Tänasest kuni pühapäevani ja taas tuleval nädalavahetusel on taas Eestis seekord matsirannas Indiaanilaager. Tarmo Urb, täna on meil võimalus sinuga sellest rääkida ja, ja ma tahan küsida kõigepealt, et miks just selline koht nagu matsirannas. Lihtsalt kuidagi sattus, ma arvan, et meil vedas selle kohaga, ta on füüsiliselt väga ilus, tal suurepärane energia ja meile anti seal ka suurepärased tingimused. Kui nüüd läheme laagri enda juurde, siis kui sa paari sõnaga kirjeldada seda õhkkonda, olustikku, mis seda laagrit iseloomustab Paari sõnaga, seda on väga raske. Selliste ülisuurte ilusate elamuste jaoks on leitud ühesõnalised vastused, nagu orgas näiteks kaif või sellised asjad. Ja selle laagriga, see on ka niisugune vaimne orgasm, ütleme nii, tulevad väga toredad ja siirad inimesed. Kui indiaani rahvast on meil kohal seekord väga tugev meeskond. Ja on lihtsalt oodata väga ilusat laagrit sõltumatult sellest, mis ilm tuleb või ei, tulelaager tuleb kindlasti fantastiline Soomes, just selline laager oli samade inimestega ja seal oli ääretult rahul väga palju soomlasi praegu helistavad ja tulevad meile siia laagrisse. Mis on meie seos indiaanlastega loodusrahvaga, kas me oleme siin nagu õppijad on see meile mingisugune nooruse loetud nahksuka juttude või nähtud filmide meeldetuletus või on tegelikult Meil maarahvana sügavam seos indiaanlaste eluga? Kõikidel ürgrahvastel on seos omavahel ja indiaanlased näevad eestlasi kui veel mitte lõplikult ära rikutud ürgrahvast. Me oleme paljude ürgrahvaste hõimukaartide peal ka mujal ka ainuteel ja noh, kus me vennaga oleme reisinud. Meie jaoks õpime siin iseennast, seda, mis me olime enne ristiusu tulekut. Sest see, mida indiaanlased täna praktiseerivad nii-öelda indiaani rahvuskirik, see on see, mis eestlased tegid iga päev täpselt samamoodi, enne kui ristiusk kohale jõudis. Me oleme harjunud viimastel aastatel rääkima palju sellest, millist kahju on teinud meile viimase, isegi mitte 100, vaid 50 aasta okupatsioon, aga tegelikult ju võõrast mõju ja seda kahju on olnud aastasadu, mitte aastakümneid. Nojah, väga palju sellest on ka meie eneste taga kinni. Me unustame oma juured nagu ära ja läheme liialt kaasa sellega, mis hetkel moes on. Ja kui moes on parajasti allakäik ja langus, siis minnakse sellega kaasa, käiakse alla ja langetatakse. Aga meie jõud ja meie tõeline vägilane, tõeline tarkus asub meie geneetikas. Ja selle jaoks ongi pühad tseremooniad, kus lihtsate vahenditega avastakse iseeneses peitunud väärtused. Sest seal ei õpetata midagi sulle juurde, sa otse vastupidi, avastad iseenesest kõik need asjad, millest sa seni oled ainult raamatutes lugenud. Kui palju läks sul endal vennaga aega selleks et ennast avastada? Ei läinudki aega siis, kui hakkasime nagu kaela kandma, olime ennast ka avastanud. Ja vahepeal vastupidi, tegime küll katset ennast mitte avastada, aga too maailm õnneks ei võtnud neid vastu. Nii et me oleme sellisteks jäänud, nagu me oleme, väga õnnelikud sellega. Kuidas tajud sa suhete ühiskonnaga, kas ühiskond mõistab selliste jäneseks jäämist? Ausalt öeldes mul pole aimugi, mind ei ole kunagi huvitanud, mida keegi teine sellest arvab, sest me oleme eelkõige sündinud selleks, et omaenda teed käia. Ja ühiskond saab meist nii palju, kui ühiskond vajab. Ja ülejäänu kuulub ikka nagu meie eneste saatuse valdkonda. Midagi ühiskonnale kaela määrida ei ole mõtet, sest noh, igaüks näeb mind erinevalt ja kõigil on õigus. Kui sa vaatad Inimesi, kes tulevad sinna indiaanilaagrisse, vaatad nende nägusid, räägid nendega, kuuled nende muljeid. Kuidas nemad seda vastu võtavad? Välja arvatud mõned väga üksikud erandid seniste indiaanilaagrit, ainukene negatiivne elamus ja see on nüüd kaheksa aastat, mis me teeme, ainuke negatiivne elamus on olnud lõpetamine. Suurem osa inimesi lihtsalt ei taha enam ära minna. Väga palju on olnud juttu sellest, et need indiaanilaagris osalejad tahaksid luua oma külad ja hakata üheskoos elama, sest seal toimub tohutu palju eneseleidmist just selliste põhiliste inimväärtuste pinnal. Hästi palju ilusaid inimesi koorub sealt välja, sest inimene oma olemuselt on ilus, kui ta muidugi ei rikkunud ära, et me kõik oleme jumala looming. Ja indiaanlased on koguma vaimsuse kõrvalt ka erakordselt inimlikud kõigi oma vigade ja ebatäiustega, nagu meiegi. Mitte ühtegi oma ebatäiust ei loovutaks maa, sest see oleks tegelikult loovutamine Osama täiusest. Kui saadet kuulavad noored või ka vanemad, kes indiaanlastest jäävad vaid raamatute filmide kaudu, ütle, kas selles, mida meie oma noorepõlvest nägime kinodes või, või lugesime, on seal nähtud indiaanlased, need, nagu need päriselt on, või on see mingi tõlgendus? Paar aastat tagasi jooksis parajasti mingi Saksa DV indiaani film Koiko miitidžiga peaosas ja me istusime tallaste lõuga. Sattusime delt vaatama, mõtlesin, nätallased, näed, selliseid peaksid tõelised indiaanlased välja nägema, et sa ei ole üldse indiaanlase moodi. Ta väga pikalt uurinud seda situatsiooni kohviga võõbatud Saksa DV, et ära ja ja need ratsutavad jugoslaavlased oli väga niimoodi. Põnev oli tal ühed mu sõbrad, kel on suur loss, Montes sitas Santa Barbaras. Nendel käisid külas tiibeti mungad, need laulvad mungad. Ja ta ütles, et mis teda hämmastas, oli see, et nad istusid terve ööd üleval ja vaatasid õudusfilme ja arutasid väga tõsiselt omavahel mingeid asju, sest noh, me ei kujuta üldse ette, mida nende mütoloogia järgi nemad nendes õudusfilmides üldse nägid ja kuidas nad tõlgendasid samamoodi indiaanirahvaga ka, et tihtipeale unustan ära, kui vana rahvus me oleme. Me oleme vanad ja meid sellistena tuntakse. Kui me sellised ei oleks, indiaanlased ei viitsiks elu sees seda retke siia ette võtta. Jah, tahtsin küsida, et mis on see motivatsioon, võib põhjus või ajend, et indiaanlased sellega tegelevad ja nii kaugele selle teekonna Eelkõige ikkagi see, et nad näevad meis oma sugulusrahvast ja nad näevad meis nagu Lootust selle kõige taassünnile, mis maailmas kõikjal praegu toimub ja Eesti füüsiliselt iseenesest nagu rahvana ja Eestimaa kui selline tuletab meile meelde väga paljusid kohti Ameerikas, kus rohelust enam ei ole, kus praegu on ainult kõrb mis inimene oma liigse materialismi lihtsalt ära hävitanud. Nad naudivad Eesti loodust ja neile väga meeldivad eesti inimesed. Hoolimata viimase 10 15 aasta jooksul kultiveerima hakanud materialismi hoolimaalsel endalegi. Vastavalt hoolimata sellest, mida Eesti inimesed ise on, üksteisest räägivad, aga kuna need kuulujutud indiaanlastel pole jõudnud, kui halvad me oleme, siis nemad armastavad meid süütult edasi? No ma arvan, materialism ei ole praktiline, ma arvan, et need inimesed, kes on materialismi küüsi langenud, on pigem väärt kaastunnet kui kadedust sest neil tuleb nende eksimuste eest tasuda mingite muude asjadega, mis võib-olla on väärtuslikumad kui raha. Ja eelkõige, ma arvan ikka inimese tarkus seisneb selles, et elada oma personaalset karmat algusest kuni lõpuni, laskmata ennast teistest segada. Kui ma lõpetuseks lähen sellest teemast veidi välja aga tulen ühe küsimuse juurde, mis on samuti täna väga aktuaalne siis tahan küsida sinu ausalt arvamust selle kohta, mida sa arvad filmitegija Maicel muurist tema viimane film, fareneid üheksa, 11 ja, ja tema suhteliselt kriitiline suhtumine Ameerika Ühendriikide president George Bush, kelle suhtes ta on viimasel ajal väga tõsiseid arvamusi välja öelnud, on see kunstniku, eneseväljendus, rahulolematus maailmaga, mis tema ümber on või on siin ümber midagi muud. Poliitika, mis iganes. Ma ei ole seda filmi kahjuks ise näinud, aga ma olen temast palju kuulnud. Ja selle valguses, mida meie Ameerikas praegu tänapäeval näeme on ta isegi olnud veel väga pehmeloomuline oma ütlustest, sest see, mis tegelikult toimub ja selle presidendipoliitikaga ja presendi enesega ja selle meeskonnaga, see on ikka tohutult palju kordi ohtlikum maailmale, kui see mees delikaatselt oma filmis väljendas.