Oktoobri lõpus oli konverents pealkirjaga sotsiaalkirik ehk kirik ühiskonnas. Ja paljude teiste esinejate hulgas oli üks ettekandjatest ka Peeter Liiv. Peeter Liiv on täna stuudios. Tere päevast. Tere. Mina olen Terje Soots ja me püüame täna rääkida pisut globaliseerumisest. Globaliseerumine on mõnede inimeste väitel turumajanduse geneetiline kood, sellepärast täiesti paratamatu. Ja vähemasti suurem osa globaliseerumisest kõnelejatest väidavad selle olevat täiesti negatiivse nähtuse. Jah, kui vaadata kas või eesti keeles ilmunud kirjandus, siis seda nimetataksegi siis selliseks globaliseerumiskriitikaks. Kuigi on nüüd ilmunud ka paar raamatut, mis väga optimistlikult käsitlevad seda kas nüüd paratamatus? Nendest raamatutest siiski selgub, et ta ei ole paratamatus, et maailm on jõudmas faasi, kus väga intensiivselt otsitakse teid siiski selle reguleerimiseks sest muidu see stiihia anarhia hukutab mitte ainult need, kes alla jäävad, vaid ka need, kes kasu saavad. Nii et ka need inimesed on juba suuresti hirmul selle vaimu ees, mille nad ise on pudelist välja päästnud. Nii et selle kohta öeldakse ka kriitikute poolt, et seal lähemate aastakümnete küsimus. See on selle asja optimistlik pool, praegune olukord ja tendents. On selline, mida võib vaadata ka väga, aga traagiliselt väga pessimistlikult. On väidetud, et globaliseerumine vahendab rahvuste suveräänsuse ja territooriumi tähendust ja samas suurendab järsult vajadust oma identiteedi sõnastamiseks ja, ja tajumiseks. Et nagu kaks protsessi tegelikult toimivad tõukumine ja tõmbumine. Ja kui me räägime nüüd natuke sellest küljest mis alusel globaliseerumis peetakse negatiivseks nähtuseks, siis ennekõike vist tulebki võtta seesama identiteet aluseks. Noh, kui alustada Marksistlikumalt jutumärkides, kus siis majandus on kõige alus ja paljud analüütikud ütlevad, käib globaliseerumine täna tõestabki Marxi ettekuulutuste täideminekut, kuigi vahepeal nad tundusid täiesti lapsikud siis kõige suurem probleem on see, et täna majandus ehk rahamaailm on allutanud endale suuresti poliitika ehk rahva võimu rahvusvahelised kontsernid, finantsturud, mis siis tegelevad valuuta ja väärtpaberitehingutega on niivõrd võimsad ja teiseks, kuna need turud on avatud, siis kapital, finantskapital tootmiskapital saab liikuda niivõrd vabalt üle riigipiiride, ükskõik kuhu. Nii et kui talle ikka selles riigis ei meeldi, siis ta läheb sealt lihtsalt ära ja ta pidevalt sellega šantažeerib selle riigi valitsust, kes loodab sellelt tootmiselt saada makse saada töötööd inimestele valitsused on põlvili surutud ja teinud järjest järeleandmisi. Nii et see on see majanduslik küll, et poliitika ei käi enam majandusest üle. Nüüd teiselt poolt, kui rahvusvaheline globaliseerunud majandus tungib riikidesse sisse Öeldakse, et maailmas on kuskil 400 hiiglasuurt kontserni, kes siis lihtsalt sõidavad nagu tankiga üle igalt poolt siis loomulikult nad toovad ka kaasa vastava tarbimiskultuuri vastava massikultuuri. Ja nagu Rolf Jensen kirjutab, et globaalsed lood, taevased müüdid, mis ana nagu inimestele identiteeti, võidavad kohalikud lood sellise võimsa majandusliku kaitse all. Ja see viib loomulikult ka siis kohaliku identiteedi ohustamisele lagunemisele. Nii et minu meelest see identiteedi kadu on tegelikult noh järel või tulemus sellest, et kõigepealt kaob riikide majanduslik suveräänsus, riigi võime koguda maksa, riigi võime pidada korda politsei ja sõjaväe kaudu. Ja nii edasi. No kui rääkida poliitikast, siis on ju öeldud, et poliitika tegemine ja liidriks olemine globaliseeruvas maailmas on ka muutunud võrreldes varasemaga. Ja kui võim muutub järjest globaalsemaks, siis poliitika iseenesest jääb ikkagi lokaalseks nähtuseks. No siin ongi nüüd huvitav dilemma tekkinud, et kas riik kaob ära, kas rahvusriik kaob ära, kuna suurettevõtted lihtsalt võtavad riigi funktsioonid üle? Ja teisalt siiski on tähele pandud, et ega majanduse liitika ei viitsi või ta on liiga loide mugav selleks, et nüüd hakata ka riigi funktsioone täitma. Ta võtab selle, mis tal võtta on ja aga kui olukord läheb kriitiliseks, siis ta ikkagi loodab riigi peale, et riik siiski võtaks ette seaks kordaja, lööks korra majja. Ja tegelikult see majanduslikke liita, nagu tunnetab, et palju ta peab riigile andma selleks et riik siiski püsiks. Et mitte ei annaks üle selle, aga ei annaks ka alla selle. Nii et poliitika jääb lokaalsel tasemel ka edaspidi ilmselt kuigi ta muutub üha rohkem selliseks hädaabinõuks või näitemänguks. Teisalt muidugi täna püütakse organiseerida ka globaalset poliitikat, et vastu astuda sellisele globaliseerumisest yhjala. On mitmeid selliseid, noh, on ÜRO plaanis mujal projekte, mis siis on püüdnud luua sellist maailma poliitiliste keskuste juhtimist. Aga see on alles arenemisjärgus. No täiesti omaette nähtus on, eks ole, globaliseerumine meedias ja on välja toodud sellised mõisted nagu transnatsionaalne, internatsionaalne ja globaalne meedia. Ja kui esimest transnatsionaalset iseloomustab see, et keskenduti rahvuslusele ja meedia teenis eelkõige riikide endi ideoloogiat, oma kultuuri ja religiooni levitati siis internatsionaliseerumise all saab mõista seda meediažanride ja formaatide rahvusvahelist levikut. Nii et meediaettevõtted laienesid juba riikide ja religioonide tasandil. Ja kolmas on siis see, millest me praegu räägime, see on globaalne laienemine. Ja selleni viibki sedasama internatsionaliseerimine. Nii et praegu on ju laialt levinud sellised mudelid nagu tele ja raadiojaamad levivad rahvusvaheliselt väga lihtsal viisil rentides saatjaid. Rahvusvahelised uudised muutuvad üha tähtsamaks. Seda näitab ka Lääne agentuuride huvi nende vastu sündikaadid, tekivad, rahvusvahelised teenused tulevad turule ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult ju meedia kui nähtus ongi juba globaliseerunud. Lisame siia juurde veel ka internetti. Jah, vot need on nüüd need kaasaegsed infotehnoloogiat, mis tõepoolest võimaldavad mitte ainult finantsasjanduse tootmisele kaubandusel paiskuda ühe hetkega maailma ühest otsast teise, vaid ka vaid ka otseselt ideoloogiatel ja veendumuste ja väärtuste turul. Aga siin ikkagi tundub nii olevat nagu vanasti oli ka riikide siseselt nagu jällegi marks jutumärkides omal ajal täheldas. Ja noh, see on niisugune klassikaline tees, et ikkagi see klass, kellel on ühiskonnas rohkem meelevalda võimu ikkagi loomulikult idjaliseerib oma väärtus ja püüab neid kõigile pakkuda üldiste väärtustena. Ja küllap see nii ka globaliseeruvas maailmas kus siis kõige võimsamad majandusüksused, kes on huvitatud kasumist, pakuvad oma tarbimisideoloogid ja on huvitatud sellest, et et need leviks kõikjal, kuhu need kontsernid siis oma toodanguga sisse tulevad. Kusjuures sageli see töö toimub hästi, noh, pehmelt ja ja märkamatult peetakse loenguid koolides, mis otsekui kuulad rohkem tervisekasvatuse alla. Aga see tagamõte on ikkagi see, et et inimesed noorest peale harjuksid tarbima just nimelt ühe või teise firma toodangut. Globaliseerumine toob kaasa ka eliidi mässu. Eliidi mässu all on need mõeldud. See on nüüd ühe Ameerika ajaloolase Christopher lassi raamat, mis ilmus 1965. aastal ja selle all mõeldakse hoopiski majanduseliidi mässu, see tähendab seda, et majanduslikult edukas klass ei soovi enam mingil määral jagada oma tulusid alla jäänutega. See on eliidi mäss, son, eliidi mäss demokraatia vastu. Ma toon ühe ühe arvusin Ameerikas, kui näiteks 1960. aastal teenis ettevõte tippjuht pärast maksude mahaarvamist 12 korda rohkem kui sama ettevõtte tööline siis 20 aastat hiljem oli erinevus juba 70 korda, see tähendab toimub meeletu kihistumine ja mis võimaldab eliidil keelduda siis oma varanduse jagamast just see, et ta saab liikuda globaalselt, üle riigipiiride nii sinna, kus ta tahab. Ta saab liikuda soodsama maksukeskkonnaga riikidesse, maksuvabades, sotsioonidesse madalamapalgalise rutiinse tööjõuga riikidesse ja nii edasi. Ja kuni selline vaba liikumine ei ole piiratud. Seni see protsess lihtsalt süveneb. Süveneb jätkub. Nii et tegelikult on see paratamatu. Eliitmajanduse liit hakkab niimoodi käituma. Paratamatu on ta inimlikus mõttes, kuna inimene läheb ikka kergema vastupanu teed. Kui ma ikka saan endale muretseda suuremat rikkust ja võimu, no miks ma ei peaks seda siis tegema, kui mitte miski mind tegelikult sellise takista? Muidugi, selle põhjused on sügavamal, mina pean selle põhjuseks inimliku hirmu. Son, hirm, millele inimene ei ole julgenud vastu minna, silmitsi, mille eest ta põgeneb siis kõikvõimalikel viisidel. Üks viis on siis kuhjata võimu kuhjata varandust, samal ajal tunnetades, et ma ise kogu aeg taastame sellist ühiskonda, kus on võitjad ja kaotajad. Järelikult tuleb siis võimalikult kindlustada oma võite positsiooni mitte ainult iseendale, vaid ka oma lastele, oma lastelastele ja nii edasi, niipea kui hakkab levima teine ideoloogia, solidaarsus, ühiskonna ideoloogia, kodanikuühiskonna ideolooge. Niipea see hirm hakkab vähenema ja inimene hakkab suhtuma ka varandusse ja sotsiaalsetest suhetesse oma kasumisse. Hoopis teisel viisil. Kas globaliseeruvas ühiskonnas hakkab häirekella lööma kultuuriline eliit? Vaimueliiti ühiskond, intellektuaalsete liit on ikka peetud selliseks kaevanduse kanaarilinnuks, kes siis. Aga mulle tundub, et see hakkab toimuma alles siis vähemalt meie ühiskonnas kui otseselt ka selle eliidi enda huvid juba satuvad ohtu. Seni kuni. Kuni need ohud on kuskil kaugemal, ütleme kõigepealt saab pihta ikkagi ju ühiskonna kõige nõrgem osa, kõige vähem haritum, kõige jõuetum, kõige. Kõige madalam olla palgalise osa aga hiljem see nivoo tõuseb ja kaasaja heaoluriikides ongi asi jõudnud juba selleni, et ohustatud on juba ka kõrgema keskastme juhid bittent Ameerikas, vaid juba ka Euroopas, Saksamaal, Prantsusmaal, mujal tähendab isegi see majanduslik ebakindlus on tõusnud niivõrd kõrgele. Ja loomulikult varem või hiljem intelligents sekkub noh nagu ta sekkus ka Eesti viimati siis ajaloos, nagu me mäletame siin kultuurinõukogu aktsioonidega. Aga teisalt ma mõtlen jällegi, et et suur osa sellest loomingulisest eliidist elab hästi, ta jääb hästi elama. Ja võib-olla ta isegi seetõttu ei ole enam nii sunnitud muretsema kogu ühiskonna pärast. Kui me räägime võib-olla natuke hiljem sümbolanalüütikute, siis see on just nimelt ühiskonna kõige loomingulisem osa, kes elab järjest paremini. Ja sinna alla kuuluvad ka kunstiinimesed, kirjandusinimesed, teatriinimesed, meediainimesed. Kust selline termin tulnud sümbol analüüsi? Ma ei tea, kes selle nüüd esimesena välja mõtles, aga seda kasutab Robetreitš oma raamatutes, piirideta maailm, seal on mitu peatükki sümbol analüütiku kohta. Ja seal ta muidugi rõhutab ka seda, et see on ainus kiht tööjõukiht, kes tõeliselt naudib oma tööd. Ja kuna kaasal just intellektuaalne kapital omandab tohutut väärtust siis just need inimesed kannavadki oma peadesse intellektuaalset kapitali. Ja seetõttu neil on võimalus nõuda endale järjest suuremat osa kasumist. Küsimus on läinud isegi selleni, et selline traditsiooniline aktsiaomandus ilmselt hakkab ära kaduma, kuna need inimesed lihtsalt ei soovi jagada oma kasumit mingisuguste suvaliste aktsionäridega, kes mitte mingit loomingulist panust sellesse ei anna, kellel on lihtsalt kapital, tootmisvahendid ja muud sellist. Kaasaja sümbolanalüütik võib igal hetkel rentida need asjad üks rikkust üle terve maailma. See, mis on tema väärtus, on tema ideed, tema võime probleeme lahendada, probleeme leida ja neid strateegiliselt vahendada. Ja kuna infotehnoloogiad võimaldavad liikuda kergema vastupanu teed kõigis tootmises, sfäärides või faasides siis selline loominguline meeskond võib lüüa läbi terves maailmas üle terve maailm ulatus kogu maailmaturg on tema jalge ees nii-öelda. Ja ja siin inimesed võivad teha karjääri väga noorelt. Siin ei ole vaja enam sellist traditsioonilist karjääriredelit järgida, samal ajal nad võivad langeda väga kergesti, väga kõrgelt, kui nende loomingulisus väheneb või kaob. Nii et küsimus on praegu selles, kuidas jällegi sedasama poliitika võiks reguleerida sümbolanalüütikute geniaalsust nende meeletut loomingulist potentsiaali, et see ei läheks raisku ühiskonna kahjulikele või ühiskonna jaoks mõttetute asjadega sõjandusele, juriidiliste trikkide, seaduste eiramises on meeletu energia, mis Läänes praegu juriidilistes sõdades nii-öelda üksteise ülemängimisele. Ja kõik see haridus ja raha, mis nende juristide väljakoolitamisel pannakse, läheb rahva jaoks sisuliselt kaotsi kuna võitlevad omavahel noh, mingisugused ülikasumiga ringkonnad, et 11 ka juriidiliselt üle trumbata. Nii et ühtpidi sümbolanalüütik on tegelikult sellise kasvava loovuse saadus vabaneva võimaluste rikkama ühiskonna loomulik saadus. Kuid praegu ta seisab siiski vastastikku ülejäänud ühiskonnaga, ta on siiski suuresti veel antagonistlikud positsioonis. Globaalühiskond on polariseerunud väärtuste ühiskond. Ma ei tea, kas ta ise on jah, selles mõttes, et polüpolariseerunud neid. Neid väärtusi on palju, need poolusi on palju ja Rolf Jensen kirjutabki veendumuste ühiskonnast tulevikusõda sõda vaimsuste veendumuste, väärtussüsteemide, ideoloogiate vahel, see ei ole sõda relvadega kuskil lahinguväljal. No selles kirjutas juba Mihhail fuckaat, et tänapäeva postmodernistlik maailmas on son diskursuste pidev võistlus ja võidab see, kes siis veenab rohkem teisi, kes joonistab võimsama visiooni maailmast, väärtustest, identiteedist. Nii et tulevikuturg, see ongi siis eeskätt veendumuste ja sealhulgas siis ka lugude turg. Kes oskab Vesta mõnusamaid ilusamaid lugusid sellest, kuidas asjad on. Need lood on sageli seotud ka materiaalsete kaupadega. Näiteks tootemärk või firmamärk on ääretult tähtis ju täna juba firmana alates malmpalgast või lõpetas Philipsi ka, eks ole, on mindud selleni, et selle toote märgijal turustatakse juba mistahes kaupu mitte enam ainult sigarette, ainult elektroonikat, olmeelektroonikat, vaid kõike. Kuna see firmamärk, sellel on taga selline lugu, selline usaldusväärne ajalugu ka ja inimesed hea meelega siis usaldavad ennast sellele märgile. No kirik on ikka olnud ühiskonnas see, kes väärtusi kannab ja hoiab, milline roll on globaliseeruvas ühiskonnas kirikul? Kindlasti see on muutunud. Noh, nagu siin konverentsil öeldi, kirik on kriisis, vähemalt Eesti kirik on kriisis. Väsinud, vananev ja vähenev liikmeskond, sissepoole ühtsus puudub väljapoole koostöö kaootiline kiriku struktuur ei vasta tegelikele vajadustele. Nii et sellisena kirik muidugi mingit erilist sõnaõigust tänases nišis ei oma. Vastupidi, ta pidevalt kaotab seda ja kogu küsimus on praegu selles, kui kiiresti kirikus ärkavad need loomingulised jõud, Need, sümbolanalüütilised, potentsiaalid, ütlemini kirikus, kes suudavad ses innustada inspireerida ka Kristlaskonda juba siis väga sisukalt ja, ja kaasakiskuvalt kütkestavalt lülitama siis ka sotsiaalsesse tegevusse. Loomulikult vaimsesse kultuuri. Ja see protsess ilmselt on praegu alanud ka selle konverentsiga tänu eeskätt haavoypruse sellisele tulihingelisele loovusele ja ja ütleme südametundlikkusele kes on siis suutnud koondada inimesi selle ideestiku väljatöötamiseks. Mis puutub nüüd tulevikku, siis, siis ka paljud analüütikud ennustavad, et 21. sajand saab olema religiooni sajand. Kas see nüüd saab olema kiriku religioon, ma kahtlen, aga võiks öelda, et see saab olema religioosse sajand. See võib olla ka telereligioon. Materials Jensen nüüd Merkantiivselt vaatlebki seda religioossest, et see on just nimelt see religioossus, et näiteks perekonna Ühtsuse turg seisneb lihtsalt selles, et majandus pakub näiteks selliseid perekonna koosveetmise tarbimise võimalusi, noh, sellised kaubamajad, mis ei ole lihtsalt kaubamajad, vaid nad on puhkekeskused, kus inimesed, inimene saab kõike teha, lapsed saavad seal mängida, nemad seal kohvi juua, mängida, osta, eks ole. Aga kogu süsteem on suunatud sellele, et ikkagi, et inimene tarbiks. Nüüd, kui sügavamalt vaadata, siis tegelikult jutt on ka meelerahu Turust näiteks siis ilmselt selline pinnapealne enesepetmine, ma ütleksin, töötab ainult mõnda aega ja siis kerkib esile ka sügavamad vajadused ja sügavamad võimalused nende rahuldamiseks. Ja kindlasti osa võimalusi inimestele vastu tulla noh, kasvab välja kirikust osaga tekib lihtsalt mujalt ühiskonnas olevast religioossest, nendest inimestest, kes on juba avastanud sellise kõrgema kirkama loovama ja, ja õnnelikum olemise. Ja kes siis suudad sellega kütkestada neid, kes alles vaevlevad sellesse noh, igapäevases kannatuses ja juurdetuses. Ma hea meelega oleksin pisut veel lokaalne ja tooksin siia numbrid, mis ei ole küll ausalt öeldes eriti optimistlikud, kui me räägime meist siin Eestis. Eestlaste tervis on viletsamaid Euroopas 35 riigi seas on meie päralt 31. koht. Meil juuakse ennast 36 korda sagedamini surnuks, kui Rootsis tapetakse 24 korda sagedamini, uputakse 14 korda sagedamini. Ja ka liikluses uputakse viis korda sagedamini, kui me ikkagi vaatame sedasama. Võrdlusena Rootsis. 40 aastat stabiilsena püsinud suremuse tase on iseseisvumise järel katastroofiliselt tõusnud. Igal aastal lisandub 3600 lisa surma samas kui loomulik iive on muutunud negatiivseks. Kokkuvõttes kahanev rahvaarv iga aastaga 4100 inimese võrra. Ehkki autode arvult on Eesti Euroopa keskmisel tasemel, on liiklusohutuse tase meil Euroopa üks halvemaid. Lahutuste osas on meie käes maailmarekord. Meeste enesetappude auhinnaline kolmas koht ja viiendal kohal on Eesti tervelt kolmel alal mõrvades naiste enese tapudes ja mõrvalinnade järjestuses. Nii et statistika on halastamatu. Maailma linnas Kairos on 30 korda turvalisem liikuda kui Tallinnas. See on siis meie hetkeseis. No tundub, et see on nüüd ka see kultuuri küsimus, et kui tugev ja on see meie traditsioon ja kuidas ta inimesi kannaga siiski säästab ja hoiab noh Aasia riikides, kus on väga ränk ekspluateerimine, öeldakse, et aasia sotsiaal hooldus on tema perekond, kuna perekond, sugukond ja hõim hoiab niivõrd kokku, sa oled ikka aidatakse ja polegi vaja mingit sotsiaalkindlustust. Kollektiivistlikud ühiskonnad, aga Eestis on teistpidi. Ja kui me võrdleme näiteks Lääne-Euroopat ja Ameerikat, siis Ameerika, kus kultuurikiht on palju õhem ja palju märkantiivsem Ameerika on palju rohkem pihta saanud. Ikka Ameerika allakäik, keskklassi häving ja kadu ja, ja kihistumine on palju meeletum kui Euroopas, kus siiski see vana kultuuri inerts nagu hoiabel. Kuigi pihta on saanud juba ka Rootsi, ütleme niimoodi suure ehmumisega. Ja Eestiga on sama asi ilmselt see nõukogude periood. Ta suutis siiski meeletult hävitada meie juuri ja ja see toibumine, kultuuril võib võtta aega mitu põlvkonda. Ja noh, loota on, kultuur on siiski iseuuenev. Jaa jaa, ütleme kui rääkida mingist vaimsest pärandist või sellise vaimse religioosse teadmise edasiandmisest õpetajalt õpilasele, sest selleks on vaja lihtsalt jällegi neid inimesi, kes on uuesti läbi läbi murdnud sellesse vertikaalseks mõõtmesse, kes on juba noh, mitte jutluste tõde, vaid ise tõde ja kellel on siis juba ka õpilasi ja siis hakkab see kultuuri tuum uuesti nagu kosuma ja levima. Ja ma isegi praegu tajun mingit sellist selliste asjade algust juba, et sellised inimesed praegu kasvavad, minnes läbi oma hirmudele oma valuda. Nad nagu leiavad ennast ja tegelikult kogu selle meeleheite ühiskonna, mis te lugesite, see nimekiri selle põhipõhjuseks minu jaoks on just see võib-olla natuke üllatav see, et inimene põgeneb oma hirmu eest või veel rohkem, et inimene ei armasta iseennast, ta ei austa iseennast. Ta jaotis ennast, sest kogu Sootsima kõik nagu lõhutada maast madalast juba perekonnad lagunevad. Me ei kujuta ette nende laste olukorda, kes kasvavad alkohoolikute peredes või üldse kuskil, ma ei tea, mingisuguses suvalises urkas, eks ole. Me jõuame heliidentiteet ja loomulikult, aga identiteedi tuumaks ongi see, et inimene tõeliselt teatab ja armastab ennast. Ta on leidnud sellise üliküllusliku energia endas, et seda jätkub ka teistele ja nakatav. Ja selles mõttes muidugi see uus religioossus väga võimsalt seda manifesteerin või noh, toob esile uuesti, nii et neid raamatuid on eesti keeles väga sisendavad ja väga inspireerivaid. Ainult noh, paljud inimesed ei jõua selleni praegu, esimene asi, mida tehakse, otsitakse abi lihtsalt nõustajatelt. Ravitakse tagajärgi mitte just nimelt ja sageli inimesed jäävadki niimoodi lohisema siis nende, nende ravijate ja tervendate nendeni hõlma. Ja nad ise ei suudagi nagu jalule tõusta kuigi hea tervendaja muidugi aitab inimest ise jalule tõusta. Ja, ja ma väidan siiski, et see, selline jaluletõusmine, see faas on Eestis ka kätte jõudmas. Õige pea. Sest kui inimene ikka palju kordi kukub läbi ja haarad tühja, siis ta midagi lõpus õpib sellest. Ja siis ta julgeb minna minna otse oma hirmule vastu otsa oma valule vastu, mitte enam ei põgene sellest teiste süüdistamisse hirmu eitamisse, sele tuimendamisse, selle asendamist seal kindlustamisse, noh, ütleme põgenemisse, nagu ma ütlesin, siis võimu ja raha haaramisse eraldi eesmärgina ja nii edasi. Nii et kõigel sellel viletsusele on mu meelest sügavamalt vaadates vaimne põhjus. Inimeste identiteet, rahvuse identiteet ju saab toitu kultuurist ja me jõuame jälle ringiga sinnamaale, et tegelikult jo globaliseerumine hävitab rahvusliku kultuuri. Ja vot siin tekkis mul üks huvitav rida, et kes on siis süüdi? Ütleme nii, et kui räägime kõigist kõigist nendest inimestest, kes satuvad kõigisse neisse hädadesse, millest siin oli juttu siis nende inimeste ees on süüdikultuur, kes maast madalast ei ole suutnud neid hoida ja kaitsta selliste meeletustest kultuuri ees omakorda on süüdi kõige parem osa kultuurist kõige teadlikum, ütleme siis ühiskonna vaimne liit. Ühiskonna vaimse eliidi ees omakorda on süüdi, ütleme, ajalugu, saatus, lihtsalt rasked ajad. Eesti vaimsele liidil löödi pea maha või ütleme, eesti rahvusel löödi pea maha läbi küüditamiste läbi hukkamiste, järele jäi lihtrahvas ja keskklass, kes pidi siis nüüd omal jõul uuesti leidma majuri. Näiteks ka kirik kaotas kuskil neli viiendikku kõrgharidusega pastoritest 40. aastal, kes küüditati Siberisse, kes, kes läks ära läände. Ja öeldakse ka, et näiteks kodanlikul ajal selle 20 aastaga ei jõudnud kujuneda uut eliiti, lihtsalt ei jõudnud, see oli aeg oli liiga lühike. See, see aegub, peab olema pikem kui ka 30 40 aastat kuus, tõeline liit, juurtega liit välja kujuneb. Ja, ja uuesti kultuur tõstetakse siis vajalikule tasemele. Nii et selline selline rida ja globaliseerumine loomulikult praegusel kujul lõhub ja takistab seda. Seda tugevamad peavad olema need inimesed, kes suudavad sellest läbi minna, sellele vastu astuda. Aga võiks öelda, kahetseda seda rohkem, see karastab neid. Seda võimsamad on, seda võimsam saab olema nende sõnum. Kui see tuleb. Me oleme praegu rääkinud ikka rohkem globaliseerumise skeptikute seisukohalt, aga ometi on ju olemas oma optimistlik suund, kes toetab globaliseerumisest kui nähtust ja leiab sellel olevat väga mitmeidki positiivseid jooni ja võimalusi. Jah, noh, muidugi, üks positiivne joon on kindlasti see, et, et on kujunenud ühtne inimkond võimalus ühtse solidaarse ühistunde tekkele võimalus kaotada sõjad juba paljalt, see, et maailm on majanduslikult niivõrd seotud tohutult, vähendab sõjaliste konfliktide ohtu. Kui ikkagi Euroopa omal ajal oli rahvusriikide Euroopa ja need rahvusriigid majanduslikult võistlesid vastandused üksteisele, siis selle tulemuseks olidki ilmselt ka maailmasõjad, kuid kaasajal, kus majanduse liidid on niivõrd tihedalt seotud, Nad ei ole enam huvitatud üksteise sõjalisest hävitamisest, sest sellega nad hävitaks omaenesepinnast. Nii et see on üks, üks hea nähtuse sõjad toimuvad ääremaadel nii-öelda noortes riikides, kus need lastehaigused on alles läbi põdemata, kuhu rahvusvaheline kapital pole veel jõudnud kanda kinnitada kus püütakse veel üles ehitada suletud ühiskondi. Samas lähevad sõjad hoopis teisele tasandile, hakatakse juba ideede tasandil võitlema. Ja sageli polegi vaja jah relvade järele haarata, kuna ideede tasandil suudetakse asi ära võita. Ja praegu samamoodi ütleme islamimaad islamimaailma loetakse praegu üldse üheks kõige tugevamaks globaliseerumise vastaseks jõuks, selle maailma turvana vastaseks jõuks, kuna islami religioosselt väga sügava identiteediga kristluse nagu alla andnud juba kuigi Euroopas ka kristlus on väga-väga aktiivne mõnel pool ja siiski ka islamimaailm läbi näiteks kosmosetelevisiooni näiteks ka Hiina, samamoodi, kes on püüdnud hoida oma oma suletud identiteeti nad on sunnitud nagu märkama, et ikkagi sealt kosmosest sinna saa kätt ette panna, tähendab ja ikkagi noorte põlvkonnad tasapisi tõmmatakse ära juba lääneliku ühiskonna malli suunas. Hiina ühiskonnas, külades ja väikelinnades. Seal läheb ikka oma traditsioon elu edasi, seal on täpselt kõik needsamad iidsed vaimsed väärtused säilinud täielikult Davistlikud, konfitsionistlikud nagu ei oleks olnud mitte mingeid kultuurirevolutsioone, mitte mingeid globaliseerumise, mitte mingeid, eks ole, tehnoloogilisi revolutsioone. Nii et seal on, see kultuurijuur, on, on meeletult sügav. Ma kardan, et sellised väiksed väiksemad kultuurid nad siiski ikkagi kipuvad hävima. Nii Aafrikas kui ka kui ka mujal. Missugune on see pehmem õrnem kapitalism, millest räägitakse? No nii palju, kui Rolf Jensen nüüd seda siin välja joonistab. Siis esiteks muidugi ta rõhutab ühiseid väärtusi. Firma ei ole enam see lihtsalt see, kes on ette nähtud kasumi kokkulükkamiseks ükskõik mis vahenditega, ükskõik mis hinnaga vaid firma on see, kes loob mingi orgaanilise sideme tarbijaskonnaga kaasal me võime rääkida isegi tootjate tarbijate noh, koostööst või ühingutest vastastikusest vastutusest, toetusest, kus valitseb siis usaldus, kaasajafirmat. Jensen ennustab, et kaasa firma see juba on või saab olema sümbolanalüütikute loomingulised meeskonnad. Seda võiks nimetada hõimuks, see on kogukond, son, kommuun isegi kirjeldab ühe sellise kommuuni töökohta, kus on siis maja suur pööning on ehitatud välja sellest, kus boksid siis on mingi spordiväljak seal mingi bassein, siis on magamisruumid, sest inimesed võivad seal ööbida, kui nad soovivad, sest nende töö on niivõrd kaasakiskuv ja Nad elavadki kommuunina sisuliselt noh, kes tahab, võib minna ka vahepeal perekonna juurde või elavad perekonnad seal juba, eks ole. Ja nüüd Jaan Tallinn siin kirjutas Postimehes firma Blue Mooni interaktiivjuht, et et ka Eestis on mõeldav selline erariikide teke, kus siis sümbolanalüütikute rühm kes on edukas, kellel on raha, ta lihtsalt rendib mingi maa, ehitab seal välja infrastruktuuri rajab seal siis oma sellise eliidi linnaku. Ja läänes on selliseid hinnakuid väga palju, alates Sis Brasiiliast. Beverly Hills USA-s ja mitmel pool mujal Lõuna-Aafrika vabariigis ja nii edasi, kus on juba rikkad on ennast kaitsnud ja ära piiranud siis kogu sellest üle ülejäänud järjest ohtlikumast kaltsakad ühiskonnast, kes muidu lihtsalt ründaks või rööviks või hävitaks neid, kus on siis relvastatud valve, kus on turvameeskonnad, eks ole, kus sisse-välja saab liikuda väga rangelt ainult. Ja üks oht ongi see, öeldakse, et, et kui mingil hetkel Aafrika hakkab tulema, kui seal on kõik seal praegu hävitatakse lausa noh, looduskaitsealade loomi, kuna ei ole mitte süüa enam. Ja mida lääs on püüdnud kogu aeg säilitada. Et kui see mass viimases meeleheites hakkab täies tükis tulenema mitte lihtsalt mingite väikeste rühmadena lainete nagu praegu, et noh, mis siis, mis siis juhtub, kes on siis piiri peal, need, kes hakkavad need automaatidest maha tõmbama, eks ole. Sest see, see pinge, see hirme mitte ainult edutavad ka edukate seas on niivõrd niivõrd meeletuks tänaseks muutunud, et siin saab tõesti olla mingi lähedalt lähemate aastakümnete küsimus lahendamiseks. Sest muidu ja üks asi, mis enne seda veel toimub, mida rõhutavad analüütikud enne seda? Tulevad võimule ultraparempoolsed. Rahvas hakkab nõudma kõva kätt. Ultraparempoolsed, paljud neist nõuavad protektsionismi, tähendab, piirid pannakse kinni, tollid tehakse kõrgeks ja riigid muutuvad uuesti naturaalmajanduslik, eks, või, või noh, väga reguleeritud suhetega. See tähendab seda. Et muidugi see läänelik heaolu kaob. Kuid kui kultuur on piisavalt tugev, siis ühiskond võib olla küllaltki harmooniline. Gunnar Aarma näiteks toob näiteks Butaani, kus ta käis läbinisti mahajaana, budistliku ühiskond. Rahvas elab vaeses suhteliselt, aga õnnelikult harmooniliselt ei ole kuritegevust, ei ole narkomaaniat, kinnine riik, väike riik. Ja ilmselt selles suunas mitmedki vähegi kultuurilised tugevamad riigid ka lähevad. Kui muud võimalust ei ole, kui enne seda ei õnnestu luua rahvusvahelist poliitikat, ohjeldada globaliseerumise negatiivseid tendentse, rajada kodanikuühiskonda. Sest et teine vastujõud, mida nimetatakse, ongi kolmas sektor. See on nüüd see uus sotsiaalne liit, need inimesed, kes on niivõrd tundlikud et nad ei saa enam jätta poliitikute tundetuse ja ja hirmu, jaga ära ostetavuse hooleks, kõiki neid probleeme või nad hakkavad lihtsalt tegutsema. Organiseeruvad juba täna on ülemaailmselt kodanikuorganisatsioonide võimsaid ühendusi mis tegutsevad väga aktiivselt ja infotehnoloogiad aitavad ka sellele kaasa. Kui te rääkisite hirmust, siis minu mõte jooksis kohe sellisele mõistele nagu kodanikujulgus. Sellest saab pessimistid silmade läbi ja optimistide silmade läbi globaliseeruvas ühiskonnas. Võib-olla kaasa ühiskond kaasaja maailma hukubki kodaniku passiivsuse tulemusel et nad ei astu vahele ja teisalt nüüd kodanikujulgus ka vaimses plaanis on minu meelest saavutanud väga suure sügavuse läänes eesti keeles on ilmunud väga hea raamat kurtsingerilt näite üles kodanikujulgust, kuidas õppida sekkuma. Üks Saaremaa kirjastus, andnud välja möödunud aastal. Ja seal tuuakse väga hästi nüüd ärase kodanikujulguse ABC ja see on just nimelt üks võimalus ja vorm minna vastu oma isiklikele hirmudele oma isa hirmule, oma hirmul isa riigi ema kiriku ees, ülemuste ees ja nii edasi. Et see on nagu selline vaimse eneseleidmise, eneseteostuse enesekehtestamise vorm. See toimub vägi vallatuses. See toimub kasvavas solidaarsusesse ja armastuses selle vastu kellega astutakse diskussiooni. Mitte keegi ei ole väljapoole suletud sellest ringist, vaid just nimelt suudetakse apelleerida vastaspoole inimlikkusele mis on igasühes olemas, kuskil sisimas, tähendab apelleeritakse inimesele, seal pole tema hirmu. Seal, kus seda kaitsekihti, mida inimene on siis endale ehitanud selleks et hirmu eest põgeneda. Ja selles mõttes see kuldse ingeriraamat ma soovitan väga lugeda. Noh, see on niivõrd inspireeriv raamat. Nii et tänapäeva inimese väljapääs on kodanikuühiskonnas Üks väljapääs on kodanikuühiskonnas sotsiaalse eneseleidmise seisukohalt kuid teine väljapääs on muidugi töös endaga religioosne töö iseendaga vastu astumine oma hirmudele, oma valudele, abi leidmine religioossetest pedagoogikatest, see on nagu see muinasjutus, kus kuningapoeg läheb kõigepealt, eks ole, tumedasse laande, mis on hirmuäratav, kus on igasugused kollid ja, ja koletised, aga ta on juba niivõrd avatud ja niivõrd valmis selleks, et ta kuuleb, kuidas siilikkedel annab nõu ja mingi linnuke ütleb seal midagi, tuleb sealt läbi. Tähendab, ta ei hukku sinna? Ta ei lähe hulluks, ta ei, ta ei tapa end ära, eks ole, ta ei, ta ei jookse sealt välja tagasi. Siis ta peab minema üle kuristiku, võib-olla mööda mõõgatera, selle kuristiku põhjas on igasuguseid mürkmaod ja koletised. Tähendab, see on ilmselt see faas, kus inimene juba teab, millised on tema hirmud, teda julgeb nendega silmitsi minna. Otse vastu. Sest esimesest faasist isegi teadlasena. Ja siis ta saab nendega tööd teha, võib-olla ta suudab turnida sealt üle, Ilmata alla kukuks. Aga võib-olla ta kukub mõnedki korrad veel alla ja teeb mingeid rumalusi ja menetlusi. Siis ta õpib jälle, ta läheb uuele ringile ja viimane faas muinasjuttudes on siis Avarveteveteväli või meri. Et see on siis noh, ma ei tea, üksinduse faase tset tuleb veel sügamis endasse, ta on selle hirmude osa nagu hakanud läbima, nüüd ta leiab siis ja siis, kui ta jõuab lõpuks üle selle mere siis seal on see kristallmägi või klaasmägi võluprintsess, aarete aare. Ja vot seal ta leiab oma juured ja oma identiteedi, oma armastuse, omaenese küllasuse, oma eneseks olemise. Ja, ja see on selline initsiatsiooni tee, see on juba muinasjuttudes, ammu-ammu, teadvustatud vanades skulptuurides ja antud selliste piltidena. Nii et see on võib-olla kõige põhilisem kaasa inimesele just seda kuulatada, seda otsida, otsida neid õpetusi, otsida neid õpetajaid, otsida neid õpilasi, luua kogudusi. Sest siin on põhiline just läbi traditsiooni õpetaja õpetus, õpilaskond, kes siis 11 toetab sellel teel. Nii et võõrandumine on meie suurim vaenlane ja selle vastu me siis peamegi rohtu leidma ja otsima. Aitäh, Peeter Liiv, aitäh ka kuulajatele. Kes meiega kaasa mõtlesid. Küsija rollis oli täna Terje Soots. Head päeva.