Ahjualune on Tervist, minul, Urmas Vadi. Ja praegu on mul plaan ilmuda välja Ardo Ran Varrese köögis ja loodetavasti saan midagi ka hamba alla. Elame-näeme. Tere, Ardo Ran Varres tere, Urmas. Tungisin sul tõsi ja sinu koju Tartusse ja see mõte oli see, et ma saaksin nagu sellist kohvimasina häält kuulata ja, ja ma ei tea, võib-olla koer kuskil nurgas kratsib ja ühesõnaga, sellist mittesteriilsed häält nagu kodudes ikka on. Aga need noh, selle asja tulemus on see, et tegelikult sa kutsusidki mind stuudiosse enda stuudiosse, isegi tooli, mis natukene nokkisesse vahetasid välja, nii et sa muutsidki sele meiega kõlab hästi stabiilseks. No ilmselt kas on nagu alateadlik tegevus, et et ma annan helide suhtes äärmiselt tundlik ja panen seda tähele ja miski häirib, siis üritan seda elimineerida ja tuli meelde see lugu, kuidas ma kunagi Rakvere teatris töötades seal oli värskelt ehitatud, paisanud kuidas ma ei saanud öösiti magada, kuna seal kostus seinases Rinnega mingid rotid, rotid? Ei asi rottidest kaugel, rott oleks olnud väga lärmakas minu jaoks, aga need olid kooreüraskil. Kolleegid pidasid mind natuke nikastanud, mõtlesin, et tulge, kuulge, kas te siis ei kuule? Ei. Aga lõpuks ikkagi avastati ja tehti tõrjet. See on, sul võib tegelikult päris raske olla elada selles mõttes, kui sa oled nagunii tundlik helide suhtes, no mina, kes ma ikkagi olen raadiorežissööriks õppinud ja ja teen loodussaateid maaga koha, alati, kui ma kuhugi ruumi lähen, siis ma nagu hindan seda ruumi nagu täiesti alateadlikult, et et kas sinu müra võidetud muusika siin mängib ja ausalt öeldes see hakkab nagu isegi Ja näiteks on äikest, ma ei talu üldse. Et ma pean kõrvaklappidega magama, kui on äikese. Aga ma olen üldse müra suhtes tundlik, et võib-olla see on ka üks põhjus, miks mulle meeldib praegu Tartus rohkem elada või varem elasin Tallinnas. Et ma naudin seda vaikust ja rahu, vähemalt, mis siin linnaosas on. Raadi-Kruusamäel, linn ise on rahulikum ja ei ole neid ummikuid nii palju. Ja müraga laiemas mõttes, et et ma näiteks noh, taolise niisuguse ette, et ma olen liiga tundlik emotsioonide suhtes, et see on ka nagu müra. Et näiteks Facebook tahaks müra. Ja siis üks hetk ma sain väga lihtsa nagu lahenduse sellele, et ma lihtsalt panin selle oma konto kinni ja mul on palju lihtsam elada, mitte Facebook oleks halb asi või ma soovitaks seda teistele. Ei ole, sest see oli mul nagu mingi intuitiivne selline enesekaitse seda müra endast eemale lükata. Mul oli kunagi ülikooli ajal üks kursaõde, kes oli absoluutse kuulmisega. Ja siis seal oli mingisugune koor, kus inimesed, meil kursus ja inimesed laulsid. Ja siis ühel hetkel nagu nägin, kuidas tema nägu ta arvas, et keegi ei näe teda. Aga see oli selline nagu tõeline kannataja piinarikas praegu, sest et ma kujutan ette, kui valus võis tal olla kuulata, ta ütleski, et tal on füüsiliselt valus sõltuda. Väga huvitav fenomen, see absoluutne kuulmine. Seda on uuritud ja arvatakse, et see tekib lapsepõlves. Ja see on siis seotud sellega, et et igal muusikalil helil on oma kindel sagedus ja absoluutse kuulmisega inimene tajub seda nii-öelda seda klassikalist või kokku leppelist maad 440 hertsi. Minu teada. Aga küsimus ongi selles, et kui see absoluutse kuulmisega inimene mängib vanamuusikat, kus tehakse klassikaline la näiteks neli, viis hertsi madalamaks, siis see pidigi olema absoluutse kuulmisega inimese jaoks väga keeruline valus ja raske. Nii et selles mõttes ta mingis mõttes tohutu eelis, et inimene võib nii-öelda pimesi öelda, mis noot kõlab. Aga ta võib olla ka nende jaoks väga segav ja valus faktor, et ta noh, ütleme muusika võib olla väga relatiivne, et kui sa selle põhitooni lähevad madalamaks või kõrgemaks, siis vastavalt teised toonid muudavad oma asukohta selles skaalas. Aga absoluutse kuulmise ka inimese jaoks jääb see skaala ju samaks sisemine skaala ja siis tekib väga suur nagu vastuolu. Aga sul endal on see müratalumatus kahes mõttes tekkinud hiljaaegu veel seal seal kogu aeg olnud sees. Et ma ei oska sulle niimoodi vastatena. Ka näiteks kui ma elasin Berliinis, siis ma ei põdenud seda. Berliin on ju väga suur linn. Et ma ei oska seda tõesti öelda, et pigem ma tajun ka, ütleme võib-olla mingid, kui on väga stressirohke müra ja kui see müra on täis võib-olla liiga tugevaid emotsioone mida ta seal Facebook minu jaoks oli, et kui kellelgi oli väga rõõmustav uudis, siis ma elasin seda päris tugevalt läbi nagu kellegile oli väga kriitiline sõnum või midagi halvasti juhtunud selle lausega seda väga tugevalt läbi. Et noh, võib-olla see on ka selle näitlejaks olemisega seotud, et et näitlejanatuur üldiselt on aga tundlik. Tepandi kunagi rääkis väga huvitavalt, et ta väitis, et igas inimeses on need põhilised nagu noh, kuidas öelda, emotsioonid või need siuksed, iseloomujooned on olemas kõik kurjus ja viha. Ainult et see on igal inimesel nagu erineva nii-öelda skaalaga. Et kui sa piisavalt endas otsid, siis sa leiad need üles. Noh teoreetiliselt ei tohiks olla ühelgi näitlejal probleem mängida. Ma tea Jeesust või Hitlerit. Et põhimõtteliselt peaks inimene leidma üles oma sees need kõik, need oma Hitleri, oma Hitleri Jeesuse. Ehk teisisõnu, et, et, et aga hea näitleja ongi see, kes on niivõrd tundlik, et ta et ta suudab endaga ku instrumendiga mängida, et ta suudab endas need emotsioonid nagu esile tõsta või ütleme, need need karakteristikuid nagu muuta. Ehk teisisõnu näitleja ja peab nagu suutma kuidagi kuidagi olla piinlik, ma arvan. Noh, ma mõtlen selle peale, tatud, peavad suju olid peale lauake loputamist läksite Rakvere teatrisse, kus töötasid näitlejana aastaid ja siis peale seda loeksid draamateatrisse, kus sa vaid mõni aasta töötasid näitlejana ja siis hakkasid muusikalo juhiksel niukesidki rohkem muusikaga tegelema. Ja, ja siis vahepeal olid Berliinis tuled hoopiski tortus, mõtlen, et korter on ka selles suhtes üks nagu hästi keeruline koht või ma mõtlen ka nagu puhtalt ka mõttes, et ka seal on nagu need, need emotsioonid, noh, ma mõtlen, ma ei mõtle ainult mingit lavastustega lavastust tehes ja kõik see, mis selle ümber on, see võib muutuda nii-öelda müraks. Kas see, miks sa nagu mingil hetkel enam ei tahtnud näidelda, oli ka sellega seotud või, või miks sa ei tahtnud? No see on päris pikk ja keeruline lugu, et käisin just hiljuti Indrek Hirve luulekogu esitlusel ja Indrek seal võttis oma oma seni elatud aastat kokku ja ütles väga huvitavalt, et, et tema õppis kunagi kunstiakadeemias ja et ta oli 10 aastat kunstnik. Ta pidaski ennast kunstnikuks. Natuke luuletus, kuni ühtäkki ta sai luuletajana tuntuks, kuulsaks, tal tuli esikkogu ja ta sai väga head arvustused ja teda võeti nii-öelda luuletajate perre vastu. Aastakümneid hiljem ta nimetab ennast pigem luuletajaks, kuna noh, ta on olnud ka edukam pigem luuletanud kunstnikuna ja nii edasi, nii edasi. Siis me järsku tundsin paralleeli nagu enda eluga. Et sul on ka see identiteet muusika- ja teatri vahel niimoodi kõikunud, jah, täpselt, et muusikat noppisin 11 aastat muusikakeskkoolis, aga ütleme, kuskil teismeeast tekkis väga tugev teatrihuvi. Pärast keskkooli läksin lavakasse ja Rakvere teatrisse, et see ongi seal noh, see 10 aastat, kus ma pidasin ennast nagu puhtalt näitlejaks. Samal ajal tegelikult ma kogu aeg tegelesin muusikaga nagu Indreku kirjutas luuletusi sahtlisse. Ja siis ühtäkki need positsiooni nagu vahetusid. Ja ma avastasin, et et kõik, mis mind huvitab, on muusika kirjutamises ja muusika loomises. Ja siis näitlemisest, näitlemine, muusikali, hobi, nüüd on vastupidi. Et muusika on töö ja näitleme hobi. Ordolon ütleb ausalt, et kas see on nagu puhtalt sinu enda mingi selline nagu sisemine asi kindlasti, mida sa räägid, onju. Aga, aga on selle taga mingi institutsionaalne, no mingisugune rägastik, mingisugune konflikt? Ei, mingit otsest konflikti küll ei ole. Pigem kui konflikt, siis konflikt minus endas. Et üldse ma arvan, et viimased 10 aastat ma olen ikkagi teinud läbi väga suure muutuse viimase 10 aasta jooksul. Ehk teisisõnu, ma olin võib-olla 10 aastat tagasi, me olime üsna selline tõeline, selline materialistlik alkoholismile kalduv selline inimene, kes rabelise tõmbles aga ei leinud nagu oma mina abi. Aga sissetung oli väga suur, et, et ikkagi muuta selle kõik, seda ma ei süüdistaks ühtegi institutsiooni või, või ma ei läheks tonti väljaspool. Pigem ikkagi endas, et et arusaamine, kes ma siis olen või ütleme, see nagu endaga tuttavaks saamine. See toimuski siis Berliinis, kus me võtsime perega täielikult aja maha lasta tekkida, sest et see oli stressirohke aeg ja meil oli laps üsna haige. Ja oli järsku tunneme, peame kuidagi tõmbama käsipidurit. Aga kas väga järsku sellist muudatust oli vaja? Ei sandarmi moodi jätkata? Ärtu tuli kuidagi see idee, et läheks Berliini ja abikaasal õnnestus saada Potsdami ülikooli vahetusüliõpilase koht või noh, mingi stipendiaadid, koht ja siis me lihtsalt kolisime, üürisime korteri, noh nii nagu, nagu ma praegu Tartusse kolinud, et tollal oli see veel eriti lihtne oli see Easyjet lendas, ei maksnud eriti midagi ja üürid olid odavamad kui Tartus ja Berliinis ja Berliinis on toit odavam, näiteks. Judo. Ja siis lihtsalt läksime sinna. Ja algasid, noh, ütleme kokkuvõttes me olime seal aasta küll eri perioodidel, mitte järjest noh, inimesed tahavad, mida nad kuulda tahaks, nad tahaksid, et kellega sa seal läbisenemis tööd sa seal tegid. Aga kui ma vastan, et ma kõndisin oma poisiga mööda mänguväljakuid ja istusin pargipinkidele, lugesin Eckhart tollelt ja vaatasime ka sissepoole ja võtsin aja maha, ühesõnaga et ma arvan, et see on mu elu üks tähtsamaid sündmusi üldse. Sest et pärast seda kuidagi kõik muutus ja, ja elu on läinud ainult ilusamaks saanud värvilise maksa ainult nagu kuidagi. Ühesõnaga väga mitu mõõdet on nagu elule juurde tulnud. Ja siis intuitiivselt see, mida, mis vajab lahendamist, oli vaja teatud need müra tekitavad faktorid endast eemale lükata. Noh, ütleme siis väga lihtne oleks öelda niimoodi, et et noh, et kui sa heliloominguga tegelev, siis tegelikult sa tahaksid elada kuskil metsa sees, kuskil kuulata linnulaulu, mõelda oma mõtteid, kuulata oma sisehäält või sisekõrva või kuidas iganes seda öeldakse. Ja komponeerida. Me jätkame jutuajamist ordu Ran Varres, aga ja ma mõtlen, et kui minnagi kuhugi metsa elama, vaata et noh, kes siis ei ütle, et see lõpuks ikkagi lolliks hakkadki alkohoolikuks või midagi sellist, et see võib ka nagu seal nagu toimuda. Aga, aga noh, küsimus ongi selles, et, et ei tohiks nagu sisemist ja välimist omavahel sassi ajada. Et ega see välimine ega see, ma kolin lihtsalt metsa ei garanteeri mulle hingerahu. Et sul peab olema soov hingerahu järele, siis lähed ja võtsid selle koha. Nii nagu mul oli alkoholismiga, et tegelikult ma jõin väga palju. Et ega ei saa niimoodi päevapealt, ma lihtsalt jätan maha, et sul põlema maha jätta. Ja siis ühel päeval see juhtub. Aga kui seda soovi ei ole, siis, siis on võimatu. Mismoodi sa hakkasid hommikul jooma? Ei, ma ei olnud seda tüüpi joodik õnneks õnneks tõesti. Aga ma käin õhtuti, ma mõtlesin iga õhtu ikkagi kolmneli õlut ja hommikul mul oli nagu raske ärgata ja nädalavahetustel on rohkem ja siis kui oli mingi pidu, siis ma ei saanud pidama, siis ma panin nagu hommikuni välja, eksju, ja siis ma nüüd järgmine Nad võbisesid voodis, järgmine päev oli nahka seal ja ühesõnaga see oli asi, läks hästi koledaks. Ja ma olen tänulik sellele, et see koledaks läks, sest võib-olla see oli ka see nii-öelda see nii-öelda äratuskell mis, mis sind nagu, nagu tõukas sellele. No no kui sa tegutsed nagu, nagu robot. Et kui sa ei tea, leiame seda sisemist sihti või, või ütleme, et sa aimad, et kuskil on see noh, ma ei tea, see intuitsioon või hing või? Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse, eri eri kultuurides nimetatakse erinevalt. Et kui sa sellega kontakti ei saa, siis saad sa tegutsed, sa toimid, näitlejad on kõik hästi. Aga su hing tajub, et kõik on väga valesti siis hakand, alkoholigi ennast võimestama. Siis sa lihtsalt sai kaifi eksistentsi siis viin aitab nagu, nagu sa tahad kaifi saada. Aitab tuimestus. Aga siis, kui sa suudad ennast nii-öelda leida või endaga kohtuda, ütleme niimoodi, et et kui, kui sa piisavalt endaga tegeleda näiteks meditatsioon on selline asi, aitab, looduses käimine on niisugune, aitab palvetamine, mis iganes vaimset tehnikad, mida on ju aastatuhandeid tehtud, see ei ole mingi uudis. Et siis siis ei ole enam Hiina maja, lihtsalt viimised kõnnib su elust minema. Nii lihtne see ongi, kuigi ma saan aru, et et kui keegi oleks mulle sellist juttu, räägime, siis oleks mulle tundunud, et ja keeruline. Et ma ei tea, ühesõnaga minu jaoks praegu on kõige tähtsam ikkagi see nii-öelda eneseleidmine ja vaimne vaimne maailm. Et ma olen piisavalt elus kogenud sellist väga pragmaatilist maailma kaasugust, edu keskset maailma rahakeskset maailma väga selliste stressirohket maailma. Noh, üks asi väsitas, et mis oli nii-öelda trigeriksat, et Tartusse kolida oli seotud poisi kooliminekuga. Me käisime truult läbi kõik selle Tallinna kooliralli ja käisime koolides ja ja sõitsime ringi ja käisin eksamitel ja siis ühtäkki kuidagi jooksis juhe kokku, et värskelt ühesõnaga objektiivselt, et need on kuueaastased inimesed, kullakesed, miks me, miks me paneme nad konkurentsi tingimustesse, annab see, see on, see on niivõrd väär? Ei tohiks tõesti nõus, tõesti haige ja seda ei tohiks teha, see on absoluutselt lubamatu. Ja kui sa vaatad kas või Soome haridust, mis on maailma tipptase, siis ei ole vahet, kus linnas või külas õpid, igal pool on hea õppida, lapsed lähevad rõõmuga kooli. Ei ole mingisugust hullumist, et meil on viis tippkoolile ja sinna see asi, su elu on läbi ja kui sa sinna saad, siis olelusvõitlus alles algab, eks ju, see on, see on nii kuidagi hirmutav. Nii kuidagi nii valedel jalgadel. Et ma kuidagi noh, perega otsustasime lihtsalt panna poiss Tartu Waldorfkooli mis on väga hea kooli, oleme kohvikutega, minul on võtta endale sõna, on veel see, et mul on tõesti mõeldud selle ahjuolu, seal saate ka sellist nagu asja, et, et noh, et see oleks nagu rahulikult juttu rääkida sinuga praegu order on ja see ka, et et mulle tundub, et, et sa rääkisid ka sellest edukultusest, eks ole, et et kõik on orienteeritud kuskile tulemusele ja mulle tundub, et et räägitakse ka nagu nende inimestega ja tegelikult siis, kui just on äsja ilmunud plaat-raamat välja tulnud esietendus ja nii edasi. No ühesõnaga, et mulle tundub, et et kas see ei ole ka nagu nii-öelda nagu veider, et need kunstnikud, näitlejad on olemas siis, kui on esietendus või, või kui nad on nagu nähtaval, aga mõtet, et saada noh, kätte inimesi siis, kui nad on mingisuguses noh, võib-olla isegi mingis vaheetapis või et, et ma ei tea, mis etapis sina oled, aga ma tean, et sulle eile algasid uue lavastuse proovid, kus sa oled näitleja Tartu uues teatris. Et räägi sellest lavastusest, mis, mis materjal see on, mida sa seal teed ja, ja regi üldse, et mis, mis seis seal praegu nagu on nende tööde-tegemistega? Selle eelmise nagu remargi peale ma tahaks öelda seda, et jah, olen seda ka väga tugevalt, et et et fookusesse tõusevad jah, mingid inimesed siis, kui on nagu kas mingi esikas või mingi film tuleb välja või nii ja see on tegelikult väga lihtne, see on puhas, tundus strateegia. Nii et see turundusstrateegia on murdnud kultuuri maailma väga jõuliselt sisse. Seda ma nägin Draamateatris ja seda maha Vanemuises ja ma näen seda väga paljudes kohtades ja mitte midagi teha. Noh, see, see on tegelikult väga valus. Sellepärast et kui kultuuri ei juhi enam vaimne mõte ja ütleme, niisugune idee vaid juhib Exceli tabel või mingi draamateatrit söötatute juhi vaidlemata. No kuidas öelda, sõnastan, et ega sa võid olla no või nii-öelda jah, ma, ma ei taha nagu ütleme, see ei ole nagu päriselt nii, aga ma väidan, et see turunduse osakaal on seal väga palju nagu tõusnud. Ehk teisisõnu kui saalis on juba, ma ei tea, poole vähem inimesi kui eile, siis see on juba ja see, see on juba nagu signaal, et seda tükki hakata maha võtma. Võib-olla arvestamata sellega, et seal võib olla näiteks noorte jaoks väga tähtis tükk. Et las siis noored mängivad pooltühjadele saalidele, teeme siis selle nii-öelda ma ei tea, kingituse või boonuse või, või kanname ka kahjumit, natukene, ei, võtame ta maha, sest ta ei müü, eks ju, ta ta on meile kahjulik. Et sellist hoiakut ma kahjuks Jahne nägin nagu päris palju ja, ja see on üleüldine, see on, see on ka valitsuse tasandil samamoodi ja ütleme, et selline väga optimeeritud kapitalism. Ja seda nagu eriti veider ja kummaline, seda vaadelda selles mõttes, et meie sinuga oleme ju näinud ka nõukogude aega. Praegu eriti absurdne, et me mäletame väga hästi, mis oli enne iseseisvumist, kuidas iseseisvumise ajal kõik see asi on arenenud ja nüüd me oleme jõudnud mingis mõttes ikkagi, saab endale on läinud ikka väga teise äärmusesse. Nii et vahest ma olen mõelnud, et seda ühe elu jaoks ikka liiga palju. Et september võistluse palju rahulikum amplituudi, kui ta võiks, võiks olla suhteliselt keskel. Aga ju see on siis meie, meie elukogemus, meie karma, eks ju. Et on vähemalt teinud meie elu huvitavaks, nii et jällegi noh et ühtepidi, Ma justkui süüdistaks siin, aga tegelikult ma alati mõtlen ka seda positiivset poolt võime, alati on selles ka mingit õppetundi või kogemust, et ma ei, ma ei ole seda tüüpi, kes ainult nagu kirub ja ütleb, et kõik kõikjal valesti, ainult mina tean, kus on ta väga sümpaatne. Et seal ideed, ma arvan, et see on ellujäämiseks väga oluline, et just säilitada selline optimism ja positiivne joon, sellepärast et me tuleme selle lavastuse juurde, mida Tartu uues teatris Ivar Põllu lavastab, Mart aasa näidend ära, lennuväli, ära lennuväli ja ja ta siis põhimõtteliselt käibki väga aktuaalsel teemal nendest eestlastest, kes ära lähevad seal noh, seal nagu seotud selle väljarändeprobleemiga, päris hästi sobib seda meie jutuga kukku praegu. Aga jällegi, et et me oleme niivõrd algusjärgus selle analüüsimisega ja mõtestamisega, kuigi tekst on valmis. Aga trupina oleme veel väga algusjärgus, et me, meil oli eile esimene lugemine. Ja tekkis ka päris tõsine diskussioon, et me ikkagi ei saa aru, kui akuutne see teema on. Et võib-olla ta on ikkagi nagu ülepingutatud, võib-olla ta on lihtsalt kellegi hirm, mis on kuskil meedias ülespumbatud, võib-olla see on poliitikutele kasulik mingi manipulatsiooni fakt, eks ju, et näete, 10000 läks välja. Aga seda räägitud 6000 tulid asemele. Või et sealt 10-st 1000-st näiteks Ida-Virumaalt välja rännanud inimesed, kui traagiline on näiteks see, kui Eestis lähevad venelased tagasi Venemaal. Et, et igal seal on alati mitu külge ja alati nagu noh, asjad ei ole mustvalged. Ja noh, ma ei tea, et siis saab näha Ivar ütles ka, et ta ei tea veel, kas tükk tuleb padukomöödia või tuleb see väga tõsine lugu või on või on seal nagu noh, ma ei tea, erinevatest žanritest erinevaid elemente, et see kõik selgub töö käigus, et väga suure huviga ootan Ja noh, kui sa küsisid tööde-tegemiste kohta, et siis nii ongi, et muusikatöö on mul ikkagi leivatöö. Ja teatrite on hobi korras ja, ja mul on väga sümpaatne Ivar Põllu tegemised, nii et temaga olen nõus alati koostööd tegema. Et muidu väga püünele ei roni. Eks lood, lõpetanud, nüüd kuulanud näitleja, on ju, et kas see on ikkagi seotud mingi sellega et, et sa oled nagu, nagu sunnitud reonäitlejana mingisuguseid töid tegema, mitte et ma tahaks kuidagi riigiteatrit mustata, absoluutselt, ma arvan, et see on ikkagi oluline, et nad riigiteatrid on olemas, et muidu oleks ka nagu väga keeruline või et sellega tõukaks on nagu veel hullemasse kapitalismi kogu seda teatriasjandust, aga et noh, see on hästi keeruline teema, et me ei suuda seda siin praegu kuidagi ära mõtestada või selgeks teha, aga aga mulle tundub, et et kui sa oled nagunii-öelda rea näitleja, kus sa saad nagu noh, peadki seda tegema, mida siin sa tegema pead, et see võibki nii ära nagu väsitada. Just seesama jutt, millest me sinuga kokku saada alustasin, näete, et see müra, eks ju, et sa peadki läbi elama selle Jeesuse ja Hitleri, onju, aga kui see kui sa nagu tunned, et noh, et see Jeesus ei ole üldse sinu külamees või, või vastupidi, eks ju, et et noh, et see on nagu mingi selline asi, mis võib ka nagu tekitada mingit rutiini ja väsimust ja tülgastust või, või miks sa ütled, et see eriti ei roni püünele? No kui ma ennast analüüsinud, siis ma arvan, et ma olen äärmiselt kärsitu, tüpaaži ja repertuaariteatri nii-öelda häda minu jaoks on see, et sa pead kogu aeg kordama ja kordama, kordama et mängima etenduses. Ja noh, kui ma Rakvere teatris töötasin, siis oli veel eriti väsitav, oli ringreis teater ratastel. Ja aga see oli, see oli minu jaoks nagu väga kurnav ja mul oli väga kahju sellest ajast, mis ma bussis pidin istuma, et ma arvutasin kokku toona, et ma istusin aastas 40 ööpäeva bussis. Ja kui ma küsisin selle jaoks nagu raha, et maksta ühe kinnismulle, öeldi, et see on see vaba aeg. Aga see selleks vanad asjad, et jällegi jällegi ma ei taha ikkagi, ma ei näe seda süüdlast väljaspool tegelikult. Et ma lihtsalt tajun seda, et et mul oli aeg edasi minna ja ma mäletan, ma tahtsin minna, olime tagasi, kus panime pärit ja ma mäletan, mõtlesin, mõtlesin toona niimoodi, et aasta oli siis 2001 lähen kas või taksojuhiks, aga lähen Tallinna tagasi. Noh, selles mõttes, et kasvõi taksojuhiks. Et Inglismaal on täiesti loomulik, et taksojuht, näitlejaga näitleja on taksojuht, eks Eestis ei ole väga loomulik, et noh, ma ei tea. Palju sa oled sõitnud töötute näitlejate taksodes. Võib-olla nad on nii pikalt juba töötud olnud, et ma ei tunne enam neid ära. Võib-olla see on päris hea mõte, et, et Eesti Eestis on veel nagu noh, ütleme, näitlejaid näitlejad on meil suhteliselt vähe või On teatreid suhteliselt palju, et ühesõnaga see kriitiline potentsiaal ei ole, ei ole nii suur, et nüüd oleks tohutult baarmen ja taksojuht, filon, näitlejad kuigi tegelikult nii-öelda see noh, ütleme välja, see näitlejate toodang on ju meeletult suur, kui sa võtad nagu need eesti teatrid ja isegi need vabatrupid kokku ja vaatad, kes kõik on olemas ja kui palju neid näitlejaid juurde koolitatakse igal aastal siis selgelt kõik ei peagi saama näiteks, kes selle kooli lõpetavad, aga ikkagi tähendab seda on kuidagi liiga palju. Ma ei ole sellega nõus, ei ole. Ma arvan, et et siis, kui suurtemates linnades tekib juba kümned ja kümned vabatroppe, siis me räägime sellest, et on palju, sest ma mäletan, kui ma 90.-te alguses Helsingisse sattusin, ma olin shokis kümneaastasele, et seal on umbes 40 keldriteatrit. Ja siis ma sain aru, et jah, et selles linnas on vist tõesti palju näitlejaid. Aga aga mulle tundub, et, et selle juures ongi nagu see, et, et noh, meie nagu inimestel näitlejatel ongi seesamamoodi, mõtteviisid taksot, eks ma olen ka näitleja, et ma arvan, et seal ongi nii-öelda seda keldrit, grupil on ka see, et ükskõik, mis tasemel nad on, nad võivad olla täielikus tipus, et et nemad sõidavad ikkagi taksot ka. Nii ja naa. Jah, võib-olla tõesti, et ikkagi ma väidan, et meie olukord ei ole piisavalt valus, et valus on piisavalt valus on siis, kui ikkagi see kriitiline mass, kes ei, ei ole pääsenud löögile, hakkab nagu väljundit tegema nagu omasoodu, ühesõnaga, ta ei saa, teistmoodi, peab tegema oma teatri. Kui selliseid Stahli ja niisuguseid teatreid tuleb kümneid, hakkab üle Eesti tekkima, siis me räägime üleproduktsioonis ja see saab olla ainult hea. Ma saan aru, see on väga idealistlik jutt, iseenesest on see õige jutt. Ma, ma usun sellesse, et, et, et kui ühel hetkel riigiteatrite vajadused on rahuldatud ja, ja nad ei vaja nii suurt hulka inimesi, siis see potentsiaalse ajupotentsiaal, mis üle jääb, hakkab tootma nagu oma kunsti oma loomingut hakkab nagu pakkuma tõsist konkurentsi. Sest seal Helsingis oli kaad, jah, oli Kansolist janteri, oli kaubangendiaatori, aga näiteks tähelepanuväärsed tükid juhtusid just nendes keldriteatrites, ka. Nad olid väga tõsiseltvõetavad kunstilised alternatiivid, eks ju. Aga ennem sa küsisid, jäime sinna, et et miks me siis lava seal ei ole, missasid taksojuhiks. Jah, ilmselt ma oleks ikkagi läinud ka, et ma olen piisavalt selline selline jäärapäine tüüp, et olekski võib-olla teinud pretsedendi, et võib-olla oleks saanud kroonika esikaanele kui esimene taksot sõitev proffnäitleja või midagi taolist. Aga tea, äkki neli on siiski veel olnud või ei ole, sa ei pea tõesti ette praegu ja ilmselt kellelegi teemia liigat kuskil see pretsedent võib-olla on ikkagi olemas. No samas näiteks neid inimesi, kes on hoopis Stordessiks või ehitajaks läinud noh, draamateatri näitleja, et neid ikkagi on või heliloojaks ja. Kuigi see kõlab ikka nagu ülbelt, et on üks kategooria helilooja seisab mingi kategooria taksojuht võetud ja ma olen sellega väga nõus, et tegelikult see on selline lihtsalt sihuke väline hinnangu andmine ja see on ka Eestis selline natuke kehv värk, et, et umbes noh, kassiir ei ole inimene, nii et noh, arenenud läänemaailmas on kassiir ka inimene Jaan inimene, Lillemäe inimene ja nad saavad inim inimväärset palka. Ja iga inimene on väärtustatud, kes annab oma panuse ühiskonna hüvanguks, et see, see on küll asi, kus me peame arenema täitsa selgelt. See on väga kurb tegelikult. Et ongi, kui sa näiteks minul toonis oodanud kogu aeg kontakse postia kirju, ma olen tõesti vaadata, et kõik kõik mingisugused toimingud käivad läbi postimahla natukene. Noh et seal toimub kõik nagu läbi posti, et seal on. Ja need postiljoni on eriti rõõmsad vennad nagu noh, see on juba nagu hästi teada asi, et Londoni bussijuhid on sellised, eriti kelmikad ja väga sõnaosavad tüübid, et, et aga, aga ma arvan, et eks see ongi nagu selles nagu meie nagu kapitalismi nagu hierarhias kinni, et vot nad saavad madalamat palka ja, ja meil on nagu sellised kategooriad olemas, on ju, et ma ei tea, ega ma ei tahtnudki juttugi kuhugi jõuda. Aga vastus ikkagi siis üritan vastata küsimusele, mis on seotud näitlemisega. Et siis ma 2001 Läksin Tallinna tagasi. Ja mul oli tegelikult päris mitu pakkumist. Nukuteatriga käisid läbirääkimised draamateatriga ja midagi oli ka kraaniga õhus. Ja ma tegin veel ka vanalinnastuudios ühte rolli. Jaanus Rohumaatükid, need, see oli väga kihvt hetk mu elus tegelikult. Ja ma otsustasin siis draamateatripakkumise kasuks, aga seal oli siis kogu aeg seal, aga et mul oli juba varem pakutud sinna muusikajuhi kohta ja mina raiusin seda teema ikkagi, olen õppinud näitlejaks, et ma tahan olla näitleja, et momendil haju muusikat kõrvalt, eks ju. Mu kutsumus on ikkagi näitleja. Ja mind võeti sinna näitleja palgale, aga ega mulle seda näitlejatööd ei antud väga. Ja paar aastat hiljem, kui Mati Unt sai koondamisteate, siis mina sain ka koondamisteated ja samal hetkel tehti mulle ettepanek asuda muusikajuhi kohale. Siis ma mõtlesin, et, et noh, kui saates juba kolmandat korda mulle seda pakub, et noh, tõenäoliselt seda neljandat ei tule. Et ma siis võtan selle väljakutse vastu, aga see on nagu mingis mõttes nagu huvitav. Okei, võib-olla ma nüüd hakkan siit ahjualusena kiskuma mingit draama nooti, eks ju, et aga et et noh, seda on ikkagi see, et võib-olla juba mingisugune klišeed, umbes näitleja on ikka näitleja, eks, et tema tahab näidelda ainult ükskõik mis talle pakutakse, et see on ikkagi nagu noh, see ei ole piisav. Ma arvan, et tegelikult kuskil sügav haaval sisimas on sul õigus. Et tõenäoliselt sealt alguses ikkagi ka minu see kriisiperiood, see alkoholiga toimetamise periood. Et et jah, ma tegin ja ma olin tubli, aga see ei olnud võib-olla ikkagi mu enda initsiatiiv või ütleme, see valik oli ikkagi kellegi teise valik. Ja sama tegelikult intuitiivset taju siin kõik need aastad. Et kui sa süda ikkagi räägib üht ja reaalsus on natuke teine, siis see ikkagi see dissonants on ikkagi olemas. See ei ole harmooniline tegevus. Et küllap see ikkagi nii oli, aga ma ütlen veel kord, et see on olnud jällegi väga hea õppetund. Ma pean seda väga hea õppetunnina ja. Võib-olla kõiki pärast kõiki neid aastaid, näiteks Draamateatris ma oleksin väga kibestunud, näitlejana. Seda ei tea ju. Eks, et fakt on see, et, et näitlemine on mulle olnud väga oluline, on siiamaani oluline. Aga ma ei. Kuidas ma ütlen, et ma ei. Ma ei näe ennast repertuaariteatri näitlejana. No mis seal vahetama? Et kui sul on nagu noh, mingi selline projektiteatris või noh, vot see, mis repertuaari mängi või, või oli, see on see on nagu öö ja päev. Noh, ütleme kõige küünilisemad asja, mis ma olen kuulnud, näitlejate suhtunud umbes noh, näitleja on teenindav personal, näitleja on ühesõnaga trollid ikkagi sõidetakse sulle ette ja keegi teeb sinu eest need otsused ja kui keegi kellegagi läbi ei saa, siis võib-olla seda mitu aastat head tööd ja ühesõnaga, see võib olla väga keeruline, et ühesõnaga nagu komissar, millega koolis korduvalt rõhutas, et, et see, et ta lavakasse sisse said, ei, tähendab midagi seto lavaka lõpetajate, ei tähenda mitte midagi ette kuskile tööle. Saateid tähendab midagi metsikut peab õnne olema, aga see õnn algab, millest algab näiteks sellest. Milline su välimus on, kas sa meeldid, kas sa meeldid lavastajale, kas meeldib publikule? Oled sa kõhn või paks mees või naine, eks ju, sellest hakkab kõik peale kas oled fotogeemilguse fotogeenimisena, filmirolle sealt ja nii edasi, et see näitleja õnn on niivõrd paljudes vabades kinni sellistes välistes nagu nüanssides. Et selles mõttes see muusika tuleb minu seest ja kui ma tegelen muusikaga, siis ma olen ta ka üksi ja kui keegi üldse midagi keelab ja käsib või vastutab, siis teen seda mina. See on fundamentaalne vahe, eks ju, noh, nagu kirjanikutöögi, et nojah, kusjuures ma mõtlesin kõletut võtta, et me oleme praegu sellest sinu kodustuudios uks on kinni ja ongi üks väike tuba seal siin ja et sa oled nagu üksi enda muusikaga, noh, et noh, muidugi sa oled ka puhtalt nagu laule kirjutanud ikka ise laulnud ja aga, aga noh, see, mida sa ise ütled, et viimasel ajal noh, lihtsalt teed, mida sa teha tahad, on kontsertmuusika ja, ja noh, selline üsna klassikaline ka või mitte nüüdisklassikat, mitte, mitte mingi sellist vanaklassikat. Ma ei pea silmas, aga, aga noh, kui sa küsisid seda minu kirjutamise kohta, siis mul endal tekkis nagu selline võrdlus, et jah, et põhimõtteliselt ongi, et ma elan teises linna otsas, ekse, sina siinpool. Ja, aga mina nagu kasutan just nagu nagu sõnu. Aga siis ma olen noh, need just eile kuulasin üle sinu neid muusikateoseid ja et nad on ka nagu tihti nagu jutustavad. Aga nad ikkagi täiesti nagu abstraktsed või mis tundub nagu võib-olla isegi nagu mingi ma ei tea, kas programmiline, et kogu sellele nagu müra jutule nagu tõestuseks, et umbes et see on nagu täiesti abstraktne nagu asi või muusika lihtsalt. Mata muusikaga on selline huvitav asi. Et kui sa oled muusikat õppinud, siis sa kuuled muusikat pigem vasaku ajupoolkeraga ja kui sa ei ole õppinud, siis pigem parema ajupoolkera, aga see on fundamentaalne vahe. Ja see on ka see põhjus, miks ütleme, väga keeruline, nüüdismuusika on raske mõista nagu hiina keel, et kui ma ei ole hiina keelt õppinud, noh, kavama seda mula ikka kuulamiseks, nii et sa pead teadma, mis, mis seal on, mis seal tähendab, miks see nii on just teadma, et sa pead kuulama nagu, nagu teise ajupoolkera selle analüütilise meelega. Ja selleks pead sa teadma, sa pead hiinakeelseid termineid tundma, eks, ja siis hakkad seda nautima. Haan üteldes ühe lause. Kuule, aga need laused soodustavad mingi loo. Aga kui see hiina keelt ei oska, siis ta on lihtsalt üks ju ikka naeruväärne mula. Et seda näidet ma olen nagu, nagu toonud ja Johan professor Jaan Ross rääkis sellest väga huvitavalt, et minu jaoks oli see nagu silmi avav, et et muusikat saab kuulata eri ajupoolkeradega, noh mitte ütleme, mitte väga mustvalgelt. Aga ütleme, et see, see vahe on olemas, et mida rohkem nagu õpid muusikat, seda rohkem kultiveerituse nagu seda vasakut ajupoolkera, mis siis on selline analüütiline meel. Aga mis puudutab sellesse abstraktilisesse, siis ma küsin ja kumma, kumma poolkerade silo kuulad? Ikka vasakuga ja seal on muidugi selles mõttes, et et analüütiline meel töötab kogu aeg, eks ju. Noh, ma ei tea ühtegi filmi vaadata, nii nagu tavainimene. Eks ma ei saa kaubanduskeskuses käia. Kuule, kas sa teatris käib niimoodi? Et sa vaatad mööda parema poolkeraga? Sa mõtled nüüd muusika suhtes ei, näitlemise lavastuse vaatamise mõttes, et sa vaatad nagu teatrit, lavastust, näitlejaid, mingisuguseid sekt, mida kõike teatris näidatakse. No näiteks, kui ma Berliinis käinud ja siis ma vaatan jah, pigem parema ajupoolkeraga ehk siis sellise nagu abstraktse meelega. Sest ma ei saa keelest väga hästi aru, eks ju, ei, ma võtan vastu nagu seda, noh, ma ei tea seda tervikenergiat. Aga, aga ütleme, kui ma lähen žürii liikmena näiteks on vaja otsustada, et kelle Muskile kujundus seal preemia saab, siis vasaku ajupoolkeraga, eks ju, ja lähen istun saalis ja kõrvad on kikkis ja ja näitlejatel laval teha, mis tahab, minu fookus on juba, eks ole, väga konkreetselt selle mingi mingi helipeal. Teatriga on mul väga lihtne tegelikult et istun Teatris vaatan etendust, siis mul on väga lihtne kriteerium, et kas tükk on elus, mida ei ole elus, sina, ma tajun hästi, ruttu ära. Ja kui ta on elus, ma võin seda vaadata kolm tundi ja ja ma saan talt oma elamuse kätte. Kui ei ole elus, kui ta on sündinud sellise nii-öelda surnuna, ega siis ei olnud midagi teha. Ardo on, ma mõtlesin, et no urgitseb natuke, no see, et ühesõnaga vaata, sa tõid ju lavastustele teatrisse helikujundust, kirjutad oma muusikat sinna et kas seal ei teki mingit sellist nagu vastuseisu või noh, mingit sellist imelikku tunnet, et noh, olgem ausad nagu lavastused ei ole ühtemoodi head, kõiki lavastusi ei tehta ühesuguse nagu panusega kiindumuse motivatsiooniga. Kui sa nagu näed sellist asja kõrvalt tahtsin muusikat või et kas sa nagu lülitad ennast nagu sellest asjast välja pruumitsa kuidagi sellest üle olla, on ta ikkagi endale kui panus või tõmbab sind ka see asi kuidagi alla? Ma arvan, et ma olen üsna pragmaatiline inimene selle koha pealt, ma annan endale väga selgelt aru, et kui ma teen 10 sellist tööd, siis sellest üks on tõenäoliselt selline, mis on, kuidas ma ütlen üle lati heas mõttes. Taavi, hiilgav igas mõttes lavastuslikult näitlejatööl, kunstniku töölt kui tervikuna, mis on ületanud selle müstilise künnise, mida me kõiki ootame, tead, teatriime, eks ju, mida me ootame nüüd? Et ma olen ikkagi väga palju seda tööd elus teinud ja ma olen ikkagi enamus eesti lavastajatega koostööd teinud. Et ma arvan, et ma olen realist. Et noh, on mingi piir või nivoo alla, mida ma nagu ei ei taha teha ütleme, mingi labasuse või nõmeduse, mingi nivoo. Aga kui see jääb intelligentsuse piiridesse, siis ma olen valmis väga kaugele minema. Ehk teisisõnu, no ma, mul on alati see usk, et isegi noh Samas võib leida head või mingit laadi selline sõge optimism tegelikult. Et, et isegi kui ma näen, et asjad kisuvad kiiva siis võib juhtuda ime. Tihtipeale muide juhtubki, näitlejad võtavad end kaks päeva enne esikat kokku ja tükk on nagu öö ja päev võrreldes sellega, mida sa oled kaks kuud näinud proovisaalis. Aga selge on see, et sellist nagu ütleme, kunstilist imet, sünnib ikkagi harva ja need on väga, aga selle nimel tuleb meeletult tööd tegema. Nagu ma ütlesin, 10-st üks heal juhul noh, Eestis ütleme on ju üle 100 uus avastuse, et iga aasta ja nendest viis, kuus on see, millest räägitakse satuvad žürii tähelepanu all või saavad mingeid preemiaid. Et seal realistlik protsent C viis, kuus. Et Kuima keskenduksin sellele, et ma teen ainult sellele viiele, kuuele oma pühakunstnik, siis sa peaksid oma firma kinni, palun. Peaks vist. Ma ei tea, mis ma peaks tegema, siis ma peaks siis. Tõesti, ma ei tea, mis peaks tegema, ma peaks ikkagi noh, ma ei tea, aga ma tegema ehitusfirma ilmselt või midagi ikka taksojuhiks või? Taksojuht ei ole hea näide, sest et see paneb ajama. Et siis peaks nagu väga selgelt seal on mingisugust muud äri, mis vajab nagu vee peal ja siis ja siis teed, ütleme ühe lavastuse aastas, et ütleme, 10 pakkumist tuleb sa võtad ainult ühe vastu, lootuses, et seal nüüd see nii-öelda see bingo kindlasti oli teile kindlasti oli teine just nimelt alati oli oli, oli teisel teises projektis midagi ägedamat. Et selles mõttes ma ei. Ühesõnaga. Teisipidi öeldes ma ei ole nii suur nagu kunstiliste ambitsioonidega inimene. Et vaata, näis mõttes. Teatritöö on lähteülesandega töö, mis on väga suur Erinevus kirjaniku helise räägib puhtalt nagu teatrimuusika kirjutamisest ja ja selles mõttes, et ta, et seal tuleb nagu väga selget vahet hoida, et, et kui ma lähen teatritükile muusikat tegema, siis see ei ole minu suur kunstipeo, minu ainukordne egotripp, eks ju. Et kui ma tahan teha ainukordset egotrippi, siis ma teen seda, kirjutan ilma mingi tellimused ta ilma ühegi senditava omal vabal ajal mingisuguse loo ja katsun selle kuskile ette kanda, katsun sinna publikut leida. Ütleme kunstnikuna ma teeksin siis mingi näituse ilma mingisuguse näituse raames olemas, et ta või ma kirjutaks mingi novelli või luuletuse või midagi taolist. Aga nii kui me räägime kollektiivsest kunstist, mida näiteks teater või film siis on ilmselge, et seal on seal lähteülesandega töö. See on fundamentaalselt erinev, sellest on nii-öelda oma egokesksest loomingust. Et seal tuleb väga täpselt aru saada ülesanne mida tahetakse sellega öelda, miks seda üldse tehakse ja miks mitte, et lähteülesanne on see, et teha üks korralik meelelahutusmiks mitte, mis on selles valesti, mis on selles halba midagi halba. Minu Ta ei ole halbu nagu korralikult tehtud meelelahutuses taoliselt esimeses saates ka Toomas Hussari rääkisime sellest meelelahutusest, et noh, tegelikult see nagu miinusmärk selle juurde on tulnud vist arvatavasti sellest, et tihti neid selliseid meelelahutuslik samblaid tehakse kuidagi ülejala ja siis on kuidagi automaatselt see asi nagu ahah, seal mingi komöödia või ei saa seal mingi labaseks või, või halvasti tehtud. Noh, eks see, eks see vastuolu on palju laiem, kui sa loed kasvõi neid Vanemuise teatri 20.-te aastate nagu vastuolu, kui oli see niinimetatud opereti ja draama sõda, eks ju. 20 30.-st kuskil seal, Menning, Viilo seal vist vastases ja opereti ja draama praegu on ju seesama asi on muusikali ja Draama sõda, eks ju. Et midagi ei ole ju muutunud. Et ongi osa seltskonnast publikust, kes tahab sellist nii-öelda kergelt meelelahutust ja mingi osa, kes peab õigeks ainult tõsine draama, on see, mis toidab, võiks ju. Noh, ma mõtlen maimu. Et mina usun, et tõde on vahepeal, et kõike on vaja ja kui on hästi tehtud muusikal, ma naudin seda väga. Ma ei näe selles midagi midagi nii tontliku, et mulle tundub, et tonti näevad ikkagi inimesed, kellel on selline väga jõuline nägemused, et kunst on mingi väga püha asi ja sellega nagu, et ei tohi nagu teha, no ütleme, midagi meelelahutuslikku nägi humoorikad näiteks huumor on minu jaoks ülimalt oluline nähtus minu jaoks ka ja mulle meeldib eestikeelne sõna vaimukus tõesti vaimukas vaim vaimust kantud, eks ju, et hea vaimukas on midagi niivõrd olulist ilma seletamata. Ma ei kujutaks üldse elu ette ausalt öeldes et see kunst peab olema väga tõsine ja väga selline tyyp. See on lihtsalt väga kitsas selline nägemus. Et nii nagu elu on kirju ja nii palju, kui inimesed on nii kohutavalt erinevad. Nii nii on ka looming väga erinev. Ja, ja on ka žanrid väga erinevad. Ja igas žanris tehakse tipptasemel teost kestma pärast ja alla lati minekuga noh, midagi teha. Tänane ahjualune käis külas Ardo Ran Varrese. Saate panid kokku Vivika, Ludvig ja Urmas Vadi. Saates kõlas Ardo Ran Varrese muusika. Kõike head ja kohtumiseni.