Tänaseks teemaks on lapse kasvatamine nii, et ei tekiks hiljem käitumisprobleeme ja et temast saaks õnnelik inimene ning stuudios on psühholoog Tõnu Ots. Kui me eelmisel neljapäeval rääkisime sellest lapse kasvatamisega tuleb hakata tegelema juba enne tema eostamist, siis täna oleme jõudnud sinna, kus laps on sündinud. Meil on kodus üksiinit, kuidas temaga nüüd talitada ja mismoodi teda õpetama, kasvatama hakata? Me sünnime siia maailma teatud varustusega, mis meie käitumist juhib, aitab meil elus hoida. Need on, on meie refleksid ja käitumisjuhiseid, mida me nimetame instinktide, eks ilma nendeta me toime ei tule. Kõik, mida me kasvatuseks nimetame, ongi instinktide koolitamine. Meil on kaheksa sotsiaalset instinkti, eksi siis olen vaeva suudlemise instinkti, aga nendest võib-olla räägime kunagi tulevikus, laps sünnib, mis on tema asi, tarkvara, mis tema käitumist juhib, ta teeb midagi, ta jonnib, ta tahab midagi, ta ei taha midagi. Ehk ilmutab oma isiksust. Aga on üks veider asi, mis tuleb kaasa väga sügavast loomariigist ja mida peaks imiku ja kasvatuses olema palju ja see peaks olema kasvatuse kõige tähtsam osa, seal on palju asju, mida me selle sealt peame lapsele õpetama ehk siis kasvatama salongi söömine ja viisakas käitumine ja potil käimine ja magamine, mis kõik. Aga on üks asi, mida enam hiljem kasvatada ei saa. Laps kasvab Kolmegrammatilise küsimuse toel. No kõigepealt, mis see on? Emme, seal issand ta õpib piltidele, mida ta oma mällu talletab paneva nimesid. Järgmine on siis õpetus, kuidas või, küsimus, kuidas see analoogpedagoogika, vot seda tehakse, nii. Ema näitab ette laps afi perele, nii et see võib olla ka loomariigis, on ta siis vermumine ja meil on jäljendamine, et seda nõuab, seda teab iga ema. Kui lapsed aircule putru suhu võtta, siis, siis ema võtab selle pudrulusika peale ja teeb ise suu lahti. Vahalapp tobuke teeb järele, siis ema sulab selle pudru talle sinna hambaasemike asemele või kohale. Nii et laps ahmib, afib meid järel. Aga kuskil lapsel kuskil kolmepoolsel, tüdrukutel neljapoolsel poistel tekib kolmas küsimus, see on, miks? Miks-küsimusest algas inimene, kui kunagine ahv, kes otsustas inimeseks hakata bee tingimata lahendama. Miks küsimuse oletatavasti toimus siis selline asi, nii et ahv, kes tahtis puu otsast vilju kätte saada, pidi mõtlema, mida, mis ei vaja, on põhjus-tagajärg seos, siis ta kolki, kaht ümmargust kivi üksteise vastu. Traagivi. Esimene tasand, teine tasand. Tänavakiviga dogi suid oksis maha mingi pikad teiba teibaga äsas puu otsas, need marjad all me teame, et on olemas loomadel ka kahetasandiline mõtlemine, ka linnud kasutavad, ütleme seal tööriistu ma ei mäleta, mis Lintsioon, mis võtab männiokkanoka vahele, sellega urgitseb, tõukusid puu sees välja, seda oskavad ka loomadega kolme tasandis mõtlemist ehk põhjus-tagajärg seos, see tekib alles siis, kui aju hakkab temasse talletatud infot juba töötlema. Ajalises režiimis tekib kronoloogiline mälu, mida enne, mida pärast. Ja nüüd see tekib meil kolme poole kuskil aastaselt ja nii on meie arengupsühholoogia jagatud edasi, kui me räägime kahest etapist, mis seal nüüd enne sündi. Kolmas etapp ongi see aeg, kui laps on veel imik, kuni küsimuseni, miks? Aga enne, kui miks-küsimus tekib, tuleb lapsele selgeks tegi teha keelu mõiste keelu mõiste sügavalt loomariigist pärit. Sest see algselt ei ole mitte nüüd ema, isa tahe, et teesed või ära tee seda, vaid see on, oli ohusignaal. Nii võtab meie aju seda vastu ka praegu. Ohusignaalina keeltes on ta erinevates keeltes on ta kindlasti erinev. Aga meie kultuuris on täheldatud, et i häälik tekitab ajus valuaistingu ja nii on ka paljudes paljudel loomadel see vinguv toon. Pääsukesed on nüüdseks juba läinud, aga aga kui pääsukese pesale läänes, kas siis pääsuke häälitses hoopis teistmoodi diviidivii twitteris erutatud hääl ja ornitoloogidega koos lausa veebikaameraga pildistada, mis juhtub? Pääsukesepojad poevad pesa põhja, peitu? Teeb, see on ohusignaal. Ma olen filminud, veebiga kumerasse võiks, ornitoloogid on filminud ja mina olen siis muidugi pealt vaadanud kuidas käitub põõsalind. Kui pesale lähenes, kas siis emalind häälitseb samuti väga erutatult ja kaamerast on näha Tinu pugesid pesa põhja peitu, aga üks ei pugenud. Siis ta sai ema käest armutult nokaga ja selle peale puges pesa põhja peitub. Aga kui ta ikka pesa põhja peitu ei pugenud, siis ema tõstis ta tutist kinni võtta tutist kinni, tõstsite üle pesaääre välja. Ja ma küsisin ornitoloogide käest, et mis sadistlik käitumine see on, nad ütlesid liigikaitse, kui kasvab üles järglane, kes ei reageeri ohu signaalile otse ohuks tervele liigile. Kasvavad kõik selliseks Nofon oma näide. Kui toome metsast koju kitsetalle ja kasvatame teda kevadeni seal laudas või toas ja laseme kevadel välja, siis esimene koer murrab ta maha, sest tal on kadunud see instinktiivne reaktsioon ohuvalitsusele, mida oli mu emasel Jul teeks. Ja nii on ka inimesega. Seda ma olen kunagi uurinud Lindschöpingi ülikoolis ja pildistanud inimese ajutomograafi toodwidžis, poidun emissioontomograaf. Kuidas aju reageerib keelusignaalile? Aju aktiivsust on võimalik jälgida keemiliste ainete kaudu ja siis järsku ütlesime inimesele ei. Hetkeks see aktiivsus kadus. Haigus kadus, aktiivsed on võimalik ära ära märgata, kuid on, on kõige keskused on aktiviseeritud ja kujutledele Eisi aktiivsus kadus. Teda märkab külmad oma krahvita, kui kuuekuune roomav laps alles õpib roomama, roomab mööda mähkimislauda ja jõuab sinna ääreni. Ema. Hüüab. Emad ei, laps peatub vetega või uuesti alustada, aga sel hetkel aktiivsus kadus. Mis see tähendab? See tähendab, et selle Freud nimetas seda kategooriline imperatiiv selle häälitsusega. Me peatasime tema aktiivsuse. Teavitasime teda ohust. Kuidas aga meie teeme väikestada väiksed lapsed, neid on vähe armsakesed ja siis ei taha tema peale nii-öelda käratada, kuigi see ei ole mitte, ei tohi olla hirmuäratav hüüatus, vaid ta peab olema nõudlik hüüatus ja siis me püüame plagiaat. Lapsevanemad ja siis me keelame teda hoopis teistsuguste sõnadega, Äradi kallis lapsus, toi kõlba küll teha, laps kuuleb hääletooni kaudu, et see on, on positiivne emotsioon. Ja siis ta ei pidurdu koerte juurest, me usume seda. Kui paneme laua peale taldrikuvorstidega ja koer tuleb seda limpsima oma kodukoolitatud koer ja puha. Ja siis me keelame seda nii nagu last pederast Rasögalis, kuid nüüd on minu vorstid, koer, liputab, saba tõmbub või siis paneme põrandale, nüüd erata medale, nüüd saba jalgade vahel aknast väljas juhti sest tema reageerib sellele keelavale hääletoonile. Nüüd me teeme vea, kui me kardame last keelata kategoorilise tooniga. Ei, sest selle tooliga me käivitama tema ajustruktuurides peidus oleva iidse reaktsiooni ohuolukorrale. Ega me keela, astmete, sa pidid, mulle ei meeldi, mis sa teed, vaid me näeme, selles on oht, kui ta tirib endale kuumaveekannu pliidi pealt lähedal, topib mu näppe seinakontakti. See on ohuolukord ja laps peab reageerima, kui me ütleme siis ei, emad isegi lasevad lapsel puududa, küünlaleeki ei söödi. Ai ai, ai, ai laps puudutada, saabki aru, et, et keeldun valus. Miks enne kolme ja pooleaastaseks saamist? Siis pole tal küsimus, miks veel tekkinud ja laps saab aru, et keeldun valus? Kui ta on jõudnud küsimusele, miks siis ta reageerib teistmoodi. Ta saab aru, keelav ema on paha. Sest ta küsib, miks, miks ei tohi miks ei tohi karjuda? Kui ma laste lapsed, kes ja miks muidugi karitooduga võin? Mis muidu ei prahti, maa pilve teinud, koristaja olemas. Ja see on nüüd see koht, kus, mida me peame lapsele õpetame, kuigi me meile tundub, et me oleme head siis, kui me last ei keela selle keeluga. Me Me käivitame lapsessele ürgse refleksi. Et niipea kui öeldakse ei siis mul aju käivitab pidurdusreaktsiooni. Kui me seda ei tee, siis jõuab esimesse klassi koolis laps, kellel keelu mõiste on arusaamatu ja ta hakkabki vaidlema, miks ma ei või, või küll. Ja siis on asjad juba hilja, siis, siis tuleb hakata seletama talle juba eetikat ja, ja kõlblus ja teiste käitumist ja see, mis on seotud juba sotsialiseerimisega. Nii et see on nüüd niisugune põhimõte. Ma ei tea, kas ma julgen juurde lisada selle, et seda, et et Jaapanis, kus see on väga kasvatuses väga-väga kaalukas argument lastekasvatuses on see, et et see keelu signaal tuleb teinekord käivitada ka väikse valuaistingu. Meile tundub, see koht on, et me oleme ju rääkinud, et last lüüa ei tohi ja ja mis kõik. Aga kui on oht käes ja laps ei kuuletu, siis Jaapanis peetakse täiesti normaalseks, et et kui laps ikkagi tõesti topib seinakontakti, siis ema kargab lipp ligi, annab vastu näppe tal ise vai või ei, või no ma ei tea, kuidas Jaapanis kõlab, siis. Tähendab et ta tekitab valuaistingu ja siinses väikses lapses tekib arusaam, et koos keeluga tekib valuaisting. Noh, seal on, oleks võinud, ei näe kaasa võtta muidugi sihukese väikese jaapani vitsakese poest ostetud. Ta näeb välja nagu elupuu otsast lõigatud. Pehmete karvakestiga silt on küljes hieroglüüfid, aga võib-olla ta on, on tervisekaitse tõendiad sellega iganes last vigaseks peksta. Aga selline korraldusatribuut on jaapani kodus tavaline. Ainult sellel juhul, kui oled korra öelnud, ei lapsi, kuuletu siis teist korda öeldakse ei juba koos võiks valuaistingu. Ja see on siis see, mis tegelikult aitab inimesel ellu jääda. Aga loomulikult, meie meie liik ei ole ohus sealses ühiskonnas, kus meid kaitstakse. Aga kasvatus jaoks ma ütlen, et aitab meid olla elus inimesena, kes teab, mis tähendab keeld keelu mõiste kui, kui ilma seletamata. Huvitaval kombel ma olen jälginud vene peredes. Kui poeg teeb midagi keelatut ja ütleb, et Neil sea ja poeg hakkab pärima Padžemmuunil ja siis ema talle vastuseks. Pata musta nelja jutul lõpp, tähendab, ta ei hakka seletama, ta teatab oma kategoorilise nõudmise, mis ei ole mitte kuri, vaid nõudlik ei tohi ja kõik. Vaat, kui me sellist Se kasvas, etapp jääb puudu, siis me kannatame. Me seame ennast ise ohtu inimesena või tegelikult pidi Ennordi meis autoid oma lapse, seab ohtu inimesele. Lasteaiakasvatajad, keda õpetajad, keda ma koolitan, räägivad väga palju sellest, et keelu mõiste on nüüd juba hilja õpetada, kui laps on lasteaeda jõudnud ja kodus sellega üldse pole tegeldud. Ma tahan veel kord vabandada, et ma ei taha propageerida lapse löömist. Vaida propageerida kurjust või tahan öelda, et see on nõudliku nõudliku silmutamis aeg. Siis kui lapsel pole teadvus veel käivitunud. Aitäh täna otse, kohtume järgmisel neljapäeval ning siis hakkame rääkima sellest, mida ja kuidas õpetada lapsele siis, kui ta on jõudnud väike lapsik.