Salme kultuurikeskuses Tallinnas on täna õhtul suur tantsupidu. Paraku ei seondu seaga mitte kuidagipidi eeloleva üldtantsupeoga. Rahvatantsuansambel Sõprus juubeldab oma tehnika ja kauaaegse kunstilise juhi ilma Adamsoni auväärset juubelit. Kas sul oli eile õige sünnipäev tagantjärele palju-palju õnne, ole terve ja ole ikka, räägi nagu sa oled olnud. Ütle mulle, palun, kas sul on igav, sõpruse liigutus, iga sõpruse kontserti, iga sõpruse ringreis, kõik kusagile kirja talletatud või säilitad sa seda ainult oma peas? Ei, mul on kirja talletatud ja ma püüan ikkagi praegu tagantjärgi kõik loogilisse järjekorda panna ja meil on ansamblil on ju ka oma kroonika põhjalikult kõik igast reisust, igast ettevõtmisest, kontserdist ja nii edasi. Kui kaua sina sõprusega töötasin kui sõprus kui niisugune, kui nimest rääkida sai nime 62. Aga tegelikult ma selles süsteemis, kus sõprus on aastaid olnud, tegelen juba 58.-st aastast ja sealjuures 60.-st aastast põhikohaga ja ja nii, et kuni 2002. aastani seal siis üle 40 aasta tugevasti alustasid tööjõureservide samblina ja lõpetasid rahvakunstiansambliga sõprus. Miks sa selle ansambli, mis on nii tuhandeprotsendiliselt sinu loodud ja sinu nägu maha jätsid? Väga raske küsimus hetkel eks aastad teevad oma töö ja nagu juba see arv missiette tuleb, see juba ise määrab ära ja teiseks, et ka aeg ei võimalda enam niimoodi seda tööd teha, nagu oleks tahtnud teha. Ja eks igal asjal on ükskord lõpp, nii ka minu tööl ja ma arvan, et ka noored võiksid ennast nagu näidata Ta ja teha ja tegutseda ja oli aeg nagu ansambel juba üle anda ja andsid oma õpilasele Tõnu konverentsile. Ja, ja mul on temasse usku ka üks, mis on kindel, mida ma miks ma seda tegin, et ta on see inimene, kes hoiab kõike seda, mis on sõprus jäädvustanud ja ja millist teed on sõprus käinud ja kogu seda sõpruse ajalugu. Et ka see on üks ja Tõnu on väga tulihingeliselt selle asja juures ja see mulle väga meeldib. Kui omaaegne tööjõureservide rahvatantsuansambel endale nimeks sõprus võitis, siis sellel nimel oli teatud ideoloogiline ja poliitiline taust. Seda tingis ajastu, kus ansambel eksisteeris, aga elu ise sealt kuidagi niimoodi, et sellest poliitikast asi lihtsalt väljus. Tegemist on tõelise sõpruskonnaga, see sõpruskond on tuhandeteni ulatuv tõttu, ilmselt ma ei räägi üldse nendest kilomeetritest, mida on mitusada 1000, ilmselt, mida sõprus on läbi sõitnud ja endale sõpru austajaid kogunud. Sõna sõprus ma isegi ei seoks seda poliitikaga, minu käest on mitmel korral ka nüüd küsitud, et miks ma ei ole sõpruse nime ära nüüd. Ma olen hämmingus, miks, kas sõprus ei sobi eestlasele? Sõprus on niivõrd üllas, niivõrd õilis. Siin siin niisugune kaunis nimi, mis ühendab ju kõiki vähe sellest, et ta ühendab inimesi ka praegusel ajal toimuvad ju igasugused festivalid, aga kõik on ju sõpruse ja sõpruse tähe all, see on ju nii. Ja sind seob oma tantsijate, oma õpilastega tõepoolest igavene sõprus. Ma arvan, et sa vist teab neid kõiki nime ja näo järgi ja no nemad ilmselt ei joonud, mõtlesin kunagi. Jah, see tõesti nii on, ma olen praegu ka väga üllatatud ja väga liigutatud tänasest sündmusest. Mul on isegi kahju neist, et nad nii palju vaeva näevad ja selle niisuguse ürituse ette võtsid. Minu jaoks on see väga suur üllatus, sest olen lõpuks ikka juba kaks aastat ära sõprusest ise ja noh, käin seal ja loomulikult püüan ka vahetevahel tunde teha ja, ja kui nad on palunud ja nüüdki veidi olen nendega ühenduses kogu aeg, aga et nad nii suure asja ette võtsid, et ma olen väga-väga tänulik nendele ja väga liigutatud, tänane kontsert on sinu oma tantsijate kingitus sulle suureks juubeliks, et ma olen väga tänulik neile, ma ei teagi, kuidas seda see tänusõnad tänu võib-olla ei turvaseda, mida ma hinges praegu tunnen? Kogu oma ansambli vastus on, on olnud mul elutöö ja ta on südames olnud ja ta jääb südamesse. Kahtlemata niikaua kui elupäevi jätkub ainult sõprus võibki midagi niisugust kinkida inimesele elus anda. Nüüd oled sa juba kaks aastat tegelenud Harjumaa rahvatantsijatega? Jah, see oli ka üks niisugune väga tore hetk, kui ma sõprusega lõpetasin, sest mul meenuvad Ullo Toomi sõnad oma õpetaja, sõnad, kes ütles mulle veel enne oma surma, et ära sina järsku lõpeta, et tema olevat väga haige olnud viis aastat, et see on kohutav üleelamine. Et katsu pikkamööda noh, minul tuli see nüüd küll küllaltki, kuigi ma natuke planeerisin, aga ikkagi ikkagi järsku, aga samas pöörduti mu poole ja paluti mind juhendama ja Harjumaale, esimene oli kohe Keila kultuurikeskus ja siis oli edasi juba Vasalemma ja siis madise sai kuulda, et ma Vasalemmas olen otsaga Padise palus ja siis oli risti ja sealt ma juba ütlesin, et ei piiri äppadisele edasi ma enam ei sõida. Aga risti naised olid nii tublid, seal isegi Vihterpalust käisid kogu talve väga korralikult proovis ja tahavad tantsida ja mul on väga hea meel, et ma nende rühmadega tegutsema hakkasin, sest see on ka niisugune kogemus, mida ma ei ole oma pika selle tööaastatega kogenud. Ma olen kogu aeg töötanud noortega, kasvatanud neid ja koolitanud ja, ja teadagi mis tähendab noort inimest koolitada, et on ju nii painduv ja, ja kerge. Aga nüüd ma töötan ju täiesti keskealiste inimestega ja, ja ma olen jõudnud arusaamisele, et ka 35 ja neljakümneaastast isegi üle 40 võib täiesti tantsima panna kui rõhkkonda füüsilisele koormusele ja füüsilisele treenitusele vaata ilma sa ütlesid, et igal asjal peab tulema lõpp. Aga rahvatantsuga ei saa ilmselt lõpetada mitte kunagi eriti väli, sinutaoline inimene, kellel on veresse tantsugeen olemas. Ma ei usu seda iialgi, et praegu pärast suurt tantsupidu, kus su rühmad tantsivad, öeldakse sulle nii, ilma rohkem sa kodust välja ei lähe. Nüüd oled sa koduperenaine, vajus sa sellega toime, tuleb, tõotasin juba eelmine tantsupidu, et see on mul viimane, mis ma teen, aga ma ei teadnud arvata, et ma võin veel sellel peol kaasa teha, aga nüüd ma nüüd ma ütlen jällegi suure avalikkuse ees, et ma usun küll, et see on mul viimane tantsupidu. Mina seda ei usu ja annaks saatus sulle tervist, et sa seda mitte ei teeks, vaid jätkaks samas vaimus, sellepärast et sa mõtle selle kaotuse peale, kui sina praegu loobuksid. Millest kõigest jääksid ilma kas või needsamad Harjumaa tantsijad, millest jääks ilma terve see sõpruse tantsijaskond, keda sa siiski aeg-ajalt käid ju aitamas, millest jääksid ilma need soomlased, keda sa käid ju koolitamas ja õpetamas ja ka kõik need rahvatantsuaustajad, kes naudivad sinu loodud tantse. Minu meelest on need suured kontserdid ja suured lavastused, mida ma olen teinud sõprusega. Küll Estonia teatris suurem enamus olid nad kõik linnahallis. Nii, nüüd hakata kedagi mingisugust kontserti nendest eristama siis mul on väga eredalt meelde jäänud, võib-olla. Võib-olla on minu 50. juubel linnahallis see oli midagi niisugust, mis esiteks juba selle poolest, et kuidas jälle, missuguse armastusega tantsijad seda tegid, see toimus südasuvel. Kõigil olid eksamid ja koolide vahetused ja kõrgkooli õppima asumisel ja kõik kõik, aga see miski ei häirinud, Nad tegid niisuguse armastusega seda kontserti. See on juba selle poolest mulle nagu meelde jäänud ja, ja võib-olla ka selle poolest, et, et kuna ma olen jaanilaps, siis ma lavastasin seal nagu jaaniõhtu ja see õnnestus kenasti ja seal ma tegin ka ühe, mis mulle ka on jäänud väga meelde ja mulle endale väga meeldinud väga suure lavastuse, kogu tantsuansambliga tantsuansambel oli siis tõesti oma 170 580 inimest oli väga suur ja ma lavastasin Villem Kapi põhjaranniku ja see kontsert on jäänud, aga üldiselt on kõik kontserdid olnud ka 55, viimane, mis ma nüüd tegin sõpruse 55 ja mida ma tegin siis kokkuvõte oma loomeajast üldse. Kas see õnnestus hästi ja ka sõpruse 50? Pean ka üheks õnnestunuks kontserdilava, tahaks väga loota, et ka tänaõhtune sinu juubelikontsert, mille rahvatantsuansambel Sõprus sulle kingib saab olema samasugune õnnestumine. Aitäh sulle kõige selle tehtu eest, mis sa oled teinud. Ja ma soovin sulle edu ja tervist, aitäh, mina soovin sõprusele täna õhtuks palju palju edu ja energiat. Ma olen kindel, et see õnnestub, sest nad teevad seda väga suure armastusega.