Tere meie hulgas on palju neid inimesi, kes ei saa ennast väljendada tavapärasel viisil häälega. Me räägime täna Eesti kurtide emakeelest ehk eesti viipekeelest ja me mõtleme selles saates ka selle peale, kas meie teised oleme teinud kõik ja kas meie riik on teinud kõik, et kurtidel inimestel oleks võimalik suhelda võimalikult lihtsalt Eestimaal. Tere, Regina Paavo. Tervist. Teie olete viipekeele tõlk, viipekeelse aabitsa ja teiste viipekeelsete õpikute autor ja Tartu Ülikooli õppejõud sellel samal alal ja ja ma arvan, et me peame alustama kõige esimesest, mis on tegelikult viipekeel. Peegel on täiesti tavaline keel, nii nagu kõik teisedki keeled, ainult et ta, tema ülesehitus ja struktuur tugineb nägemisele. Kuna ta on kurtide poolt kasutatav keel kurdid ei kuule siis see keel on üles ehitatud nägemisele Bootamisele, nägemisele, matoorsele tegevusele ehk siis käte liigutustele. Aga oma olemuselt on iseseisev keel, on arenev keel, nii nagu kõik teisedki keeled, tan oma grammatikaga oma leksikaga, et kõik kõik need keelele omaseid tegureid, mis on eesti keelel vene keelel need on ka eesti viipekeelel ja, ja paljudes teistes keeltes ka. Kuidas on siis õigem öelda, kas Eestis elavad kurdid, nende emakeel on viipekeel või eesti viipekeel? Või õigem oleks öelda, et, et nende Nende emakeeleks on eesti viipekeel. Aga see emakeele mõiste tegelikult kurtide puhul tuleks nagu lahti mõtestada, et et suur osa kurtidest on tegelikult kuuljate vanemate kurdid lapsed, et me võiks arvata, nende päritolu keel on siis kuigi eesti keel. Aga kui nad lähevad Kurtide keskkonda või kurtide kogukonda viipekeelsesse, lasteaeda, kooli siis see keel muutub nende emakeeleks ehk siis keeleks, mida nad suhtlemisel kõige enam kasutavad. Et kui me defineerime seda emakeelt selliselt, et see on keel mida me kõige enam kasutame selleks, et suhelda ümbruskonnaga. Ja nii on, igal rahval on oma kurdid ja oma kurtide emakeel. Just nimelt Soomes on soome keel ja kasutusel ka Rootsi viipekeel. Eestis on eesti viipekeel kasutusel vere kurtide kogukonnas on kasutusel vene viipekeel. Nii et see tuleneb rahvusest. Ka kurdid elavad. Kui palju sarnaneb või erineb eestivenelaste viipekeel ja Venemaa venelaste viipekeel? Seda uuringut pole keegi teinud, aga ma usun, et seal sarnasuse protsent on suhteliselt suur. Aga mida ma ise viipekeele valdajana ja kasutajana olen täheldanud ja seda teinud, uurinud on, on üliõpilased, minu üks üliõpilane, on uurinud, kui palju sarnaneb Eestis kasutatav vene viipekeel eesti viipekeelega. Et see sarnasuse protsent oli peaaegu 60 protsenti. Et, et keeled mõjutavad 11 päris kindlasti ja, ja siin Eestimaal elavate vene kurtide kogukonna vene viipekeel on kindlasti eesti keelest mõjutatud eesti viipekeelest mõjutatud. Aga kui palju on näiteks üle Euroopa viipekeeled üksteisega sarnased, et kas need põhialused on sarnased. Kui eesti viipekeelekõneleja läheb Prantsusmaale siis kas ta saab hakkama oma eesti keelega, võib, teab ta ikka prantsuse keelt kasvavat. Et selles mõttes on viipekeel väga-väga tore keel. Et kui sa valdad ühte viipekeelt, siis sellise elementaarse suhtlusega sa saad mis tahes riigis hakkama, kui sa kurtidega tehtud või vahest ka, kui sa kohtud kuuljaga, kes valdab selle maa iipe keelt. Et selline elementaarne suhtlemine on täiesti toimib ja see tuleneb sellest, et, et üle maailma viipekeeled tuginevad ühele struktuurile ehk siis aluspõhimõtted on samad ja ta toetub visuaalsusele. Temaikoonilisus on suurem Coverbaalsete keelte puhul, sest Lähme tajume maailma suhteliselt ühtemoodi. Aga need valikud viibe Ta näol ehk siis selle leksika näol, et need valikud on erinevates keeltes erinevad. Ja öeldaks, see protsent võib nüüd muutuda, sest viipekeele on hakatud väga palju uurima. Aga öeldakse enamasti kõik viipekeeled sarnanevad kusagil 40 protsendi ulatuses, on on see sarnasuse tõenäosus kõikide viitate keelte puhul aga kui see on juba suurem näiteks 60 ja rohkem, siis, siis on tegemist suguluskeeltega ja suguluskeeled. Teatud ajaloolistele faktidele tuginedes on näiteks prantsuse viipekeel ja Ameerika viipekeel sarnasuse protsent on olulisem suund vähem kui Inglismaa viipekeel briti viipekeel ja Ameerika viipekeel. Kuigi baaskeeled on mõlemad inglise keeled. Aga kurdid kasutavad viipekeelt, aga kasutavad ka sõrmendatud keelt. Mis see sõrmendatud keel siis veel on ja miks seda vaja on? Et sõrmendatud keelt tegelikult pole nagu olemas. Et me ei nimeta seda sõrmendatud keeleks vaid see on jälle igal maal on oma sõrmendid ja see tähendab seda, et igale sellele tähele vastab teatud käemärk. Ja me nimetame seda Sõrvajandiks ja see sõrmendid võimaldavad meile eesti keelt või ükskõik millist verbaalset keelt siis eemaldatavad üles kirjutada, nii nagu me kirjutame paberi peal tähti ja lauseid, nii on võimalik kirjutada neid neid sõnu, tähti, lauseid, ka õhku, kummel, paberit ja pliiatsit ei ole, kasutades siis neid käemärke. Ehk ta ei olegi nagu keel, kuigi ta on muutunud nüüd vaga aktiivselt juba keele osaks, sest ta mõjutab viipekeele arengut päris palju. Ta on tegelikult verbaalse keele visualiseeritud vorm. Ta võimaldab meil neid lauseid, mida me räägime, võimalik tahab üles kirjutada käemärkide abil ja seda nimetatakse siis sõrmendamiseks. Aga ta on, ta on üks võimalik vorm. Kas sõrmendamist kasutatakse siis näiteks nimede ütlemisel just et kui kuule viibet, kui mingile mõistele sõnale pole viidet, et aga mul on vaja seda kasutada, ma ei tea seda. Viibets Ma võin sõrmendada, aga enamasti, kus vajadus on tulnud ja millega ta ka viib keelt mõjutab, on just nimelt see, et kui kui mul puudub nimeviibe, siis ma kasutan selleks sõrmendajaid ehma, sõrmed on selle nime või selle kirjapildi ja kus sõrmendid veel kasutatakse, on kurtidel eesti keele õpetamisel. Kõigepealt kurdid ise toetavad oma kõnek sõrmendades ja kui me tahame eesti keele kirjapilti taga selgelt edasi anda, siis me kasutame selleks käändepöördelõpud, mida viipekeeles tegelikult pole. Et siis me kasutame selleks ka sõrmeteid ehk siis kurtide koolis eesti keele õpetamisel kasutatakse eesti sõrmendeid. Aga Eesti koordid ikkagi selleks, et ühiskonna teiste liikmetega suhelda, peavad kasutama tõlketeenust. Sest teised ju ei oska just just et kui me räägime kuuljate kurtide lõimumisest, kuuljate ühiskonda ja kui kurdid ise on selleks vallivinoodi avaldanud soovi siis kurtide ja kuuljate ühiskonnas kullake, ühiskonnas kurtide ja kuuljate omavahelisel suhtlemisel. Enamasti, kui me tahame, et see info, mis kahe osapoole vahel toimub, oleks adekvaatne, ilus, teineteist mõistev, siis kasutatakse viipekeele tõlki seal vahendajana. Kui palju meil viipekeele tõlke on ja kus neid koolitatakse? Tartu Ülikoolis? Jah, tänase seisuga ma saan öelda, et meil on kutselisi tõlke ehk siis tõlke, kellele on omistatud riiklik kutse, viipekeele, tõlgi kutse, neid on meil 29. Ja neid praegu alates aastast 2006. Koolitatakse Tartu Ülikoolis, mitte küll iga aasta pole vastu võtta, too vaid on üle üle kahe aasta või üle ühe aastat. Et vastavalt võimalustele ja oleme me näinud selle vastu, võtad iga-aastasel, ei ole olnud vastutav. Kas see on piisav hulk tõlke, kas suudetakse kõiki, kellel on vaja tõlketeenust aidata? Päris kindlasti ei ole piisav kaks aastat tagasi Tartu Ülikool tellis ühe uuringu, kust tuli välja, et Eesti tingimustes eesti kurdid vajaksid praegu umbes 150 tõlki. Ja meil on siis praegu umbes 30 tõlki, kellel on kutse muidugi tööturul on ka. Ehk siis tõlget teevad ka nii-öelda viipekeele valdajad, kellel kutset ei ole, aga keda siis väga mitmel põhjusel on kurdid kasutanud tõlkimise juures. Ja need, kes tõlget vajavad väga erinevates situatsioonides, et me on umbes, see arv pole nüüd küll teaduslikult põhjendatud või, või isegi mitte põhjendatud võit kinnitatud. Et, et neid on kuskil 2000 ja see sõltub väga palju nendest olukordadest, situatsioonidest, kus kurt tõlget vaja, näiteks ka see, kes ei ole päris kurt, kes on vaegkuulja, kui ta läheb kooli loengusse kuus kuuljatega ja me teame, millised on meie auditooriumid siis alati ei ole võimalik kuulmisabivahenditele toetuda, sellepärast et seal see klassiruum kumab ja kajab ja ja, ja igasugused valgusefektid, et tal on väga raske aru saada, siis nad eelistavad ka tõlki. Et sellepärast see tõlketeenuse vajadus on suurem kui kurtide arv tegelikult on, nagu me ütleme, et kurta Eestis võib-olla on kuskil 1300 et 1400, siis tegelikult see, kes tõlki vajab, on, on kusagil 2000. Aga ma tahan siin kohelda seda tõlki tegelikult ei vaja mitte ainult kurt vaid väga sageli kuulja, kes tahab kurdiga suhelda, ajab ka tõlki. Et, et see ei ole mitte mitte niivõrd kurdikeskne lähenemine, vaid praegu, kus kurdid väga aktiivsed ühiskonnas siis nii mõnigi kord, kui kutsutakse kurti koosolekule mingile üritusele, mis on kuuljate või mingi organisatsiooni poolt korraldatud siis see ei ole see, et kurtellib endale tõlgivaid, tellib hoopiski kuulja, sest tal on vaja läbi asutuse, et kurt mõistaks teda, et see on nagu vastastikune. Et mitte ainuüksi kurt enam ei vaja tõlkivaid, ka kuulja vajab viipekeele tõlki, selleks et tema jutt on, on arusaadav ja mõistetav. Ma mõtlen kas või ülikoolis, ma ise olen õppejõud, et et, et kui ma olen õppejõud ja ma tahan, et minu loeng jõuaks kurdini nii, nagu ma teda räägin, minu mõtted jõuaksid kurdini täpselt selliselt siis siis ma vaja tõlki, et see tõlk selle töö ära teeks, sest mina ise ei oska suhelda. Kui ma ei oska. Kes ja kuidas peaksin nüüd siis sellele probleemile nagu aitama lahendust tuua? See on nii keeruline küsimus, et ma arvan, et see on riigi poolt tegemata jätma töö et viipekeele tõlkide ühing, kes tegutseb juba aastast 1990 juba natukene enne sedagi on suure eeltöö ära teinud, kus Kurtide Liiduga loonud pinnase selleks et, et see olukord Eestis oleks parem, kui ta hetkel on. Ja ma ei saa öelda, et riik pole midagi teinud, riik on andnud välja seadusi kas või hoolega sotsiaalhoolekande seadus, kus ta ütleb. Igal kurdil on õigus saada igapäevaseks asjaajamiseks tõlketeenust. Aga, aga samas see teenus ei ole igale kurdile kättesaadav väga mitmel põhjusel. Et kõigepealt sellepärast, et teenus on alarahastatud. Et tuuakse küll välja, et see põhjendus, et tõlketeenus on aga kallis, aga keegi pole vaevunud seda tõlketeenuse hinda hinda süvenema ja lahti harutama, et milliseid kulutusi see hind sisaldab ja kui me sealt välja arvutame selle tõlgi palga, mis ta saab selle keerulise raske töö eest, siis palk on Eesti keskmine palk mitte rohkem. Ja, ja samas ka, kui me koolitame Tartu Ülikoolis üliõpilasi ja kui nad teavad, et nende tulevane Balkani väike, siis veel hetkel kaokase õppimise motivatsioon ära. Ja mis on ka veel lahendamata, et tegelikult ei ole ka neid ametikohti riiklikult loodud, et see teenus on praegu nagu äriettevõtluse kaudu loodud võimalus kurtidele. Ma arvan, et riik peaks nagu mõtlema selle peale, et luua ka ametikohti, nii nagu õpetajakohad samamoodi luuaga tõlkidele ametikohad mitte pakkuda seda teenust teenusepõhiselt. Tähendab tõlk ei ole mitte riigiasutuses palgal ega kohaliku omavalitsuse asutuses, vaid eraette. Tõlketeenuse näol on ta eraettevõttes, ta on eraettevõttes arvatud koolid, kus kurdid piimad, et koolides on viipekeele tõlgid riigi palgal. Et kui on siin Tallinnas on Heleni kool ja, ja teisedki kutse kutset andvad koolid on võtnud endale palgale ka mõned tõlgid, kui seal õpivad kurdid. Aga see on ka täpselt nii kaua see tõlk seal tööl, kui kui kurdid õpivad, nad loobuvad ja lõpetavad õpingu, siis on ka see tõlk ilma tööta, tegelikult, et sellist ebamäärasust on päris palju. Ja teiselt poolt, kuna see on eraettevõttega, kes on nii-öelda see tõlketeenuse pakkumine siis mu meelest, kui riigi ja riigiametnike ootused on sellised, et see tõlketeenus võiks olla justkui sotsiaalteenusena pakutud teenus, siis samas tõlketeenus ei kuulu sotsiaalteenuste nimekiri ja see ei ole vabastatud käibemaksust. Ta teda käsitletakse ikkagi kui, kui äriteenust, mis, mis samamoodi mõjutab tegelikult selle tõlketeenuse hinda. Et see hind oleks nii mõnegi euro võrra hoopis madalam. Et siis kurt inimene, kui tal on vaja tõlketeenust, siis ta peab selle endale ostma selle teenuse ja mingit toetust ta selle kompensatsiooniks ei saa. Tal on riigi poolt ette nähtud läbi kohalike omavalitsuste teatud hulk tunde, mida ta saab justkui riigifinantseeringut, kui kohalik omavalitsus on valmis selle tõlketeenuse eest maksma kui on valmis ja üldjuhul nad on, sest seadus sõda tegelikult kohustab neid. Aga, aga see teenuse maht on. Kui ma võtan nüüd hästi laias plaanis üle Eesti, siis mitte rohkem kui viis tundi kuus. Et kui, kui me mõtleme meie, kui kuuleb Ta peale, et kui palju me ametlikes asjaajamistes tegelikult kasutame oma keelt. Et kui me lähme arsti juurde, kui me lähme mingitesse teenindusasutustesse telefoni ostma, pank ka, et kas, kas viies, tunnistan piisav, et see, see teenus on kurdile riigi poolt tagatud isiklikuks abivahendiks ja, ja see, et ta saaks asju ajada läbi tõlgi. Ja seda on kahtlemata väga vähe, et. Ja teiselt poolt, mida veel eeldatakse, et kurt võiks selle sellesama mahu sees ka koosolekutel osaledes tõlketeenust tellida, et see, et see tõlk tuleks, et kurt ise tagab selle, et tal oleks näiteks, kui ta peab minema kusagile koosolekule mingi ametkonna koosolekule, mis on ka tema jaoks väga oluline, võib-olla siis eeldatakse, et aga riik maksab, aga riik maksab isiklikuks asjaajamiseks, aga kuuljate poolt eeldatakse, et ta ikkagi tõlgib, tõlkija või tellib tõlketeenuse, maksab siis selle selle, selle raha eest. Kuidas meie lähiriikides olukord on või, või on teil mõni teine riik, et rääkida, kus viipekeele tõlkimise probleemid on märksa paremini lahendatud tuleks eeskuju võtta. Kõige lähemal on, on, on tegelikult meie naaberriigid Soome ja muidugi ka Rootsi ja nendega on meil kõige suuremat käimised ja koostööd ka kõigepealt on kurdid saavad nendes riikides piiramatul hulgal tõlketeenust. Et tõlketeenus, tellimine käib googel tõlkekeskuste kaudu ja ta riiklikult korraldatud teenusepõhiselt, aga nendele on tagatud piiramatul hulgal, niipalju kui sul on vaja, nii palju sa saad. Ja, ja tõlkide töö Nendes tõlkekeskustes on korraldatud hoopis teisiti kui meil, sest et et meil on praegu tõlketeenuse arvestus, käib puhtalt selle tõlgitud tundide järgi. Aga tõlgi töö ei seisne ainult tõlkimises. Tõlgi töö seisneb ka ühest kohast teise liikumises. See aeg peab kusagile minema. Tõlgi töö seisneb ka tõlketööks ettevalmistuses õpingutõlkide puhul, näiteks kui ma lähen mingit juriidilist loengut tõlkima ja ma ei ole ise jurist, siis ma pean väga tõsist ettevalmistust tegema seda ettevalmistusaeg on tavaliselt pikem. Ja noh, mida, mis meil ei tule hetkel kõne allagi on ja mujal riikides on ka igasugused koosolekud, konverentsidel osalemised, enesetäiendamise, et kõik see kuulub ka tõlgi töö sisse ka meil seda tänasel päeval ei arvestata tõlkide hulka. Meile arvestatakse puhtalt teenuse hinna väljatöötamisel ainult need puhtad tõlkimise tunnid. Mille läbi arenguruumi veel on väga palju. Kas on teil teada ka mõni ettevõte, näiteks, kes omal algatusel ise on tõlketeenuse kohale kutsunud ja selle eest siis ka maksab, näiteks? Ja neid on, neid on põhiselt päris päris mitmeid. Tartu ülikool, Ki on üks selline asutus, kes kuigi, kuigi see finantseerimine toimub projektipõhiselt ja neid on päris päris hulka tegelikult sotsiaalministeerium on oma koosolek, Hotel et mida ma tahaks küll öelda, et seda tuleks järjest rohkem tegelikult. Vähemasti need ettevõtted ja asutused, kes tegelevad kurtidega või kes arvavad, et kes tahavad oma oma teenust või haarata oma tegevus kurte, et nad võiksid eelarvetesse sisse planeerida ka tõlgi tasu. Et, et nad saaksid seda juba varakult arvestada ja hiljem siis seda ka kasutada, et see võib-olla natukene uudne kuuljatele. Aga mida ma siinkohal veel tahaksin rõhutada, on see, et võib-olla kuuljatesse hoiak tuleks nagu murdad, kurdi probleem, et see, see kurdil oleks tõlge ei ole kurdi probleem, et see on ka vahest kuule enda probleem, et et kui ma tahan, et minu mõte temani jõuab ja et meie hulgas on kurdid ja, ja meiega koos elaksid ja töötaksid, tegutseksid kurdid, et see on see vahest ka kuule probleemite, ainult kurdi Blove. Et kui meie ees on siin üks väga armas raamat eesti viipekeele aabits, siis see on küll kurtidele lastele mõeldud, aga tegelikult oleks vist kasulik sellega tutvuda ja selle abil viipekeelega tutvuda väga paljude elualade esindajatel, kuuljatel ja rääkijatel näiteks teenindussfääris, et kas ei võiks tegelikult olla, et mõne ameti õppimise juures need elementaarsed viiped ka ära õpitakse, teenindaja näiteks kaks mõned kõige lihtsamad viiped selgeks ja selle abil suhelda viiplejaga või, või siis ametnikud näiteks. Nojah, see on tõesti armas raamat, aga ma arvan, et et see inimene, kes ei ole viipekeelega kokku puutunud varem ka kurtidega kokku puutunud, lähemalt kaugemalt, on näinud, et selle raamatu järgi sellele on küll keeruline õppida. Et see eeldab ikkagi sellist mingit kokkupuudet teadmist, kuidas keel on üles ehitatud ja millele tuleb tähelepanu pöörata viiplemise juures. Küll, aga see raamat võib olla abivahendiks, eks metoodilise abivahendiks, kui ta mingil kursusel õpib viipekeelt. Et aitab viipeid jätta ja, ja viipeid tuletada ja selles mõttes on tal kindlasti oma koht. Aga mida te arvate sellest, et ametlikud ja teenindajad saaksid põhialuse viipekeelest? Ma väga toetan seda mõtet ja ma arvan, et sellise teenindusasutused, pangad, kauplused, et juhtkond võiks tõepoolest mõelda sellele, et, et selline elementaarne kursus läbi viia oma töötajatele, kes otseselt rahvakogu kui puutub, ühelt poolt võib-olla need elementaarsed viipemärgid, et ma saaks võib-olla öelda palun täna või üks või kaks või, või anna Veeviin või et sellised elementaarsed viiped, aga selle kõrval mu meelest tundub veel olulisem seegi, et tuleks anda infot natuke selle kohta, et kes see kurt tegelikult meie hulgas on. Et see, mida mina praktika jooksul olen märganud ja aru saanud, et kuna kurdid kasutavad omavahelises suhtluses viipekeelt viipekeelega kaasnevad igasugused näoilmed, viipekeelega kaasnevad tegelikult ka häälitsused ja kõne ja kuna kurt ei kuule oma häält ja oma kõnet, siis ta, see võib vahest vallanduda väga ebasobilikus olukorras. Ja kui kuuled ei tea kurtidest midagi, siis nad väga sageli sildistavad näidet juuda, siis üks vaimub, kuulge, aga või nõrgamõistuslik või keegi on, et et kurdid on sellised, aga tegelikult on, see tuleneb hoopis millestki muust. Üks lehekülg, selles aabitsas on küll ka sellest juttu. Et seda peaks nagu piima, kuidas kurdiga käituda ja kui kurdid on meie hulgas, et millele tähelepanu pöörata ja mille ja millele mitte ja, ja millest hoia kuid mitte tekitada, et et see on täiesti normaalne, kui ma ei kuule oma häält ja kui sa koordile ütled, et kuule, sa naerad liiga kõvasti, et siis ta kohe ups, et võtad tagasi, aga ta ei kuule, ta ei tea seda, sellest tuleb talle nagu märku anda. Aga selleks ei saa järeldada, et nad on siis natukene vähevõimekad või või ebaviisakas, kas või mida väga sageli, kuidas neid sildistatakse. Et ma arvan, et et, et see õpetus oleks nagu veelgi tähtsam nende jaoks kuuljad jaoks. Ja teiselt poolt, mis haakub nüüd ka tõlketeenusega, et kui ma olen kuulnud ka meie ametnike riigi poolt ütlemas, et noh, on sellised väiksed situatsioonid, kaagus, kurdid võivad ise hakkama saada, kuulajatega lõbustada, õpivad koolis kirjutama ja natukene rääkima ka, et et, et noh, milleks on siis koolis peavad käima, et kas nad ise hakkama ei saa arsti juures näiteks, kui on vaja rohtu võtta või midagi? 21. sajandil ei ole võimalik niisugune mõtlemine. Aga see on ja see on levinud mõtlemine, miks, et on, on situatsioone, kus igale poole pole tõlki vaja ja siis see kurt läheb sinna ametnikuga rääkimata, räägib vigases eesti keeles. Ta räägib monotoonsus eesti keeles, nii kõlaliselt kui keeleliselt on see eesti keele grammatiline, see arst ei pruugi või, või ka pangaametnik ei pruugi temast üldse õigesti aru saada. Ja sellest tehakse järeldusi, et järelikult ta, tal on ikka midagi viga, et ei, ei võrdsustada seda sellega, et tema jaoks eesti keel on võõrkeel ja kuna ta ei kuule, siis on ja eesti keel on verbaalsele helidele üles ehitatud ei saagi korralikult tekkida ja sealt hakatakse ka väärhoiakuid tegema, et et mu meelest on see nagu tänases ühiskonnas võib-olla kõige teravam probleem meeled, need, need hoiakud on väga-väga kiired kuuljate poolt tulema, kui sa võtad tõlgi ja, ja kasutad tõlgi vahetust, siis tõlk tõlgib ju mõtteid ja tõlgib selle keelelised konarliku keele korraliku eesti keelde, annab kurdi väga ilusa ja puhta ja õige mõtte edasi kurtidest hoopis ilusa muljega kuuljale inimesele kui huvitav inimene, nii palju teab nii huvid, hoopis teine nägemine. Et seda peaks rohkem kasutama, seda peaks võimaldata oma kuuljatele kurtidele. Aga seda saab teha ainult läbi tõlketeenuse. Läbi selle. Neid tõlke koolitatakse selliseks, sest ega see sõltub ka tõlgist, pilk on pädev seda tegema. Tõlgi koolitusele. Kerg. Ka teie olete kokku puutunud puutute kokku kurtide noorte inimestega kuidas nemad näevad ennast meie ühiskonnas ja, ja missuguse pilguga tulevikku vaatavad. Kurdid on hästi positiivsed ja nad on hästi-hästi leplikud. Ja kuna nad on elanud, et nõukogude ajal, kuigi siis oli kurdil, võib olla toime tulla kuuluvas ühiskonnas pisut kergemgi, sellepärast neil olid omad kogukonnad. Neil oli tõlketeenus kogu aeg kättesaadav, neil olid omad üritused, neil oli oma rahakott, mida nad jagasid. Esimesed värviteleviisorid, sõidu kurdid, mitte kuuljad. Et tänapäeval on kurtide selline maailma suundumine hästi avatud. Ta on väga rahvusvahelised ja nad suhtlevad väga erinevate maade kurtide kanad liiguvad erinevate maade vahel, et et eks nad sealt ka muidu õpivad seda. Aga kuna tänasel päeval on kurdil võimalik ülikooli õppima minna koos tõlgi vahendusel, ükskõik et see on küll piiratud kujul ja kõik, aga ta ikkagi. Tal on need ametid, mida ta õppida saab, on oluliselt laiemad, vanasti olid tõlgid ainult või vabandust, kurdid ainult, kas õmblevad või puutöömehed siis tänapäeval on meie hulgas õpetajad, Kinofotograafid juristide veel ei ole, mujal maailmas on ka juristid juba. Et see ametit osa on palju palju ja ma ise nimist on palju suurem, mida kurdid õpivad. Ja, ja nad on selle üle praegu väga rõõmsad ja nad elavad rohkem, võib-olla tänasest päevast nendega kurtide hulgas seda stressi ma väga nagu ei näe, muidugi statavaks kurtide kest eneste käest küsida. Aga mulle meeldis siin üks, üks millele eripedagoogika 40 ja aastakonverentsi juubelikonverents ja ja seal oli ka kurtide ettekanded ja, ja üks kurt, kes tuli meile õppima viipekeele tõlgiks. Õpib praegu Tartu Ülikoolis, kes on tegelikult kurtide kogukonnast pärit, tan, kurtide koolis õppinud ja ta pole kuuljatega väga suhelnud. Ja nüüd, kui ta tuli Tartu ülikooli, siis tema õpingukaaslased enamasti on kuuljad. Õppejõud on enamasti kuuljad ja tal tuli vaata kuulajatega suhtlema ja mulle väga meeldis see, kui ta ütles, et mul ei olnud vajadust varem kuuljaga sukeldumisel oma eluga väga hästi hakkama ja minu jaoks kuulja selli nagu keegi täiesti võõras või kuskil keegi kaugel. Et isegi mõelnud, et mis probleemid võitu võivad tulla võimides kuulja mõtleb või kuidas ta räägib, kuidas ta minusse suhtub see ninna kui puudutanud väga. Aga nüüd, kui ma olen ise kuuljate hulgas, et ma lähen selles mõttes aktiivselt kuulja hulgas vähemusena et ma saan aru, kui huvitavad inimesed on kuuljad, inimesed saan aru, kui on nende hulgas olla ja kui palju ma ise saan targemaks, kui ma nende hulgas oleneb, minu maailmavaade avardub ja ja kõike seda saab ta läbi tõlketeenuse läbi tõlgi ja läbi selle, et nad kuuljad muidugi õpivad ka viipekeelt enamasti, et, et toimub see omavaheline suhtlemine. Et ka kurdid avastavad kuuljate maailma läbi selle. Ja, ja ma arvan, et me ei tea seda, peaks vist kurtide käest küll küsima, et ma ei ole kohanud väga sellist stressis kurti, kes ei tea, mis ta hakkama hakkama saab Nad õppinud toime tulema ja, ja nende raskustega, et kui isa nii küllap saab teisiti, eks nad proovivad. Ja kui nad teavad oma õigusi ka nõutavad ja kui saa, eks see pahameel on, aga nad on väga leplikud, mulle tundub ja ja sellised positiivsed nad loodavad, et asjad lähevad ikka paremaks. Ja nüüd me teeme saate lõpus ka ühe näitliku õppetunni. Regina Paabo tõlgib meile ühe lause, reede, sest postimehest ja näitliku selles mõttes, et seda tõlget näete te keele saate kodulehel ja see lause on siis järgmine. Haige Sa juhatuse esimees Tanel Ross. Tunnistas, et haigekassas on arutluse alltööealiste inimeste hambaravi hüvitamine. Nii ja päris lõpetuseks palju teemasid ja probleeme jäi rääkimata. Aga esimesel märtsil märtsikuus on meil keelesündmusi, 14. märtsil on emakeelepäev ja esimesel märtsil on siis. Eesti viipekeelepäev ja seda tähistatakse alates 2008.-st aastast. Arendada ei andnud. Aga mida sel päeval tehakse, mida kurdid sel päeval teevad või ka teised, kes seda päeva tähistavad? Erinevatel aastatel on seda päeva väga erinevalt tähistatud, et et seda tähistatakse ainult Eestis, sest tegemist on eesti viipekeelega ja see on seotud siis aasta 2007-ga, kui eesti viipekeel Eesti keeleseadusesse ka kirja sai. Ja esimestel aastatel oli ta selline suurem suuremat laadi üritus, mis oli orienteeritud rohkem nagu kuuluvale ühiskonnale igasuguste avalike üri Dustega ja miitingutega ja, ja, ja rongkäikudega, kus siis tutvustasid kurdid ise, tutvustasid oma keelt ja, ja oma kultuuri. Viimastel aastatel on ta rohkem kogukonna siseseks muuta, tunud ja muret tuntakse viipekeele tuleviku pärast, ehk siis selle tuse Ilu õpetamise kasutamise pärast, et Need üritused on ootanud järjest rohkem selliseks kogukonna siseseks ürituseks, aga kindlasti mingeid sõnumeid saadetakse sellel päeval ka väljapoole kogukonda, et ja seda enamasti korral tahad, kurdid ise. Et need kurdid, kes väärtustavad oma keelt, oma kultuuri, nad tähistavad seda päeva väga tõsiselt ja suhtuvad väga suure austuse ja lugupidamisega sellesse päeva ja siis on tähtis nende jaoks. Me soovime meie kurtidest kaaslastele juba ette praegu ilusat viipekeelepäeva ja aitäh Regina Paabo, viipekeele tõlk ja õpikute autor ja kõike head Teile. Suur tänu teile ja keelesaate kodulehel, näete siis eetris kõlanud lause viipekeelset tõlget ja sealtkaudu jõuate ka Eesti televisiooni viipekeelsete uudiste, nii, mis on kurtide tehtuna eetris 2009.-st aastast alates? ETV kahes siis minu nimi on Piret Kriivan, head aega.