See oli 51. aasta väga keeruline aeg, ega väga täpselt detailideni esimest koolipäeva küll ei mäleta, mäletan väga hästi oma esimest õpet, et tema nimi oli Marie lembe tagantjärgi väga tihti ma olen mõelnud, et miks see inimene ikka minu mälus uuesti tuleb meelde. Ja ilmselt tookord ma andsin just õpetajale väga suure tähenduse, sest inimene loob ju mitmeid tähendusi ja elab oma tähenduste maailmas. Ma mäletan, et ta oli üleni mustas kandis musti riideid, me isegi tol ajal mõtlesime, miks üleni mustas pikka kasvu, kõhna juba eakas naine. Ta ei naeratanud peaaegu kunagi. Oli väga tõsine, aga samas väga heatahtlik ja oskas lastega väga hästi käituda põhikooli kolmandas, võib-olla ka neljandas klassis. Ma mõtlesin, et mina tahaksin ka saada õpet, ta näeks ja ükskord keegi mingis laste seltskonnas keegi ütles mulle, et aga teada, et õpetajaks saamine tähendab seda, et sa pead olema kommunist. Ja mina mõistagi ei teadnud tol ajal, mis tähendab olla kommunist või mis see sõna üldse tähendab. Aga sain aru, et see on mingi, mitte eriti positiivse, positiivse tähendusega sõna. Ma mõtlesin pikalt ja siis ütlesin, et et soov saada õpetajaks on nii suur, et võib-olla ma isegi hakkan kommunistiks. See, see on mul siiani väga hästi meeles. Mina olen viienda põlve tallinlane ja elasin tol ajal Pelgulinnas ja seitsmeteistkümnes keskkool, hilisem 46. keskkool, see Pelgulinna kuulus kool Pelgulinnas. Tol ajal elas väga palju hiljem nimekaid ja kuulsaid tegelasi. Mina näiteks käisin ühes klassis Indrek Toome ja Ülo nugisega. Ma mäletan hilisemast ajast juba keskkooliajast, et paremini neid, aga algkooliajast ei mäleta. Olite te usin ja hoolas õpilane või? Või pigem selline krutskid tegija, mina mäletan. Ta on seda, et ma õppisin küllaltki hästi, nagu tüdrukud ikka püüdsid ikka kõiki ülesandeid täita küll. Ma mäletan sõda, tolleaegsed lapsed, noh, elu oli ju karm ja vanemad töötasid ja ja me elasime Pelgulinnas, seal olid väiksed majad ja suured aiad ja meil jäi väga palju aega loominguks timiseks. Aga kõiki seda me tegime tänaval väga paljus. Me tegime diaatrit. Tol ajal ma isegi kuskil ühele ajakirjanikule on öelnud, et tähtsündmuseks oli dekammeroon. Mäletan niisugune väike roheline või suur roheline raamat, kui vanemad olid tööl, siis me võtsime, lugesime kooris seda dekaminerooni ja, ja püüdsime siis ka näidendeid kirjutada. Jagasime vanematele siis kutseid, et nad tuleksid meie etendustel ja, ja niisugune ka loominguline õhkkond, kuivõrd mäletate oma päris esimest tudengiaastat ja kust te õppisite tudengi aastatega on selline asi, et ma olen õppinud kahes ülikoolis algul ma läksin õppima Tartu Ülikooli matemaatikat, on seotud natukene negatiivse negatiivse kogemusega. Nimelt selgus üsna kiiresti, et kõik on komsomolid, välja arvatud mina ja siis meie grupi kuraator õppejõududest hariva Ta oli geomeetria õppejõud ise tegi mulle selgeks, et kõik sündmused on kavandatud ainult komsomoli tele ja selleks, et sündmustest osa võtma. Ta, noh õppetööväline aeg, selleks ma pean astuma komsomoli ja mis mul muud üle jäi, surve oli nii suur. Ülikooli suures aulas rektoriks oli tol ajal kleemen, et sain ma oma komsomolipileti Teie kätes, mina elasin selles tiigi uues hotellis, mis tol ajal alles valmis ja me olime kolmekesi toas tolle aja kohta niisugused väga head tingimused, ilmselt et siis sisseastumiseksamite põhjal määrati need ühiselamukohad. Aga mina olen ise pärit suurest perest ja, ja ideaalne, et kunagi ei olnud neid võimalusi nii palju, aga me jagasime kõike omavahel võrdselt ja äkki sattusin tuppa, kus üks tüdruk oli Hiiumaalt ja teine Saaremaalt ja iga õhtul siis igaüks näsis oma nurgas oma leiba. See on mul väga eredalt meeles teine, veidi negatiivse varjuga sündmus, et teinekord, kui ei viitsinud hommikuti loengutele minna ja noh, inimene tahab ju natukene vabadust ja mõtlemisaega. Siis käisid süstemaatiliselt komsomoli torid, kes kolistasid ukse taga ja kirjutasid nimed üles ja ja, ja siis selle põhjal niimoodi otsustati, et kas järgmisel aastal saad edasi selles luksus ühiselamus tol ajal elada või mitte? Mina eriti niisugune tihe hommikuti loengute külastaja ei olnud, teisel aastal viidi mind Tiigi keldrisse seetõttu, et ma jäin vähemalt neli või viis korda komsomoli prožektorile vahele. Elu läks nii, et siiski mind tõmbasid rohkem niisugused suured süsteemid ja Tartus õppides ma sain aru, et, et minu tee on filosoofiasse ja teine ülikool, kuhu ma astusin ja ka sisse sai, oli siis Peterburi ülikool ja, ja see oli Peterburi Ülikool, oli minule tõeline vabanemine Peterburg, tolleaegse nimega Leningrad. Ma mäletan, et me elasime veel Vassili saarel ja palju erinevaid kusi ja, ja filosoofiat, teaduskonda, oma vabameelsusega ja oma ideedega ja terve maailma kultuur nagu avanes, nii et see oli midagi ekstra, ekstra ilusat ja kaunist esimene aasta rektorina. See on jälle kuidagi teistmoodi kui niisugustes traditsioonilistes ülikoolides, kuna meie kool on loodud 91. aastal ja mina olen ise selle kooli asutaja, aga see projekt, et sai alguse kaks aastat varem ja meie kool sündiski algul nime all filosoofiakool. Aga fakt on see, et mind valiti üsna kiiresti ka selle kooli rektoriks, nii et 91.-st aastast täiesti teokraatlikult nõukogu poolt salajastel valimistel. Mõistagi ma ei mäleta ta seda esimest rektori päeva, sest see oli pikk protsess ja, ja üks asi järgnes teisele. Aga ma mäletan küll esimest tuse kõnet ja seda mäletavad ka paljud meie lõpetajad, kes aeg-ajalt mulle seda meenutavad. Ja ma ütlesin siis, et tegelikult meie kooli eesmärk taandub tegelikult kahele esiteks, et õpiksite kriitiliselt mõtlema. Teadmised on need, mis tulevad ja lähevad ja eriti kaasaja infoühiskonnas. Teadmised vananevad väga kiiresti, aga oskus kriitiliselt mõtelda, oskus avalikult esineda, oskus oma seisukohti põhjendada, kaitsta, vot see on eriline väärtus. Ja teine väga oluline väärtus on see, et tänapäeva globaliseeruvas maailmas, väikerahvana tunneksite võõrkeeli nendele väärtustele me paneme oma õppekavas ka aktsendi ja nii me alustasime. Aitäh Akadeemia Nord rektor Ene Grauberg.