Tere tulemast kuulama ka veel muusikat. Tere tulemast eikellegimaale. Tere tulemast kujuteldavas suvesse. Muusikasse, mis on täis õrnu unelusi, nägusat näokad, tegusat nostalgiat ja mitmeid nimetatud igatsusi ohtral hulgal kõike seda pakkuvate kellelegi maal. Noorepoolsed, islandlased, Kell ühiseks nimeks on Muum ja neil on juba pihus klaverikaart, väidavad laad. Kui hääldada Mäpaugude pianov, väidavad nemad. Mina väidan, et mina olen teid, kus need seal, kus teie ja muumi muusikaga tänase, kellelegi lõpuni siiasamma muusika keskele. Kogu teadaolevas populaarses muusikas, mis on jõudnud meieni tollelt pisikesel saarelt, mis asub justkui ei kusagil keset merd Islandilt on peaaegu võimatu leida seesugust muusikat, mis oleks suisa halb ja vastumeelne väidab virtuaalkriitik netiaadressil popmates com asuv Eden Pegranud. Ja jätkab. Olgu siis tegemist pisut ebamaiste võluvate Purdoon toonide dramaatikaga, mida pakub Žigul Rovus. Või olgu siis tegu hoopiski alati armastust vääriva Birgiga. Ja ärgem unustagem seejuures tolle daami endist ansamblit kiub või kõneldagu sellest molbest mahedast häälest, mis kuulub Emiliano toriinile. Olgugi et temakese puhul on tegu juba ainult poolenisti lannaga või seisuses trip hoopist, mida pakuvad mitmed Islandi uuemad ansamblid ikka kuulamistväärselt heli, palju, Muum võib-olla, aga ühel hetkel absoluutselt võluv ja vastupandamatu, teisel aga kergelt õõva tekitav ja eemaletõrjuv. Ja kõik too vahetegemine ripub suuresti sellest, kas kuulajale meeldib või vastupidi, on vastukarva naishääled, mis aeg-ajalt hellivad läbi lapselikult lapsemeelselt kindlasti kellelegi meelest lapsikult muumi, ebamaistest ja nostalgilist helimaastikest tsitaadi tõlkiroc, virtuaal, rikku, Pegrandiga ilmselt nõustajaid hulganisti, vähemasti näitavad seda mitmed populaarkroonikute väljavõtted metafooride kriitika, killud, mida siia muumi muusikasaatesse poetab minu suu läbi edaspidigi. Eelpool kuuldud loos või kuulaja, keda ei katsutud veel häälestada ei poolt ega vastu oma kõrvaga kuulda, mismoodi inimhääled muumimuusikast läbi jooksevad. Järgmises palas on meil võimalik neutraliteedi nii-öelda lihtsasti säilitada, sest siit lauluhääled puha puudu on. Aga seegi on Muum. Lõpu ja alguse loginais mis muumipala alustasid ja lõpetasid või su hea tahtmise korral ja sümpaatse kõrvaga kuulates leida ka seesuguseid paralleele, nagu, nagu tuttavlik helisid kas varajase ihveksid vinni sombusest elektroonikast või abstraktsemate tegelaste hotekri Knight krõbinatest. Aga paralleele on leitud sümpatiseerivad kriitikute poolt nii hästi koktood viisi kaugeis lapse keelseis poplalinais kui uuemaaegsetes elektroonika ansamblites kedega pigem folk, troonika või posturaalse popi all annab liigitada, nagu näiteks brittide pootsukaalada ja kõigi nende väheste üles loetud nimedega. Paralleelid otsinguid, leidmised, muumi, muusika juures kaugeltki ei piirdu aga kriitikute käed. Sõrmed teravad, keeled on üsna ohtrasti pillanud, loid metafoore, kauneid võrdlusi ja õhkaval keelel lausutud kiitusi, külon peetud muumi muusikat täiuslikuks post modeliseks, hällilaulu loominguks on leitud sealt soojalt kumavad pasteraalsust. Kergelt kõhedad kaunidust, haavatavust, haprust, süütust leebet nukrust ja melanhooliat, tuttamatust, eetilisust, leegilisust, nii digitaalse kui analoogse akustilise elektroonilise masinapargi väga valitud ja peent ärakasutamist. Nõnda või teisiti, eks ühesõnaga öeldes võiks ju tõepoolest Islandi folk troonika ollagi. Eikellelegi. Muusika. Uiping rokk, rokknutu kalju rappuvapu või kuidagi nii võiks muumi viimatist lugu meie keeli ümber panna. Pealkirja pidi. Siinkohal lõpuks, kui ei kellelegi maast kõvasti kolmandikku tänaseks käidud. Võiks ja eel kuuldud tunderiste kriitikaia, popkroonika, pudemete tsitaatide sekka mõne muumikohase faktigi poetada osalton faktikeste teada andmist edasi lükatud seetõttu, et juba islandi neliku ja hilisemal ajal trio liikmete nimed võivad seesugusel tegelasel nagu mina, kes islandi keelt praktiseerinud. Absoluutselt ei ole keele väga kergesti sõlme keerata, aga katsun nad vähemalt korraks ette lugeda. Nõndaviisi nagu Islandlaste Muum 1997. aastal ühe lasteteatri etenduse helindamisel kokku neljakesi sai, oli koosseis järgmine. Vetnor, Errntiines hõrvar soore, Jason Smaurason kiidavaltist nautil ja Kristiin Allavalts nautida kaks viimast kiidaja Kristiin, kellest teine on praeguseks ansamblis alles ja kelle lauluhäält ka enamasti kuulda all Nemad kaks olid kaksikõed enne suvise muusika plaadi 2004. aasta kevadkuudel ilmunud albumis. Sama kuud ilmumist oli küll teine kaksikõdedest ära läinud klassikalist tšellot õppima ja nõndaviisi oligi neljaliikmelisest muumist alles jäänud. Kolm paari käsi ja kolm päev seda muusikat tegema. Nii või teisiti oma esimest albumit ilmutades see oli siis suisa suisa aastatuhande vahetusel aastal 2000 ilmus plaat nimega jestide juurdremaatik CDI okei, olid kõik neljakesi alles teismelised. Nõnda siis, et neljanda suvise albumi 2004. aasta plaadis some kuud kui kaks aastat varem ilmunud tõu all puhul. Kõneldud nostalgia lapsepõlve järele või lapsepõlve nostalgia on mõnes mõttes üllatav leid sest selle muusika on teinud inimesed, kes on seda salvestades kirjutades olnud kas suisa teismelised või napilt napilt teismeeast välja jõudnud. Aga lendavad nüüd kolmekesi, kui mõne sõbra abi välja arvata, balansseerivad nad järgmises loos, mida võiks küll iseloomustada kui arranžeeringutes stseeni oskitraktsiooni kui tõelist, tulles nõiduist üsna tihedasti vaikuse ja helipiiril. Need olid laste lastesaared ja elan so children ja mängis-laulis meile muusikat endiselt Islandi noore rahva ansambel Muum. Selle koha peal oleks tagumine aeg ilmsesti ka pisut mõlgutada mõtet looduskeskkonnast heliloomingust. Nende kahe suhted on tihtipeale nähtud ka kriitilistes tekstides pisut liiga sirgjooneliselt, aga teisal on igasuguseid seesuguseid seoseid mõne kriitiku meelest ainuvõimalik eitada. Movi puhul ei hakka rääkima põhjamaistelt põhjamaiselt kargetest helimaastikest siinkohal ehkki seesuguseid adjektiive karakteristikud, kuid võib nendegi helimaastikel tõepoolest leida. Küll aga maksab mitte märkimata jätta seda loomiselugu, mis saatis nende 2004. aasta albumit sama kuud. Selle plaadipalasid kirjutatud Esma otsas Islandil saare loodenurgas ühes mahajäetud või vähemasti üksildases tuletornis kohas või kohakeses nimega Kaltardid ja salvestati selle plaadimuusika. Pisut teises kohas valas tuletornis ja mahajäetud ilmajaamas Islandi edelanurgas. Kartska kaotas salvestuseks Läti transpordivahendeid, kasutades kohale Reykjavik ist. Paras pordutäis kõikvõimalikku helitehnikat. Ikka nii nagu muumil kombeks, nii analoogset kui digitaalset elektroonilist. Kui akustilist ja seal siis olles üsna eraldatud maailmast tuletorni, mere, lainte, vanade ja üsna teinekord tuules ägisemalt hoonete kaisus võeti salvestati, salvestati see kolmveerand tundi või pisut enam muusikat. Eraldatus tähendab sedagi, et selleks, et mobiilisidet võtta ülejäänud Islandiga tuli umbes kolm tundi rühkida lähima mäetipu otsa, sest seal oli levi olemas ja Bryanti juurde tuua oli kõige lühem tee üle suhteliselt karmi ja enamasti tusase mere. Kui Briti plaadifirma Fatket üks esindajaid, Fatgetav, see Briti plaadifirma, mis muumi albumeid on ka viimastel aastatel välja olnud, tuli ansamblit külastama ja vaatama, kuidas siis loominguline protseduur edeneb. Jäädi peaaegu merehätta üsna tormisel merel ja ägedad lainete keskel saadi lõpuks päästetud. Mõningate kalameeste poolt, kes tundusid tormid otsivat õige Islandlikul võisinkjal moel ühes käes, viskipudel, teises käes, tüüri tüüri pidev, aga nõnda või teisiti Nimuum kui nende plaadifirma ja tolle esindajad jäid kenakesti ellu. Jaa aprillist suvesse sihitud album, sama meikud sai salvest, et ehkki selle plaadi tiitlis on pisike päit peitemäng sama meid kuud ehk suvi teeb heaks, on vaid Usak, kes selle plaadi nimiloo pikemast pealkirjast viletsamad. Kuud voolavus, sind järgmine lugu on küll, aga taaslaudade naginad, olgu siis tegemist laeva pardapaadi masti poomide või hoopis tuule käes makkuvate maja palkide müüride laudadega, millega tahes. Keskkonda on selles muusikas tublisti. Millalgi üsna napilt enne viimast taasta 100000 vahetust käis seoses islandi sireeni pürgi uute helisalvestustega seal saare peal külas briti rännumees, muusikamees muusikakriitika mees ja muusikafilosoof, julgemad nimetada teavitu. Oma väikses reisikirjas Briti muusikaajakirjas möönis tuup, et temal jäi küll kindel veendumus Islandilt käigult et iga teine islandlane vähemasti oskab haldjate keeli ja igal kolmandal, kui mitte igal esimesel on oma isiklik tuttav päkapikk. Tuubi mõttest edasi või kuhugi kõrvale oskan mina soovitada vaid seda, et kui eales kunagi mõni filmirežissöör taas tahab helindada kas või vendade Grimmide muinasjutte või mis tahes Häid muinasjutte siis ilmsesti esimene muusikavalik ja muusikategija valik kirjustada salvestaja laulja valik võiks olla küll Islandi muusikute seast. Ansambel Muum tänane kellelegi maalane geneerik võiks olla ka seal päris esimeste valikute hulgas. Täna sai kellelegi ma muusika ehk muumimuusika on meile mänginud ja laulnud Islandi noorepoolne grupp nimega Muum mina lindid, kus mets ja Muum jätkab seda eikellegimaad, kuni selle kellelegi maa viimase servani loodetavasti sobiva palaga, mil nimeks vaenali uja nõu all. Ükskord meiegi oleme ei-keegid. Aitäh teile kuulamast. Jälle kohtumiseni kunagi.