See on raadio kaks. Apteek. Nüüd on raadio kahe hommiku stuudios teisipäevale kohaselt teisipäevale omaselt, aga lisaks sellistele staatilistele ja pidevalt kohal olevatele vanakesele Indrek Vaheojale ning Madis Aesmaale värske tegija Indrek Vainu, kes käib siin ainult korra nädalas, nii et sel nädalal oled sa siin esimest korda ja täiesti selline fresh mees, mida sa täna meile tutvustad. Eelmine nädal oli kõva uudis siin igal pool, et et Eestis on varsti võimalik nii-öelda lähikontaktiga maksta või ilma kontaktita maksta läbi telefonide, NFC tuntud nime all Errefaidiid on ka ju isegi võib-olla inimesed kuulnud RFID magnetkaart, RFID on seesama, mida näiteks seal ukse lahti teeb magnetriba aga see, mis sa nagu vastu lähedale paned, see kiip seal kuskil sees on sees ja see, mis pangakaardi peal on, see ei ole Refaidi. See on juba, see on nagu see Simmi moodi. Et see on see, mis nagu mobiilis ka sees on. Aga tegelikult, mis siis oli tegema, hakkas huvitama, et kuidas siis see täpselt tehtud on, et noh, põhimõtteliselt ja tehnoloogia on teada igapäevaselt kasutusel igal pool, need küll on näiteks, ma ei tea, bussijaamas on sarnaste kiipidega, lähevad bussidel, tõkkepuud tõusevad üles noh, igapäevaselt avame näiteks kontorite uksi sellega ja hakkasin uurima, et kus siis see toimub ja kuidas ta toimib ja mõeldud tehtud, helistasin ka selle pilootprojektijuhile, nii et nimelt siis uudis oli sellest, et saab maksta mobiiliga, lähed seal kaubamajja. Kui sa oled üks nendest pilootprojektides osalejatest, neid vist pidi umbes 150 200 inimest olema. Kellel siis valdavalt on androidi telefonid, ostad seal oma asjad ära, paned telefoni vastu seda kaardilugejat ja piiks-piiks ja raha läinud. Ja nii ongi ja nad juba käivad ja ostavad just ja hakkasin uurima, et kohe muidugi netis foorumites, kommentaariumites jumala eest, nüüd on jälle suur vend, silmad vahivad meid, nüüd on väga hea meid jälgida igal pool. Nii, ja tegelikult see päris nii ei ole. Et NFC tehnoloogia, mis, mis mõttes ta erineb näiteks Serefaidist või bluuduhtist, mis on ka nagu nii-öelda lähikontaktiasi on see, et produkti näiteks on võimalik ikkagi kaugelt lugeda mingite antennidega väga-väga hästi. Samamoodi Refaidiid on RFID, tegelikult on tal otsest enda vooluallikat, ei ole mingid spiraalid, mingeid elektromagneti vastuvõtjad ja kui sa siis teda nii-öelda Kiilitad vastava lainepikkusega, siis seal tekib niisugune kerge vool, elektromagnetiline ja ta annab selle signaali vastu, mis tal siis sinna Lipsukese peale kantud on ja niisiis loetaksegi, aga mingi probleem ei ole piisavalt võimsa seadmega piisavalt kaugel niimoodi, et inimene ei teagi, tema neid nii-öelda koode lugeda ja aga noh, ega see on tegelikult ikkagi palju keerulisem ja NFC tehnoloogia tuleb siis, mis telefonides nüüd on, paljudes telefonides ei ole, Aifonistada, on Windowsis läkk peris. On ta androidist peamiselt väga tõsiselt kasutusele võetud, isegi lugesin seda androidi arendajatele suunatud asja, nii et väga-väga põhjalik kraam on see, et NFC on väga lähedalt, mõni mõni sentimeeter, ütleme seal noh, kuni 10 sentimeetrit. Et noh, muidu vahepeal siin Londoni olümpiamängude aegu sama tehnoloogiat nagu testiti siis tulid kohe nutimehed välja, kes ütlesid, et ega mingit probleemi ei ole nagu vastava seadmega ringi käia ja inimeste nii-öelda nendest virtuaalsetest rahakottidest raha endale tõmmata. Aga noh, ta päris nii ei lähe läbi ei lähe, sest sa pead ikkagi väga lähedal olema, see asi peab olema sisse lülitatud, jaga õigused antud 10 sentimeetrit on ju täiesti okei, kaugus ütleme trammis. Kui sa aimad, et kellelgi on telefon taskus või kontuure lähetust 10 sentimeetri kaugusele, siis sa saad sealt selle raha ja vabalt ära tõmmata, see on isegi mugavam kui taskust rahakotivarast, aga tegelikult on see ikkagi palju raskem. Helistasin siis sellisel inimesel nagu Kuno Peek, mis on selle projektijuht? Küsisin siis järgi, et mis seal toimus, kuidas tehti ja tegu ei olegi üldse mingi väga lihtsa projektiga vaid siukse projektiga, kus on nii-öelda kõik Eesti suured pangad, osalevad igasuguseid väiksemaid firmasid, terve nagu peotäis pluss siis operaatorid ja tegu tegelikult hakkas juba pihta, 2012 aastal, hakati ette valmistama asja ja mida tegelikult eestlased on teinud või ülisuure töö ära Eesti-siseselt tänase pilootprojekt toimib, tõenäoliselt laia tarbesse jõuab see alles mõne aasta pärast nagu päriselt niimoodi kasutusele siin-seal nii-öelda nii-öelda saab seda juba kasutusele võtta, selles ei ole mingit probleemi, aga et kas noh, nii-öelda maksta ka sellega, saad, see on juba täiesti iseküsimus. Ja, ja pangad ja siis nii-öelda EMT ja igasugused muud tegelased on tõsist vaeva näinud, et töötada välja see standard. Sest et Eesti on maailma mõistes mingites asjades palju kaugemal ees. Meil on siin ID-kaardid, mobiili eetigi, allkirjad, särgid, värgid, põhimõtteliselt töötada välja standard, mis ühinuks rahvusvahelise standardiga ja omaks samasugust turvataset või isegi kõrgemat, kui meil juba täna kasutusel on siin mobiiliideedes ID-kaartides asjadest ja noh, muidugi see tähendab seda, et tuleb Simmid välja vahetada, nii nagu mobiil-IDga tuleb veel järgmine Simm omale nii-öelda hankida. Aga tulevik tegelikult on selles, et sa saad omale teha virtuaalse pangakaardi, lähed panka, ütled, et ma sooviksid oma telefonist deebetkaarti ja pank ütleb, et klõps-klõps ja palun kas sa ikkagi selles mõttes kuidagi riskantne ei ole, et kuidas, kuidas selle pinnisisestamisega sellest oksid nagu teletahaksid sisse toksima näiteks noh, tavaline asi on ju see, et aeg-ajalt tulevad mingid uudised kuskilt leida teekaardi, kloonia või kopeeri kuskilt tanklast või sularahaautomaadist. Et samamoodi on, on ka võimalik muid asju kloonida, aga, aga noh, nii-öelda seda kaardi kloonimist on isegi palju lihtsam teha, kui seda nii-öelda telefonis paiknevast virtuaalse pangakaardi Kloolimist. Et esiteks sai või otseselt seadmegi suhtle, see telefon minestas oma koodid sisestada, on sinu käes ja sinna ei ole tõenäoliselt keegi pannud oma klaviatuuri külge külge pannud, siis üldiselt saad ikkagi aru, et midagi rippetav telefoni küljest, eks just et, et selles mõttes on ta nagu kindlam ja ta tegelikult toimib ka ikkagi nagu noh nagu nagu mingisugune virtuaalne pangakaart. Et ta ei ole päris, kõik need taustaasjad kulul oli päris pikk ja tehniline jutt võib olla, mis meie raadiokuulajaid hommikul kohe ei huvita, aga, aga see, see protsess oli ikkagi väga põhjalik, mis läbi käid, erinevad nii-öelda kliiringut, kas on raha, kas võib raha üle kanda, kas vastav seade ja mis üks asi, mis ma teada sain, oli see, et näiteks Eestis praegusel hetkel kasutusel olevat kaardimaks automaat Neist umbes üks kolmandik, üks neljandik on nii-öelda koheselt abcreditavad selle uue süsteemi või uue, selle nii-öelda puute maksa ja puudutaja maksa ja ongi kõik puudutada telefoniga ja maksa, kuidas üks küsimus on, muidugi jääb, eks siis tuleb ilmselt ka näiteks sularaha väljavõtmiseks kuidagi automaadid ümber kohandada, sinna mingisugune julla juurde panna, seda, et on inimesi, kes ikkagi tahavad ka kupüüri käega noh, selles mõttes, et ega pangakaarti ära ei kao. Aga siis ma sain aru, et, et reaalne, et tähendab see reaalne võimalus ikkagi sellise meetodiga maksta, et sa lähed poodi ja paned oma telefoni sinna selle lugeja juurde ja maksad telefoniga. See siis on meil kõige lähemal ajal käes ikkagi paari aasta pärast, jah, praegu on piloot. Meil on katsetavad, nojah, ja kusjuures see on veel nagu riigisisene pilootprojekt, et nii palju, kui ma jutust aru sain, on tegelikult nii-öelda Eestis välja töötatud standardid ja asjad ja need koguprotsessid on hõlpsasti näiteks Läti ekspordi üle vaadanud jah, või ka või ka Soome on ju, et et aga mina veel, nad ei suuda toetada seda, et noh, näiteks tuleb keegi Inglismaalt, kellel on juba niisugune ütleme, kaart mingis väga innovatiivsest pangast on ju ta ikkagi ei saa Eestis maksta, aga noh, ütleme 2015 see, see nii-öelda hakkab, hakkab nii olema. Noh, täna ta lihtsalt ei osale pilootprojektist. Et aga tegelikult seal oli ka veel huvitavaid asju veel, kui ma seda asjakesi kõik uurima leidsin, muidugi selle terve selle paranoia teooriate seltskonna. Aga oli see, et, et ikkagi täna, kellel on telefon, mis Serfediit toetav ei või siis seda, õigemini enne SC ta on ju et tegelikult saab selle peale ehitada juba täna asju, et see maksmine lihtsalt üks üks lahendustest ja muidugi kõikidele kes kardavad, et neid jälgitakse, siis mu uurisin päris kaugele asjad ja sarnased kiibid on isegi riietes kasutusel selleks et igasuguseid laojääke vaadata ja niimoodi ja, ja üks suund, millega tegeletakse, on see, et näiteks astud kuubikusse sisse, ütleme, et on sihuke kuubik kuskil tänava peal paned mündid, saad sisse, mine nagu tasulisse tualetti. Siis sind kiiritatakse paar sekundit ja kõik need kiibid, mis su küljes on, lakkavad töötamast. Et see on väga huvitav nagu suund, kuhu arementakse. Nüüd läks asi juba vööris paranoiliseks kätte, tõepoolest, aga see, kusjuures see paari aasta-paari aasta pärast võib-olla tekkiv maksa variant isenesest. Ma arvan, võib päris huvitav olla, nii et aitäh, Indrek sulle selle pisikese pisikese visiooni eest pisikese, sellise nägemuse eest, mis viib meid aastasse 2015 ja kohtume siin järgmisel teisipäeval. Just vahepeal, kellel aega on, tõmmake omale mäng, Thor Dark World. Ja siis vaadake kinos Kasar. See on raadio kaks.