Eesti lugu. Eesti lugu räägib eestlastest ja eestlusest sellest, kuidas me oleme kõigist raskustest hoolimata püsima jäänud. Kes korraldasid Jüriöö ülestõusu, mis mees oli Lembitu. Kas Kaali meteoriit tegi juba muinasajal eestlastest maailmarahva? Kas Rootsi aeg oli hea aeg? Missugune oli vabadussõja tähtsaim lahing, mis värvi mundrites on eesti mees Eesti eest võidelnud. Mida ajas lähemale, seda tõsisemad tunduvad küsimused uues saatesarjas. Anname Eesti ajaloolaste abiga üle vaatama, et Eesti ajaloo ligikaudu 10-st 1000-st aastast muinasajast lähiajalooni välja. Ja alustame sel aastal kõige kaugemast ajast, mille kohta on asjatundjatel palju uusi teadmisi. Saatesari on eetris just sel kellaajal igal laupäeval siis pärast kella üheseid uudiseid ja sarja toimetaja on Piret Kriivan. Saatesarja juhatab sisse aga inimene, kes on Eesti kultuuriloost kirjutanud raamatu. Ajaloolane Lauri Vahtre ja tema on ka Eesti rahva elukäigu üle mõtisklenud. 2004. aasta laulupeol. Maailmas on väga mitmesuguseid minekuid. Targad mehed on seda ammu tähele pannud. Minnakse ära, minnakse minema, minnakse tööle, minnakse mehele, minnakse kasvõi kinno või kalale. Aga kõige sagedamini minnakse ikkagi edasi. Vargamäe Indrek kõndis vargamäelt alla ja läks edasi. Arno Tali jättis teele kooli õuele mossitama ja läks edasi. Jaan, imelik. Joosep Toots ronisid vankrisse, lehvitasid mütse, karjusid hurraa. Ja läksid edasi. Ühesõnaga mingi seletamatu asjaolu tõttu on inimene just nõnda kokku monteeritud. Et kui tal veel kusagile minna on, siis ta tingimata läheb kasvõi uudishimust. Uudishimu pidavat vanaks tegema, kuid eksmaailm olegi vana. Ja selleks, et praegu siin olla on, Eesti rahvas on maha käinud uskuge või mitte oma 10000 aasta pikkuse tee. Ja võib ainult oletada, kui mitu paari paslaita selle tee maha käimiseks ära on kulutanud. Võib-olla miljard, aga võib-olla 10 miljardit. Kuid olulisem kui pastla paarid on tõsiasi, et me praegu siin oleme. Ja see tõsiasi tähendab, et kõik need vaevad, mis tulles ära kannatati ei olnud ilmaasjata. Vahel tuleb selleks, et edasi minna, tagasi tulla, ütleb näitleja Peeter Tammearu Lauri Vahtre sõnadega. Ja selleks on ka meie saade, et tagasi tulla, iseennast üles leida ja alles hoida. Täna räägime sellest, kus on ajalooline tõde. Millal lõpeb ajalookirjutamine ja sellestki, kui pikk on eestlase ajalooline mälu. Me alustame võib-olla seda jutuajamist kõige elementaarsem Ast, mis on ajalugu. Jah, väga lihtne küsimusega vastata on raske. Me oleme harjunud mõistma ajalugu ilmselt kahte moodi. Et üks on see, mis tegelikult juhtus. Ja teine on ajalugu kui ajalookirjutus mis püüdleb selle poole, et kajastada võimalikult täpselt seda, mis juhtus. Nii on vähemalt kaua arvatud ja ma arvan, et sellises Avalikus teadmises või avaliku arvamuse jaoks ka tänapäeval on selline vaatevinkel valdav. Aga siis on ilmunud nõndanimetatud kas siis postmodernistlik või või moodsam vaade asjale, mis väidab, et kirjutada ajaloost tõeselt ei olegi võimalik üleüldse, ja juba põhimõtteliselt ja igal ajastul on oma oma tõde ja iga põlvkond peab kirjutama ajaloo sündmused uuesti ümber. Ja ükski neist kirjutustest pole parem ega ega adekvaatsem kui teine. See on seisukoht, kellele mina väga tõsiselt vastu vaidlen, ma arvan, et me ei saa ajalugu kirjeldada niimoodi, et me ise samas arvame, et kellegi teise jaoks on see täielik jama olla. Et ajalugu saab kirjeldada siiski ainult nõnda, et sa ise usud, et ajalooline tõde on olemas ja, ja proovid sellele läheneda isegi kui teades, et sa teda kätte ei saa, aga see meile, selle tõe olemasolu peame siiski ilmselt eeldama ja proovima talle lähemale liikuda. Aga kas me sinna kunagi jõuame, seda ma ei tea, see on nagu piirväärtus matemaatikas, millele pidevalt lähenetakse, võib-olla mida kunagi ei saavutata, aga selle poole tasub püüelda, sest sündmused ju lõppude lõpuks kunagi toimusid. Ja kuidagimoodi nad ju toimusid. Et on mingid niisugused kindlad sündmused või tõed ajaloos, mis kõikidel aegadel elavatele inimestele ja inimestele on tõed, mitte müüdid. Nojah, ja ei, sellepärast et oluline sündmus iseenesest ei ütlegi ju midagi, näiteks no on üsna tõenäoline, et mitte kunagi ei muutu selline teadmine, et vaat 1812. aastal käis Napoleon oma suure armeega Venemaal ja ka Moskvas. Aga mida, kuidas me seda fakti või teeme siis lihtsamalt, et 1812. aastal Thosporadinolaing? See on ju ainult silt, aga mis, mis nüüd selle sildi taga on? Hakkavad ju kohe vaidlused, ajastu või terved riigid ja rahvad, kes usuvad, et selle lahingu võitsid venelased siis on teine ajastu või ka teised maad ja rahvad, kus või kuna usutakse, et lahingu võitsid siiski prantslased, siis sekkub kolmas osapool, kes ütleb, et üleüldse seal ei võidelnud prantslased ja venelased, vaid et seal olid vot need, need, need, need rahvad, näiteks poolakad. Ja et seda lahingut tuleb nimetada veel kuidagi kolmandat moodi ja nii edasi ja nii edasi. Nii et selles mõttes on see tõsikindlus ühest küljest täiesti olemas teatud faktide näol. Aga samas näeme, kui vähe loeb fakt ise fakti iseenesest nagu praktiliselt ei olegi. Fakt muutub millekski meile arusaadavaks alles siis, kui ta hakkab elama, tekitab seoseid, kui tal mingisugune mõte ja vot nüüd see mõte võib tõesti ikkagi väga oluliselt muutuda kas siis moevõi mentaliteedi muutudes või ka uute avastuste tagajärjel. Meie praegu peaksime ka natukene oma ajaloo peale vaatama, ma just tahan öelda, vaatama, et mitte ümber vaatama. Sest alati ei pea mitte kõiki etappe ajaloost ümber vaatama Eesti ajaloost, kui nüüd Eesti juurde tulla. Noh, ma mõtlen seda, et, See ümbervaatamine tuleneb mingisugustest meie tänapäeva põhjustest või tänapäeva vajadustest. Kui just ei ole mingisugust hüpoteetilist juhuslikku suurt avastust, no näiteks avastatakse piltlikult öeldes leitakse, kaevatakse välja Kalevipoja parteipilet, eks ole. Siin vaat siis me peame, meil ei olnud küll selle ajajärgu, ütleme seal mingi muinasaja vastu hetkel põlevat tuvi. Avatme, see uus avastus nüüd tekitab tohutu diskussiooni, nii on küll juhtunud. Aga teine võimalus on see, mida me näeme eriti just viimasel ajal on, et maailm muutub. Ja, ja korraga ilmub näiteks välja terve plejaad noori või ka vanemaid tarkpäid, kes tulevad väitma, et 44. aastal Saksa munder oli nats natslik sümbol. See on. Siiamaani pole keegi niisugust rumalust väitnud, sellepärast et saksa mundri natslik sümbol natslik sümbol on Agrist ja ESSi märk. Aga Saksa munder oli saksa munder lihtsalt ja seda kandsid tollal miljonid, ainult sakslased olid väga palju rahvaid, oli seal seal esindatud, kes sellest ka omakorda väga paljud ei mõelnud mingisuguse Suur-Saksamaa peale, vaid kes sõdisid kommunistidega ja kommunismiga. Ja nii tegid seda ju ka need eestlased oma rõhuvas enamikus, kes seda saksa mundrit kandsid. Aga nüüd on aeg läinud mööda ja meie oleme Euroopa liitu saanud, aga Euroopa Euroopa rahvaste seas on juba üle poole sajandi kultiveeritud, just nimelt siis hüüti sellest totaalselt pahast sakslasest kuni ta on nagu igasuguse inimlikkuse minetanud saksa mundrisse kätketud kuju ja muutunud nagu mingisuguseks, zombiks. Kellelegi selles ei tohi olla ega saagi ega võigi olla mitte midagi inimlikku ja mõistetavat kes näitamisvääriline algusest peale. Ja nüüd me oleme siis oma ajaloolise tõega oma selle elava mälestusega vastuollu selle pildiga, mis on kultiveeritud läänes, kuhu me nüüd ometigi jällegi ta uuesti kuuluda. Daam, nüüd me peame midagi selle vastuoluga tegema ja vot see, see, see segadus, avaldubki praegustesse, vastakates, väidetes, Purustame siis müüte praegu Peskust poolt, purustab parasjagu. Müütide purustamise kahjuks naljakas paradoks on näinud ja lugenud mitmesuguseid jälgi uljaspäid, kes väidavad korraga ajaloolist ja igavest objektiivset tõde olemas. Ja sama hingetõmbega väidavad, et nüüd tarvis õige müüte purustama hakata. Me ei panegi tähele, võib-olla kui vastuolus need kaks väidet on. Sellepärast et kui väita, et ajaloost hõljuvad ringi müüdid ja kui kasutada seda sõna niukses alustavas tähenduses siis tähendab see ju seda, et inimene eeldab, et kuskil on olemas adekvaatne, objektiivne, õige ajaloost arusaamine on õige ja, ja siis on see paha, moonutab müüt, lööme selle moonutama puruks ja me saame selle alasti tõe juurde. Kuidas, kuidas, samas võin väita, et tõde ei ole? Ei saagi väita, see ongi ebaloogika. Nii et tuleb siis, minu meelest tuleb valida ühest kaks. Kas jäädagi väitma, et ajaloolist tõde pole, aga sellisel juhul ei ole mõtet müüte purustada, astmed on sama head kui laskusid, mitte müüdid või üks müüt ei ole igal juhul teisest halvem. Või ikkagi tulla selle juurde, mida ma alguses ütlesin, et kuskil see tõde siiski on, püüame teda leida. Me pidime talle lähemale minna ja kui selle tee peal jäävad meile ette ikka tõesti väga moonutatud arusaama minevikust. Kui me nüüd tagantjärgi avastane, kogume andmeid, uurime arhiive, kuhu me mälestusi ja konstrueerime endale nagu distantsilt kaugemalt ajaliselt distantsilt, sellise erapooletu oma pildi minevikusündmustest ja siis konstateerima, see teadmine, mis meil siiamaani on olnud, on ikkagi on ikkagi tugevalt moonutada. No siis on arusaadav, et me korrigeerime teda lootuses saada tõele lähemale ja seda võib siis nimetada müüdi purustamiseks. Aga tegelikult ei ole ma veel näinud, et oleks ühtegi müüti nihukese pauguga puruks löödud nagu, nagu peeglit vaid ajaloo arusaamade täpsustamine on ikkagi protsess ja ta käib sammhaaval ja see tohutu aplombiga nagu need siin on ilmjärv ja Turtala. Minu meelest ei ole midagi nii väga pea peale pööranud. Nende väidetes on vaieldavusi suuri vaieldavusi, nende väidetes on huvitavaid andmeid, tähendab nende esitatud materjalides. Ja minu meelest see, see, mis nemad kirjutavad, mitte ei pööra meie pilti pea peale, vaid täpsustab seda. Kas see, kui presidenti, kellest nõukogude okupatsiooni ajal sai legend tegelikult ja rahvas on süüdistatud ka see, kui teda nimetatakse nüüd ka hinnatakse kui reeturit, kas ei ole pea peale pööramine? Aga kes seda, kes seda teevad, seda teevad üksikud inimesed. Ja keda paljudel vähemalt mõnel juhul ma arvan, et siin on tegemist ikka ka isikliku edevusega. Eks igaüks, kes teeb mingisuguse vähegi avastuse, see tahab seda ju sellelegi suureks avastuseks reklaamida ja ja nii on siis ka antud juhul reeturiks kuulutada Pätsi. Nojah, see on. See on, see on antimüüdi loomine, täpsemalt öeldes ei ole miidi purustamine, vaid seal anti müüdi loomine. Ja mõnes mõttes, nagu halvema anti müüdi loomine, sellepärast et. Ta on ikkagi negativistlik, ta tuleneb millegi millegi purustamisest klubist ja ta nagu tahtlik, vat see müüd Pätsist kui Isamaa, isast ja ja lasteaialillede sõbrast on tekkinud ise stiihiliselt. Aga nüüd müüd Pätsist, kui reeturist on, on, on mõne inimese tekitatud kelle puhul on lihtsalt nagu isiklikud motiivid, seda tuleks üksikasjaliselt uurida. Kus Kunevad tõesti arusaamine ja veendumus, mis on tekkinud ajaloo allikate uurimise põhjal, aga samas ka võib olla soov öelda midagi enneolematut ja just nimelt saada kuulsaks nagu Herostraatuse kuulsust siis taga ajada, et millegi hävitamisega kuulsaks saada. Kas tõde Pätsist saad kunagi niisugused kindlad raamid vot nii see täpselt oli ja nii täpselt päts mõtles. Niisugused olid tema eesmärgid. Eks ole ta ju juba küsimust esitades, ma arvan, ise olete veendunud, et sa ei saa mitte iialgi nii olla, sest et eks, eks võtkem mõttes aeg maha ja püüdkem teineteisele ära rääkida, mida me täpselt meie siin praegu mõtlesime 10 minutit tagasi me ise ka ei tea, seda on päris, päris tõenäoline mitte kunagi, mitte keegi issand jumala taevas ei tea ega saa teadma, mida mõtles kodanik eksiireki poektset ajahetkel n ja nii on see ka pätsiga tema suurte otsustega. Aga ma usun, et me liigume, jah, tõele lähemale aja jooksul ühte inimest, tähtsat inimest, ajaloolisi sündmusi võib uurida lõpmatuseni. Kolumbus elas, kuna ja ikka kirjutatakse dast uurimusi. Ja nii, nii on võib-olla ka platsiga. Aga, ja mis on oluline, on see, et me peame arvestama tema juures nagu igasuguse ajaloo uurimise juures ajaloolist konteksti näiteks heita ette pätsile, autokraatsust või demokraatia vaenulikkust? Kahtlemata võimalik, aga kui me tahame olla vähegi teaduslikult selle juures, siis me peame vaatama ka ringi tolleaegses Euroopas ja asetama eesti ja Pätsi tegevus selle taustale. Ja siis me näeme, et et noh, see ei olnud midagi erandlikku. Kõik need demokraatia kärped olid põhimõtteliselt tuttavad asjad kõikides tulevastes suurtes demokraatlikes riikides ja sõnaga, et aeg oli teine, sest kui me hakkame ainult täna tänastest arusaamadest lähtuma, siis palun väga, võtame ette maailma ajaloo, võtame ette kõik valitsejad nii head kui halvad. Aga selgub, nad läheb kõik viimane kui üks olid mõrtsukad ja kurjategijad. Aga ma arvan, et noh, me võime niimoodi ajaloo peale vaadata, aga ma ei pea seda eriti arukaks. Nii et see müüt sellest nüüd seekord, et 39. ja 40. aastal oleks raske olnud kuidagi teisiti talitada, see müüt on tõene. No vot ei tea, ei tea, me saame tuua vähemalt selle kaitseks väga mõjuvaid argumente nagu, nagu ma vihjasin, eks ole, et kui mineviku valitsejad kõik kuulutada kurjategijateks sellepärast et nad rakendasid surmanuhtlust mida tänapäeval peetakse täiesti põhimõtteliselt taunitavamaks vähemalt Euroopas. Siis noh, see ei ütle meile nagu midagi, me ei saa kaugemale. See avardab meie arusaama möödunud aja, inimeste motiividest, sihtidest, lootustest, taotlustest, pettumusest ja nii edasi kõigest sellest, mis millest ajalugu koosneb. Ja, ja nüüd nende 39. aasta sündmuste puhul ka, kui me seda võrdleme, täna võtame, läheneme neile oma tänapäeva teadmiste kohaselt, siis ütleme põmm maha, et näe, vaata, kus rumalad nad ei teinud seda natuke teistmoodi, sealt kolmandat. Ja me ei saa sellest väitest ka targemaks, sellepärast et noh, rumalad, siis rumalad, aga, aga kui me nüüd ikka püüame sisse elada tollasesse olukorda, siis alles tulevad need inimesed meie ette nagu oma täies põnevusest. Mismoodi nad võisid arutleda, heidetakse ette, et ei otsitud abi. Kuulge, aga mõelge nüüd natuke järele, mis olukord see oli. Saksamaa ja Venemaa olid juba purustanud, Poola oli enam-vähem teada, et Ida-Euroopa on ära jagatud mingi salajase paktiga. Tsehhi oli veel aasta varem maha müüdud, nii et kogu Euroopa hingas peale. Tšehhide muidugi hingas kergendatult. Hästi suur rahvas ja riik maha ja kõik olid rahul ja rõõmsad selle. Ja nüüd Te, olete te väitma, et Eesti riigijuhid tegid lollisti, et nad ei otsinud abi, oleks ikka soomlastega ühte heitnud soomlased, aga kui soomlased oleks tol hetkel tulnud meie käest abi küsima, Me oleksime meid ja meie välisministrit ei oleks ka kätte saadud. Väike riik tuleb otsima abisi, suhtutakse temasse nagu pidalitõbisest. Selge on see, et seda abi otsiti igaks juhuks kasvõi oma südametunnistuse rahustuseks, aga sellest ei jäänud mitte mingisuguseid dokumente. Ja loomulikult sellest abist keelduda, seda anti endale Tallinnas ka aru, et kontaktid võisid olla. Aga mitte keegi ei lootnud sellele tõsiselt, sest see oleks pidanud olema väga rumal inimene, kes oleks oodanud, et nüüd tulevad meie naabrid meile plaginaga appi, kõik kõik on surmkindlad, et me oleme ühes paadis, ei, kõik lootsid ja ka Eestis loodeti, et teistel läheb halvasti. Meie tuleme läbi Soomes, Soomes käis talvesõda siisingati ka Eestis kergendatult. Et näete, meie pääsesime, andsime baasid küll, aga me ikkagi sõjast pääsesime. Nii et selles olukorras ette heita. No on midagi väga raske, aga nüüd kuidas edasine loogika käis ja mismoodi valesti aru saadi, sest fakt on see, et ega seda, mis tegelikult juhtus nüüd, arvatavasti Eesti juhid küsilmas ei pidanud. Mida siis õieti loodeti, ainuke tõeline vastu vastukaal Venemaale oli tollal või nõukogude liidule oli tulnud Saksamaa, kes küll oli suur sõber Nõukogude Liiduga, tollal Saksamaaga otsitigi kontakti tema peale loodeti. Ja ega eriti muud teha ei olnud. Ma arvan, et selge on see, et me oma ajaloost peame rääkima ja võimalikult palju, et, et me ise saaksime targemaks, et teised meie ümber saaksid targemaks, et küsimus on, nagu mulle tundub, selles, et mis, mille pärast me seda teeme, kas selleks ennast tundma õppida ennast kui rahast või selleks, et Mosofeerida, mis on ka muidugi üksuse rahva tundmaõppimisest Nojah, see enese põlastamine ja peegli ees soigumine, see siiski nüüd avanenud rahvale tervikuna omane ei ole, aga tõesti kuidagi vahel tundub, et ratsionaalselt palju on meie rahva hulgas neid, kes sellega päevi ja öid mööda saadavad. Aga see, et ajalugu huvitab, see on ju loomulik. Eks rahvas on kultuuriline üksus, nii nagu ka indiviid. Eks kujutage ette, inimest ilma mäluta. Inimene on ebanormaalne, kaitsetu ja niisamuti rahvas. Mälu on väga seotud muuseas nõndanimetatud eelarvamustega. Et kui meil on, me oleme kaks korda võtnud kätte hõõguva raua, siis tekib meis eelarvamused, hõõguv raud on tuline ja, ja me siis kolmas kord teda enam kätte ei võta. Ja ajalooteadmistega on ju ka selline lugu, et noh, eks me püüame ajaloost pida. Ühesõnaga, et ajalugu on midagi, mida me vajame tuleviku jaoks või edasimineku jaoks, mitte lihtsalt, et istuda kiige peale maha, jäädagi sinna tuldud tee peale tagasi vaatama ja silmi vesistama vaid vaid ei, et seal nagu rändaja, kes tundmatut maastikku läbides peab ikka aeg-ajalt üle õla tagasi vaatama. Ja see on edasiminek huvides. See kujund ei olegi niisama poeetiline või ilutseb, see on tegelikult väga ratsionaalne niimoodi käituda, aga nüüd on. Nagu üksikisiku mäluga, nii on ka rahvuse mäluga üks. Terve tsivilisatsiooni mäluga on üks probleem, et mälu ei tohi muutuda koormaks. Et kui ainult mäletada siis siis ei jõua geno tuleviku peale mõelda või kui mitte ühtegi surnuaeda uuesti ülemata, siis olekski kogu Eesti varsti üksainuke surnuaed, eks kui me hoiame alles kõik majad, kus keegi vähegi tähelepanu väärt inimene on sündinud, elanud või surnud. No siin ei saa enam oma linnu ehitada ja nii edasi ja nii edasi, et ma ei kutsu üles hävitama mälestusmärki, hävitama mäluse. See käib vastu, aga aga ma tahan öelda, et siin ei tohi kammutada õigeusklikuks, mälu mälu peab. Ja ajalooteadmised peavad meil olema ikkagi abiks ja rõõmuks ja kasuks, aga mitte tohutuks kiviks kaelas. Niisuguseid periood Eesti ajaloost, mida me võib-olla peaksime teistmoodi mäletama või vähem mäletama või ümber mõtlema. Sellepärast et nad on müütideks muutunud. Niisuguseid on ilmselt meil palju, et üks suur näiteks, mis mulle tundub, küll on, mõjutab seda masohhistlikke mõtlemist ja enesehaletsust, on see kujund seitsmesajaaastasest orjaööst mis, mis väidetavalt on võtnud eestlastelt ka mõtlemisvõime. Rääkimata sellest, et on teine kiuslik ja, ja hädine ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult, et on siin on suisa faktiviga ju 700 aastat orjust ori, Aikett kui niisugust ei olnud. Jah, aktiviga on ta veel pealegi ka aga algusest alustada siis ega see, et on olemas mingisugune müüt, kui selline ei, ei ole halb. Tähendab, ega siis ka avalik, kui üldsuse ajalooteadvus nõndanimetatud müütidest koosnebki ja mitte mitte ainult tahtsin vastandada, et vot on nii-öelda lihtrahvas ja temal on müüdid ja siis on, vaat need targemad võivad teadlasedki ja neil on nad tõelised teadmised. On need samad teadlased, kaasa arvatud täppisteadlased mõtlevad palju-palju-palju rohkem emotsioonide ja müütide kaudu, kui me oleme harjunud. Ma arvan, kaasa arvatud kõik meiega ja ka meie, kes me siin praegu ei ole. Nii et nüüd see on üks lihtsustus, me ei saa iialgi maailma näha ega mäletada kogu tema mitmekesisuses, see on lihtsalt võimalik. Meil ei, meie kõvakettad lihtsalt ei mahuta. Nii palju ei hakka kunagi mahutamagi. Või noh, toome sellise näite, et kui teha üks, viis korda viis meetrit plakat ja sinna hästi suures rastermustris vana, kõrvuti kollased ja sinised täpid. Ja siis need minna 50 meetrit eemale ja vaadata, mis te näete, näete rohelist värvi. Lähme lähedale, ei ole seal mitte tilkagi rohelist värvi on ainult kollane ja sinine. Nii, aga ajalugu me ei jõua vaadata täpp haaval. Me peame ikkagi laskma tal kokku sulada ja kasutama mingisuguseid üldistusi. Juba üldsuse sõnagi naerdakse välja, aga, aga tegelikult me teistmoodi üldse ei saa, mingisugused üldistused on olemas. Kas, kas elujärg läks üldiselt paremaks või läks ta üldiselt halvemaks? On ju selge, et kui ta läks üldiselt paremaks, siis mõnel üksikul läks halvemaks, aga see ei muuda üldpilti. Ja seda võib ka nimetada siis müüdiks. Aga see on kasutuskõlblik ja pealegi kasulik müüt. Selliste üksuste abil me üldse mõtlemegi ja tunnetame maailma nii palju, kui me teda siis tunnetame, eeldusel, et ta üldse tunnetatav on. Ka müüti sellepärast tahaks pidada, et ta nüüd on. Ma ütlen, et see on humal. Iseasi, et nüüd me võime hakata jagama, et, et on tarbetud müüdid, on kahjulikud, müüdid, kasulikud müüdid. Ja seda meie praeguse aja seisukohast. Ma arvan, et just nimelt nii oleks aus jagada ja nüüd seesama seitsmesajaaastane orjaöö see oli omal ajal välja käidud mitte sellepärast ka, et jällegi ennast oimetuks nutta oma raske mineviku pärast, sellepärast et see vihale ajaks ja et me edasi läheksime ja nii nagu Köler pildimaalise sellest nõidusunest üles ärkaks ja lööks siis kõik kõik need minema, kes meid sinna kirstu on surunud. Ja kui me nüüd nüüd siis armastatakse seda müüti kasutada selle, see nagu nagu elujõu nagu kummi tühjaks laskmiseks, et mis neist tahta huvitavat alati, ütleja peab silmas neid, aga ei kunagi ei hõlmata iseennast nende hulka, keda see olevat muusena. Nonii. Et siis siis on see täiesti pea peale pööratud ja nendest on jälle omamoodi antimüüt tehtud. Suhtumine müüti või selle müüdi iseloom siis kas tarbetu, kahjulik, kui kasulik see muutub ka nagu erineval ajalooetapil. Näiteks nõukogude okupatsiooni ajal oli see ka kasulik müüti. Nõukogude okupatsioon, see ei ole, meie see oli nii kasulik, aga ütleme, et noh, Eesti Eesti kultuuriväli on olnud järjepidev. Arvatavasti ikka oma 10000 aastat juba. Selle selle pinnalt saab isegi niimoodi jagada, et mis on selle kultuurivälja kestmisele, mis toetab teda ja mis lagundab teda. Ja selles mõttes on see, see müüt, on niisugune kahe otsaga asi tõesti, et omal ajal Ta mobiliseeris ja andis jõudu praegu kasutatakse teda sageli vastupidisel otstarbel ja siis muidugi ei ole põhjustada nagu kultiveerida, vaid laseme ta siis pealegi torkame näpuga. Ta variseb, sest et seda ei ole väga raske teha, see tõesti 700 aasta pikkust ori aega pole olnud, tõelist orjaaega on olnud ikka vast üks 300 aastat. Ja noh, juba see muudab oluliselt asja, aga samas see aeg on olnud, kas siis laste isa pesuveega koos välja oli küll, jah, on tänase päevani on küll mõeldud, eriti eriti ma mõtlen seda, et kui ma kuulen mõnda suure hooga jälle väitmas, et ah orirahvas ja siis ma mõtlesin, et jajah, on on mõjud tõesti on kuulanud ja kuulan neid. Räägime nüüd näiteks kasulikest müütidest. Mõtlen, et kas kasulik müüd puudutab näiteks Võnnu lahingut selles mõttes. Me tähistame Võnnu lahingu aastapäeval võidupüha mis tähendab, et eestlase jaoks tegelikult on Võnnu lahingust kujunenud pilt kui kõige olulisemast lahingust. Jah, see on minu arvates hea näide just eriti kui me rõhutame, et, et müüdi all me ei mõista mitte vale arusaama ajaloost, vaid mingisugust üldistust. Just sedasama nagu kokkusulamist, et ta võib olla, koosneb tegelikult sinisest ja kollasest, aga me räägime rohelisest, sest et kokkusulatamine siis just täpselt nii nii ta välja kukub ja selle Võnnu lahinguga on sama lugu, et me võime sealt leida. Igasuguseid asjaolusid lõpmatuseni täpsustada, me võime seal leida täiesti ebaheroilisi episoode või inimesi, me võime seal kohata täiesti mingisuguseid väärituid, motiive, kellelegi puhul kainet arvestust, see, kuidas oletatava läbimurdekohta list pandi just sellepärast Lätti üksused, et oli oodata, et sinna tuleb kõige kõvem löök ja nii edasi. Aga pidutaminidele silmilasime need kollased sinised täpid kokku sulada ja me saame siiski võidu, mis oli vaieldamatu võit, võidukas Eesti vägi marssis sisselandis, Fer löödi tagasi. Löödi kuni Riiani tagasi, et see oli tohutu võidujooks, tuvastus, et kõik see sajandite jooksul kogetud alandus, et siiski, mis sealt mõisast koos kirjatarkuse ja kõige muu heaga tuliselt naisest ikka ikka väga pikk, väga pikk alandus, mis langes osaks rahvale, kes läbi udukogu aeg mäletas, et kunagi oli maa meie oma. Et need võõrandada siia siiski tulnud, seda ei õpetanud Jakobson seda mäletas raha siiski ise läbi sajandite väga visalt. Ja see ükskord kees esile. Ja vot vot niimoodi saadi sellest kompleksist lahti, tähendab. No see nüüd võideti ära üks üks väekoondis ja nad olid juhtumisi peamiselt sakslased seal nagu asja vormiline külg, arvan, et kõige suurem õnn ja rõõm selle võidu juures meil on just see, et vabaneti ühest psühholoogilisest nihukesest noru tegurist mis tõesti võimaldas selga sirgu lüüa, nüüd olid arved tasa ja ei pidanud enam niimodi vaevlema. Kui kaua aega eestlane ennast tagasi mäletab, kui pikk on eestlase ajalooline mälu või tähendab näiteks, et kui palju teadis eestlane erinevatel ajalooetappidel endast vareni näiteks? Jutuks tuli 20. sajandi alguse eestlase mõtlemine, aga keskaegne eestlane. Kas tema teadis midagi ka muinasajast? Vot see on üks väga huvitav, ma olen selle üle ooperis palju mõelnud ja ainukene, mis on minul nagu kindel teadmine või mille peale mina olen oma arvamused ehitanud, on see, et Tartu kirjandusmuuseumis lapates läbi meie rahva pärimust mitmesugust seal kalendri Arast jaganud ajalooalast, seal on üks hulk kahekümnendatel aastatel koostatud niinimetatud kihelkonna kirjeldusi, mis tollased tudengid käisid siis maalia, korjasid igasuguseid mälestusi, mitmesugust vanavara. Ja nüüd vähemalt minule ei ole näppu puutunud vanemaid konkreetseid ajaloolisi mälestusi, kui ühed mis olid Läänemaalt. Ja kus oli juttu Poola sõjast sellises kontekstis, et oli arusaadav, et tegemist oli poolakate Rännakuga või sõjakäiguga Läänemaale siis Poola-Rootsi sõja käigus seitsmeteistkümnenda sajandi teisel kümnendil, kui ma ei eksi, siis 1618 või 19 või oli siiski 20 neil aastatel. Ja need on siis nagu minule silma puutunutest kõige vanemad pateeritavad mälestused. Ei ole kuskil leida mälestusi Liivi sõjast, mis oleks arusaadavalt Liivi sõja aegsed, ei mäleta rahvasuuäärt, sokk Magnust, Ivan julma Schenkenbergi, ammugi siis veel Jüriöö ülestõusu ega siis veel veel ammugi mitte muistset vabadusvõitlust või Lembitut. Nüüd on nagu kaks võimalust, mis teineteist ei välista. Et kas lihtsalt on mingisugune mälupiir, mille, mille ületades see on siis ikkagi 1600 ja 1900 300 aastat, mis üle selle, see vajub lihtsalt sellisesse hämarusse. Teistel rahvastel natuke teistmoodi Lääne-Euroopa rahast lennu kogu aeg kirja kultuur toeks olnud aga eestlastel kui nagu valdavalt talupoegadeks surutud rahval seda ei olnud. Ja jäi ainult suuline pärimus ja suulise pärimuse on võib-olla sellised piirid. Nimelt seitsmeteistkümnenda sajandi alguses toimus väga-väga tugev, kõige tugevam demograafiline katastroof kus eestlaste arv või ega tõesti väga väheseks kahanes. Ja ilmselt mõni piirkond kohe-kohe surigi välja. Võimalik, et seal läks nüüd midagi kaotsi. Konkreetsed mälestused kadusid ära, aga siis niuksed umbmäärased on peninukid ja koerakaaslased, kes nad on, arvatakse, tatarlased, aga kui me vaatame tatarlasi, otsasid tatarlane on just niukse lamedanäoline enamasti, aga koera koondanen osutab vastupidi hoopis teistsugusele näokujule. Aga samas, et mingisuguseid niukseid, pool niukseid, metsikute mälestus mingitest metsikutest olevustest. No võib-olla nad ei olnud sisust tatarlased olnudki keegi teine, võib-olla see on Liivi sõja aegne, nii, on arvatud, mingit pidepunkti selle täitmiseks meil ikkagi ei ole. On, on paremal jõgi maadevahejõgi son, orduaegne nimi, sest see oli ordu ja piiskopi valduste piir. Aga kas ja see on tänase päevani kestnud, aga kas, kas näiteks möödunud sajandil keegi veel teadis, miks ta maadevahejõgi on? Vot sellest ma pole enam kindel. Ja, ja niimoodi ta siis kaobki ära noh, Tallinna ümbruses tehakse üüritülid ja lastakse püssi, kirjutavad rahvaluuleandmed möödunud sajandist ülemöödunud sajandist juba. Kas see oli vana komme, mis käis jüri tule juurde ja on minu pärast kas või wakeltidest otsapidi pärit või on see hoopis kauge kaja? Jüriöö ülestõusust ja suurest tapatalgud, mis aset leidis? Jälle on väga raske uskuda, et keegi suudab seda üldse kunagi kindlaks teha. Nii et noh, on niisugused nagu viirastused. Ja, ja rohkemat meil ei ole, me teame seda jah, et reeglina isegi rootsi ajast kaugemale ikka mälu ei ulatunud sellest ajast saadik on nagu nagu enam-vähem järjepidev ka sinna nagu kiriku kaudu ja osad kirikuraamatut, mis on säilinud enamasti muide põhjasõjast alates. Et noh, rootsi aega mäletatakse, aga mis enne Rootsi ajaga seda ei mäletata, see on rusikareegel. Kes võiks olla Eesti rahvakangelane ajalooline kangelane, niisugune tõeline. Keda keda kohe usuks, et ta ikka on kohe eesti rahvakangelane? Varem parem endale kohe alguses ja öelda, et päris kangelased ainult muinasjuttudes ja kõik, kõik, kõik nende teiste rahvastega rahval on vaja ju? Ei noh, eks me oleme ka rahvas ja ja meil on ka vaja, aga selles mõttes, et see, see kangelane, kes olla saab, ainult tulla kõigest inimene minu jaoks on olnud kaua ja olgu tänase päevani kangelane näiteks Johan Laidoner kindlasti inimesena ei olnud üldsegi mitte puudusteta. Üldse selle kaugema aja kangelastega. Jah, noh, Lembitu ja tablette, müütide kuumutamine. Ei, ei, mitte seda, aga Lembitut me lihtsalt teeme niivõrd vähe tema ümber on ehitatud kaudsetele andmetele tuginedes igasuguseid teooriaid. Noh, kui ta juba oli ülik, kui ta elas seal oma lõha vere linnuses, siis olid tal ilmselt sõltlased, siis oli tal ilmselt mingisugune sõjasalk. Ta pidi olema küllaltki karm mees. Me võime seda üksnes ette kujutada, niisama lugu tabeliinusega ega siis ilusate silmade eest tollal ei saavutatud võimu ja ei valitsetud külasid või ainult selle vanema tarkuse tõttu. No oleks küll ilus arvata jah, et muistsed eestlased oma blondide juuste lehvides tulid kokku ja ilmutasid panid käekivi peale ja said tarkuse osaliseks ja siis vana ja tark mees juhtis neid. No ei olnud, ei olnud need asjad nii ilusad, kindlasti mitte. Lembitu, jah, no Stahli, nagu Panso kirjutab oma raamatus, on, ta on ainukene eestlane sellest vabadusvõitlusest kelle puhul me meie ette kangastub, vähemalt üks isiksus ei tule kindlasti veel, aga tema oli see ainumas, kes on ennast nagu kroonika veergudele murdnud, seal eestlasi on nimetatud veel teisigi, aga Lembit on tema tegevusega jälgitav ja mees, kellel oli, oli teotahet jõudu, auahnust kavalust, muuseas taoskalaveerida, kui ta oli selleks sunnitud teda muuseas ristiti. Ta langes ära, tema poeg võeti pantvangid, sai selle kätte. Ja nii edasi, nii edasi, lõpuks langes ta lahinguväljal Kristali maratarli kangelanna küll jah, miks. Ja üldse, ega nagu seostama identifitseerime ennast nende eestlastega, siis, siis ta oli ikkagi loomulik meie juht, aga see ta võis olla muidugi ta võis kõikjal. Ermuse intrigant võis. Tänapäeval jah, minu suhtumine on küllaltki ambivalentne mõnedes viimase aja suurte poliitiliste liidrite suhtes. Kes aga muidugi on olnud suured liidrid, jaga tahtmise ja austuse ja kõigega, inimesed tuleb vaadata seda poolt. Peame rohkem, ega me seda siis ka jälle ära unustama, Lembit puhul me lihtsalt rohkem ei tea. Ja kangelasi, noh, sümpaatseid kujusid, sedasama tabeliinus, jah, tema lõpp oli kurb, ta lihtsalt lihtsalt häbiväärsel kombel jäi julmadele inimestele alla nii-öelda poodi üles. Libisema rajal toimunud eestlaste vastuhaku juht hukati, sepp. Kah piinamise saatel. Kangelasi noh, ega nad ei pea olema sõjalised alati muidugi noh, niimoodi võib sorida päris päris palju ja neid ikka leiab. Kas Hurt oli kangelane, noh, komfort, no see on natukene naljakas nüüd öelda tema, tema ei. Ta ju väga paljuga justkui ei riskinud oma elus, kui me, kui me kangelase puhul seda eeldame väga palju tööd ja ta tegi väga palju õigeid otsuseid ja ta tegi väga palju ära. Meil tekib palju uusi probleeme, hoopis? Defineeri viimane küsimus selles saates, et ajalookirjutamine ei lõpe iial, ma sain aru. Aga kuidas seda kirjutada või kuidas ajalugu vaadata, et punased loomulikult ei taha vaadata? Mustvalgelt ka ei taha vaadata. Aga kas sinimustvalgelt võib ajalugu vaadata? Noh, jah natuke minu arvates on täiesti loomulik, et et kui mina vaatan sündmusi oma seisukohast, siis üks rahvas vaatab ka oma seisukohast seda võib nimetada sinimustvalgeks ajalooks ja siis on see natukene piltlik. Aga samas on täiesti jabur arvata või loota, et ongi võimalik kirjutada ühte niuksed täiesti objektiivset ajalugu, tõusta kõrgemale oma rahvusest ja oma isiklikest ambitsioonidest, oma emotsioonidest, oma seotusest, oma arvamustest, oma valearvamustest. Kuidas saaks inimene kõrvale kõrgemale tõusta, oma arvamustes on ju võimatu. Sest noh, keegi peab ju seda ajalugu kirjutama ja keegi on alati igal juhul inimlik inimene, ta on seotud 1000 niidiga mingisuguse kultuuriga mingi perekonnaga, mingi rahvaga, mingi keelega. Nii et see katse on nagu ette määratud läbikukkumisele parem siis tunnistame endale ausalt, et meie vaatame ajaloole pisut teisiti kui kui ütleme venelased või rootslased ja mööname seda, et nemad näevad asja nii ja meie näeme seda asja natukene naa. Mis ei tähenda seda, et tõde on kuskil vahepeal. Tõde on siiski vist üks, aga tead, seal nagu mäe tipuga mäetipp on üks ja sama vaadates teda idast on ta ühtemoodi vaadates teda läänest, on ta teistmoodi. Logan võib olla sama lugu, me ei saa teda vaadata ühtegi mäe tipus ja vaadata korraga igast küljest. Ma arvan, et niimoodi võib suhtuda ka sellesse sinimustvalge ajalooküsimusse, et vaatame nüüd ikka enda poolelt. Okei, me võime vahel käia teda vaatamas. Mismoodi ta siis paistab ja peamegi, tulevad ainult kasuks, mismoodi ta paistab neile neile ja neile. Aga ise. Me saame teda korraga kirjeldada peamiselt enda seisukohast. Ja oleks ju ausalt öeldes ikka suhteliselt lootusetu nüüd uskuda, et me hakkame kunagi täpselt ühtemoodi hindama. Näiteks mida Jüriöö ülestõusul täpselt ühtemoodi hindama taanlastega või et rootslased ja venelased lepivad kokku, hakkavad täpselt ühtemoodi arvama põhjasõjast noi. Ja mida me siis peaksime punnitama, nemad ikka püstitavad omadele mälestusmärke ja kirjutavad aja luuludega tõesti järjest objektiivsemalt, aga siiski siiski siiski enda poolelt ja ja siis siis tuleb arvata teistmoodi saagi ja ja mingi emaga rahulikult edasi seda teed mööda. Lähme lähme sellele tipule lähemale. Aga sellest oma küljest Eks ole mõtlemapanev, et kõik sajandid, mis on tulnud, on ükskord ka ära läinud. Allasime nägime mõne aasta eest, kuidas üks läks ja koos temaga terve aasta 1000. Teise aastatuhande sündmuste nimekiri on igaveseks lukku pandud. Meile ei tule enam mitte kunagi lisa. Igaviku ääretus, rüppe on vajunud võrdselt nii muistne vabadusvõitlus kui laulev revolutsioon. Nii hansaliit kui Nõukogude liit. Nii Lembitu kui Laidoner koos kõigiga, kes olid vahepeal kõik aastad, päevad ja tunnid, mis meile antakse ka võetakse. Aeg käitub viisakalt ega unusta ennast kellegi juurde liiga kauaks. Tõtt-öelda isegi liiga viisakalt. Me tahaksime tema voolu pidurdada. Me hüüame talle peatu. Aga aeg ei peatu. Ta voolab meie harali sõrmede vahelt läbi püüdmatult kaduda. Jättes meile vaid küsimuse, kas me ikka tegime kõik, mis võimalik. Selle 24. üldlaulupeo meenutusega lõpeb meie sarja esimene saade tuleval nädalal, samal ajal teeb Lauri Vahtre sissevaate Eesti ajalukku. Kuulake saadet Eesti ajaloost igal laupäeval kell 13, null viis.