Maailma. Tere õhtust, kell on saanud pool seitse, algab saade, maailmapilt ja stuudios on Terje Soots. Tänases saates võtame jutuks muusika vanade kultuurrahvaste rituaalsetes toimingutes. Vanaaja rahvad on ajast aega olnud teadlikud muusika mõjust inimpsüühikale ja sellepärast on igasuguseid jumalakummardamise juurde alati kuulunud muusik. Suure ja nähtamatu maailma väikese ja nähtava maailma vahel on just muusika selleks siduvaks ja ühendavaks lüliks. Muusikat peeti jumalate kingituseks. Egiptuse, Hiina ja paljude teistegi rahvaste mütoloogias seisab, et jumalad lõid maailma just nimelt lauldes. India riik veedas, öeldakse, lauldes mõtlesid jumalad välja suure meloodia, millega nad lasksid siis päikese paistma. Hiina tarkus ütleb, et muusika on looduse harmoonia Ronja üks väljendajaid. Muusika väljendab ka vaimseid jõude, mis kuuluvad maailma terviku juurde. Egiptuse preestrid olid kindlad, et pühad viisid on pärit Isiselt endalt. Systrumit peeti Vanas-Egiptuses pühaks pilliks. Sellel usuti olevat kurje vaime eemalepeletav jõud. Mõnedes kultuurides on pillidele isegi ohvreid toodud. Vanas-Babüloonia näiteks kehtis tava, et võidetud vaenlase muusikut jäeti ellu, sest muusikuid peeti valitud rahvaks. Tähelepanuväärne on see, et vanainimese jaoks ei olnud muusika lihtsalt nauditav kunst. Muusika see oli eluväärtus. Ja näiteks vanade rahvaste keelepruugis puudub sõna muusikat mängima. See võrdsustaks muusika tegemise millegi kerge ja lõbus, aga nagu lapsemäng. Selle asemel öeldi hoopis helistama, puhuma, lööma aga ka kiitma ja juubeldama. Hinge ja mõtteviisi kohaselt on korrapärastest võngetest koosnev helisild vaimuilma ja materiaalse maailma vahel. Helivangetes arvati, avalduvad jumalik elu, jõuts akti mis on võimeline materiaalses maailmas ka kehastuma. Kõik olemasolev arvatigi pärinevat helist. Vanas sumeris olid ka jumalad muusikud. Ühiskondlikus hierarhias tulid pärast jumalaid ja kuningaid kohe muusikud. Hiina viie astmelisest heli redelis vastas iga heli ühiskondlikule astmestikule keiser, minister, rahvas, avalikud ametid, materiaalsed varad, keisriheliga, siis redeli esimese astmega pidi algama ja lõppema iga ohvritalituse juurde kuuluv muusika. Vanad hiinlased uskusid, et muusika viib mõistuse ja tunded kooskõlla ülistab õiglust ja mõistab hukka kõik madala äraandliku ja kombetu. Ja kui sõnad võivad teeselda, siis muusika ei valeta. Ja veel arvati, et kui muusika täidab ühiskonnas oma õiget rolli siis elab impeerium rahus ja kooskõlas. Kreeka filosoofi Pythagorase õpilased olevat õhtuti oma mõtteid helidega puhastanud ja hommikul andnud endale päevaks õige meeleolu just õige vileviisiga. Aristoteles ütles, et juba igas meloodias hoolimata tekstist on teatav eetiline mõju. Orpheus järglased Orphikud on laiendanud juba omal ajal muusika mõju inimese füüsilisele olemisele. Nende meelest oli igal inimesel temale omane individuaalne põhiheli. Ja selle abil olevat olnud võimalik ka haigusi ravida. Minevikuinimene oli tõesti väga suure muusikatundlikkusega kuigi vahendid olid ju tol ajal napid, kõigest ühehäälne muusika ja ka üsna piiratud instrumentaariumi. Aga seda enam pääsesid mõjule meloodia, rütm ja improvisatsiooni lisus. Eurooplased imetlevad ikka ja jälle Araabia ja India rahvaste peent helikõrguste taju. Nende rohkem kui 12 astmelist oktaavi jaotust. India vanad pühad hümnid olid mõeldud laulmiseks retsiteerimiseks. Kahel kolmel helil. Nei lauldi pidulikult ja aeglaselt Hiina templiteenistuses ja egiptuse kultuse slipi heaks. Sellist muusikat, mis võimalikult vähe puudutas tundeid, mis ei toonud esile ei rõõmu ega kurbust. Ja see suhtumine läks üle ka Euroopa varasesse kirikumuusikasse. Eriline osa on olnud muusikal matuste juures ja surnuid kujud on tuntud kõikide rahvaste juures. Nüüd kui mõte oli selles, et rahustada surnut, et tal ei tekiks vajadust hakata hiljem kodus käima. Aga teisalt ilmneb surnuid, kus ka üks usundi põhivajadusi ületada surmahirm ja saavutada igavese elu teadvus. Muusikaga püüti surnu taas ellu äratada. Laul ja pillimäng toimub inimese hingeõhu jõul ja usuti, et laulja mängija hingeõhu liikumine suudab ka lahkunu uuesti hingama panna vähemalt allilmas. Ja arvatakse, et tänapäeva matuste puhkpillimuusikas on just seda kauget maagilist tagapõhja. On teada, et Egiptuse leinatalitused kujunesid suurteks rahva kokku tulekuteks. Egiptuse peajumal Osiris suri sügisel ja teda leinas preestriseisuse eestvedamisel ja puhkpillihelide saatel suur rahvahulk. Kevadel pühitseti tema elluärkamise rõõmupidu. Mesopotaamias peeti uusaastapäeval siis esimesel märtsil ka väga suuri pidustusi, milles näidati peajumala Mardoki kannatusi, surma, tema minekut allilma ja võidukat tagasitulekut. Sureva ja taaselustama. Jumala müüt jõudis Egiptusest Kreekasse. Rõõmu ja viljakuse jumala Dianüüsuse pidustustel. Lauldi, mängiti ja tantsiti ennekõike hilisõhtul ja öösel. Ministeeriumist osavõtjad taotlesid jumala surma ja taas saabuva eluga võtta endassegi neid jõude, mis taas ellu toovad ja mis on siis ühtlasi ka täidetud jumalusega. Dianüüdluse ministeeriumil viidi osavõtjad löökriistadega ekstaasi ja ohverdati härg, kelle liha siis lõpuks ka söödi. Delfis peeti pidustusi päikesejumala apolloni auks. Seda tehti igal kevadel. Need olid palju rahulikumad pidustused kui Dianüüsuse müsteerium ja nii ülistati apolonit, lüüra ja kitarrimänguga. Apolloni kultuse mõte oli puhastada maailm ülekohtust, süüst ja kõigest rõvedast. Ja süüohvrina saadeti patuoinas linnast välja. Hugo Lepnurme on oma raamatus kultuse muusikas kirjeldanud ühte ministeeriumi. Ministeeriumi talitlusele eelnesid kolm päeva kestvad puhastustoimingud. Ohvri toomine ja üldine suplus meres. Rongkäigus mindi pühitsus paigale. Teel toodi ohvreid ja ande, lauldi hümne, tantsiti. Templisse, astuti sammaskäigud. Kaudu pesti käsi piserdate, ent pühitsetud veega, pühitsetud pidi hammustama veidi surmaputke, et vältida seksuaalse ärrituse teket. Tuli hoiduda mõningatest toitudest. Mõnikord peeti hingepuhtuse huvides vajalikuks jääda ka päevaks koju. Et hoiduda välisärritustest kaitseks ja õnnistuseks, pandi pähe mürdiberg ja ümber keha või paremaks. Käe purpur Nelong. Ja sellele järgnesid erilised õnnistus toimingud, näiteks paastumine. Pühitsus ise toimus öösel pimedas ruumis, kuhu kulminatsioonihetkel lasti äkki valgus kes kord Ta oli võtnud osa ministeeriumi talitusest võis taotleda aasta pärast juba kõrgeima astme pühitsust. Pühitsusel arvati olevat suur võlujõud pühitsusel kantud rõivaist. Tehti lastele mähkmeid, et need kaitseksid lapsi pimeduse jõudude vastu. Osalt salajased olid Our House müsteeriumid. Nende eesmärk oli ehk staatilise nägemuse saavutamine ja seda ikka kõrgemast jumalate maailmast. Nende ministeeriumide kulg oli meie mõistes üsna võigas. Ja vererohke, aga muusikal oli selles kõiges väga suur osa. Muusika pidi võlumaa allmaailmavalitsejat Haadest. Et ta lubaks muidu lausa võimatut euri tiike tagasipöördumist ellu. Ja müüdi järgi suutis Orpheus oma laulu ja kandlemänguga kogu looduse alistada. See idee on kogu Euroopa muusikaloo vältel pakkunud ainet väga paljudele muusikalistele draamadelejasümfoonilistele teostele. Suur filosoof, plaat on, on öelnud. Muusikaks ei olegi vaja, Pille ei ole vaja lauluhäält, sest muusika on igavene. Platoni järgi loob jumala taoline olend, kes ideid järgides loob ürgainest maailma kahekordse ja kolmekordse intervalli intervalli nii ruumilises kui muusikalises mõttes. Pythagorase ajal räägiti maailma harmooniast. Sõna harmoonia tähendab üheks tervikuks korraldatud hulka siis hulka paljust ja umbes 450. aastal enne Kristust oli harmoonia nagu võlusõna milles arvati peituvat kogu olemasoleva elu sisu ja mõttemuusikas tähendas see intervallide ja heliredelit seesmist korda. Pythagorase järgi on muusikaline intervall just seda ilusam. Mida lihtsam on seda moodustavate helide arv suhe. Pythagorase järgi kuulus muusika matemaatiliste kategooriasse. Kosmiline arusaam muusikast viis filosoofid mõttele seostada muusika elemendid nähtava maailmaelementidega. Egiptuse löökriista Systrumi neli kõristit vastasid tolleaegse maailma algaineile, seda siis maale, veele, õhule ja tulele. Sama tähendus andsid kreeklased oma lüüra esialgsele neljale keelele. Hiinlaste heliredeli viis heli tähendasid aga metsavett maad, metalli ja tuld. Või ilmakaari põhi, ida-Kesk-Lääs, lõuna ning värve. Must, lilla, kollane, valge, punane. Vanas päeviloonias, kus astronoomia oli erilise tähtsusega, hakati seostama planeete ja heliredeli helisid. Arv kiis tähistas liit nähtavat planeeti. Merkuuri, Veenust, Marssi, Jupiteri ja Saturni. Seitse, see oli nimetatud planeedid, pluss veel päike ja kuu. Ja nii moodustus siis heliredel. Mesopotaamia kiilkirjatahvlitel me võime näha muusikuid viie ja seitsmekeelsete kanneldega. Keelte tegelik arv või selle suuremaga Püha sümboolika järgi kujutati neid just nimelt viie ja seitsme keelsetena. Helide ja kosmoseseos väljendub kõikides religioonides. Antiik-Kreekas seostati planeedid ja helid järgmiselt. Kuu oli siis tee Merkuur c. Veenus v Päike, A Marss, Jupiter, Saturn e ja maa. See tähendas vaikust. Vana hea muusika tähendas tegelikult ju mitme kunstiharu kooseksisteerimist. Helide juurde kuulus sõnavest, miimika ja ka tantsuliikumine india süüdi säärast mitmetaolist rituaali juurde kuuluvat tegevust ühisnimetusega Sangida. Antiik-Kreekas kuulusid kokku sellised mõisted nagu muusika, poeesia, miimikakoor ja nii edasi. Vanadel kultuurrahvastel olid käibel üldiselt meie päevilgi tuntud pillid välja arvatud poognaga mängitavad keelpillid. Need on araabia päritoluga ja hoopis hilisemast ajast. No näiteks rõhtasendis või pisut kaldu hoitavad kandled, mida mängiti sõrmede või plektrumiga või Kreekas kilpkonnakestale kinnitatud keeltega lüüra või siis puust kastile kraamilgitara igas suuruses kahelt poolt mängitavate keeltega püstkannel ehk harf otse ja põikflööt lest huulikuga puhkpill siis meie oboetaoline. Sellel oli sageli kaks ühendatud toru. Sõrmlauaga, näpp keelpill, Sis, egiptuse Nabla looma või metall sarv, metallpasun ehk trompet, igasugused trummid, kahepoolse ja ühepoolse nahaga katel, trummid, raam, trummid, igasuguses suuruses, metalltaldrikud, Kuljused ja karistid. Pillide ehituses, nii nagu ka kultusehitiste rajamisel kasutati sageli kosmoloogilisi mõõta ja norme. Leitud puhkpillide torule on puuritud augud järjekorras, mis ei anna mitte muusikalist heliredelit vaid on seal teatavas matemaatilises järjestuses. Otsiti pillide normaalmõõtmeid, mis olnuksid kooskõlas kosmoloogiliste ideedega aga muusikalises mõttes täiesti tähtsusetu. Vanad hiinlased otsisid ja leidsid muusika põhiheli absoluutse kõrguse niinimetatud kollase kella. Juba 2700.. Aasta paiku enne Kristust leiutas õpetlane ling Lun kammertooni milleks oli 230 millimeetri pikkune toru. See andis 366 vanget sekundis, mis määras kindlaks esimese oktaavi ehk noodikõrguse õlide kirjalikust ülesmärkimisest. Vanadel aegadel on väga vähe säilinud India rid. Veeda tekstidele on märgitud esituse helitõus ja langus ning mõlema seos erimärkidega. Kreekas märgiti heli teksti kohale asetatud alfabeedi tähtedega mitmes asendis. Laulu ja pillimängu jaoks olid erinevad kirjad. Pillimängus näitasid märgid peamiselt mänguvõtteid sõrmede asetust keeltel. Viiside meelespidamiseks olid eriti Lähis-Ida rahvastel teatavad valemi taolised rütmiliste meloodilised meloodiatüübid mida varieeriti vastavalt igale tekstile. Esitaja võis neid ettekande käigus improviseerida ka ümber kujundada kuid viisi põhiloomus pidi alati säilima. Väga huvitavalt ja väga põhjalikult on kirjeldanud muusika arengut kiriku traditsioonis Hugo Lepnurm oma raamatus kultuse muusikast ja ma soovitan kõikidel seda lugeda. Tänase saate faktid reastas Terje Soots, ma tänan teid kuulamast ja head õhtut.