Tere hommikust, on hingedekuu esimene pühapäev ja jutu saatel on külas mees, kellel on hinge küll rohkem kui keskmisel eestlasel, arvan maa. Tere hommikust, Emil Rutiku. Tere hommikust. Kuulajad. Meie oleme sinuga eluteel mitut puhku kokku põrganud, põimunud põimunud, aga nüüd me räägime juttu selle päeva eel, kui sa saad 50 aastaseks, Emil. Jah, no mõni päev läheb veel, jah, mul on seitsmes november, on see õige päev? Mu elus on olnud nii, et varajasem, et kõik need pidustused on nii, et hommikul ülesse memme musi siis paraadile tahvel paraadi küll ei ole. Ja võib-olla sõbrad teevad sulle ei tea veel. Tead sa, ilmselge on see, et see tänapäevane Ma olen järjest rohkem, ma ise olen käinud ka mitmel juubelil ja vaadanud, kuidas läheb. Ja kui palju me näeme ümberringi seda, et et sõbrad ma kindlasti hüppan hernedal läbi ja see hüppa läbi vaid jätma ise vabandades, et ei ole ju aega. Et ma ei tea, mul oleks muidugi hea meel, sõbrad, sõbrad teeksid midagi, aga see oli nagu eesmärk omaette. Pigem see, et minu hea papa Jaak ütles mulle, et parim sõber on see, kellega saab vait olla. Et sa ei pea mõtlema mingeid teemasid välja, sa ei pea midagi, sa saad istuda rahulikult, ilma, et tunneks piinlikust, pisukest ebamugavust. Sõprus, sõber on ka see kindlasti, mul on paar inimest, kes elavad mujal maailmas. Et kui meil on paar aastat pole näinud, siis tuleb tagasi ja selline hetk on see nagu, nagu eile oleks näinud ja samast punktist läheb edasi. Sen sõprus, sõprus on usaldus, sõprus on kiindumus, sõprus on. Tead, neid mõisteid on tänapäeval kuidagi, nad, nad kaovad või, või nad haihtuvad või, või me ei mõtle sellistele asjadele nii tihedasti. Või noh, viimasel ajal minu jaoks näiteks üks väga oluline asi, inimene on aateline, on olemas au. Et sa ei tagane oma seisukohast, mõttest või hoiakust. Aga me näeme järjest rohkem seda Niukest lustiliku esitlust sellest, ah, mis siis on siia-sinna see vot see on nüüd see kuidagi pühapäeva hommikul tõsine sissejuhatus, mis. Aga see on tore, alustasid nagu väikse jutlusega ma jõudnud küll midagi küsida. Jah, see on pigem võib-olla see, et see kuskil koguneb, koguneb ja on olemas või sa mõtled selle peale ja püüad kuskilt seda nagu lahendust leida, vähemalt iseenda jaoks oled sa lahenduse leidnud ja nüüd sa mõtled, et need kogemused ehk siis 50 on, see on üks verstapost ega siis kui sa oled 50 ja järgmine päev samasugune päev nagu kõik teised päevad, ütleme paljude jaoks. Aga see on ilmselt verstapost, kus kohas nagu korrigeerida, et mis, mis sinuga kaasa tulnud on, et mis, mis kogemused need on? Mida sa võitled, anda edasi oma väiksele, oma sõpradele, oma? Ma ei tea, inimestel ümberringi ja neid asju on küll palju, mida nagu mõtled. Kui me ei anna neid edasi, siis jääb see ju paljude jaoks nagu saamatu, mõtlematu või ta ei, ta ei leia seda niidiotsakese, mida enda jaoks hakkad arutama. Ma olen väga kindel selles, et inimesed on omavahel, me kõik sõltume üksteisest järjest rohkem. Ma olen veendunud, et et siin olles me peame ikkagi see kogukondlik arusaam. Kõigepealt siis perekond, kogukond, see on, see on tähtis jõud, millel, mille vastu ei saa ükski asi. Meid on kuidagi, ma ei tea mingil imelikul moel või kuidagi oskuslikult peenelt on tekitatud see moment, kus nagu see killustatus justkui töötab mingi muu asja jaoks mitte meie endi nii-öelda heaolu nimel. Et pigem ongi inimene, kõik on omavahel konkurendid, kõik tahavad üksteisele midagi. Mina olen Parev. Kas seal inimeste rohkus, kas see on lihtsalt selline? Vajadus selle jaoks, et inimene toimetaks, mõtlemata, miks ta seda teeb, kuidas ta teeb, kas see kõik on õige olla selles väikses oma oma kookonis ja, ja ja kui keegi küsib, et kuidas või mis siis ärge nüüd, jumala pärast mind häirigi, ma teen siin midagi väga tähtsat ja olulist enda jaoks. Kuule, aga elu on sul ikka olnud väga värviline ja kihvt, eks ju. Masing kuskil nüüd olen isegi lausa öelnud, et et ju siis ikka on olemas kõik see vägevam. Miskipärast olen intrigeerivalt teinud siukseid nagu enda jaoks katset, kus mul on viimseks küsinud, et lihtsalt protsentuaalselt mõtled, et mida, mis asi see juhib, sinu elu on see mina, mis on, eksole, teaduslikud uuringud, kes seal selle. Ja siis on see teine pool, teine pool siis paljude inimeste jaoks on see saatus juhus, jumal kes, kuidas selle leiab nüüd, et seesama indiviidid, kus need kaalukausid on, kui palju ta nüüd ütleb, et see kõik see muu juhib teda või mina olen trehvanud oma eluteel inimesi, kes peavad 100 protsenti mina, ja ma olen näinud, kuidas nad kukuvad, nad lihtsalt ei saa hakkama. On ta ei jõua? Jah, on, on õige loomulikult veendumused ja kõik, see enesekindlus peab olema ilmtingimata. Aga sa ei tohi kunagi nagu välistada seda kõike muud. Suhteliselt ei me oleme, me oleme omavahel nii palju seotud, et igast sellest väiksest liigutusest sõltub kõik see muu jadaga mujale. Noh, kasvõi perest, sina tõused hommikul üles, ütled vale sõna, tema läheb kooli, seal ei ole tal tuju, see ahel, keegi ei tea, kui kaugele see jõuab, aga, aga me käitudes kunagi ei mõtle nii palju, et me nagu inimene näiteks ma jällegi mitu juhust olnud, kus ma, kus ma inimene, kes inimene räägib nagu, et ma tahan olla kõigepealt hea isa ja siis ma tahan olla hea kolleeg. Ja siis ma tahan olla hea abikaasa. Et ta nagu liigitab need kõik asjad kuidagi mingisuguses omaette väärtuseks. Ja kunagi ei ütle keegi lihtsalt, et ma tahan olla hea inimene, mille sees on kõik, mitte isa ja kolleeg ja, ja kaasa ja ja see on see üks õpetused, mida see tähendab tänava pääl hea inimene, mis on kus see, kus see istub, kus see kirjas on? Et kas nüüd, kuna minu pisikene Sofia, kes on seitsme, läks kooli mul minu jaoks nagu see aastaga hästi eriline selles suhtes, et sa piiraks kooli ja nüüd vanem tütar Hanna-musirull, siis tema saab ka lapse nüüd, et ma saan vanaisaks. Mitu siukest asja? Lastelastest me räägime kindlasti, aga ma tahan kuulajatele lihtsalt öelda, et Hanna perekonnanimi ei ole mitte Rutiku ja vaid kursori. Hanno on juba tunnustatud moekunstnik. Tead sa, ma ükspäev lihtsalt endamisi mõtlesin, et, et kui huvitav see on, et mina tema vanuses. Ma ma ei olnud nii jalgadega maa peal. Ega ma praegu ka ei ole, aga, aga, aga see see, kuidas ta väga sihipäraselt teab, mis ta teeb, kuhu ta läheb. Et minul on ainult see, et ma lihtsalt mõtlesin, et kui vinge, kas teil sinu nõu läheb ka vahel tarvis? Tead sa ütleme nüüd, viimasel ajal me oleme, me räägime tõsis tõsistel teemadel ja räägime. Ja, ja minu jaoks on tema nagu hoiakud on väga teretulnud. Ma õudselt nagu austan neid nagu oma sisemuses. Ja kuivõrd nüüd ma roll jällegi vanaisaks saamine, siis ma nagu tihtilugu endale ka, et kuule, teadsid, kus sa teed seda. Arvestan sellega. Kuna vabandust, kuna ma oma elus olen ka nüüd viimased aastad pühendanud ka hästi palju, mis asi on tervislik, toitub isegi üldiselt, toitumine on, et mis asi, see, mis see monstrum, inimene, miks ta käitub nii või mida te, et ma, ma olen süvitsi läinud ka aru saama, et et, et see aeg, kui imeks naine kannab last, siis tegelikult see on aeg, kus ta salvestab temasse ka ju kõiki neid. Et kogu see loomeprotsess, mis seal on, et see koosneb mitte ainult. Me vaatame, sellel lihtsalt kõht tuleb ja läheb, aga aga see, kuidas aju tuleb ja kuidas need ja, ja kõik, see sõltub tohutult palju sellest, mida nüüd ema sööb sel ajal, kuidas ümbruskond tema tema ümber on, kuidas need inimesed teda kogu aeg nagu tere, kuidas sul läheb? Tema igapäevane emotsionaalne. Eks ole, see elu. Jaa, jaa. Ma annan talle omalt poolt väikseid nõuandeid, et näiteks, et see on hea, et, et näiteks loome jaoks on vaja natukene kaltsiumit rohkem, et seal moodustab see, et on, teavad, et seleen on üks tähtis element, et inimene on üks keemiavabrik, mis vajab selle nii-öelda korrapäraseks toiminguks väga palju erinevaid elemente, aga tänapäev kahjuks nii-öelda tööstusliku poole pealt on jõudnud nii kaugele, et no ütleme niimoodi, et kui taim peab kasvama nii-öelda loomupärases keskkonnas, siis ta saab munast umbes 54 element. Ma räägin seda mustalt praegult, et majutle täpselt oleneb jälle, mis mullad, kus kasvatatakse keskkonnas, mis on kõne seest tühi ja ainult nii-öelda väetise peale, siis ta saab ainult neli. Nüüd see 54 ja see tähendab seda, et selles taimes tehakse mingi söök ja ilmselt söövad, ehk siis me meil jääb puudu kogu aeg, sest spektrist, mis me peaksime saama ja sellepärast mina enda ümber on hästi palju inimesi, kes jõuavadki lõpuks arsti juurde ja siis arst ütleb talle hoidele, magneesiumipuudus, hoidel selle puudus hoidelase ja ringiga aitab, aitab, aitab kuskile kohta, kus sa ostad endale siis nüüd mingisuguse pulbaiki pulbri lisatoit on läinud tühjaks. Aga sina kasvatad oma toidu ise suurendada aasta see aasta on juhtunud niimoodi, et üks minu väga tore sõber kes nüüdseks elab Kreekas külas, sest evangestunud oliiviõli, nüüd isegi nii, et päris selline nagu talumehe käest ja võin sulle öelda totaalselt teine kui isegi meie poes kõige kallim nii-öelda versioon maitse, sisu lõhn, on jällegi autoring, kus ma olen kokku puutunud inimesed, kes ütlevad, et kui on olemas kokkuost siis iga kokkuostja paneb natukene sutikene siit-sealt, et see nii-öelda raha saamise ma tea, raha saamisest saab vajadus. Tead nagu nendes ameerika filmides, kuidas need valgele pulbrile pannakse natukene suhkrut juurde, et see on jõudnud nii-öelda igapäevasesse toimingusse ja inimesed justkui aktsepteerivad seda. Me ise oleme justkui nagu lubanud sellel toimida, niimoodi meele öelnud, et kuulge, ei, seda ma ei taha, sest nii see ei käi. Jällegi hiljaaegu mitte avastus, vaid lihtsalt nagu mõttehetk, kus ma võtsin kurgukommi ja siis hakkasin vaatama suhkruvaba ja inimestel on loodud ja suhkru vabastan hea. Selles suhkru on halb. Ja samas sa vaatad, et selle nii-öelda suhkru asemele pandud seda aspa. Ma ei tea, mis saab mingi asendaja asendaja, tegelikult absoluutselt ei ole hea. Ja nüüd inimene on justkui kaotanud kas valvsuse või ta lihtsalt usaldab pimesi arusaamad, kuidas suhkruvaba järelikult kõik on korras. Niukesi, nagu need keerdkäike või kas sa oled tähele pannud näiteks, et nii mõnedki tooted on tänapäeval hakanud kasutama asja või ütlema nagu paki peal on kasutatud meresool. Ja, ja nüüd mõtlen seda sinnamaani, mitte keegi, tead, mis soolanud kasutavad ehk siis poolfabrikaat öelda toode mis see on? Sina saadi oma asja kätte ja nüüd see on mingisugune tehniline või mida nad panevad sind, miks nad peaksid praegu, ütleme, et seal meresool. Jaa, evilaga sa ei kuulanud, mis ma küsin, ma küsin, kas sa kasvatad ise oma toidujõudsid Kreekasse oma jutuga? Singi öelda, et sibul, küüslauk, peet, porgand, kartul, see aasta esimest korda kartul. Ütleme kui volis aasta abort oli, ma sain kätte ja seemne sain kätte. Nii et ürdid absoluutselt praktiliselt spekter on hästi lai. See aasta ma sain juba oma esimeseks kotikese täiega marja, mis seal niukene. Ja siis elad 100 aastaseks. Noh, jah, eks sellele minustki arusaam lihtsalt inimesele öelda, mis asi on antioksüdant, ehk siis me põleme, meie elu on üks Oksodeerumine. Ja nüüd seesama antioksüdant on see, et sa pidurdad seda põlemist. Kui teile armsad kuulajad, kuulete sellist madinat ja patsutamist, siis see tuleb sellest, et Emiliselt kohutavalt vehib kätega ja samal ajal kogu aeg kab, ladistab vastu lauda, sest seal lihtsalt emotsionaalne inimene ja, ja Villu ja Villu Tamme, kes pidas eile õhtul oma sünnipäeva, tema sai ka kingituseks midagi, mis tuli siin oma aias. Mädarõigas mädarõigas meie laiuskraadi üks vingemaid, Anti septilisi eksis ta asi jällegi igal pool on rääkinud kõik minu sõbrad. Ma teen ka sihukest ühte napsu mädarõikanaps, ma ei taha öelda nüüd seda päris hundijala vett siis nii, aga räägi natuke, mismoodi see käib siis. Jumal, ma olen igale poole kõik minu tuttavad, kes vähegi on, seda saadi, võtad, oi, see on hea, see on hea täiesti lihtsalt arstiteaduslikult tõestatud mädarõigas naine puhastab aju veresooni ja ma ütlen sõpradele ka, et kapsastamine toimub hiljem natukene selline väljend lihtsalt minu enda jaoks. Seal on jah, et ta võtab nagu selle aju veresoonest selle väikese jupikese viib välja. Et mis tähendab siis, et veel aja jooksul, kui me sööme mingit jama sisse, kuskil sinna pidurdab, onju, ja siis need ühendusena vajus, ei ole nii palju. Mälu hakkab minema kõik need loogikat, kõik need ühesõnaga. Ja, ja milline on siis meie pilt, tavaliselt vanaema juubelil on üks purk Poola natuke kuivanud juba seest mädarõigast ja siis võetakse lusikaga. Tegelikult võiks päevas kas pool lusikat see kogu aeg hoiaks üleval? Puhastusmehhanismi sees on üks väga oluline asi, napsise väga lihtne, pool liitrit hundijala vett, liitrine purk sinna sisse läheb siis kuusk pöidlasuurust umbes tüki kindlasti pikkupidi pooleks, vot ma ei tea, miks. Aga jällegi kui sa Seimideks teed, siis on see teine asi. Pikkupidi lõikad, on jällegi see vägi on kuidagi teistmoodi. Nüüd ei ole selle poole liiter supilusikas mett, viis pipratera ja 50 nelgitera nädal aega hoiad vahepeal ei proovi, iga päev segad tume pimedas siis ja nädala pärast võtad välja valad oma graafini iga päev 20 kraamikest. Kõlab hästi, väga hästi, tohutu Apetaizer. Peaks siis võta sisse. Üks veerand tunni pärast on siis söögiisu ja kõik need asjad hakkavad käima nüüd. Ei ole paljud nagu teevad seda vahepeal proovinud, ärge proovige. Ta saab valmis, tööstuslikult ei ole võimalik seda teha, sellepärast et Kuu aega ta hoiab endas sees seda asja, mis, mis toimib. Guugon vajas väike oma oma Puntsukene ära võtta. Ja üks hea sõber ütles niimoodi, et oioi Emilyt teate, et mul läks nüüd kehvastas Mismõttes. No ma hakkasin kodus tegema seda mullaks naisele õudselt meeldima, et tal tulevad siukesed asjad meelde, mis nagu ei oleks tohtinud meelde tulla ja, ja ja see oli üks väike niukene viimase aja minu. No vot see eelnev jutt kõik tähendab seda, et meie, Meie laud peab olema võimalikult lai see on see meie seltsi inimene ja iga see element on millekski vajalik. Armoonia tähendab inimlik harmoonia tähendab seda, et sa tead, et kõik vajalikud asjad on sul olemas. Võib-olla tõesti, mõnele ongi ainult kaks tükki vaja neid kas ja mis seal toimetab. Ma ei tea seda, aga ma olen kindel, et ikkagi meie evolutsioon on andnud meile selle, et me, me peame need kõik asjad kätte saama. Kas keskea kriis on sul juba ära olnud, millal, millal see oli? No vähemalt 40 mingi viis, kuus seitse kus nagu eksistentsiaalsed, siis küsimused. Kas sa oled igavikuline või sa oled mineja vä? Jah, seal ilmselt koht, kus kohas sa esitad endale küsimuse, et kas pool on läbi või ei ole pool läbi. Kuhu veel minna? Ma käisin ühel juubelil, kunagi, seal oli üks 75 aastane taat, tema sõber tõusis püsti, Aksel kuule, soovinud siis sulle samapalju veel. Aksel hakkas nutma, hullud, kuhu veel sama palju. Et, et sel kõigel on ikkagi oma märk, et teadvustada jah, et sa oled selles punktis edasi on veel. Aga ma arvan, üks keskea kriisi üks hästi oluline moment on see mis aitab nagu enda jaoks, kui keegi nüüd peaks, kohe nagunii on kõigil on seal olemas tulemas vä? Et millalgi, et aru saada, need inimesed, kes su ümber on, nad vajavad sind. Ja sel hetkel, kui keegi tunneb nagu seda nartsistliku nihukest, et oh, mis nüüd saab ja niisugune enesehaletsus sellest tuleb jagu saada, see ongi see, mis surub alla. Ja see ongi see, kes, mis hakkab nagu närima, et oi, ma ei tea, mis nüüd teha. Saad vajalik, vajalik. Aga see oli päris mitu aastat siis selline vastik inimene vä? Tead sa mitte vastik, vaid mind nagu polnudki. Ma püüdsin, pigem nagu püüdsin, pigem mitte reageerida, mitte mitte veel täiesti vait olla või või ma sain aru, et kui ma midagi nüüd peaks ütlema, mõtlema, et see kõik on kuidagi täiesti teises suunas täiesti valesti, või. Ma, ma surusin ennast hästi alla. Kuule, aga sul on tore noor noh, 30 ma ei tea, viie aastane kena naine, kuidas ta selle välja kannatas? A vot seal müts maha, seal tõesti müts maha, aga noh, ma ütlen, et õnneks ei juhtunud. Jällegi tean kolleege, kamraade tuttavaid, kes ikkagi ostsin tsikli ja oleksid prügiämbriga välja tagasi tulnud. Et õnneks ei juhtunud seda sees, et ma oleks nagu aru saanud, et nüüd on aeg midagi täiesti enneolematut teha. Massaing piisavalt piisavalt oma hullusi teha ikkagi noorpõlves. Mind, mind teeb valvsaks ja ärritab natukene, kui inimesed, kes ei ole noorbolassaad, omanet krutskid ära teha püüavad siis pärast keskea kriisi alustada nagu oma seda teist poolt või et nüüd siis nakatavad tagantjärgi asju teha. See on, see on keeruline, see on raske. Tean isegi juhuseid, kus inimesed nagu tänu sellele, et nad püüavad totaalselt muuta, midagi satuvad. Ma ei tea, tohututes probleemidesse. Et müts maha minu kalli kaasa ees, et et ta elas selle üle, et ta jaksas. Ja, ja üks väga oluline asi on, selle jaoks ongi kaaslased olemas, selle jaoks ongi inimene lähedal olemas. Ma püüdsin olla üdini aus. Ma rääkisin kõikidest tunnetest, mis kiusab, mis vaevab, et miks ma ma tea hommikul ei taha üles tulla, ei taha midagi teha, apaatsus see kõik. Ja, ja ma sundisin iseennast, et Emil ole enda vastu aus. Räägi välja. Sest mitte rääkimine tähendab seda, et teine pool ainult peab aimama midagi või, või enda jaoks tekitama selle, et oh, et seisab mööda kunagi, et ma lihtsalt ei, ei püüagi nagu süveneda, aga nii nagu sa räägid, nii tekib see. Ahaa, see on probleem. Me koos leiame mingi lahenduse, koos saame edasi mindud ja mina olen see põlvkondade see põlvkond, aga, aga ma olen see inimene, kes, kelle isa ema elasid koos algusest. Oli tülisid, kõike oli, aga ma nägin seda, et et on võimalik leida see endasse jõud mitte lihtsalt minna lasta. Sest tänapäeval jällegi ma ei tea, kas, kas mulle tundub, et see on nii. Aga me oleme. Kahjuks oleme kuidagi ma ütlesin seda miskis kohas, aga. Me oleme vabadusele andnud ükskõiksuse märgi. Vaata, noh, tead see omavahel. Et laske vabaks, inimene, ärge hoidke kinni. Aga see ei tähenda ükskõiksust. Ega vabaks laskmine. Ei tähenda, et sa ei hooli enam. Aga meil on kuidagi seda märki liiga palju. Vabadus tähendab, mind ei huvita. See on natukene selline märk, mida, millega, noh, ütleme, ma ei taha sellega nõustuda. Võib-olla seal aeg on selline, nii käibki asi, võib-olla ma olengi selline mammut, kes, kes nagu ei saagi aru, et ajad muutuvad ja kui sa ei lähe nendega kaasa, siis sa lihtsalt oledki maha jäänud. Sa oled tegelikult ikkagi muusikenil. Tead sa jällegi. Pärast sõjaväge ameteid ohutustehnika insener ühes suures toitlustuskollektiivis, santehnik ehitaja, ma pidasin täiesti niisuguse ameti, et lihtsalt olla nii-öelda vee peal. Ja, ja siis, kui see nüüd see muusika pool algas töötasin isegi jazzklubis, olin näiteringi juhendaja ja, ja siis, kui muusika hakkas, siis kõik muu langes tagant ära. Sest no ja siis ma jõudsin Tallinnasse, see oli ka hästi raske valik tagantjärgi. Mida ma tegelikult nagu oma oma inglikese salat olen sõlminud, kraapinud, et ma, ma olin sunnitud nagu liikuma, siis tuli bruto kylla kondiaator, teater sellel nagu sünni juures. Ja siis hakkas muusikateater maha. Ja nüüd see muusika see oli, see oli tegelikult keeruline aeg selles mõttes, et tagantjärgi mõelda, et kui hullupöörane ööl päeval vahet ei olnud, igal pool olid tuttavaid, palju, igalt alati oleks pillerkaar. Aga jah, aga samas selles, selles selles melus ma loodan väga, et ma, ma suutsin nagu jääda endaks. Et ma ei läinud seda teed, et ükskõik kuidas või mida, et peaasi, et midagi sinna poolegi. Ja pidime meie arusaamas seal raske. Sest see muusika, mis me oleme teinud või teeme, ega ta ei ole, ütleme Meie arusaamas siin ei ole ikka nii, et iga nädalalõpp, et saaks kuskil müdistada mingi aeg mängisime rohkem mingi aeg vähem. Ja muusikal sidunud igal juhul mind. Ja ma olen aru saanud ühest asjast, mis, et ja nüüd lõpuks lugenud juba erinevates kohtades, et kogu elu baseeruv põikel kõik, kõik, mis meie ümber on võnge ükskõik mille kuuse pööraga ja, ja inimesed, kellel puudub muusika ei saa olla nagu hingestatud. Sest mitte üks teadus ei tea, kuidas on võimalik selline asi, et ühel hetkel sama lugu võib sind naerma ajada, tantsima panna ja teisel hetkel nutma. Ühest äärest teise, sina emotsionaalsus, aga seal kõigest võnge, eks ole. Ja see on, ma arvan, et selle inimese kõige loomulikum niukene maine rõõm laulda, ümiseda ma olen mitmes oma mitmes kahes oma kokaraamatus öelnud, et kook ei tohi olla kunagi Gide kurb õel. Ma olen veendunud, et see, mis sinust välja tuleb tehes et see läheb toidu sisse ja, ja muusika on täpselt samamoodi. Et selles muusika ja kulinaariaraamatus on teinud kaasa ka seal on öeldud ka, et kui sa kuulad muusikat tegemise ajal, siis see looka selle. Sest kui sa teed Sa annad nagu sa annad sinna sisse seda, seda lusti, rõõmu, seda mõtet et sa teed seda kellegile kellest sa hoolid. Tead, kui naljakas, mina ei ole ju miski muusik, aga praegu ma mõtlen, et kui ma teen süüa, noh mitte päris tõesti ei praekartulit või ei tee midagi väga igapäevast, eks ju. Aga kui ma teen süüa näiteks natuke suuremale perele või külalistele või sõpradele, et ma panen alati plaadimängijasse? Ma ei tea, miks, aga võib-olla see tuleb siis sellest nagu sa ütled, et ma tahan, et see lugu see või teine läheks koos sinu küüslaugu kasida selle kana sisse. Muidugi muidugi, see, see on absoluutselt õige. Ma tean inimesi, kes ma lähengi kellegi juurde, ma näen, kuidas ta teeb ja miks ta teeb seda. See toit, mis lauda läheb, selles ei ole seda ju, mis võiks ndat võnget just? Jah, et kui vesi ja siis tuli, ma mõtlesin ka, et, et kõrv on üksus. Jällegi, eks ole, mis ma rääkisin, et ühel hetkel nutma, teisel hetkel naerma, see tuleb levik kõrva. Elame tänapäeva kodu on, on kahjuks müra, niukene keskus, kõrv tahab ka puhtalt kätte saada seda informatsiooni ja seda, seda võnget. Et kui on kodus lapse arvuti köögis, raadio suures toas telekas, seesama kõik, kus see õige on või et inimesed näiteks kasutavad väljendit. Ma panin taustaks muusika. See ongi niukene, see müra. Kui sa tahad midagi kuulata, istu maha, pane see mängima, nii et sa saad selle kätte. Sümfooniast, ega sümfoonia võib olla ka see forte forte, nii seal, nii vägev, see raputab nii läbi, et rokk-kontserdi jääb ikka pika puuga maha, selle kõrval ma olen käinud Leningradi siis hooaja lõpetanud oli olnud reeglina mäng, läbimängimine ja ka 20 kontrabassi korraga täiesti fortes. Kogu saali väriseb niimoodi. Muusika. Ma olen nagu alati seda meelt, et ma ei taha öelda, et ma kuulan ainult ühte muusikat või näiteks inimene. Keegi Emil on bluusimees. Et ma kuulan ainult absoluutselt ühest servast teise. Kui on hing sees kujund, õia, võnge sa tunned selle ära, palju sa istud lihtsalt maha ja vaadata, kuidas üks üks kolleeg, kes india muusikast nagu ei pidanud eriti sattus sinna ühte pühamusse kus oli siis lõõtsaga sihukene harmoonium ja ta luges oma seda palveid ja siis teistes maha ja siis ärkas viie tunni pärast ülesse. Lummus muusika peab andma sulle selle selle uue nii-öelda hingamise. Ma arvan niimoodi, et kui rääkida Ja ma sattusin sellel suvel üle pika aja kompromiss Blu kontserdile ranna Pungerjal. Oh jaa, sa olid seal laval koos Tanel Padar iga, kes oli nagu külalisesineja kest staar ja Terokkisiteid ka ikka täiega. Ja siis ma vaatasin ja mõtlesin, noh, ehk siis ma ei teadnudki, et see viiekümneseks saadaga. Kaks poissi jah, jah, ja ma mõtlesin, et küll tema ikka jaksab, ei ole sina küll vanemaks jäänud, selles mõttes, et et üksteisega ja teine esimesega ja, ja väga-väga kift kontsert oli. Tead sa huvitavalt selle juures see, et tagantjärgi jälle endale öelda, et ma ei ole ühtegi kontserdi ära jätnud. Alati olnud, minu jaoks on hästi oluline see, et kui sa lähed sinna seal seal lülitustranss ja, ja see on hetk, kus kohas sa pead ära andma kõik. Sulle sulle on antud see, see võimes oskus anda. Ja sa pead seda tegema täiel määral kogu oma oskuse ja, ja võimalustega. Sihukest nagu poole peal. Ma ei, ma ei, ma ei oska või saama, minu jaoks on see nagu enesema ei tea, kuidas enesele petmine. Et sa ei saa isegi see, et kuidas sul enne on olnud niukene, tead, no ma ei tea, kas väsimus või, või mis iganes mingi midagi, sündmus, mis on Paul ja nüüd sa jõuad hetke lavale, sa ei saa lubada endale, et ah täna teen nipet-näpet enam-vähem sinnapoole. Et seda jah, ma olen, ma olen alati elus hindanud hindanud ka muusikute puhul kellega ma koos olen olnud, see on, keskendume, andmine, pühendumine ja, ja see on ka lugupidamine siis nende inimeste vastu, kes, kes seal ees on seal alati nagu koos minemine. Aga et väsinud kindlasti olen kindlasti olemas. Kompromiss kruu jäi tegelikult sellel aastal ilmuma trummimehest. Kuidas ja et kuidas te sellest kaotusest välja tulete või tulite? Ma ei tea, kas ega see nii nagu see juhtus, meil ikka kohe valjemaks max kolm-neli kuud, ma olin ikka täiesti väljas. Ma ei aktsepteerinud seda, ma ei nõustunud sellega, ma ei tahtnud endale öelda, et nii on. Et või et ma ei ole endale siiamaani olnud seda, et, et et see on õige või või nii lihtsalt juhtub ja ma ei ole nõus sellega. Ja praeguseks on Anett, kes on siis Ivo tütar, kes tuleb ka nüüd üheksandal kontserdil mängima kahte lugu trumme ja fantastiliselt mängib vägala naistrummar. Ütlen selle, et äärmiselt ilus, äärmiselt kihvt, need, kes tulevad kontserdile kindlasti. Näete jaa, jaa. Ivo Rull. Ivo Rull, kes on siis ikkagi Eesti ikka tahate, iga Toomasse. Lendan tale, vabandust, Toomas. Et kes siis on neid aidanud? Noh, just selles mõttes, et temaga koosmusitseerimine on niukene. See on alati niisugune, säde on sees. Vaat tema jaoks, aga muusika ikkagi see, mis mis süttib, ta elab selles. Ja trummar. Tagantjärgi lihtsalt öelda, et Ivo Ivol on alati see, et teda huvitas et see masin oleks täiuslik. Ja rullil on ka see olemas, see samase. Ta teeb oma vigureid juurde, aga need annavad alati särtsu ja seda värvikust juurde ja et ja meil võimalus kandriga öelda, et Tomile, et suur tänu, et sa oled, sa oled olemas. Et sa oled neid, me oleme nüüd paar paar ikkagi korda mänginud ja see on alati selline. Alati on olnud minu jaoks suur rõõm. Kas sa mõtled oma tuleviku peale ka ses mõttes, et kompromiss pruu ju kestab ja mängib ja areneb jah, et kas forever või kuidas? Tead sa, ma olen seda meelt, et kuivõrd ma olen oma elus ikkagi näinud 74 75 härraseid Kalaval ja nende koos olnud üks Ameerika legend, kes Foff Toomas, Falcki Tšikinil teeks siis. Ma olen näinud tema. Kuni lavale tuleb niisugune lõõtsaki metsa ja siis lava peal läheb lüliti läheb teise kohta ja siis ta Moning hello ei vali. Ja, ja ma olen aru saanud, et ega okei, sa jõua kõiki neid asju samamoodi teha. Et sa ei jõua võib-olla, et enam nüüd kolm setti järjest teha, et sa kuskilt, mida kannad järgi aktsed, tahe, see kao, see ei kao kuskile. Kaob ma ei saa endale öelda seda. No okei, Vellitan kuskil kuuekümneil välja, siis aitab küll. Nii kaua, kuni tuleb, tuleb, annad Andreile aru, et osad ütlevad, et et hea lahkuda õigel ajal või, või mingis tipus olles ei ole väga paljud ümberringi ikkagi kuskil nad jätkavad kuskil, nad aitavad. Mina olen viimasel ajal see vaata mingeid noori ja siis, kui ma näen kedagi. Ma lähen kohe lava taha, ütle poisid, seal vinge ideedele. On sul muide eesti noores muusikas oma kindel lemmikbänd või kindel lemmiktegija, kelle, keda kuulates või kelle nime kuuldes sul kohe lööbki, see väike latern põlema. Tead sa nüüd, et vaata noorest peast sega jällegi äärmiselt vedanud. Me tegime komprozlu ja see on, see on olnud sama tänapäeval noortel on tihtilugu seetõttu, et nad on mitmes koosseisus ja, ja ma ei tea, kas elu nõuab või, või see on niimoodi vestlevad, muudavad mingi hetk nime ja aga, aga ütleme nii mõnigi see kollektiiv seotud kuidagi sõpradega, kes on muusikud ja nende lapsed, et üks ääretult kihvt muusikal on Robert Vaigla, näiteks. Mulle meeldib mulle meeldib, et kuidas ta käsitleb, kuidas ta suhtub ellu ja kõik see, see on niukene, selle pälvingud. Aga, et näha neid. Ja neile öelda nagu, et see on kihvt, see tähendabki nagu aktsepteerida, et elu läheb edasi. Sa ei saa enam naguniisamamoodi tehtud. Aga pigem on see, et järsku saab kunagi koos tehtud, midagi. On, on siin mitmeid, tuled kurat, et äkki võiksid tulla siit läbi või teha seda, seda, seda seda igale poole ei jõua. Aga tegelikult sisemuses on tahtin olemas. Et tema, Ma juhindun nagu elus jällegi isa üks üks ilus fraas on, et inimene on nii kaua noor, kuni teda veel midagi üllatab. Uudishimu. Mind huvitav, absoluutselt kõik suhteliselt kõik tänapäeval nagu arusaamas, et kuhu poole, mis asi veel, kuidas? Näiteks, et selle koha pealt kuivõrd laps läks kooli, siis ma olen nüüd sellel vanemate nõukogus, on hoolekogu, jah, jah. Ja, ja siis, et mul on nagu ma tahan seda öelda kõigile, et saage aru, et tänapäevaks on teada juba, et see mobiiltelefon kuduaalsel lapsel kogu aeg küljes, see ei ole hea. Et see on väike mikroonikenemis, kogu aeg toimetab teie sees. Sa oled paratamatel juba tänava jaoks on teada, et sellega kaasnevad teatud häired, sellega kaasnevad teatud muudatused. Sest inimene, näiteks meie immuunsus areneb välja 18.-ks eluaastaks ja see jällegi mõjutab ka seda. Et ma loen nüüd ma loen igast erinevaid. Jällegi mõni võib öelda küll, aga et kuidas see on see mingisugune instituut, kes ütles nii ja naa erinevaid pooli on, me, me ei saa kunagi usaldada ühte poolte teistpoolt, absoluutselt, inimene on kõhklev. Aga see, et, et see toiming on jällegi minu jaoks lähedased inimesed, neil on lõigatud siit kõrva tagant mingisugused asjad. Ja see arst konkreetselt on juba teinud avalduse viimase 10 aastaga tõusnud Nende arv, kellel on see olemas ja see on seotud mobiiliga vaid mulli joogid. Kullakesed, no ei ole see, see ei ole nüüd see õige asi, kui sa näed, et ta jälle ta tuleb vastu see pudelike, seda mullijooki jälle mingi Ants sai see nisu tühi. Siis ta ongi siukene, vedel, vedel ja et et selles mõttes. See, et mind see huvitab ja ma tahan nagu omalt poolt öelda, et avage silmad või, või vaadake seal ka teist poolt, et Mul on siin kaasketud Emil, kurat, miks sa pead nagu kogu aeg seda infot hanke mingisugust, ma ei tea, mis, mis allikast. Loomulikult need allikad on palju ja tänava ma arvangi üks põhilisemaid probleem on neid liiga palju. Et kui oleks kaks, siis inimene võiks valida justkui, nagu meil on, ütleme jällegi sellel tandril, kus me siis usaldama kellegi kätte enda juhtimise seal neli ja näiliselt vist kõigil on valikuvõimalus, vali, aga samas saad aru, et ei olegi vahet. Kui kõik see on üsna sihukene, see, see mäng, mis sinna tehakse, juurde. Ta ei tööta selle nimel, et meie üldine heaolu tõuseks, üldine niisugune, ma ei tea, et, et inimesed saaksid iga päev öelda, et tõesti see vinge. Me paneme otse edasi, et valgus on, tulen lõpuski, et keegi ei ütle mulle seda, et et seoses säästva nihukese programmiga meil on korraks valgus kustutatud, ära seal tunne. Tore, lõbus korraks, aga vastupäevani välja. Ärge vahistage Emil ja me lõpetame selle saatemuusikaga. Ja juba nii jah. 50 minutit on kulunud nii juht nagu viuhti, meil pole pooles jõudnud rääkida, aga, aga no tead, ma ütlen, see sinu elu on tõesti liiga pikk ja liiga seiklusrikas, et me oleksime siin kuulajale jõudnud anda ammendava ülevaate. Ja, ja mul on hea meel, et sa oled saanud öelda ära need asjad, mis, mis on Sulle olulised olnud ilmselt, et mis on su südamel ja, ja mitte ainult ja ma saan aru, et neid on palju rohkem, aga ma tahan, et sa lõpetuseks sooviksid endale ja oma põlvkonnakaaslastele midagi. Ma olen viimasel ajal iseendale veel seda, et kõige suurem õnn, mis praegusel ajal olla, on iseendaks jäämine. Et mitte kaasa minna hullusega, mil meil ei ole mingit pistmist teie endaga, selle sisuga. Jällegi korraks toidu juurde tagasi tulles, et me, me oleme miskipärast astunud ajastusse, kus kohas kest on olulisem kui sisu. Eksis nähke sisu, visake kest minema. Ja endaks jäädes ongi see, et see sisu on tähtis ja neetilis, kes su ümber on nähke nendes ka seda sisu. See on teie jaoks oluline. Sest koos olles nende sisudega te saate olla võitmatud. See võiks olla niukene kooda koodaja. Aga selle saate lõpetab kompromiss. Bluu, kes tahab näha teid laivis, tuleb üheksandal novembril sinu ja sinu sõprade kontserdile, kus sõbrad. Oma saadan teile kõigepealt aitäh, aitäh, aitäh, et te tulete koos minuga nii-öelda rakkima. Seal on kõik ja seal on ka mõtisklused, seal on ma ütlen servast serva kuldsed lindid, Kukerpillid, Johns Rain Simmul sardas Sorbas Marek, natuke üllatusi. See on hea, minu meelest siuksed juubeleid võltsinud. Eestis võiks olla rohkem sellist asja, et kõik need, kes ikkagi meie kultuuripildile andnud midagigi Nad võiksid pidada selliseid tähtpäevi just nimelt sihukse kirju kontserdiga, sest teist korda samasugust asja ei saa teha. Ja kui keegi hakkabki väga tegema, siis see on niisugune, noh, Meghan hoopis teine. See ükskord kummardus publikule, tänan kõiki neid, kes minu ümber on olnud, kes on mind aidanud, lükanud mind innustanud. Seal on ikkagi see, et ma teen, ma teen neile, ütleme aitäh. Aitäh, Emil, et sa tulid saatesse ja sulle ilusat. Pühapäeva kõikidele kuulajatele ma loodan, et selles pühapäevas on head muusikat ja head toitu ja. Tõeline rõõm teid kõiki. Ta läheb veel eelmisel päeval. Mil me kõik koos naudime meie päikest ja neid lihtsaid, igapäevaseid asju mida kõrgemal muudame vaadata meie igapäevastele probleemidele, nii väikestele kui suurtele, seda tühisemad. Toime unustada neid igapäevaseid asju, nii nagu ma juba siin polegi. Täissõnadega panne. Meine. Mõõnad. Jääme. Me orjajuttu näen Ladega. Oi, ma, Ja. Ja. Oina luure no vilju. Äikse.