Tere, mina olen Vello Salumets ja algamas 21. saade saatesarjast tähetund, mis tutvustab viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel rütmimuusikas ilma teinud artiste. Praegu kutsutakse seda muusikastiili rokiks, kuid võiks kutsuda ka puugivuugiks bluusiks Ridmann bluusiks või olgu selle nimeks minu pärast kas või funk. Nimed võivad olla erinevad kuid kui soovid lusikat, mis inspireerib pead ja südant, mis paneb sind tantsima või vähemalt jalgu tatsama, siis siinse on nimeta seda, mis nimega soovid. Kui see muusika paneb sind liikuma või uuristab sind, siis siin see on. See muusika on meiega praegu ja ma arvan, et meiega seega jääb. Rääkis 60.-te aastate lõpus kolumnist Ralph kliisonile antud intervjuus üks rock n rolli suurkuju määratledes sellega ehk kõige täpsemalt rock n rolli mineviku, oleviku ja tuleviku. Selle mehe tähtsust rock n rollile on raske üle hinnata. Ta oli kaasaegse popmuusika ning looja ja mõjutaja. Ta oli sillaehitajaks bluusirütmibluusi ja rock n roll'i vahele olles mustanahalisena ka valge publiku suureks lemmikuks. Ta ei laulnud Puuvillapõldudest orjadest, jumalast ja saatanlike naistest vaid autodest, järelmaksuga kaubast, koolist, tütarlastest ja Ameerikast. Tema stiili ei kuulnud üksnes pluus, vaid kanuruses kuulatud valgete kantri. Tegelikult Elvis Presley mustanahaline koopia. Rokikriitikutele arvates seisneski tänase saate tähe peamine tähtsus selles, et ta ei sidunud enam muusikat niivõrd rassiga kui põlvkonnaga. John Lennon on selle mehe kohta öelnud nii. Kui rock n rollile peaks antama uus nimi siis peaks olema tšak peri. Charles Eduard Anderson Berry sündis Saint Louisis Missouri osariigis 18. oktoobril 1926. aastal. Tema sünnikodu asus mustade geto linnaosas. Peres oli kuus last. Isa pidas puusepa ametit, emaga oli kodu ja naine. Kuna mõlemad vanemad olid patistliku kiriku liikmed, siis pandi tšak õppima kiriku juurde pühapäevakooli. Lapsepõlves kippus poiss kodus hirmsasti klaveri taha, kuid tema vanem õde keelas tšakil klaveri klimberdamise ära. 40.-te aastate algul õppis noormees mängima nelja keelselgi Darryl. Tema esimeseks õpetajaks oli kohalik džässkitarrist-i Raheris. Kuid tegelikult sai kõik alguse päevast, mil kohaliku rütmibluusialusepanija Joe Sherman kinkis Jackile tõelise kuuekeelse kitarri, millega sai hakata pluuse mängija. Chuck Berry tüüned. Noorukiaastad ei kestnud kaua, sest 40.-te aastate keskel sattus noormees varguse pärast kolmeks aastaks kolooniasse. Pärast kolooniast laasemist sai Perry 1947. aastal General Motorsis monteerija kohale. Pärast tööpäeva lõppu aga istus ta Saint Louisi kultuurikoolis, juuksurite ja kosmeetikute kursustel, mis võimaldas saada peagi uue töökoha ühes juuksuriäris. 50.-te aastate algul Peri abiellus ja oli peagi kahe lapse isa. Suurema osa vabast ajast kulus muusika tegemise ajal. 1952. aastal hakkas ta vastloodud trioga kuulusid peale tema veel pianist Johnny Johnson ja trummar häbeehaading mängima väiksemates klubides. 55.-ks taks oli tants saavutanud mustade seas suure popule väärsuse ja triot loeti linna parimaks. Samal ajal hakkas Chuck Berry kirjutama nii lauluviise kui tekste. Peagi oli tal taskus nii palju säästuraha, et sõita koos naise ja kahe lapsega tšikk Kaagosse kaasas taskutäis omakirjutatud palasid, mida ta ise kutsus puugivuugiks, sest sõnarock n roll oli tol ajal veel tundmatu. Chicagos olles otsustas Chuck Berry külastada kohti, kus esinevad muusikakuulsused ja sattus bluusi suurkuju mardi voodressi kontserdile. Perry parus Marilt lubada mängida koos tema bändiga mõned lood kitarri ja too nõustus. Madivooders oli hämmelduses noore kitarristi tehnikast, mis oli tema jaoks täiesti tundmatu. Samas ei saa unustada, et jakk oli mänginud kitarri juba 10 aastat. Mulje oli igatahes vägev ja mardi vaades otsustas saata andeka pillimehe Chess Records presidendi Leonhard sest tsiklitele Taivates, et Chuck Berry on show business, siis tuleviku ehkki noormees erines vorsist nii muusikalise stiili, välimuse kui temperamendi poolest. Chuck Berry viis plaadifirmasse, kaks demolinti, kus olid peal oma kirjutatud palad Vivi Howers ja rockabilly stiilis i tareid. Kuigi Perile endale meeldis esimene pala rohkem, valis Chess plaadi A poolele hoopis teise laulu. Laulu pealkiri muudeti meile liiniks. See plaadistati üsna kiiresti, 21. mail 1955. sel aastal ja rock n rolli ajalugu oli sündinud. Robbie valmimast plaadist saadeti kuulsale dist tšakile Alan Friidile. Et see reklaamiks seda oma New Yorgi raadiojaamas. Singel paladega meililiin teavivi hauas ilmus müügile 1955. aasta juulis ja oli kuu aja pärast USA top viie hulgas. Alan Friid on hiljem öelnud, et see oli kõige popule Larsen, plaat, mida ta iial oma kuulajaile on mänginud. Ehk ka tänu Friidile läks tšakvery muusika üllatavalt hästi peale valgetele noortele. Plaadifirma boss oli rahul ja miks ta ei oleks pidanud olema. Oli ju Chuck Berry esimene mustand nahaline bluusimees, kes valgetele meeldis. 955. aasta sügisel esines peri koos teiste solistide ka esmakordselt konfiaatris Alan Friidi Šospectus kuuni. Noored kuulajad olid imestunud ja samas vaimustuses, nähes seda mustanahalist juuspeente vuntsidega hoolikalt viimistletud lokk soenguga trapperii pintsaku ja ülikitsaste pükstega kohal kõlkuva kitarriga, mis vahepeal mängija kehast vasemale ja paremale lendas. Ning kõige tipuks muidugi hilisemaks märgiks kujunenud poolkükkasendis pardi konder mööda lava paterdavat Berit. Erinevalt teistest pluusi meestest oli Chuck Berry esinemisstiil eriti visuaalne ja meeldejääv. 756. aastal ilmus tšak Perilt singel Over Beethoven, mis tõusis kohe USA rudiment bluus tabeli tippu võludes mitte ainult miljoneid noori ameeriklasi, vaid ka nende eakaaslasi kogu maailmas. Aasta keskel korraldati kontsertturnee, mis algas ja lõppes New Yorgis. 101 päevaga andis Perry 101 kontserti. Tänu roll Over Beethoven plaadile oli Ameerika noortel nüüd midagi, mida nad olid ammu oodanud. Nende ühiseks võitluslipuks sai nüüd rock n roll Jaapanist Ma olin nende manifesti ja sõjahüüd, mis tähendas raadio samadele otsest käsku oma kavadest minema visata klassikaline muusika ning asendada see raken ralliga. Nüüd oli neil olemas laul, mis rääkis sellest, et teismeline olla on okei. Et teismelistel on olemas oma muusika ja mitte keegi ei saa neile enam dikteerida, missugune muusika on hea ja mis halb. Chuck Berry kirjutas Jablaadistas järgneva nelja aastaga terve rea niisuguseid hiljem rock n rolli klassikat rikkaks saanud palasid, milles teised heliloojad ja lauljad ainult unistada võisid. Olgu siin nimetatud kas või tuumatšmancy business flööti täis. Veebidal suid lillassikstiin ja Johni Biguud loetelu missugune. Lisaks nähti 1957. aastal tšak Berit esinemas ka kinolinal filmides rakk, Racrackija, mister rakenral. Samal suvel ilmus tema sulest tala, juhatas koolipinkidest kogu noorsoolaulu. Sisu oli lihtne. Perry räägib lühikeste katkendlike lausetega, koolid ei vaevadest punkteerides igat rida automaadivalanguga, kusjuures relvana kasutab oma kitarrikoolitöö, muutub Perry laulus ängistavaks, lämmatavaks ja orjalikuks. Õpetajale on vastik, õpilasel pole kohta kooli kohvikus jäänud kaaslased tüütavad teda ja ta unistab sellest, et kell saaks kolm ja ta pääseks koolist. Et ta võiks tormata vadiautomaadi juurde, visata sinna münt ja tantsida rock n rolli sellega, kellega. Meeldiv. Oli selge, et paljud õpilased mässasid kooliga korralduse vastu pakkusid kool töölisnoortele võõraid väärtusi. Kool kasutas võõrast keelt ja surus õpilaste saba jalge vahele. Nii koolis kui õpetajast nähti võõrast võimu. Pool tundus paljudele noortele vaid tööelu eel proovina ja selle eest ei saanud palka. Loiu raamat kinni, hüppab pingist püsti, jookse koridori ja sealt tänavale. Elagu rock n roll, mis juhib pind välja kiviajast. Elagu rock n roll, sest sellega on mu ihu ja hing, kõlas Chuck Berry. Kuldne nõuanne. Paremat teksti rock n roll'i ülistamiseks annab välja mõelda. 50.-te aastate lõpp tundus olevat Chuck Berry ajastu. Noorte rokkarite uue laine esindajad mängisid perimuusikat. Muusikud, kui publik helistas pürit kui rock n rolli ajalookeskset ja määravat figuuri seda mitte ainult tookord, vaid samasuguseks imetlusobjektiks on Chuck Berry olnud ka hilisematel artistidele. Oli ju Berry lisaks lauljale ja lavaesinejale ka rocki tunnustatud helilooja värsisepp, kes näitas noortele, et muusika võib olla täielikult oma. Chuck Berry oli isiksus, kelle kõrval isegi Elvis Nais vaid lihtsa laulusolistina. Ta polnud uue ajastu mees mitte ainult teemade poolest, vaid ka stiililt. Tema meloodiad ja laulutekstid polnud bluusile iseloomulikult südantlõhestavad halad. Aita nautis ka vastu vaidlusi. Chuck Berry tekstid kätkesid endas rock n rollile tüüpilisi sõnamänge, slängi, õiekesi tänavat, tarkusi ja pisi Milbusi. Ronja oli laulude vürtsikas maitseaine. Ta ülistas avalikult Ameerika ilu ja suurust, poetades samas esitusse oma rassile üsna tüüpilist irooniat ja ninakust. Ja kuigi Perry rääkis oma lauludes materiaalse elu rõõmudest leidus neidki vaevumärgatav kahtluseseeme, mida võib märgata alles nüüd, aastakümneid hiljem. See on mustade kultuuritraditsioon, mis ei haihtu hetkesse, kuigi muusikavormid vahetuvad. Kes muuse perrica oli kui mootoriga varustatud bluusilaulja. 958. aastal nägi ilmavalgust Chuck Berry uus hitt, switchi litsiks tiim. Peri ise kommenteeris seda balani. Loo kirjutamise ajal mina enam 16 aastane polnud, kuid ka mitte mingi vana, et minu laul räägib ühest tüdrukust, keda märkasin kontserdile. Plika lehvis mööda Taali ringi, tungides vaheajal autogrammi küttides esinejate riietusruumi. Ega teda esitatav muusika eriti köitnudki, tal oli rohkem tegemist enda näitamisega ringisebimisega. Taolisi noori võiks kohata igal kontserdil. Rock n rolli ja filmitähe Jens tiimi poolt edasi kantud noor Soomes oli tol ajal veel üsna ebakindel ja vaistlik mingi murde-eas meelelahutust meenutav siia-sinna rabelemine. Samas olid viiekümnendad veel rõõmude, kaupade, tantsu, seksi, muusika ja vabaduse leidmise aeg. Samas mitte omistamine. Chuck Berry tõi palas suid Lidl sixteen küllaltki hästi esile selle mässu algkuju ja keskse koha. Pühitses ju laul kogu maailmas kõlavat Rock marseljeesi. Minategelane, see magus ja veetlev 16 aastane ei ela veel oma iseseisvat elu, vaid on sõltuv vanematest ja koolist. Kuid tal on vastupandamatu soov igal võimalikul juhul kaasa keerelda rock n rolli karussellile. 958. aasta aprillis ilmus Chuck Berry laul, mis oli peaaegu et autobiograafilise sisuga ja mida tänaseni loetakse Perry firmamärgiks. Loo pealkiri oli jonni piibud. Laulu refräänis korduvvõitlusi Ko Go andis lootust kõigile neile, kes leidsid, et rock n roll oli tee mis viis välja viletsusest, vaesusest ja lootusetutes olukordadest. Rokikriitik Robert kris. On häbenemata võrrelnud Chuck Berry teistsuguse elustiili kirjeldaja maalsel proostiga. Mõlemad põimisid oma teostesse, tähendab panekute ja detailide lõputut seeriat. Vahe oli vaid selles, et kui prost kirjutas raamatuid surevast kultuurist oma pimedas magamistoas üksi, siis peri lõi uut kultuuri heledas valguses koos publikuga eksides sinna-tänna kui hullunud part. Oma heliloominguga võrdväärselt meisterlik oli Chuck Berry ka lauljana ja kitarristi näoga. Ta laulis nasaalselt läbilõikava häälega, mis on olnud eeskujuks paljudele hilisematele artistidele. Veelgi tugevama jälje on aga jätnud peri kitarrimäng. See oli markeerib, korrutav, kokutav ja pealetükkiv nii salmide vahel kui lõpus. Tema kitarri sound oli kirgas jaga large kui kivine mägioja. Chuck Berry kuulsad kitarrikäigud laulude sissejuhatustes pole niisama helide jada, vaid sinna on kinnistunud mõtted rock n rollist, edust ja sangarlusest. Need on kui omaette jutustused või aforismid. Paljusid tšakteri muusika austajaid on üllatunud asjaolu, et iga tema uue pala kuulamisel tundub, nagu oleks muudetud vaid pealkirja ja teksti. Siit ehk selgubki peri geniaalsus, kuid samas ka kadestamis. Liigne enesekindlus ja julgus kirjutada ühele ja samale meloodiale erineva tekstiga laule ja neid siis edukalt müüa. Teisalt ei saa keegi territ lageerimises süüdistada, sestap lageerib iseennast. Perry on ise tunnistanud, et mis selles halba on, kui head meloodiat erinevas seades uuesti rahvale pakkuda ei mängi tajuga erinevatel kontserditel ühtelugu kaks korda samamoodi. Mis siis veel plaadistustest rääkida, kus tänu tehnika kõrgele arengule võib iga kord avastada ja kasutada üha uusi nippe. Ehk just taoline enesekindlus ongi teinud tšakperist nii värske ilminguid. 50.-te aastate lõpus liikus Chuck Berry kindlalt oma sõiduvees. Raha pärast tal muretsemiseks põhjust ei olnud. 1958. aastal ostis Perry Saint Louisi keskusesse luksusliku häärberi ja avas ööklubi, mis sai nimeks character. Rikk lappenstend. Kuigi oli oli üks vähestest neeger solistidest, kes oli enda ümber kogunud tohutu hulga valget kuulajaskonda ja kelle populaarsus aina kasvas, oli ta USA muusikat valitseva kliki silmis personal, kuna non kratta. Üheks põhjuseks ilmselt tema muusikalised manifest, statsioonid, mis õhutasid noori mässule nii kooli kui valitseva korra vastu. Teiseks aga fakt, et mees oli neegri kohta liiga rikas ja edukas tuli leida põhjus Perry isoleerimiseks ja seega leiti kohalikud ajalehed avaldasid suurte pealkirjade all teateid sellest, et Peril süüdistatakse Rahli koodeksi vastu eksimises. Nimelt oli Perry vallandanud oma klubist ühe indiaanlastest neiu, kes polnud oma tööülesannetega toime tulnud. Neiu läks politseisse ja kaebas, et Berry oli ta toonud New Mexicos Saint Louisi amoraalsete asjadega tegelemise eesmärgil. Lisaks kinnitas neiu, tahan vaid 14. Aastane. Kohtus veetis Chuck Berry. Tema pakkus neiule klubisse riietehoidja kohta vaid sellepärast, et see oskas hispaania keelt. Juba sel ajal, kui ta neiut esmakordselt kohtas, tegeles plika prostitutsiooniga. Tseega lauljat ei aidanud. Kuigi kõik näis olevat tseeritud, määras kohus nii solvangute kui inimõiguste rikkumise pärast tšakterile kaks aastat vabadusekaotust. Saksa rongis veedetud aastat mõjusid halvasti Nizzakteri muusikukarjäärile kui isiklikule elule kuid 963. aastal vabanes, oli perekond temast lahku läinud ööklubi suletud ja täielikult oli muutunud rock n rollimudel. Rokiülemvõim oli läinud briti ansamblitele ja endised rock n käed olid tahaplaanile surutud. Loomulikult tegi niisugune olukord Perry morniks ja kibestunuks, mis paistis eriti eredalt silma tema kontsertidele. Vaatamata vabadele, mida elu Chuck Berry oli löönud, lülitas ta noppida uusi õisi. Peri uued singlid jäid siiski menuta, kuid uued albumid nagu on steik ja The Greatest Hits, mis sisaldasid niisuguseid hitte nagu nädiin Jon neurkantell ja nõub Tadžiki. Ülar Playstu Ko läksid siiski lüliks. Lisaks hakkas üha jõulisemalt tšakvery muusika kõlama teistele artistide ja ansamblite esituses. Plaadimüügi ebaedu oleks pidanud mehe murdma, kui Chuck Berry c ei heidutanud. Ta otsustas äritegevust jätkata. Tema uueks projektiks kujunes väikelinna Vents Willi lõbustuspargi ja klubikompleksi rajamine. 1970. aastal naases laule Chess plaadifirmasse ja peagi ilmusid kaks hitti tabelisse pääsenud kauamängivat back home. Ken ja San Francisco kius. Tänu rock n roll'i renessansile oli Chuck Berry sage külaline väga paljudel rokifestivalidel nii Inglismaal kui Ameerikas. 1972. aastal esines ta Inglismaal Manchesteris korraldatud Aak festivalil. Kogunema esinemine salvestati ja suur oli laulja üllatus, kui ühest tema esitatud laulust vorbiti. Seadmata valmis singel, kus peal live-esituses pala main Tinga ling. Perry pahameel oli küll õigustatud, kuid vastutasuks sai sama aasta novembris just sellest palast Berry esimene ja siiani ainus esikoha hitt nii USA-s kui Inglismaal. Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel jätkas tšakterie aktiivset lava. Loomulikult oli see kõik seotud päriga. Kui promootorid vajasid Berry pardi paterdusi, siis selle eest ka maksta eritasu. 1985. aastal sai Chuck Berry elutõest Grammy auhinna ja järgmisel aastal pääses tema nimi rock n rolli kuulsuste halli. 987. aastal esilinastus Perry eluloost jutustav dokumentaalfilm fil Hairu rock n roll. Ja veel samal aastal ilmus müügilettidele Chuck Berry kirjutatud raamat või autobiograafia, kus tuuakse päevavalgele kõik laulja elus leidnud juhtumised. Väsimatu Chuck Berry on maailma erinevatel kontserdilavadel nähtud kaheksakümnendatel aastatel sest pärast sõda sündinud inimesed, kes hindavad rock n rolli, teavad väga hästi mida nende jaoks tähendab sõnadepaar Chuck Berry. Sa istuvaid diivanile pane keerlema plaat, millelt kostub elurõõmus ja kõrvetav kitarririff ning veidi veider meloodia. Kujuta ette pardi kõnnaku mööda lava paterdavat mustanahalist väikest saatanat, kes laulab ülistuslaulu rock n rollile ja sa tunned, kuidas su jalad hakkavad rütmis kaasa tatsuma. Su tuju muutub nii heaks, et tahaks kohe hakata tantsima. Nii oli see tookord ja nii on see ka praegu. Mina, Vello Salumets ja produtsent Liivika Ludvig, soovime teile head tantsimist ja kohtumiseni täpselt kahe nädala pärast.