa alguses seal kooskõla ja osad lõpus on kooskõla, aga vahepeal on viis minutit vaikust ja siin taga on selline budistlik maailmavaade. Et asjad on tühjad. Tähendab, nendel ei ole nagu olemust. Sanskriti keeles tähendab see Šunja tühjus. Samas see ei tähenda mitte absoluutset tühjust mitte vaakumit kosmilises mõttes, vaid et asjad ja nähtused on olemas. Võib-olla kõige paremini võiks seda selgitada sellise võrd pildiga, et kuu peegeldus öises stiilis tähendab peale seda kuu peegeldust, aga me ei saa seda puudutada. Kui me lähme tiiki, siis kuu peegeldus läheb eest ära olemas, aga samas on ta olemuseta ja teine näide, näiteks vikerkaar ei saa vikerkaart kinni püüda. Näeme seda, aga tal ei ole käegakatsutavad olemust. Ja nüüd see ülim vaikus, see peaks sümboliseerima seda ülimat tühjus, olemuseta seisundit. Minu jaoks on siin üks väike selline huvitav vastuolu, mida ma tajusin kontserdisaalis. Et viis mürsud vaikuses ei peaks olema viis mõjutud täiusliku rahu. Aga ma tajusin, nagu enda seisukohast aimasin, et publikus on ilmselt samad emotsioonid, et tähendab, see vaikus tegi natuke nagu närviliseks ja minul oli too moment, ma pidin nagu köha alla suruma. Ja kui see Viismeli vaikus läbi sai, siis arvestades, milline köhimine hakka saalis peale siis ma kujutan ette, et vot sellist ülimat vaikust, hõlmad, rahu ei oska me võib-olla siiski nagu kogeda, see teeb meid nagu närviliseks, et täiuslikku vaikust pole olemas. Muidugi kunagi viiekümnendad astele Jon Keitš temaga kompositsioon neli minutit, mis oli 33 sekundit. Et selle eesmärgiks oligi panna inimesi, kuulamata käega omaenese sisemisi hääli ja hingamist ja kõike seda Kuivõrd see, nagu on sinu meelest ennast õigustanud või kas inimestele on see mõte üldse jõudnud, et nad tõepoolest püüaksid Sist kuulata oma sisemist häält ja ei mõtle millelegi muule ega muutu rahutuks ja närviliseks ja siis, kui see vaikus läbi saab, siis on see justkui suur kergendus. Ma olen seisukohale, et need inimesed, kes on kas juba valgustunud või teel virgumise poole kellel on kiirgumise meel nagu budismis öeldakse, et see vaikus ilmselt kõnetab neid igapäevaseid kontserdikuulajaid võib-olla kõnetab seal natukene vähem lihtsalt siin on ja nagu mingit sellist vaimset ettevalmistust ja kui seda ei ole, siis noh, siis ongi nii, nagu antud juhul oli, et inimesed võitavad, kes oma köhaga, kes ei tea, kas tohib krõbistada või ei tohi. Et aga noh, sellisel juhul noh, nii või teisiti on ta huvitav eksperiment ja mingis mõttes Me oleme päris kaua selle vaikuse momendil peatanud, kas see siis ikkagi kujuneski omamoodi kontserdi kulminatsiooniks või sa siiski nautisid seda muusikat rohkem? Minu jaoks oli kontserdi kulminatsiooniks viimane osa, see puhta maa palve ja siin mõjus tegelikult huvitaval kombel. Kadri Ma arvan, et tema selline liigne meloodiajupp, mida ta esitas minule silustusse kummalisel kombel hoopis eesti rahvaviisiga. Ma pean tunnistama, et ma ei tunne võib-olla piisavalt hästi budistlikku traditsioonilist muusikat, ütleme sele Tiibeti koolkonna või siis Põhja-India trikungi koolkonna kaudu või on siin mingisuguseid selliseid kokkulangevusi. Aga tegelikult, mis viimase osa juures minu jaoks oli, nagu kõige huvitavam oli see, et kuidas see leiti, selline kõlaline sugune tasakaal. No muidugi juba Peeter Vähi partituuris ka olemas, et madalate meeshäälte selline rediteerimine siis samal ajal käsikellade ansambel kõige kõrgemas registris. Ja siis Kadri Voorand, kes on suurepärane laulja ja sellises ampluaas esineda. Tema kõrge hääl mõjus kellade kõrval nagu keskmine register, tähendab see registreid ei täituvuse ja selline rikkalik kõlaspekter söl muidugi täiesti hämmastav. Muuseas, Peeter Vähi on sind kasutanud ühte väga huvitavat kompositsioonist, võtad et pidevalt meeskoorile retsi teerimise tonaalne sugune keskpunkt, see samm-sammult nagu tõuseb kõrgemale ja see toob tegelikult koha endaga kaasa teatud sellise pinge, sellise kumulatsioon ja, ja no põhimõtteliselt kui siis tuli selline täis ootamatu motoorne kulminatsioon loo lõpus, siis mina tajusin selles osas kompositsioonis tervikut nagu kõige hoomatavamalt ja, ja noh, see viimane osa oli nagu täiesti eraldiseisev teos. Esimese ja teise osa puhul on natukene raske, vähemalt minul oli natukene raske seda vormi loogikat jälgida ja noh, siin oli sellist justkui improvisatsioonilist muidugi selles kavalehes ei olnud, mida ma otsisin ja paraku ei leidnud on teatud asjade budistliku sellise leksika selgitused, et kõik ei pruugi teada, mis on mandala, mida annetatakse, et tõsine Aivar Mäega lühikene kommentaar, aga siin on mõningad asjad, mis võib olla vajaksid lahtirääkimist, et noh, mõnda aega on, on ju selline kõiksuse harmoonia, afiline esitus ja et noh, et, et ma seda partituuri näinud, aga sellist graafilist joonist oli tunda näiteks ütleme, need häälte ja siis Kadri Vooranna esituses. Nüüd vats Razatva mantra, see tekst oleks võinud ju ja tuua nii nagu puhta maa palve tõlge on ära toodud, aga võib-olla siis ei olnud nagu ruumi. Et see masina Satra vajab kannad lahtirääkimist. Et vasara tähendab sanskriti keeles välku, aga seda on võimalik tõlgendada kui ka teemanti ja võib ka kokku panna nagu teemantvälke ja matsi Rayanon. Tiibeti budismis. Tantristlik sa nagu otsetee nagu teemat välk läbistaks olemise, mis on siis nagu sansaara Vatra sattva peaks minu andmetel olema vahetu mõistuse kehastus, nagu Bodhisattva jäi, noh, inimene, kes on läinud nagu virgumis meelejälgedes ja on kohe jõudmas nirvaanasse ja tegelikult ka puhtama palvetada. Peaks natuke nagu lahti, selgitamata selles mõttes, et see puhas maa ehk Budade maa, see ei ole otseselt paradiis, tähendab paradiis on ikkagi, ütleme, kristluses ja islamis. Levinud selline kategooria puhas maas on selline metafoor puhtale teadvusele ja puhtale seisund ei ole päris nirvaana k. Ja tulles veel kord selle muusika juurde tagasi, mina jätaks võib-olla selle küsimuse lahtiseks, et kui nüüd küsida, millega olid olis rituaal, muusika, olisestilisatsioon oli see orientiir reaalsus läbi õhtumaalasi. Pilgu Ma pakun, et nii ühte kui teist kui kolmandat. Peeter Vähi teos, mis minule ei võimalda mitte mingisugust sildikleepimist või ühest ja ühemõttelist vaatluste selline paljusus, selline kujundite rikkalikus seal muidugi Peeter Vähi selle teose vaieldamatuks plussiks. Igor Karsnek kontserdist täiuslik vaikus, mis toimus 13. oktoobril. Head heligaja saate kuulajad juhiksin teie tähelepanu veel kahele väga heale kontserdile järgmise nädala esimeses pooles, millest klassikaraadio teeb ka otseülekande. Teisipäeval päeval kell 19 on kontsert sarjast eliitkontserdid Estonia kontserdisaalis kus esinevad Mati lukk, Mihkel Peäske, Arvo Leibur, Harry Traksmann, Lauri Väinmaa, Theodor Sink. Sandlaklimaite ja kavas on Johann Mattias Bergeri, Anthony Porsaki ning Ralph poon. Williamsi teosed. Kolmandana kohal on aga oodata on Läti ja Eesti muusikute koostööd. Metodisti kirikus esinevad Läti raadiokoor ja Tallinna kammerorkester Kaspars Putinsi juhatuselt. Ja ettekandele tulevad kaks Toivo Tulevi teost magnifikaat ja ai serva jõu. Siis said ju sülgaja. Tänasele heligaja saatele tegid kaastööd Ene Üleoja. Nelevastenhende Igor Karsnek helioperaator oli Helle Paas. Toimetas Karingoka.