See oli Veega löödud A. Haake kõik hobusesaba soeng, seksikas kõnnak ja naeru kihin. Jaa, kallis, sa tead, mis mulle meeldib, laulis suur noormees, liig. Popper aastal 1958. Laulust oli flirti telefonikõne ja kõigest sellest piisas, et noored näidised publikus rõõmust segaseks muuta ja laul šant LS kõigis USA raadiojaamades kõlama panna. Kõrbet Pikhopper õieti Texase tiilse Richardson palju kaugemale ei jõudnudki. Koos leia tema grupiga krikits neooni ja noore ning erakordselt andeka Ritši Valendusega esines pik Hopper 1959. aasta jaanuaris niinimetatud talvise tantsupeo tuuril külma Kesk-Lääne väikelinnades. Esimesel veebruaril mängiti klaar, läikis I was järgmine esinemine pidi olema faar koos Põhja-Dakotas külmas bussis ringi loksumisest tüdinud taadi. Holly tellis selleks reisiks kohale, kust lennukompaniist väikese neljakohalise lennuki enda ja oma kahe bändikaaslase jaoks. Kuid juhtus nii, et viimaste asemel astusin lennukisse hoopiski Big Popper järitsi valents. Lennuk tõusis lume tormises öös õhku jagadus. Selle rusud leiti varavalges külmunud põllult ning kõik reisijad olid hukkunud vadi Holly Big Popper retsi valents ja noor piloot Rosherbiiderson folgimeest on kliin tegi sellest sündmusest laulu. Sel veebruari päeval muusika suri, ütleb Don Mcliin. Õnneks muusika ei sure, aga šantile pitsist vist küll rohkem laule tehtud ei ole. Võiks olla, sest santellebitsion imeilus been, õrn lillemustriline siidine ja must, must pits. Seda hakati tegema seitsmeteistkümnendal sajandil Prantsusmaa Lynneffhantiviis. Hiljem kolis enamus pitsikudujaid Belgiasse. Harva tehti ka valged šandiviibitsi ja see oli hoopis haruldasem. 19. sajandil olnud aga igal enesest lugu pideval prantsuse daamil dieebitsist, sall. Šantii on kuulus ka oma pika ajaloo ja vägeva lossi poolest, need sinna on tõepoolest põhjust minna. Ilusat tänapäeva siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid. Jah, algaski Pajo, jalg. Netijõe oru piirkonnas Pikarenriis Pariisist vaid ligi 39 kilomeetrit kirde pool, ta seisab. Tore väikelinn, kus on palju parke ja rohelust, terve suur mets ümberringi, kus on naalid, tuleb välja ja linnaväljakule parasjagu. Laat. Nooled, pildid näitavad teed lossi juurde ja tee on päris pikk. Ikka mööda sirgeid, väikeste hoonetega piiratud tänavaid, postkontor, poed, kohvikud, kohalik nooter, tamm, jumalaema kirik, päris uhke ja pidulik ja siis suur kivist värav, mille kõrval seisab tõeline palee. Sissepääsu kohal kõrgub ilmatu poolkaar, mida toetavad, käivad sambad katusel uhke kivist hobune. Hobune. Mida ütleski too härrasmees, kellelt me vahepeal teed, küsisime, kõigepealt jõuate pallide juurde, ütles ta. Mõned arvavad, et see ongi sandi loss, aga loss on hoopis kaugemalt, ongi kaugemal määratu suur ja tornidega ja see kivine, kaarakende ja skulptuuriga ehitud palee kujutabki enesest stallide komplekti tallid on pärit 18.-st sajandist ja hobustele ansandi ees üsna suur roll. Loss ise on küll hoopis varasemast ajast. Lossini viib tee, millest kahel soomlane imeilusa madala muruga rohumaad. Päike on kuum, sa lükkad kingad jalast ja kõnnid paljajalu mööda pehmet niisket murru. Vapustav. Kaugemal on paari ratsanikku näha ja ümbritsevates tiikides peegelduv ning üha vägevamaid kasvav lossihoone on juba päris lähedal, on ajalooaeg. No netijõe kallastelt on leitud omaaegseid matmispaiku ning sandil metsast oma teid. On teada, et i nime kandev ala kuulus 10.-st kuni 14. sajandi sen lee valitseja lõbuteljee perekonnale. See on tore nimi, mis tähendanud õieti kuninga viinamarjaistanduste ülemat, otse öeldes aga veini pudelitesse villijat aegadel rajatud esimesest väikesest lossist põlemisega järelaastast 1227 on pärit dokument, kus on juttu kantsist šant idees. 1358. aastal sai paiga omanikuks kuningas šarl viienda kantsler, jäänud orge moon. Tema ajal ehitati soises neti orus seisvale väikesele kivisele saarele seitsme torniga keskaegne kindlus. Sellest on praeguseni alles ühe torni alus, mis põhjustabki praeguse krapsotto suure lossi kolmnurkse kuju. Hääldurgemoon pärandas anti 1484. aastal oma vennapoja legi Joom tema moranssile, kes omakorda jättis selle oma pojale, kelle nimi oli nii kummaline kui see ka ei tundu andema Morentsi. On kirjutatud, et kõrge riigiametnik andema Oressi sai nime oma vanaema pretani anni järgi. Ju siis ei häirinud, millal kedagi, see, et üks Prantsusmaa renessansiajastu suurfiguure julge mees, kes sõdades palju kangelastegusid korda saatis ja 74 aastasena lahingus saadud haavadesse suri kandist traditsioonilist naise nime. Lõpuks nimi ei tee ju meest. Seda tõestas andemorezii kogu oma seiklusterohke eluga. Tema loomuses oli sõjakirg tihedalt seotud kunstiarmastusega. Itaalias sõjarännakutel nägi ta sealseid kauneid renessansiklasse ebalkas arhitekt persambiigi omassanti. Liiber andis lossi renoveerima. Viimane muutis küll peamiselt siseõuede kuju, teine maa murentsi palgatud arhitekt šanbullaan ehitisega senisest suurest lossist lõuna pool seisvale Saarele väiksema lusi. Tiitsatu ristküliku kujulise hoone, mis on tänase Taiwani enam-vähem samasugusena säilinud. Ainult et 16. sajandil eraldastega suurest lossist kanal. Kunagi riis väikesesse lossi, tõenäoliselt päris maaliline tõstesild. 19. sajandil toimusid suured muutused. Tõstesild paigutati lossidena küljel seisva kaarukse alla. See uks viib suurde ja kõrgesse ruumi, kus on välja pandud sõjamees, andema Morentsii relvad. Kanali asemel on praegu siseõu ja kahekorruseline galerii, mis ühendab kunagisi losse, suurt ja väikest. Praegu on siis olemas vaid üksandili loss, kuid kunagise väikese lossi seinad peegelduvad kenasti ümbritsevas tiigivees. Tüüpiline renessansiaja tunnus ütleb selle kohta arhitektuuriajalugu remont muressiilises suurele lossile ka uhke terrassi, kus seisab tema ratsakuju ning laskis lossi maadel S7 kabelit ehitada. Kolm neist on tänaseni alles. Ande manud Marentsii pojapoeg Andrei teine demon, Maritsee jätkas Shandi lossi korrastamist, kuid kuningas Lõvi 13.-le vastuhakkamise eest raiuti tal 1632. aastal pea maha. Küngas võttis sondil nii endale ja käis siin tihti jahti pidamas. Lossi ja seda ümbritsevate alade järgmiseks omanikuks said kondee printsid. Tähtsaim neist oli grantkondee vapra sõjamehe karjääri suureks konde eks kutsutud luid hormoon, kes elas 1621 kuni 1686. Tema isa valis talle naiseks kuninga võimuka peaministri kardinal Richelieu nõbu. Kõigi vähemalt 20 aastane nooruk oli põhjalikult armunud kuninga magamistoateenri Franz saabus tsaari tütresse, kelle nimi oli maad, kuid noored mehed pidid oma isade tahtmist täitma ja nii võttiski luide Porboon naiseks. Isa valitud pruudi Richelieu oli mees, kellega tuli häid suhteid hoida. Rebrints tiitel, mille Lui päris oma isalt andis 20 via vastasele noorele mehele tohutu võimu. Ta oli nüüd kogu prantsusmaadel konna tähtsaim mees, kelle ülirikkale perekonnale kuulus suur osa Prantsusmaast. Pärast lahinguid kolmekümneaastases sõjas, kus kondee prints veelgi kuulsust kogus sai temast kuningas Louis Neljateistkümnenda kõrge riigiametnik ning ta veetis mitu roostetama šantili lossis, mille stiil nagu kirjutatud oli orgitsevalt suurejooneline. Jean-Baptiste lee päikesekuninga muusika ilmestas printskondee suurejoonelisi pidusid sandi siis kus käis koos Prantsusmaa valgustatud koorekiht. Võtkem või sellised nimed nagu moli ääres siin jala fantaan. Suur kondee kutsus antiili lossiparki kaunimaks muutma Prantsusmaa kuulsaima aedade kujundaja anrele Notre, kes hiljem töötas ka versai aedades. Lenoorter juhtis Noneti jõe vee suurde kanalisse, mis läbis kogu maavalduse pikalt idast läände ning kujundas lossist põhja poole avarad prantsuse aiad meetriliste lillepeenarde, teede ja tiikidega. Ta laskis ehitada sammaste ja Kivivaasidega ilmatu suure ja vägeva trepistiku, mille kõrgedelterrassidelt avanes vaateid igasse suunda riikidesse rajati purskkaevud. Nii et kuulus Lenaator muutis suuresti šantili aedade ilmet. Võib kujutleda tumedaid õhtuid, kui neis aedades jalutasid printskondee kuulsad külalised nende hulgas ka vanast ja väärikast aadliperest pärit madaam markis dessewinjeef, kes on ajalukku jäänud oma kirjavahetusega. Nimelt kirjutas oma tütrele ja tuttavatele aastakümnete jooksul tuhandeid kirju, milles jutustas kõigest, mis tema vaatevälja ulatus. Pariisi kõrgseltskonnast, afääri, testija, intriigidest, õukonnast, kaunites, lossidest ja parkides, kus tal õnnestus viibida. Santi hiid külastades kirjutas ta teadagi, sealsetest koosviibimisest ja suurekondreening temaga ealiste vahel toimunud sügava sisulistest vestlustest sellest, et siin moodustus printskondee ajal otsekui omamoodi klubi, mille liikmed elasid naudingute pärast. Kuid need olid teadmishimuliste inimeste naudingud, nauditi, vaimukaid ja tarku vestlusi ning vaidlusi, kirjanduse, kunstiteaduse, usu- ja filosoofia vallas. Süvenemist. Imeline ja terava pelguline prints, otsinud lausa fanaatiliselt tõde. Kõigis eluvaldkondades on kirjutanud akt, malen, praaž, üks šantiidi külalisi. Oli 1668, kui nende kondee kutsus kuningas Louis Neljateistkümnenda ja enamiku õukonnast kolmepäevasele ahvatleva lehia küllusliku le peole kasutagem selle kirjeldamisel katkeid madandesse Winjee kirjadest. Kuningas saabus neljapäeval, 23. aprillil vastu õhtut. Kustutamine algas kerge kehakinnitusega kollaste nartsisside vaibaga kaetud väljal. Pärast pimeduse saabumist peeti 1000-st latennust valgustatud metsatukas jaht suurele isa irvele. Sellele järgnenud tulevärk, õhtusöök ja kaardimäng kõik möödus suurepäraselt. 25-l laual serveeriti viis käiku. 200-le alumises lauas sai praeliha otsa ja mitte keegi avanud sellest mitte midagi. Aga järgmise hommiku varastel tundidel toimus tragöödia. Kogu luksusliku sündmuse korraldamise eest vastutas kondee lossi valitseja ja peakokk transsaavatel, kes olnud peo ettevalmistuste keerises juba 12 ööd magamata. See, et kahes lauas praelihast puudu tuli, löövad telli täiesti rööpast välja tema meeleheitest. Kuulnundecondee püüdis teda lohutada, kuid mida prints mõelnud, pea kokkaid rööstinud, ükski tema sõna järgmine päev oli reede, katoliiklaste paastupäev. Seetõttu oli vatel lähematest mere sadamatest suure hulga paremat kala tellinud. Hommikul kell neli jõudis kohale üksainus väike kalavanker ja see on kõik küsinud vatel jahmunult ning saanud vastuseks jah, härra, mõeldud õudusega, et see vankritäis tähendabki kogu tellimust, läks hotell oma tuppa, toetas mõõga vastu ust ja surus end selle otsa. Kui teenijad mõne tunni pärast ärkasid, saabus lossi kalavankreid igast kandist otsiti hotelli teda surnuna. Enam-vähem nii kirjeldas seda Santi lossipidustustel juhtunud nukralt lugu andesse vini kirjas oma tütrele. Ka tänapäeva filmitegijaid on see lugu innustanud ja hotelli mängis 2000. aastal vändatud filmis säranud Depardieu ise. Kuningas löö Neljateistkümnenda õue moosiku Lülli looming. Aeg läks edasi ja elusantiili lossis samuti. 1686. aasta lõpus siit ilmast lahkunud suurekondee poeg prints on režuli, laskis suurele Satoole veel ühe mansardkorruse juurde ehitada. Seda ümbritses kauni palus traadiga piiratud rõdu kõik selleks, et Santini lossi arvukat küll ealised ennast seal hästi tunneksid. Suurega on teie pojapojapoeg, morbooni hertsog Luyanrii sisustas osa väikese palee ruume rikkalikult šantili portselaniga ning maalitud kangastega. Tema oli ka see, kes laskis lossi juurde niinimetatud suured tallid ehitada. Hobused olid neil ammustel aegadel tähtsad, neid rakendati vankrite ja tõlga, teete nendega, peeti jahte, nendega ratsutati sõtta. Tallid olid tähtsad, neid leidus linnades küll Paradise suurte losside juures kuid raske on ette kujutada uhkema Italia kussandil kee omad, arhitekt Žanna väär ehitas need aastatel 1719 kuni 1735 tohutut monumente, mahlased, suured tallid, 18. sajandi prantsuse arhitektuuri meistriteos, Taani hertsog Luian, riik, kes selle suurejoonelise ehituse tellis, uskunud metamorfoos idesse ja reinkarnatsiooni ning arvanud, et pärast surma tulete siia ilma hobusena tagasi ja vastupidiselt olla ja kommetele ehitati Dali hoone šantili lossist suhteliselt kaugele. 486 meetrit pikk ja mahutas oma 240 hobust. Lisaks olid seal ruumid 500-le jahikoerale lausa lossile sarnaneva pikliku heleda tallihoone. Mõlemal poolel on reas suured ümara kaarealised aknad. Põhikorruse kohal kulgeb Itaalia stiilis valustraad, mis piirab ärkliakendega katusekorrust, hulk skulptuure, peaasjalikult hobuseid, ornamente, vappe ja muid kiviseid kaunistusi ning hoone sees, vaid need tänapäeval niinimetatud elava hobusemuuseum pühendatud ratsutamiskunstile järetsutamis kultuurile. See tähendab, et praegu elab tallihoones 31 erinevatest tõugudest hobust. Nende majesteetlik loomade lahtrid on pikas, kõrges ja kivises võlvitud talliruumis, mis viibima kujulisse maneeži, saali ning maneeži näitavad hobused iga päev oma võrratut ja kaunist kunstikord kuus on Shanti riiska suur ratsutamissõu. Rätse võistlused leiavad aset siinsamas lossi ja tallide läheduses leiuval ilmatu suure hipodroomil ning esimene selline toimus mais 1834 elava puse muuseumis on aga veel palju põnevat. Seinad on täis igasugustest tõugudest, hobuste ja koerte pilte, jahistseene ja hirmu, äratavaid, kihvade ning sarvedega metsloomade päid. Jahitrofeed uhkelt kaunistatud rats, media, jahisarved, jahikunst ja traditsioonid. Mis siin imestada kogu Prantsusmaa kuningaga eesotsas pidesu jahte parimaks meelelahutuseks. Aga hoopis huvitavam on ratsutamiskunsti ja hobusõidukite ajalugu, mida saab näha taas ühes kõrge kaarlaega piklikus ruumis, keskel kivine. Tei. Kahel pool seinte ääres hobuste mõõtmetes hobustega ja inimmõõtmetes inimkujud. Küllap on siin kuulsaid hobuseid ja ratsutajaid, kelle nimed asjatundjatele mõndagi ütlevad. Aga siin on ka vanu, toredasti kaunistatud hobuvankreid, voorimehe, vankreid ning hapraid. Jäime ilusaid kõrgema seltskonna tõldu. Kui suured tallid ehitada lasknud Monica Hertsog, kuningas Louis 15. peaminister 1740. aastal suri oli tema poeg. Järgmine printskondee lõi Joseph alles aastat vana sandiliiliaid emale ja täisealiseks saades täiendas temagi lossi ja selle ümbrust. Nüüd Joseph oli andunud monarhia pooldaja ja kohe pärast lasti vallutamist lahkus ta koos perega Prantsusmaalt. Just kätte oli jõudnud unustamatu aasta 1789 suure prantsuse revolutsiooni aasta uus kord lossidest ei hoolinud eriti veel sellistest lossidest, mis monarhia-ga seotud olid. Kuningliku perekonna nõbu de Bourbon kondeedel ossanti lee revolutsioonile järgnenud aastatel kõvasti kannatada. Sinna kogutud kunstiesemed viidi Luuvri, mida revolutsioon näärid keskseks kunsti muuseumiks kutsusid. Lossist sai vangla ja 1799. aastal hakati seda lammutama suure palee ülemised korrused, lossiteater, kasvuhoone ja loomaaed lõhuti maha. Tennisemajast sai koht, kus revolutsionäärid ja uue riigi patrioodid oma koosolekuid pidasid ning ilmselt siis ka revolutsioonilisi tantsuõhtuid korraldasid. Nagu teada, ei valitsenud revolutsionääride seas üksmeelt ja valitsejate ning vastaste kiljatineerimisest hoolimata ei suutnud revolutsioonilist demokraatlikku diktatuuri kehtestanud jakobiinid võimul püsida. Jaaniaeg jõudis kätte niisiis seisundile omanik Prints Joseph 1815. aastal kodumaale tagasi tulla Jaama lõhutud lossi korrastama hakata. Lossi hävitatud osad restaureeriti, osa kunsti toodi Luubrist tagasi. Hertsog Louis Josephi poeg oli 1804. aastal Bonaparte käsul hukatud. Niisiis jäižentili tema ristipojale, omaali hertsogile, anriidoriaanile. Omaani hertsog 1822 kuni 1897 oli taas väljapaistev sõjamees. Jääb küll mulje, et sõjad on saatnud prantslasi kogu ajaloo vältel. Sai juba 21 aastasena kuulsaks Prantsusmaa asumaal Alžeerias peetud lahingutes, temast sai Alžeeria kindralkuberner. Kui aga asumaal olukord juba väga tuliseks läks, lahkus Hertsog koos oma perekonnaga Londonisse, elas seal 24 aastat ja pani aluse oma kunstikogule, mida praegu šantiis imetleda saab. 1871 saabus juba keskjas oma, oli hertsog tagasi oma päruslossis antiivisse ning palkas selle ümberehitustöödeks arhitekt onu Reedame. See polnud kerge töö, sest lossi uuendatud osad pidid sajandeid oma kohal seisnud osadega kokku sobima meelides suureshatoo keskaegsete lossi tornide alustele ning jättis alles renessansiaegsed rajatised. Suures heledas sammastega fuajees mängib peaosa ilmatu uhkete ümarakujuliste sepisrauast käsipuudega looklev trepp mis sarnaneb Pariisi palee Royali trepiga. 16.-st sajandist säilinud põrandal moodustab põneva mustri rojani keraamik. Lage ilustab Suur-patriootiline Maal lootus. Hirvede galerii on oma nime saanud ammustel aegadel andemont, oranž siirajatud pargi ehitisest, mida enam ei ole. Kuid see pole kusagile kadunud. Galerii ülistab jahti, mis oli ju sajandite jooksul šantilee lossiomanike suurim kirg. Lage ilustavad sandi lee kunagiste omanike vapid. Galerii valgustid aga meenutavad tõrvikuid, mille leekidele on Prantsusmaa kuninglike liiliate kuju. Arhitekt ehibersandiee lossi omaali hertsogi residentsiks, kuid hoopis rohkem kujutab see enesest muuseumi ja kunstigaleriid hertsog soovised, sandi Iiemmuuseum kannaks tema suguvõsa nime konvee. Muuseumi põhiosas maaligaleriis on tohutu ümardatud nurkadega saal, mida valgustab kogu lage kattev katus, aken punastel seintel on kahes reas maalid, raamera aga mis kinni. Teiste saalide seinad on kaetud roosakaspunase Velveti või siis rohelise värviga ja pildid on paigutatud vastavalt nende suurusele. Niiet kraanoloogilist või geograafilistel loogikat pole mõtet siit otsida. Võib vaid niipalju öelda, et suure galerii vasakpoolsel seinal on Itaalia meistrid või siis Itaalias maalitud pildid paremal pool prantsuse kunstnike looming. Omaani hertsogi testamendis on keelatud kondee muuseumimaale teistesse galeriides välja laenutada ja väljapaneku välisilmet ükskõik mil kombel muuta. Kõik jäägu täpselt nii, nagu tema ajal. Kondee muuseumi kollektsiooni ise on igati austusväärne. Kõik on tööprintsid, olid seda vähem või rohkem täiendanud. Siin on juba 15.-st sajandist algavaid prantsuse maalikunstiteoseid ning siin on maailmakuulsaid maale kolm Rafaeli tööd. Ka kuulus kolm graatsiat ja Loretta madonna Beurodi kosima loodud meeditšide Suurhertsogi armukese Symaneta resputsi portree kaela ümber looklemas must surematuse madu. Siin on J prantsuse klassikalise maalikunsti meister Nicola passaan Kaheksateistkümnendal bändimeister atooja, 19. sajandi meister endale akva. Siin on lugematu hulk märkimisväärseid maale, nii et kondee muuseumi rikkused asetavad selle kunstigalerii Lowry järel Prantsusmaal kohe teisele kohale. Ega tal on vaimustavalt pehme, pisut niiske murukamar sandi loss, suur, kivine ja vägev, peegeldub laiali ja siledal tiigi veel keegi poolt lähenedes jääb paremale arhitektomee omaali hertsogile ehitatud suursugune kõrge korrusega lossi osa ümarnurgatorn, kõrged rõdudega aknad, viilkatusel katuseaknad, veidi Kivibitsilisi kaunistusi ja mõned väiksemad tornid. Täisnurka moodustades ühineb uuema lossiosaga endine Väike-shato, mis ehitati Kuueteistkümnendal Viljandil andemand Maren-i jaoks. See ongi väiksem ja madalam, vaid külghoonete kõrged teravad katused tõusevad esile. Aga see on lossi tagumine fassaad, meie lähenemine isi küljest siini vasakule, ilmatu lai, terrassina tõusev trepp, mille laskis kunagi ehitada suur kandee, kui anrele notar parasjagu šantiidi aedu korrastas. Pik kõrgete kaarakende ja palustraadidega õhuline galerii ühendab kunagise suure satu kõrgeid ja vägevaid Thorne. Siingi leidub hulk Kivibitsis kaunistusi ja peafassaadipoolses lossiosas kõrget korrust. Viimase moodustab mansardkorrus, mille aknad on eriti uhkelt kaunistatud. Vägev loss. Aga läheme vaatame suuri hapartemente. Kondee printside suured eluruumid asuvad väikeses lossis renessansstiivas. Šantili loss on pika ajaloo jooksul mõndagi üle elanud ja ei saa loota, et kõik oleks siin täpselt samuti nagu sajandite eest. Kui kondee printsid siin tõepoolest elasid. Aga me ei tea, millised olid need ruumid, siis me näeme seda, millised nad on praegu ja printsi elutoas toretsevad valge ja kuldhulk peent kuldset ornamendi valges laes ja seintel. Seal, kus ilmatu suurte koberäänide vahel veel ruumi on. Kabe läänid kujutada oled enamasti, mis te arvate jahist seene kaminasimsile on tore vana Kell kamina kohal laeni ulatuv kuldraamis peegelseinte ääres väikestel kappidel küünlajalad, hulk hapratena, tunduvaid, kaunimustrilise kattega toole keset tuba, väike läikiv klavessiin, hele ja kuldne ruum, mille muudab veelgi heledamaks kuldsemaks laest alla rippuv vägev kroonlühter. Oma oli hertsogi ja hertsoginna eluruumid paiknevad väikese satava põhikorrusel. Hertsoginna magamistoa põhitoon on kaunis särav, sinine, sinine, siil katab alla hiin voodit, toole ja diivanit. Valkjaid seinu kaunistavad kuldsed ornamendid. Laemaalil lendlevad linnud roosivanikute ümber. Igal pool kamina kohal seisvat peeglit on hertsogi ja hertsoginna pulmarõivastes portreed. Hertsoginna buduaari ehk violett. Saali seinu ja mööblit katab violetne hõbe brokaadiga satiin been, inclusteeritud mööbel, laudja klaver. Näiteks on valmistatud spetsiaalselt hertsoginna Maali jaoks puutöökojast, kus tehti kuningas Philipi mööbel hertsogi ja hertsoginna eraruumidesse viiptomee galerii. Nii kutsuti arhitekte, kes Shanti lossis hertsog omaali jaoks suuri ümberehitusi tegi. Pikagaleriis. Seinad on kaetud kaunimustrilise glasuuritud puupaneelidega. Neid ehivad maalid ja põdrasarved. Väikeseks ahvitoaks kutsutud buduaari seinad on üleni kaetud heledate ja kaunite kuldraamides paneelidega, millel kujutatakse satiir oluliselt Aristograatlikes rõivastes ahvi paari elu ja olu. Nad korjavad kirsse suplevad tiigivees peavad kondee printside jahikostüümidest Santilee metsadest jahti ning uisutavad talvel külmunud Tiigi veel kõrgseltskonna naljad. Ju siis Omari hertsogi eluruumide väiksemates tubades olid hertsog seal juba keskküte ning gaasivalgustid vannitubades ja ka külm ja kuum vesi. Ja kõikjal lagedes akendel isegi ukse käepidemed. Del võib näha monogrammi H O. Šantili kuulsa omaniku, omaali hertsogi initsiaalid anrii orjaan. Ja sa muudkui kõnnid mööda lossi, üks saal on kaunim kui teine. Sa imetled kondeeemmuuseumi lõputuna tunduvaid maalide ridu suuressatoos ja lõpuks ütleb tähelepanuvõime üless. Sa leiersandi lossi kivisest siseõues päevavarjude all elegantse kohviku ja tellid, mida muud kuischendili kreemi. Tahaks väga uskuda legendi, mille kohaselt leiutanud selle kreemi suurekondee õnnetu pea. Francois hotell ise mäletad, teevad telligessenud kuningas Lõvi Neljateistkümnenda Shanti külaskäigu ajal mõõga otsa heitis sest mina ei jõudnud õigel ajal kohale. Kuid see on siiski vaid legend, vastavaid dokumente pole olemas ja kuulus vanillimaitseline šantiidi kreem olnud olemas juba sajand ennevat. Telli. No tuleb välja, et see kuulus kreem pole midagi muud kui magus vanillimaitseline vahukoor, mis on muidugi päris hea kuid lavale toodud annus on liiga suur. Niisiis Shanti leekreem sandili portselan, millest polegi õieti juttu olnud, aga kondee muuseumiklaaskappides võib seda imetleda, haprad valget, peaasjalikult siniste ornamentidega kaunistatud nõudja serviisid. Ning lõpuks Viieteistkümnenda favoriidi madam Tübarii ja Mariantoneti suur lemmik. Sama peen ja õrn ja siidine ja lillemustriline šantili pits. Peaasjalikult must, harva valge. Selline loss. Ower laega peega. Laule.