Tere, neid paneb ikka aeg-ajalt muretsema, kas eesti keel jääb ellu üleilmastuvas maailmas lõuakeel kestab, kui kaua eesti keel kestab, sellest räägime tänases keelesaates ja saates on Tartu Ülikooli professor ja Eesti keelenõukogu esimees Birute Klaas-Lang. Tere päevast. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja meie tänane saade on ajendatud Ülikooli rahvusteaduste loengusarjast. Teie teema on siis selles loengusarjas just keele kestlikus, jah, no mida õieti see keele kestlikkus tähendab, see sõna iseenesest on ju ka uus sõna tegelikult? Jah, mingi aeg tagasi. Keele elujõus keelevitaalsusest kasutati isegi sellist sõna nagu jätkusuutlikkus, nii nagu nagu nagu paljude asjade kohta meil on, et kas ta on jätkusuutlik, aga, aga ma arvan, see kehtlike kestlikkus on, on ilus eestikeelne sõna ja ja näitab selle sõna sisu, et kas keelel on tulevikku või mitte, et kas keel kestab, kas ta kestab 10 aastat, kas ta kestab 100 aastat. Kas keel on see, mida räägivad meie lapsed ja lapselapsed ja omakorda nende lapsed ja lapselapsed või keel, on see, mida? Ma mõtlen just eesti keelt või eesti keel on see, mida näiteks 100 aasta pärast ülikoolides küll õpetatakse, aga õpetatakse, kui kunagist elus olnud keelt, Panga kirjalikud mälestised ja lindistused, aga mida võib-olla enam ei kasutata, või kasutatakse siis ainult väga piiratud ulatuses? Kas on võimalik maailma keelte ajalugu vaadates öelda, missugune keel on kõige vähem kestnud kõige lühemat aega ja missugune on kõige kauem kestnud? Noh, tiime peaks alustama kõigepealt sellest, et mis asi on keel ja, ja tegema vahet, et ütleme sellele, mida, mida me nimetame keeleks, mida me nimetame murdeks, mida me nimetame keelevariantideks, sest erinevast vaatenurgast on ka need terminid tegelikult väga mitmetähenduslikud. Antuaaemmejee on keeled, lane, kellele omistatakse sellist väidet, et keel on, et keelel on armee ja laevastik, mis annab kohe päris selge pildi, et vaat murdel neid asju ei ole. Et kui käia ringi Skandinaaviamaades, Norra, Taani, Rootsi keelets, eks ole, nad on keeled, nende rääkijad saavad üksteisest taru. Kui panna sinna juurde näiteks Lõuna-Eestis kohalikku murret, kas siis võru või setu murret rääkiv ja saarte muret räägi, siis võib-olla nemad saavad omavahel veel vähem aru kui, kui norrakas ja rootslane. Aga, aga ometi, et mida me nimetame siis keeleks, mida me murdeks nimetame. Nii et selles mõttes ma ei oska vastust anda, et, et missugune keel on, on kõige lühemat aega kestnud, aga, aga ma võin küll öelda, et, et maailmas praegu arvatakse olevat umbes 6000 keelt ja neid pidevalt kaob. Ja keele puhul on väga paljud tingimused tegurid, need, mis kas siis aitavad kaasa kadumisele või vastupidi, aitavad kaasa sellele, et, et see keelega Aga enne kui me nende tingimuste juurde lähme, kas on võimalik öelda, kui vana on siis ikkagi eesti keel? Viimastel aastatel on ju väga palju meie ajalooteadmistes ka keele ajalooalastes teadmistes ümber hinnatud ja uusi teooriaid on tulnud. Kui vana on eesti keel? No ütleme, eesti keel ja soome keel 13. sajandil 12. sajandil tõenäoliselt ei erinevad teineteisest väga palju küllaga. Ta hakkas, hakkasid need kaks keelt järsult erinema, järsult arenema, teine teises suunas ikkagi 15. 16. sajandil. Et, et siin on jällegi raske öelda, mis punktist alates me siis nüüd ütleme, et eesti keel on olnud valmis, et, et me, me võime näiteks ühest läänemeresoome murdest arenenud varianti juba nimetada konkreetselt keeleks. Sama lugu on ka meie naaberkihelkondade, aga kui vaatame Balti keeligi, et tänapäeval me räägime balti keeltest ja teame, et need on leedu ja läti keel, aga tegelikult eksisteeris ju ajaloos palju enam balti keeliaga. Kui just kestlikkusest rääkida, siis siis nende keelte saatus on ka olnud karm selles osas, et nad on tee peal siis kaduma läinud, et nad küll arenesid välja ja, ja olid iseseisvad keele taga juba 16., seitsmeteistkümnendal sajandil. Nende keelte rääkijaid oli juba nii vähe ja need olid assimileerunud teiste keelt kõnelejatega, et neid enam ei olnud. Kui vaadata meie naaberkeeli kõige lähemaid, läänemeresoome keeli tame liivi, keele või vadja keele, siis jah, on küll veel praegu elus neid Vadja keele rääkijaid, kes on sünnist saadik olnud Vadja keele rääkijad. Paraku liivi keelega me enam seda öelda ei saa. Aga liivi keeles ei ole, vastupidi, hakatakse uuesti õppima. Ladina keelt õpitakse, ütleme selle peale vastu ka ladina keelt õpitakse veel rohkem kui liivi keelt. Et, et tore on, et on ka Tartu Ülikoolis kaitstud liivi keelealane doktoritöö, mille kaitsmine kaitsmiskõne oli ka liivi keeles, et on noorte Liivi juurde, aga Liivi päritoluga haritlaste haritlaste seltskond, kes väärtustab keelt ja kultuuri ja, ja, ja tõepoolest on on teinud jõupingutusi, et, et see kõik veel elusolek. Aga keeleelus, olekuks on ikkagi vaja palju rohkem, mitte ainult seda, et on paarkümmend huvilist, kes, kes seda keelt, et kes selle keele siis nüüd on omandanud ja kes selles, kellega toimetavad. Et et kui me nüüd jõuamegi nende tingimuste juurde, mis, mis näitavad seda, et kas, kas keelel on tulevikku või keel on kellel on tulevikku, kui, kui näiteks teaduses olev uurimisobjekt, nagu ka liivi keele puhul kindlasti on ka liivi keelel tulevikku, aga kas liivi keelel on ka kasutaja kasujatas konna osas ka mõne aja pärast võimalik rääkida, et, et erinevates valdkondades on liivi keel kasutusele, et selles ma küll kindel ei ole. Et kõigepealt me alustame ikkagi sellest samast absoluutsest arvus, kui palju on rääkijaid, kui palju on kõnelejaid, et selles mõttes eesti keel oma miljoni emakeelse kõnelejaga? Ma ei ole üldse väike keel, et me kogu aeg rõhutame seda, et, et eesti keel on väike keel ja eesti keele kasutajaskond on väikesearvuline. Aga tegelikult eesti keel kuulub maailma 300 kõige suurema kasutajaskonnaga keele hulka. Tähendab meie väike rahvaarv ei ohusta meie keele püsimajäämist. Küll mitte, et miljon kõnelejat on, on piisavalt palju selleks isegi tänapäeva üleilmastuvas maailmas isegi isegi tänapäeva mobiilsuse juures, et kui on list, miljon emakeelset kõnelejat, see on keelatud paiku arvestades igati soliidne number, et et siis nähakse ohumärke, kui neid kõnelejaid on juba alla 100000 näiteks ja eriti suure ohumärke siis, kui kõnelejad on alla 10000. Hästi oluline on muidugi see, kas keelt antakse ühest põlvest teise edasi, kas keelel on järelkasvu? Sest nii kaua, kui, kui meie kodudes kasvavad lapsed, kes räägivad eesti keelt, nii kaua, on kõik hästi. On minu käest ka küsitud, et et kas, kas näiteks tuleks muret tunda selle tõttu, sellepärast et et meie, meie noorte keel on selline noh, nagu öeldakse, lohakas ja, ja, ja, ja slängi täis ja kõik ingliskeelt inglise keelt täis küll jah, aga sageli need ingliskeelsed sõnad on ka sellised nii-öelda eesti keeles tunuides längistunud sellises ja endised, nad sobivad eesti muutesüsteemi hästi, aga eesti häälikusüsteemi. Et vastus on ikkagi selline, et nii kaua, kuni on keelel kasutajaid ja niikaua, kui noor inimene leiab, need keelekeeled mängin ise või, või oma nii-öelda sotsiaalse klastri jaoks vajalikud vahendid oma keelest endast võib ka laenata, aga ta paigutab nende oma keelesüsteemi siis nii kaua on kõik hästi, iga võib päris kindel olla, et see keel pakub pinget, pakub pinget nii nooremale kui ka vanemale. Nimetasite väga huvitavalt, et nii kaua, kui inimene mängib oma keelega, leiab mänguruumi selles keeles. Ma arvan küll, et nii kaua, kui see keel pakub loomingulist avastamisrõõmu et keelel peab olema funktsioone kõikidesse kasutusvaldkondadesse, see tähendab, et kui, kui keel ei ja kõikide vanuserühmade jaoks, kui, kui noored ei leia keeles midagi mida enda omaks pidada, siis siis ka see on ohu märk. Et keel peaks olema kasutusel eri põlvkondade erinevates erinevatel otstarvetel erinevates situatsioonides ja nii edasi, et noorte keel ja, ja, ja, ja teaduskeelena tegelikult ühe ja sama keele erinevad avaldumisvormid. Et kui meil on keel ka teaduses, kõrghariduses, hariduses tervikuna, kui kelt uuritakse, kui keelt korraldatakse, kui kui keelt kasutatakse, siis on, siis on hästi, et, et see on, see on just see tingimus keele kestlikkuse jaoks, et teda kasutataks. Selle mängimise juurde tagasi, et igal mängul on ju omad reeglid. Kas keelemängu, kui keelega mängitakse, kui noored leiavad keeles uusi võimalusi, uusi sõnu, mis iganes siis sellel peavad ju ka oma reeglid olema, kui nendest reeglitest üle minnakse. Siis on oht või ei ole. Igaüks meist on oma keeleperemehed, kelle võib öelda, on nii palju variante, nagu on selle keele kõnelejaid. Me peame vahet tegema keele eri registrite vahel. Siin on absoluutselt selge, et väga oluline on normeeritud korraldatud kirjakeel. Ja see on see keel, mis antakse edasi ka ühest põlvkonnast, teise, mida antakse edasi hariduse kaudu ja, ja see keel peab vastama tõepoolest kõigi selle keelekasutajate vajadustele ja nõudmistele tarvidustele, sellepärast et selles keeles peab olema arendatud terminoloogia. Et oleks see oskussõnavara selline, millega on võimalik väljendada ka keerulisemaid asju. Aga, aga samas me ei saa teha väga selgeid ütleme siis ettekirjutusi, mida üks või teine inimene nii-öelda vabas keelekasutussituatsioonis oma keelega ette võtab. Kui seda uut keeleseadust tehti, siis, siis ma mäletan Jüri Kuuskemaa suurt, et ütleme siis pahameelt, et kas temalt keelatakse nüüd selline tore sõna ära nüüd muinsustervitus. Et see on nagu hea näide just selles osas, et et on üks keel, mida me ütleme, mis on kirjakeel, mida, mis on korraldatud normeeritud ja mille sõnad on meil ka õigekeelsuse sõnaraamatus. Aga samas, nii nagu see Jüri Kuuskemaa muinsustervitus, nii teeb ka noor inimene keelega neid valikuid ja neid avaldumisvorme nagu, nagu tema soovib ja see näitab ühelt poolt tema loomingulisust ja teiselt poolt näitab ka seda keel pakub seda kõike, et keeles on võimalik selliseid asju teha. Kui keelenormi juurde veel tagasi tulla, siis noh, me oleme teiega samal ajal ülikoolis käinud ja, ja ja meie ülikooli ajal oli keelenorm, õigekeelsussõnaraamat ilmus aastal 1976 väga normeeriv, väga reglementeeriv seal oli, seal oli nii ja mitte mingil tingimusel teisiti. Siis kui vaadata vihmasid õigekeelsuse sõnaraamatuid, need, mis on ilmunud nüüd, et noh, juba ka 99 2006 just eriti on ilmselt ka see, mis nüüd tuleb jahma huvi. Ma vaatan seda, mis nüüd tuleb, et et kuhu poole me siis liigume, aga ma arvan, et see liikumissuund on, on suhteliselt sama nagu oli 2006. Et keelt jälgitakse ja pannakse kirja ka erinevad avaldumisvormid ja sõna võib olla mitut moodi kasutuses. Ja, ja siis ongi hea vaadata, et kuhu poole siis see keelekasutaja hakkab kalduma. Et missuguse vormida, võtab kasutusele või, või ta kasutab teatud keelendid ametlikes situatsioonides teatud keelendid, mitte ametlikes situatsioonides. Et, et see, et eesti keel siiski loksub oma piiride suhteliselt vabalt on, on väga hea ja, ja ka see, et meie keelekorralduse põhimõtted on olnud siiski rohkem lubavad ja rohkem vabadusi andvad kui näiteks meie naabrid. Kui ma võrdlen soome keelt, kui ma võrdle näiteks leedu keelt siis leedu keele puhul ja ka soome keele puhul just eriti soome keele puhul kõnekeel on kirjakeeles nii tohutult erinema hakanud. Et kui õpetatakse välismaalaste soome keelt, siis kindlasti peab pidevalt õpetama kõrvale kirjakeele kõrvale ka seda, et kuidas tegelikult las räägib. Mul on nii meeles paarkümmend aastat tagasi, kui ma alustasin oma tööd eesti keele lektorina Helsingi ülikoolis ja olin saanud tuli koolist sellise korrektse soome keelealase koolituse ja minu õppejõududeks olid siis Paul Albre, Ago Künnap ja Paula palmeos ja, ja siis, kui ma aastal 91 Helsingisse jõudsin, jaa, jaa. Ja siis ma ei saanud mitte millestki aru. Sellepärast, et e-keel räägiti tänaval ja trammis erines ikka väga sellest keelest ja mida tunnis õpetati, aga praegu on jah, väga palju ka sest kõnekeele õpikuid ilmunud, et et keel peab olema normeeritud, aga, aga samas väga hea on, kui keelenorm jääb, nii-öelda, on erksa keele kõrva ja erksatunnetusega ja ja lubavad ka teatud vabadust, et et see keel, elav keel ei läheks liiga kaugele sellest normist. Siis, kui kirjakeele ja kõnekeele vahe kasvab, kas see on siis ohtlik keelele? Ei, ma ei arva, et ta nüüd ohtlik on, kui. Kõigepealt lapsed peavad koolis rohkem õppima, sellepärast et see, mida neile kodus räägitakse, on hoopis midagi muud. Ja võõrkeele õppijad ja võõrkeeli hüppab Soomegi. Kaks varianti selgeks õppima, ta peab õppima ikkagi kirjakeele selgeks, ta peab õppima ka selle kõnekeele selgeks, sest et tal on ajaga lõppude lõpuks suhelda. Aga soome kõnekeeles toimuvad praegu sellised huvitavad muutused, mis, mis põhjustasid omal ajal eesti keele kaugenemise soome keelest, kas või näiteks see, et eesti keeles on kaasaütlev kääne komitatiiv, mis on, mis ongi kääne soome keeles on siiamaani veel kirjakeeles, kuigi kah käändevorm on olemas, aga, aga palju rohkem kasutada võtakse just postpositsiooni ehk siis kaassõna sedasama kanssa, mis on meiega koos või kaasaga, see on kõnekeeles muutunud oluliselt lühemaks ja selleks samaks ka kujuliseks, et, et see, see on juba saame kõnekeeles olemas, kuigi kuigi kirjakeel seda veel ei tunnista, nii et et need muutused, mis kõnekeeles on, võivad, et tegelikult mõne aja pärast jõuda loomulikult ka kirjakeelde, sest neid on paraku vaja tunnistada, sest nii ongi keel arenenud. Kaasa arvatud ka igasugused laenud, no vot seesama inglise keelenite hulk, aga, aga noh, võtame kas või Soome keelenite hulga, et kui kaheksakümnendatel aastatel oli just siin Tallinnas koolinoorte sõnavaras oli väga palju Soome, Soome slängi sõnavara, mis olid ka Soome kõnekeelest tulnud sõna, siis üllatus-üllatus, mõned nendest on jõudnud nüüd praegu eesti kirjakeelde, need, mis olid omal ajal täiesti ainult teatud grupis teatud koolinoortegrupis Eestis Tallinnas koolinoorte kasutuses on nüüd õigekeelsussõnaraamatus, meie kirjakeele sõnad, kui teil mõni näide, aga meil on, võin kohe näiteid tuua. Minu põlvkond spordijalanõud nimetataks botasteks, aga see oli just nende samade tshehhi botast botastest tulnud. Aga, aga siin, 80.-te lõpus, 90.-te aastate alguses tuli jutt tossud spordijalanõudele kasutusele, enam ei oskakski, teistmoodi öelda, näevad samad tossud on, on ka nüüd õigekeelsuse sõnaraamatus, mis tähendavadki spordijalanõusid võitagi võtame sellesama teksa või nahas, et üleriidejakki seda sõna eesti keeles enne, enne 80.-te lõpu 90.-te alguses üldse ei tuntudki. Jällegi ta tuli slängisõnana kasutusele. Ja praegu on ta. Ta on täpselt samas reas nagu on man detail või, või või, või mingi puu või pintsak või mis või mis iganes, et tegemist on, on konkreetse riietusesemega ja kirjakeele sõna ka juba. Nii, et et sõnad, mis on tulnud kõigepealt slängi, võivad nii-öelda tõusta üle, kes järgmistele tasanditele ühiskeelde ja asjad lõpuks ka ta normeeritud kirjakeelde ja mis ikkagi rikastab lõppkokkuvõttes kindlasti kindlasti sellepärast, et et ega siis sõnu ilma põhjuseta ei naerata. Hea küll, on selliseid keelendeid, mis on noh, nagu näiteks nagu salakeel mida ja milleks võib ka noorteslängi nimetada, see on ju just selleks, et vot see on meie oma keel, meie oma, minu eakaaslased, me kasutame seda. Aga, aga jah, sellest längist oleme täna siin palju, kes aga kui jälle niimoodi meenutad oma kooliaega, siis eks meil olid ka ju kõigi õppeainete jaoks omad nimed ja ja, ja küllap tänapäeva noor inimene nimetab neid õppeaineid jälle, nii nagu temale see kõige rohkem suupärane on. Aga kas siis on ikka mingit ohtu ka kuskilt paista? Kas see on keel, mida teaduses kasutatakse, või on see hoopiski see, et teaduses kiputakse üha vähem eesti keelt kasutama, kuigi. Näiteks jah, kui jälle tulla nüüd nende kestlikkuse indikaatorite või mõõdikud või nende tunnusmärkide üle, mille puhul me võime siis ohtu aimata või öelda, et kõik on hästi, siis siis keel hariduse andmise keelena on, on kindlasti vajalik. Ja, ja siis järgmine etapp on see, et kui me räägime keelest hariduse andmise keelena, siis missugustes astmetes me seda haridust anname, et kas keel on ainult põhikoolis või keel on ka gümnaasiumiastmes või keel on ka kõrghariduses eesti keeles või, või ma arvan, et üldse Eesti üks suurimaid saavutusi on ikkagi see, et eesti keel kuulub suhteliselt väheste keelte hulka maailmas, kus antakse kõrgharidust ja kus isegi doktoriõpe sele kasutatakse eesti keelt, kus on isegi veel ka väitekirju, mida kirjutatakse eesti keeles. Et minu teada on maailmas ist umbes sadakond sellist keelt. Et kui enne oli juttu sellest, et eesti keel kuulub maailma 300 kõige kõige suurem, aga kasutas konna kõnelejaskonnaga keelte hulka, siis kõrghariduse puhul me võime rääkida, et umbes 100. keeles maailmas on kõrgharidus. Aga siin on ka, niiet et et see kõrgharidus ei pruugi olla ka ka nii-öelda läbivalt, et kõrghariduses me võime rääkida ka keeltest, kus kõrgharidus on ainult õpetajakoolitusprogrammides selles emakeeles võtame Maltale näiteks Malta, Malta keel, Malta kõnelejaid, Malta keele kõnelejaid umbes pool miljonit, noh sisuliselt ka ju tegelikult päris suur keel. Aga Malta on täiesti kaks keelestunud ja, ja Maltas on kõrgharidust võimalik saada küll ainult inglise keeles. Küll aga on vaja valmistada ette ikkagi ka kooliõpetajaid jäävad, nendes programmides kasutatakse ka veel malta keelt, aga aga mõelge seda situatsiooni, et kui kõrgharidus on ainult inglise keeles, siis selleks, et valmistuda hästi inglise keelseks, lisaks on vaja seal allpool ka juba kooliastmetes see ettevalmistustöö ära teha, et, et see on päris selge, et gümnaasium kindlasti peab olema vähemalt kakskeelne, kui ka mitte juba valdavalt inglisekeelne, sel juhul jõuame juba allapoolegi. Et mis seal siis põhikoolist siis rääkida, et peale ei tahaks küll mõeldagi? Jah, ega, aga, aga ma arvan, et me peame selle peale mõtlema, et et see on see praegune situatsioon ja praegune olukord, mille peale peavad tegelikult mõtlema keeled, Kell kõnelejaid või mille kõnelejaid on tegelikult oluliselt rohkem kui eesti keele kõnelejaid. Kui vaadata Euroopas ringi, siis see on probleem, millega tegelevad tegelikult meist oluliselt suuremad riigid, ehkki võtame Saksamaa ja Prantsusmaagi. Et kuidas säilitada see olukord, et keel on kõrghariduse andmise keel, et see keel on oma oskussõnadega ehk siis terminoloogia poolest nii arendatud, et selles on võimalik teadusartiklit kirjutada. Et on võimalik kõrgkooliõpikuid kirjutada, aga teiselt poolt on päris selge, et teadus on rahvusvaheline. Meil on kindlasti soov saada ülikoolidesse rahvusvahelist keskkonda, õppejõude, üliõpilasi, me ei saa eeldada, et kõik tulevad siia, õpivad ära eesti keele ja siis hakkavad õppima ülikoolis, et et neid on ka muide päris palju. Kes õpivad ära kõigepealt eesti keele ja siis jätkavad eestikeelsetel programmidel eestikeelsetel õppekavadel oma õppimist, et, et see ei ole sugugi unikaalne, mis erialasid nad siis tulevad, erinevaid erialasid, erinevaid erialasid. Et üks üks oleme siin neid mitmeid arve esile toonud, aga üks, üks tore arv on see, et maailma ülikoolides on umbes 1000 üliõpilast, kes õpivad eesti keelt. Mõelge 1000 1000, see ei ole sugugi, ma ei räägi Eestist väljaspool Eestit, on on 1000 üliõpilast, kes õpivad eesti keelt. Et maailmas on umbes 30 kõrgkooli, kus õpetatakse eesti keelt. Et kui me, kui me oleme siin väga sellises no nii-öelda natuke ennast ala vääristavas alavääristava hoiakuga, et no kesse seda eesti keelt nüüd tahab tundnud. Tule taevas, tulge mõistusele, kes hakkab õppima siis nüüd eesti keelt. Aga tõepoolest on maailmas umbes 30 ülikooli, kus õpetatakse eesti keelt 1000 üliõpilasega. Kuid ikkagi on selge, et me peame Eesti ülikoolides pakkuma rohkem rahvusvahelist õpet, rohkem ingliskeelseid. Ta kavasid, et kõige keerulisem on säilitada see tasakaal, et ükski eriala ei muutuks täielikult võõrkeelseks. See on, see on seesama teema, millega tegelevad kõik meie naabrid. Et suhteliselt, et selge on, on riikide ülikoolide püüdlus säilitada bakalaureuseõpe emakeelsena. Magistriõppes pakutakse juba võimalusi ka ingliskeelsete programmide jaoks ja samas siiski pakutakse ja säilitatakse ka emakeelne. Soome on, on hea näide selles osas, kus kus on väga palju rahvusvahelist õpet, Soome ülikoolid on väga mainega Helsingi Ülikool ühist viimaste edetabelite järgi omandas lausa vist 69. positsiooni juba, nii et tõepoolest äärmisel heal tasemel väga mainekas ülikool. Rahvusvahelist õpet on ka väga palju, aga, aga samas säilitatakse siiski ka soomekeelne õpe. Turu Ülikoolis on humanitaarteadustes kaks ingliskeelset, ütleme siis magistriõppe programmi, üks koondab sellised keele ja keelega seotud erialad, teine koondab siis siis selle muu humanitaaria. Aga samas selle kõrval on on kogu õpetus ikkagi ka soomekeelsena säilinud. Et siin tekibki küsimus, et et kas, kas me suudame seda tasakaalu hoida, kas meil on ressursse, kas meil on ka rahalisi vahendeid teed seda tasakaalu hoida, aga ma arvan, kas ma sinnapoole me meil peaks olema eesmärgiks. Et Eestis on tegelikult tehtud väga palju selleks, et, et neil oleks võimalik pakkuda eestikeelset kõrgkooli õpet, et meil oleks, oleks kõikidel erialadel ka see oskussõnavara eestikeelne olemas, et üks, üks äärmiselt tubli tegevus, kuhu riik on oma õla alla pannud, on eestikeelsete kõrgkooliõpikute programm. Samas kuuldavasti geneetika õpik ja ka selles seaduses on eesti keeles võimalik täiesti kaasa mõelda, kaasa lüüa. Aga loomulikult, meil on geneetika õpik, meil on just viimase kahe aasta jooksul muide ilmus 20 erinevat kõrgkooliõpikud, kaasa arvatud seesama Ain Heinaru geneetikaõpik mis, mis on tõesti kaks telliskivi täis oskussõnavara, mida selle ala üli pillasite teadlased vajavad. Meil on kaheksasajaleheküljeline füüsika õpik, meil on sama suur, sama suure mahuga keemia õpik, need on need alusõpikut, mida vajavad ülikoolide üliõpilased, aga mida vajavad ka need teadusharud. See kõrgkooliõpikute programm on, on selline tegevus, mille üle Eesti võib tõeliselt uhke olla. Ja, ja see on ka selline hea näide, mida, mida mina olen ka erinevate rahvusvahelistel foorumitel just välja toonud, et et see on just see, kuidas toetada oma emakeelse kõrghariduse jätkumist. Siin teadusest ja doktoritöödest oli juttu, et kui Eestis umbes 20 protsenti doktoritöödest kirjutatakse eesti keeles siis naabrite, leedulastel ja lätlastel on ja on seevastupidi, et, et 20 protsenti on see, mis kirjutatakse inglise keeles. Et, et võib-olla siin ka sellised radikaalsemad rahvusvahelistumise meetmed, mida, mida ka Leedu ja Läti on, on oma ülikoolides eesmärkideks võtnud. Mis on minu hinnangutel vaadates seda, kuidas me Eestis oleme edenenud, võib-olla natuke liiga ambitsioonikad? Ma hästi ei tahaks uskuda, et oleks võimalik saavutada paari aastaga olukord, kus ülikoolides on 50 protsenti üliõpilastest. Ingliskeelsetel õppekavadel, kui praegu on see protsent ainult ainult paariprotsendiline masin, toon näiteks just näiteks Läti Läti ülikoolid, eesmärgid, leedus sooviti minna radikaalset teed ja, ja eelmisel suvel, kui Leedu riigikogu ehk Leedu Seim arutas Leedu tulevikuvisiooni, siis selles esimeses esimeses versioonis oli tegevuskavades kirjas rahvusvahelistumise meetmete all see, et kuidas saavutada olukord, et Leedu ülikoolid muutuksid täielikult kakskeelseks Leduja inglise keelseks. Et selle üheks saavutamise vahendiks oleks kohustuslik inglise keele õpe kõikides koolides. Esimesest klassist alates tähendab leedulast. Meiega võrreldes ei otsigi seda tasakaalu võimalust, et need asjad oleks tasakaalus. Et probleem või mitte, probleem, vaatame numbreid, leedu keele kõnelejaid on neli miljonit. Leedu ülikoolil ei ole saavutanud oma rahvusvahelistumises sellist seisu, nagu praegu on. Eesti ülikoolides mõtleme veel nendesamade doktoritööde kirjutamise peale. Kui Leedus on 20 protsenti doktoritöödest inglisekeelsed ja seda on siis ainult sisuliselt meditsiinis ja loodusteadustes. Et, et ülejäänud ülejäänud on on ikkagi leedukeelsed ja ka venekeelsed, mida, mida veel kaitstakse seal siis siis on selge, et Leedu on väga tõsiselt mõelnud sellele, et kuidas muuta kõrgharidust rahvusvahelistumise rahvusvahelise see maks. Et Eesti puhul on need eesmärgid tegelikult ka samad, aga, aga Eesti on, on käinud läbi juba selle natuke sellise lastehaiguseta või kus arvatakse, et piisab meil ainult ingliskeelse õppekava avamisest. Siia tuleb robinal sadu ja sadu hiinlasi ja hindusid kohale, kes raha eest on kõik valmis õppima ükskõik mida. Et päris nii see ei ole. Me konkureerime selles osas kogu maailmaga, et hindud ja hiinlased valivad stipendiumiga programmid, mida pakuvad näiteks skandinaavia ülikoolid. Või lähevad Ameerikasse. Et Leedus praegu tegeldakse väga jõuliselt rahvusvahelistumise kaja. See plaan, et, et kõik lapsed hakkaksid esimesest klassist peale esimese võõrkeelena kohustuslikus korras õppima inglise keelt, muidugi see lükati ikkagi parlamendis tagasi. Leedu presidendil oli siin üks, ma ütleks väga oluline roll kanda, kes kes siiski ka oli selle mitmekeelsuse ja mitmekülgsuse eest võitleja, sest peale inglise keele on veel paljudele Eesti suurigi peale inglise keele on palju suuri ja väikseid keeli. Ja, ja see, et Baliidu keelepoliitilised põhimõtted siis räägivadki sellest, et peale oma emakeele peaks olema vähemalt kahe võõrkeele tundmine mitte kusagil ei räägita seda, et, et emakeel pluss inglise keel. Selline suhtumine on tegelikult Eestile väga kasulik, väga oluline, sest et see väärtustab ka väiksemate keelte oskamise olulisust. Ja, ja just eriti viimastel aastat räägitakse rohkem sellest, et et heade töövõimaluste saamiseks on vaja erilisi oskusi. Et selle, need erilised oskused kindlasti ei ole inglise keele oskus, sest inglise keel on selline võtmeoskus umbes nii nagu et kas sa arvutit tunned ja vööd programmi oskad kasutada, et inglise keel on see, mida me ütleme, et jah, et elementaarne, aga mis siis veel peale selle, et et sul peab olema või midagi veel. Ja ka need üliõpilased, kes välismaal eesti keelt õppivad, kui, kui nende käest on küsitud, et noh, et, et mis asi see on, mis paneb teid pima eesti keelt? Üks põhjustest on just see, et, et olla ka tööturul suuremate eeldustega, et olla konkurentsivõimelisem. Seesama väikese keele ja väikese kultuuriruumi tundmine võib olla suur, selline positiivne positiivne joon, mis, mis see aitab ka töö saamisel kaasa. No majanduse ja keeleoskust seoseid on ju ka väga palju uuritud ja ja on toodud välja ka selle, see, et keele kaasa arvatud ka kultuuriruumi tundmine aitab kaasa ka majanduslike kontaktide sõlmimisele. Et meil kindlasti ei ole vaja rääkida selle sedamoodi, et et ah, see keel on see, millega naine, need keeleteadlased tegelevad meil, meil keele portfell või keeleoskuse või jah, keelos erinevate keelteportfell, mis on igal üksikul inimesel on tema jaoks väga oluline, aga kõik need portfellid kokku on riigi jaoks väga olulised. Seesama keeleline võimekus riigi jaoks, et kui paljusid eri keelte Erikul tuuride tundjaid on selles riigis, et et see on ka oluline. Näiteks jällegi tulles eesti keele juurde tagasi. Et Pekingis on Tööl eesti keele lektor ja miks on Hiinas tööl eesti keele lektor, see on see seisukoht, et Hiinas peab olema vähemalt üks ülikool, kus õpetatakse kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide ametlikke keeli. See tähendab see, et eesti keel on Euroopa Liidu ametliku keele staatuses on eesti keele jaoks ka sedasama. Kestlikkuse seisukohalt on väga palju juurde. Et Ühelt poolt on see mainekujundus ja, ja seesama keele keelemaine või keele staatuse teema, teiselt poolt on ikkagi ka huvi eesti keele vastu. Et eesti keel selles komplektis Euroopa Liit, Euroopa Liidu keeled paistab ikkagi välja, teda ikkagi teatakse? Teatakse juba ainuüksi seetõttu, et Euroopa Liidu uuringud on ka väga paljude ülikoolide õppeprogrammides. Ja sellega koos tuleb ka Eesti keel ja Eesti ühiskond, eesti kultuur ja kõik see, mis Eestiga seondub. Siis kas ma võin teha sellest järelduse tegelikult teie oma loengut tõdeti, et eesti keel Püsib ja kestab kindlasti ma tõden seda, et eesti keel püsib ja kestab ja, ja eesti keel püsib tänu meie kõigi keelekasutusele tänu sellele, et, et me kõik kasutame keelt, aga ka tänu sellele, et et ka ühiskonnas ja ka riigi tasandil on on tehtud päris palju selleks et, et see keel oleks kasutusel erinevatel tasanditel, aga et ka sellel keele oleks ruumi areneda. Et mul ei ole mingeid selliseid pessimistlikke tulevikunägemusi eesti keele osas, et selles osas selle eesti keele säilimise ja arengu osas ma arvan, ma kuulun, kuulun kindlasti nende optimistide perre. Saate alguses sai mainitud, et on käimas üks rahvusteaduste loengusari Tartu Ülikooli initsiatiivil ja mida see endast kujutab ja mis need rahvusteadused siis on tegelikult? Eks rahvusteadused on Eestiga tegelevad teadlased, eesti keele, kultuuriajalookirjanduse, etnoloogia, arheoloogia, mõttelooga tegelevad teadused ja, ja see on jällegi üks märk riigi toetusest. See et riik on väärtustanud nende teadustega tegelemist ja peab oluliseks seda, et rahvusülikoolis oleks nende erialade üliõpilasi ja tegeldaks selle eriala uurimistööga. Ja selleks, et, et anda ka laiemale üldsusele aimu, millega rahvusteadused tegelevad. Selleks on ka loengusarja organiseeritud, et nii Tartus kui ka Tallinnas on nad kujunevad päris menukateks, kus on kus on kohal väga erinevas eas publikut ja kus Loengule järgneb suhteliselt elav diskussioon. Mitte ainult tudengitele? Ei, kindlasti mitte. Et kohal on kohal on, on tõepoolest laiem üldsus, kui nii võib öelda ja neid loenguid tegelikult jälgib palju rohkem rahvast, kui kohapeal on, sest sest nendest loengutest ülekannet Ülikooli televisioon, uute Nende loengute lingid on ülikooli kodulehekülje peal, võib otse vaadata, võib järele vaadata. Ja kindlasti ma teen reklaami ka ka Postimehe veebiväljaandele, kus on otselink rahvusteaduste loengusarjale ja kus on ka otseülekanded, et saab, saab jälgida neid loenguid. Ma olen ise ka niimoodi vaadanud paari loengut. Et paraku küll see on ainult selline passiivne, vaatab nii, et ikka kohale minnes saab ka küsimusi esitada ja diskuteerida nende teemade üle, nii et ükskõik, kas siis Tartus ja Tallinnas, kellel huvi on, siis kindlasti soovitan kohale minna. Ja neid loenguid on võib-olla nüüd keelesaatest ja meie tänasest teemast lähtudes huvitav jälgida ka, et eesti keeles on võimalik näiteks rääkida inimese tüvirakkudest geneetilisest testimisest vastsündinud, täiskasvanu, nii ja nii edasi. Jah, just täpselt, et see näitab jällegi eesti keele suurt võimekust, seda, et et ta on hea suupärane, käepärane ja arvutipärane vahend ükskõik mille väljendamiseks. Aitäh, Tartu Ülikooli professor Birute Klaas-Lang, aitäh. Ja professor quote klaaslangi loeng eesti keel maailmas ja keele kestlikkus ja suhted teiste keeltega on viiendal detsembril Tartu Ülikoolis. Samad rahvusteaduste loengud on ka Tallinnas rahvusraamatukogus. Rohkem infot leiate Tartu Ülikooli kodulehelt, millele viite leiatega keele saate kodulehelt saatejuhilt. Piret Kriivan neilt head aega.