Tere kõigile täna seal, kus paljudel akendel kumab küünlaleek, sest just nii on see ajast aega olnud. Teisel novembril meenutatakse esivanemaid ehk rohkem kui muidu, sest see päev päev on neile pühendatud. Ja see päev on hingedepäev, aga nii eesti kui hõimurahvaste traditsioonis saab rääkida ka pikemast perioodist ja see oli hingedeaeg. Loomulikult oli asjaga seotud üksjagu kombeid, kohale ja uskumusi ning lähemalt kuuleme neist nüüd Marju kõivu poolt. Mina olen Haldi Normet-Saarna Marju ka sina oled loomulikult see inimene, kes kohe varsti oma aknal küünla süütab. Kuidas sulle siis tundub, kas linnas on see komme siiski rohkem soiku jäänud kui näiteks mõnel? Polmaal ei, ma lähen koju, ma panen kindlasti rõdule küünlad, sellepärast et siis on veel eriti ilus. Aga see komme mul on küll jah, tõesti, et ka mina süütan küünla ja võib-olla mulle isegi mina tahaks isegi kergelt vastu vaielda, et mul on pigem nagu selline tunne, et linnas süüdatakse neid küünlaid, on nad siis elektri või nii-öelda looduslikust vahast looduslikust materjalist küünlad, et kus põleb nii-öelda elus tuli, et neid võib-olla isegi süüdatakse pisut rohkem, sellepärast et maal on need kodukalmistud on käe-jala juures ja ma vahel olen trehvanud. Ma hingedepäeval ka põigi läbi Eestimaa ja siis on imeline tegelikult vaadata, kuidas kalmistud säravad tuledes. Et linnainimesel on paraku niimoodi, et nagu ütlevad laulud, et on kaugus, töö ja mitmed muud asjad ja siis on, on just kodu, see koht, kus otsitakse välja vaaremade vanaemade, vanaisade lähedaste fotod, meenutama tahaks neid, kellele kahtlemata see tähtpäev on oluline, kuna sellest tähtpäevast väga palju räägitakse ka tavaliselt vahetult enne hingede päeva sellest väga palju juttu tehakse, et millised on olnud kombed ja uskumused ja rituaalid, nii nagu meiegi täna siis kindlasti ka sellest päevast rääkimine tingib selle, et võib-olla inimesed, kes selle päeva peale väga ei mõtle, võtavad gaasis midagi ette teha, süütavad küünla või, või mingil muul moel avaldavad siis austust oma lahkunud lähedastele või, või meenutavad neid kuidagi? Noh, tänapäeval on ju seegi võimalus, et meil on väga palju pilti ja heli. Et saab hingedelt päeval panna näiteks DVD või mõne plaadi masinasse ringlema, kus meie lahkunud lähedased meiega vestlevad ja suhtlevad missugune tava veel ütleme siin 10 15 aastat tagasi oli suhteliselt võimatu seoses sellega, et lihtsalt kodus ei olnud selliseid tehnika räägid nagu tänapäeval nad olemas on, aga süveneks siis natukene rohkem sellesse hingedeaega sügistalvisel perioodil tema oli ja mis siis sellel ajal üldse tervikuna toimus? Jah, üldiselt tundub küll niimoodi, et kui võtta nüüd kõik need teated, kui mis Eesti rahva käest on rahvaluule arhiivi kogutud, siis läheb naguniisugune üldmulje, et hingedeaega on peetud orienteeruvalt mihklipäevast Simuna päevani. See on siis 29.-st septembrist 28. oktoobrini aga samuti on ta siis selline aeg, mida on tõepoolest tähistatud või õigupoolest peetud mardi päeva ümber. Ja see on ka üldiselt tunnuslik kõikidele Euroopa rahvastele, iseäranis Põhja-Euroopa rahvastele, et see on selline periood, kus looduses siis toimub see hääbumine. Teaduskeeles öeldes siis vegetatsiooniperioodi lõpud langetavad oma lehed, õhtud on pikad, pimedad ja hämarad ja see on olnud hingedeaja niisuguseks, kas lõpuks või selleks ajaks, mil seda peetud on. Noh, näiteks ka novembrit on mitmel pool nimetatud, kas siis hinged kuuks, no võtame kasvõi soomlased, kes ütlevad morras kuu novembri kohta või näiteks mitmel pool Lõuna-Eestis on ka sellise väike rahvakild nagu lutsilased on siis rääkinud hingedeajapuust. Et see on siis orienteeruvalt tõepoolest olnud selline periood, kus sügisesed põllutööd saanud häbi ja inimesed on toas, aga päris talv ei ole veel saabunud. Jõulude ajal on tõepoolest oodatud või sellel pikal talvistepühaperioodil nii-öelda pööripäevast pisut peale uut aastat, et jõulude ajal on samuti oodatud hingi koju ja neid on siis rituaalset vastu võetud sauna ja neile ostetud toiduga ja veel millegagi, aga et noh, võib-olla päriselt me seda nagu hingedeajaks määratleda ei saa, et see on seotud minu arvates hästi tugevasti, väga vanade, juba esiajalukku ulatuvate niisuguste uskumuste, aga teatud mõttes ka elulaadiga, et lahkunud esivanemad on meie lähedal, et, et see on lausa soovitatav ja see on nagu teretulnud ja tervitatav, et, et meie, meie lahkunud lähedased, nende matusepaigad on ka meie väga lähedal. Noh, tänapäeval kipub olema asi võib-olla pisut vastupidi, et me kalmistuid ja niisuguseid matuseid paiku endale väga lähedale alati ei taha ja kui vaadata siis näiteks siin idaslaavi rahvaid jaga õigeusulisi, siis ka nemad on hingedeaega tähistanud 28. oktoobril, mis omakorda sobib selle nii-öelda Canoniseeritud hingedepäevaga teisel novembril, et noh, kõigi püha quote päev oli esimesel novembril ja siis vastavalt hingedepäev kristlikus kalendris teisel novembril, et, et see, nagu on keskendunud inimesi, igast kombeid, rituaale Kõrgeima sellel päeval, mitte niivõrd sellel perioodil Tulles hetkeks jõulude juurde tagasi, siis. Võib ka nii öelda, et jõulude ajal jah, meenutati küll neid Hingjaga, see komme ja rituaal oli jõulude ajal segunenud ka väga paljude teiste jõulukommetega sammas kui hingedeaeg sügisel hingedepäevast rääkimata, on pühendatud ainult ja ainult hingedele, just nimelt, et, et see on pigem nagu niisugune pühade tähistamine, kus ei ole unustatud ka lahkunud esivanemaid. Noh tegelikult me võime seda juba tänasel päeval öelda, et ka meie armastame käia, kui võimalus on jõulude ajal kalmistul ja viia sinna küünlaid, päästada oma esivanemaid. Et see on ehk natukene teistsuguse varjundiga kombetäitmine ja esivanemate austamine, kui seda tõepoolest on just nimelt neile ja ainult neile pühendatud pikem ajavahemik meie rahvapärases aja arvamises, rahvakalendris ja soovitavalt neljapäeva õhtupidamine on kuulunud esmajoones hingedepäeva traditsioon ja et see on just päris igav päeval neid nagu väga oodatud ei ole. Miks just neljapäeval? Ei, see on omaette natukene pikem jutt ja see viib tagasi nii-öelda vanemasse ajaarvamise, kus tõenäoliselt nädal oli viiepäevane ja viiepäevase nädala nii-öelda siis laupäev või selline poolpüha on neljapäev ja räägitud on ka kuufaas, eks ole, et me teame ka uskumustest ja kommetest või rituaalidest, et neljapäeval, kas täiskuu, neljapäev või noore kuu neljapäev vanakuu neljapäev on väga oluline aeg mingite toimingute tegemiseks, noh vastavalt sellele, kas me soovime siis midagi suurendada või vähendada või alustada või lõpetada, sõltub konkreetsest tegevusest, et tõenäoliselt viib see sellesse aega, kus ajaarvamine oli viiepäevase nädala järgi mitte, et nagu meil on siis nüüd seitsmepäevase nädala järgi, et nii-öelda sellisele varasemale ajaarvamisele, et eks ta on teoreetiliselt hüpoteetiline, aga on siis jah selliseid fakte, mis räägivad selle kasuks. Ja neljapäeva õhtul siis khatihingedele kuskile laud, kas see võis olla toas, see võis olla saunas, see võis olla kogunisti lakas toapealsel ja sinna siis peremees ja perenaine kutsusid hingesid nimepidi toitu maitsma ja see toit oli tõepoolest noh, mitte niisugune sümboolne toit, vaid tõepoolest nii-öelda tõsiseltvõetav nii-öelda päris toit, paremad palad, parim, mida oli pakkuda ja sinna juurde käis muidugi selline viisakas ehteestlaslik vabandamine, mida on ju ka Oskar Luts kirjeldanud, et võtke siiski ainult, et meil ei ole mõlemad pakkuda, aga see oli siis tõesti nii-öelda kvaliteetne toit, parim, mida oli seal putru lihaga putru, lihakastmega putru, samuti siis herneid ja ube, herned ja oad ja kaunviljad on matusetoidud ja sellised rituaalsed toidud. Puder on olnud üks kvaliteettoit, kuid on võimalus veel lihaga teha, või lihakastet või tangupuder lihaga, näiteks siis tolles taas ja tolles kultuuriruumis oli see tõeliselt hea ja maitsev, mis sellest toidust sai, kui hingedel kogemata polnud aega tulla või ei söönud nad piisavalt palju. Tegelikult ta muidugi, nii et eks igal asjal ole oma selline pragmaatiline seletus ka, et alustame siis tagumisest otsast, et hiired, rotid, kassid, koerad, lapsed, sulased, juhuslikud möödakäijad, ainult mitte peremees, perenaine kindlasti mitte, et ühesõnaga siis mingi aja möödudes leidis toit kindlasti endale omaniku. Et see alati. Ta pole seda lugu, ma ei oska seda iialgi nii värvikalt jutustada nagu minule jutustati, aga see siis ei ole küll seotud otseselt hingedetoitmisega karituaalse ohver vedamisega Tõnisepäeva ajal, et ma alati niimoodi seda vaimusilmas kujutan ette, et kuidas sa lähed niukse tuisusel õhtul ja sul on kaenla Alse keedetud Spoli seapea. Sa lähed püha kadaka alla ja asetad selle sinna ja palud püha Tõnist ja ja palud vastu võtta tal see vähene, mis sulle anda on ja siis kusagilt nende männilatvades vaid lihtsalt ümberkaudsest võpsikust kostab, selline noorte poiste selline peaaegu jänes häälet vähe tõi, vähe tõid. Alati on olnud neid, kes on Aja möödudes, kui see komme võib-olla see usundiline foon hakkab kaduma, seda võetakse juba kui natuke sellist pullitegemist või, või ühesõnaga vanade inimeste veidrusi, et alati on selle üle nalja visatud, aga see toit leidis kindlasti kindlasti endale õnneliku omaniku, no siis on hingedele On köetud ka saun on jäetud siis vist seepi, sooja vett, et kui nad tulevad siis koju, et siis nad saaksid ka ennast pesta ja puhastada ja ja siis on olnud ka selliseid maagilisi trikke, et kuidas on siis võimalik vaadata, et kas need, kes koju tulevad, on ikka hingede, mille seljas nad tulevad ja ratsutavad, et noh, näiteks üks võimalus on ronida maja katusele, siis tagurpidi hobuserongide vahelt vaadates näed, et kuidas siis hinged tulevad, kes tuleks ja kes tuleb lambaga, kes tuleb kukkede kanadega Veneetsia kohe küsida, et miks kanade vasikate ka, et et on paiguti säilinud siis sellised uskumused, et noh, me teame, et kui inimene suri, et siis üldiselt oli kombeks tappa loom, et noh, me võime näha selles vereohvrit samas ka praktilist tarvidust beelisi doi, et et see loomis nende matusteks tapeti, et see oli siis ka hingele ratsuks või, või sõiduloomaks, millega ta koju tuli, oma siis endist elupaika, vaatame neid inimesi, kes seal elavad pärast teda, nii et tegelikult sai nii-öelda päriselt ka vaadata või vähemalt proovida vaadata, et kas ikka hinged tulevad ja kuidas nad välja näevad ja millega või kellega nad tulevad, olid olemas sellised asjad nagu töökeelud, kas see puudutas nüüd hingedeaega tervik, kuna või siiski ainult hingedepäev? Tegelikult on ikka jah olnud selline nii-öelda kahe otsaga, et on mõningaid asju, millest saab kinni pidada kogu hingega, noh nagu näiteks on, eks ole, paastuajale me ei söö kõiki toit ja nii on siis hingedeajal soovitatud ka vältida selliseid töid, millega kaasneb müra, noh, ütleme siis tänapäeval näiteks naabrid ei peaks trelliga puurima olete sisse auke või, või taguma taguma midagi, et ühesõnaga sellist tegevust, mida saab teha muul ajal ka vanasti pidanud mitte puid lõhkuma, aga siis tuli enne hea hulk puid ära lõhkuda. Jah, et ühesõnaga teha selliseid töid, mis tegid nagu sellist müra, et neid vältida, samuti ei olnud eriti soovitatav noh, olla nii-öelda ülilõbusat naljatlemine, naermine, kisamine, sellised tegevused võis Ta hilisemaks ajaks, aga prooviti siis väikida ka selliseid naiste töid, mis olid seotud siis villaga ja lõngaga, et noh, samas nendel töö keeldudele on ka oma sügavam filosoofiline taust. Me võtame aega, me keskendume millelegi, sest ma ise tean iseendast ka, et pidevalt käib tänapäeval mul endalgi seesama. Et ma teen nii-öelda midagi millegi kõrvalt, aga ma ei pühendu nagu, nagu noored ütlevad täiega. Et võib-olla ka need teatavad töökeelud omakorda Ta sundisid inimest keskenduma millelegi, millel oli tarvis tähelepanu pöörata ja eks siis noh, nii-öelda kui teaduskeelt kasutada, siis osalusvaatluse kaudu lapsed ju tegelikult pisid, kuidas tuleb käituda, kuidas tuleb olla. Miks nõelaga ei tohtinud torgata, usuti, et siis jääb inimene või keegi jääb pimedaks. Kes tahab neid huvitavaid teateid lugeda, mida rahvasuus hingedepäeva kohta on kirjutatud, neil soovitan minna raamatukogusse laenata Mall Hiiemäe koostatud Eesti rahvakalendri viies köide, see on siis välja antud juba ammu, tuhandeid 991. aastal, aga igaüks saab vaadata siis ka oma piirkonna kohta, sealt juba lähemalt, et millised kombed ja tavad on olnud ja ma vaatasin siit ühe väga toreda teksti emiks õmmelda ei tohtinud, et see on Pärnu-Jaagupi kihelkonnast üles kirjutatud teatud ja ma loen teile selle meile. Hingedepäeval ei pea tohtima, et õmmelda, siis pidada inimene pimedaks jääma. Korda olnud ühes peres üks tüdruk nimega Kärt, see ütelnud. Mina õmblen ikka, mina torgin hingede silmad peast välja. Sellega peale jäänud tüdruk aga pimedaks olnud, kuni teise aasta hingedepäevani pime. Siis hakanud ta ütlema ei mina enam hingedepäeval õmble olnud parajasti hingede sissetulemise päev, kui tüdruk oli seda öelnud tüdruk hakanud selle peale jälle nägema. No need on niisugused ilusad ja armsad õpetlikud lood, mis suunavad ühelt poolt järgima vanu tavasid, sest kui sa neid ei järgi, et see võib ühel või teisel viisil sulle endale nagu õnnetust kaasa tuua. Ja kui sa oled saanud siis oma eksimusest aru, siis mõnel juhul on võimalik seda eksimust ühel või teisel viisil ka heastada. Räägime hingedeajast ja hingedepäevast stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Ma hea meelega loeks veel paar teksti, mis samuti on seotud hingede koju ootamisega ja kuidas neid näha siis saab. Vanad inimesed räägivad, et inimese hinged iga sügisi kodu toa peal elavad ja teisel novembril jälle surnuaiale tagasi lähevad ja usuvad, et kui nad minema hakkavad, ütlevad nad enne koitu ja siis viitakse neile süüa, tapetakse igaühele üks kana ära, praetakse valmis ja viiakse kausiga tuhaääre peale. Koiduaeg, kui nad minema hakkavad, siis läheb keegi inimene neid vaatama tama, aga üksipäini võtab valge hobuse rangid läheb voliaugu juurde ja vaatab läbi rongide kiriku poole. Siis nägema, kuidas hinged lähevadki valges riides tänavaid mööda teelt täielt kiriku poole. Selline ma julgeks öelda, et nagu nagu kogu selle hingedeaja, niisugune filosoofia on kokku võetud ühte väga ilusasse teksti. On olemas veel selline seltskond nagu hingesandid, mardisante ja kadrisante, teame küll, aga, aga hingesandid? Jah, tõepoolest hingesantide käimise kohta on siis kogutud palju materjali Mulgimaalt ja need on siis olnud inimesed, kes on end riietanud As valgesse või musta ja on siis laulnud ja palunud ennast sisse lasta endale siis anda ande. Ja kui need lahkesti vastu võeti ja siis see oli Cityga lepituse rituaal esivanemate hingedega. No mitmed teoreetikud väidavad, et meie mardi- ja kadrisandid tegelikult on ka nagu hingesantide sugulased või nendes nii-öelda välja kasvanud hõimlased, kes samuti oma teekonda kirjeldavad, nagu nad tuleks teisest maailmast, nende küüned, külmet saavad, varbad valutavad, eks ole, surnu käed ja jalad on külmad ja nad tulevad meid vaatama enam-vähem hingedeaja paiku ja enam-vähem sellel ajal. Ja samamoodi, noh veel kord kasutan seda rahvakalendri köidet, et siin on väga toredaid tekste sellest, et ma siis Galojan ette, et kuidas siis need hingesandid nägid? Jutustaja on kord Õisul näinud, Engesid kõigil valged riided seljas, palmioksa, käen mõnel kuldpael pea ümber, kõik olnud naiste moodi, laulnud oi-oi-oi kellalööja käsu peale ja vaadanud, et kella 12-st peavad tagasi minema ja noh, siis on üks ümberkaudse kellamehe järgi Paistu kihelkonnast siis kella siis või nagu teda nimetati, noh, mis ta õige nimi võis olla, kas ta just frits oli, aga midagi sarnast, et siis vana kellalööja isa on pandud laulu sisse Kella Ritsu käsu peale on nad ringi liikvele tulnud, aga kella 12-ks peavad jälle kabelis olema sesse kella. Ritz paneb selle ukse kinni, ühesõnaga et kuidas siis kiriku kellamees on pandud rahvalaulu sisse ja kui ma õigesti mäletan, siis teda laulab suurepäraselt Lauri õuna puu me oleme, kui me käisime rahvakalendritavasid koolides lastele tutvustamas, mida nendele päevadel tehti, siis Lauri õunapuu seda väga toredasti laulis, ta tegi kohe niisugust vilistavad ja eelsed undavad jämedat häält, nagu me kujutame ette, et üks tõeline selline meessoost hinge sant, et meie akna taga teeb, sest millegipärast arvatakse, et hinged teevad sellist vilistavati ulguvat häält, noh, umbes nii nagu tuul, kui ta väga tugevasti puhu või kui näiteks linnas kuuleb mõnikord sellises tuulekoridoris, kus majade vahel tuul vilistab ja vingub, et arvatakse, et hinged teevad samasugust häält. No heatahtlikud on sellised hinged, väidetavalt, kes liiguvad soojal ja sombusel sügisel ringi, et nad on siis ilmselt rahul, et sügis on soe. Ka see sügis on ju mõnda aega olnud päris leebe jah, üle just sagedasti ette, et mul oktoobri kuusk veel rõdul lilled õitsevad katastri täies ilus ja sügis on tõesti olnud väga kuldne ja kaunis ja mitte alati ei näe värvikirevust ja samuti on olnud mõnusalt soe, et selle põhjal, kui need vanarahva tarkust kohandada, siis võiks öelda, et lahkunud esivanemate hinged on meie tööd ja toimingutega väga rahul, sest sina silmas siis on usutud, et nii see olnud on, kuigi noh, aeg-ajalt ma ei tea, meil endal on praegu küll selline kriitiline tunned, et seoses kogusele valimise jandiga, mis terve sügis käis ja kõikide nende sündmustega võib öelda, et põhjust võib olla väga rahuloluks, sest ei ole. Aga niimoodi tõesti on usutud, et kui sügis on olnud soe, sombune mõnusalt udune, et siis usutakse, et on niisugused heatahtlikud hinged liikvel, aga kui sügis on väga suurte külmade tuulte raju, ega siis usutakse, et hinged millegipärast ära pahanda. No üldse hästi kummaline, et kui me vaatame seda hingedeaja kombestikku, siis mida, mida lähemale meie ajale siis tegelikult hingelt muutuvad kuidagi nagu kurjemaks ja nurisevad, et ühesõnaga küll nad nurisevad toidu üle ja, ja küll nad nurisevad inimeste ülalpidamise üle küllalt nurisevad selle üle, et piisavalt hästi vastu, et kas kuidagi meie niisugune pidev nuriseb, rahulolematus kandub üle ega teispoolsusesse, aga jah, meie eelläinud põlved on palunud hingedel nii-öelda põldu ja karja kaitsta, sest see oli kallimis, neil oli. Kuid loomad sygisid ja põlgas dissaaki, et siis oli elujärg hea, et võib-olla me peaksime ka mõtlema, et mida me mida me palume või kui me pöördume hingede poole, et kas ja kuidas meie saaksime nende vastu olla heatahtlikumad ja kas ja kuidas esivanemate hinged saaksid omakorda meie suhtes olla heatahtlikumad. Täitsa mina sooviksin küll natuke rohkem, võib-olla sellist mõtlemisaega, natuke vähem kiirustamist ja võib-olla natukene sõbralikumad üksteise vastu olemist ja, ja natukene vähem vägisõnade tarvitamist, et hingedega kohe oleks, millest rääkida nagu päris niimodi diil nagu siin Uku Masing on kirjutatud. Tänud ja Tammsaare on kirjutanud, et eestlane kaupleb oma jumalate esivanematega, et et mina teen sinuga diili, et ühesõnaga mina annan sulle midagi, sina pead mulle vastu andma, aga küllap see tänane õhtu võiks olla see mõtlemisaeg, et mis see tegelikult on, mida me soovime tervist, tasakaalu, rahu, hinge ja maailma ja neid soove on üpris palju vist, või just et kui arvestada, et mihklipäevast on see hingedepäeva alanud ja no võib-olla seni ei ole aega olnud, siis miks mitte vähemalt täna õhtulgi natukene mõelda, kui on see hingedepäev oma elu üle järele ja ja üldse mõelda ilusaid ja rahulikke mõtteid ja meenud oma armsaid, kadunud hingi. Jah, ja kuna on kultuuripärandiaasta, siis võib-olla võiks sellel päeval lisaks eelläinud põlvede üle mõelda, et mis on see, mida meie nii-öelda pärandame oma järeltulevatele põlvedele, millise maailma, millised väärtushinnangud, millised kodud ja kas me oleme olnud nii head ja nii väärt hinged pärast seda, kui meie oleme lahkunud, et meid aeg-ajalt ka hea sõnaga meenutatakse sellel samal hingedepäeval või hingedeajal ja kuna täna on juba olnud kord selline tore päev, et ma loen raamatust ilusaid lugusid ette, siis võib-olla ka midagi natuke lustliku nurga alt hingedepäevast ja kuidas siis nii-öelda hinges käidi, mulle väga meeldib see väljendit, käiakse hinges. Engede hakkab peale, Mihkelt üits nädal enne Pinedal lõps. Sisenges käisime ka küll vaistollive valge palaja ümber, vahel teine mustas suur kott, kellega vahel siga kundile viitisi, üten. Siigis Aga toanoli Aime, Koit ja Eiki toast välja, seal puistlesime maha tagausse, ulusi väsis Ale häälega, et AV sisse tulla. Õõs vaimu häält, teevee laulsi väike vaimuhaige Te jõudude ära sööme, Kikad, käkad, pikad päkad, lambakintsud, põleta aga pikk laul oli ikka sellest, et südaööl peame jälle kabelin olema. Nii et, et see niisugune hinges andis käimine ja selle tähistamine on olnud ka sellise mõnusa talupoja huumoriga, mis omakorda annab nagu ka sellest tunnistust, selline liigne sentimentaalsus ei ole ju ka olnud meie talupojakultuurile vanematele põlvedele omane, et inimeste lahkumist, inimeste sündi ja ka hingede taastulemist on võetud lihtsalt elu loomuliku osana ja see on tegelikult hästi eluterve, sellepärast et me ju kõik teame, et me oleme siin ilmas selleks ajaks, mis meile antud on. Ja ma usun, et meist on rääkida lähedastel palju lõbusat ja palju toredat, kui kortse aeg käes on. Selline oli tänane saade hingedepäevast ja hingedeajast, stuudios olid Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Nädala pärast uus saade kuulmiseni.