Tervist, mina olen Urmas Vadi. Ikka räägitakse, et lapsed on meie elu õied ja et nad on armsad. Aga võib-olla võib laps olla ka nagu fotoaparaat. Milline on Triinu Tamme kohustuslik raamat? Kohe kuulata? Tere, Triinu Tamm. Tere. Ma loen alguses kohe, nagu sellel saatel tavaks on, mul on ühe katkendi sellest raamatust, mille sa oled valinud, mis sinu jaoks on kohustuslik? Katkenud, võtsin mannil sinise villase kleidi seljast ära. Ta oli sündinud vang, musta hallitriibuline, alandlik kogu. Ta vajus kartuli evaku pikali kuid seda ei saanud ma lubada. Ka ei tohtinud ta sattuda väljapoole ketiga piiratud alaõhtu eest makstakse kätte hommikul. Triibuline mann pidi kaevama mulle kindluse kraave ja salakäike mererohi tema kõhus kõhises tasakesi ning tema kintsud tolmasid. Nii. Arvan, et on üsna palju neid inimesi, kes võib-olla kohe tundsid ära, mis tekstis on. Aga, aga noh, samas, ega see katkenud ka nagu kohe kõike kätte ei anna, nii et ma jätan selle au sulle, Triinu Tamm, et sa ütleksid, mis tekst see on ja ja miks see sinu jaoks on oluline tekst. Raamat on Viivi Luige seitsmes rahukevad. Ja minu jaoks on ta oluline, aga ma arvan, et ta on üldse ikka eesti kirjanduses ka oluline äärmiselt mitmekihiline teos. Et kohe nii palju kihte, et võtad ja võtad sealt järjest ja ikka tuleb jälle uus alt välja. Ja siis me neid kihte siis vaatame siin saates. Aga korra ma tuleks selle raamatu sünniloo juurde, mis on ka minu meelest juba tema ilmumine on kuidagi saavutas amet. Ja on 85 85, aga isegi 85, sellel ajal tehti raamatuid kaua. Minul on selline vana hea väljaanne, see esmatrükk ja siin taga Stick siin taga andmed, et raamat on ladud antud 24 september 1984. Trükkide antud 24 jaanuar 1985. Raamatuid tehti kaua ja põhjalik. Ka jah, et mis ajal see käsikiri? Just nimelt, et käsikirja anti üle veelgi varem ja selline tunne, et kus olid sensorite silmad, et selline asi ikkagi ilmus sügavatel kaheksakümnendatel ja teistpidi võib-olla siis näitab, et seest oli ikka asi juba täitsa mure, et selline raamat sai ilmuda, kus räägiti küüditatute tühjadest, majadest kulakuks tegemisest ja ütleme niimoodi, et noh, ta ei ole mingi ideoloogiline, raamata idee. Ühesõnaga ta kuidagi ei nende metsavendade ja kõige selle suhtes ta ei võta nagu sellist kaitsvat hoiakut, aga teistpidi kogu see kolhoosikord ja see uus nõukogude elu jääb ilmselgelt naeruväärsesse valgusesse. Siin selles raamatus Aga võib-olla kui teha selline sisu, kui võtta või ma ei tea, kas selle teksti puhul see on üldse nagu sobilik, sellepärast et noh, ta ei ole ju selline selline tekst, mis nagu räägiks meile ühe sellise konkreetse punktist A punkti B jõudva sellise narratiiviga loo. Aga noh, et see lähtepunkt on ikkagi see, et on seitsmes rahukevad, mida ütleb ka siis Pealkiri. Ja siis on see see tüdruk, peategelane, see minajutustaja kelle noh, selline liikumine või see seal on ka nagu hästi huvitav, mis ajast räägib ja kellena ta räägib, aga ma arvan, et sellest me jõuame veel rääkida ja siis see tüdruk on kuskil Viljandimaal kolkas. Nälg, kolhoosid on tekkinud metsavennad, nagu sa ütled. Ja aga kogu see noh, see pilt on hästi poeetiline, seal on hästi võimsad looduskirjeldused ja, ja see, kuidas on seda seda tüdrukut või tema maailmapilti või tema nägemist käitumist kirjutatud. Kuidas Viivi Luik on seda teinud, et, et ma arvan, et see on nagu noh, hästi tähtis selle selle teksti puhul Jah, tõepoolest, et see tegevuskäik või ütleme, see raamatu selline jutustuse tegevus, seda isegi võiks paari lausega lausa kokku võtta, sellepärast see on siis ütleme selline poolaasta ringi või natukene rohkem ühes väikeses talumajapidamises 50.-te aastate alguse isegi 1950 kuupäev lipsab kusagilt läbi siis maainimeste elu. Ja, ja tõepoolest, et need selliseid sündmusi või tegevusi ongi siin väga vähe, et see ongi, ma ütleksin, et selline looduse aastaringiga kaasas käiv, et ta tegelikult algab sügisel, siis jõuab talve ja siis jõuab välja sellesse seitsmendasse rahu, kevadesse ja ütleme, et mis on need suured sündmused, et anda nagu aimu, et mis on selles raamatus, sündmus on näiteks, et kui isa tuleb koju ja siis minnakse mootorrattaga sõitma ja muidu on see lihtsalt selline igapäevane, tavaline tasane elu. Aga mis need kõike koos hoiab, on just nimelt seesama sisse lapse pilk või see, see, kes siis räägib ja kuidas tema, seda asja kõike nagu näeb. Ja tõepoolest loodus on seal väga olulisel kohal, see hoiab ka seda kõike koos, et selline väga nagu täitsa sümbioosis elamine loodusega, mis maal on ka mõnevõrra paratamatu ja väga loomulik ja muidugi selle tundliku lapsega kõlab see ka hästi kokku. Nojah, mul tuleb meelde, et Sten, vaatasin natukene ringi selle selle Seitsmenda rahukevade retseptsiooni juures ja siis seal Joel Sang kirjutanud, et see on justkui Tuglase väike Illimar ja noh, selles suhtes ta nagu nagu pöördvõrdeline Illimar, et Illimar oli selline sümpaatne väike poisike, puhas, eks ju kuskil mõisaprouade juures käis või mingite teenindajate juures, aga aga see on nagu pöördvõrdeline, aga samasse loodusetunnetus ja mingisugune pilk ja, ja kõik need kirjeldused, et need on küll midagi hästi sarnast. Jah, aga see ei olnud just Joel Sang, kes ütles, et, et väike Illimar ja seitsmes rahukevad on nagu öö ja päev. Täiesti pöördvõrdelised, et, et kui see Illimari lapsepõlv on ikkagi see, kuhu see mina nagu tagasi tahab ja noh, midagi väga helged ja niimoodi siis siin seitsmendas rahu kevades antakse nagu mitu korda mõista, et, et sind tahetakse ära ja et on nagu südamest rõõm, et see lapsepõlv on möödas, on, et sinna ei taha küll tagasi see mina ega, ega ilmselt ka meist mitte keegi. Võib-olla olekski hea rääkida sellestsamast sellest minajutustaja eest, kusjuures ma otsisin neid üle, ma ei leidnud selle nime. Kas sina leidsid? Ei tea. Ei minu mälestada nime siin ei olegi. Et ma hakkasin lausa metoodiliselt otsima, et mis on selle tüdruku nimi noh, et, et ta ei pea ju mina jutustan ütleme seda nime välja, aga seal on ka hästi palju noh, otsest kõnet dialoogis ka ei tule seda kuidagi välja. Et mis on selle tüdruku nimi? Ja noh, minu meelest see on ka üks nagu selline võti, mis nagu annab sellise hästi suure üldistuse juba sellele sellele peategelasel või sellele minajutustaja ta kogu sellele ajale. Et küsimus ei ole minu meelest nagu selles, et selles niivõrd selle tüdruku mingist psühholoog koogias või, või noh, selles, et kas millised on tema geenid või, või midagi, seda vaid, et see on puhtalt nagu pilt, sest ta nagu mingisugune reflektor, mis koosnebki kogu sellest nagu ajast olustikust kõigist nendest nagu tekstidest lausetest, mis tema ümber on. Ja siis ta peegeldab seda ühiskonnale tagasi ja ta on nagunii julm, ebameeldiv, vastik laps, kui ta on, aga see ei ütle mitte midagi tegelikult selle lapse kohta või ütleb, aga see laps ütleb midagi muud. Just laps isegi siin, ütleb näiteks enda kohta olin kui kohmakas, vateeritud, palitud päevapildiaparaat, et siis seesama, et ta nagu jäädvustab seda lihtsalt kõike, mida ta enda ümber näeb ja ütleb ka nii. Jälgisin teiste muret nagu väike külm kaamera uuemat marki salateenistuse riist. Ehk siis, et tõepoolest selline ühtepidi selline lapselik naiivsus, teistpidi selline lapselik julmus ja halastamatus. Seda ta teadvustab endale ise ka. See tema käitumine, kuidas ta loodust, mida ta väga hästi märkab loomi ja mingisuguseid oma noku ja mida ma siin alguses kirjeldasin või noh, lugesin seda lõikut, et kuidas ta nendega käitub, et see on nagu hästi-hästi, võigas, jõhker, et et sinna nagu noh, selles suhtes ta ongi pöördvõrdeline nagu selle Illimari, et Illimar oli väga kena ja nii edasi, aga, aga see on nagu selline hoopis teine, teine maailm. Ei, siin veel mingeid illusioone ahe lapse kohta ei jää, need muretut süütut lapsepõlvemängud on seal täpselt nagu siin kõik miinusmärgiga, tõepoolest. Aga et jah, et see laps on selline isekas, võib muidugi öelda, et kõik lapsed natukene isekad elavad võib-olla mingis sellises egoistlikus olevikus, nii nagu temagi. Ja näiteks üks koht, kus ta läheb linna ja seal tuleb välja see hästi, kuidas ta iseendasse suhtub või mis ta ise endast arvab. Ma loen selle koha ette. Tsiteerin Läksin esimest korda elus linna, mul olid jalas kõvade kappidega sandaletid ja marssalikepike paunas mõtlesime korralikult edevalt, kas inimesed ikka saavad aru, et mina olen lõpuks välja ilmunud. Ja see on siis, et nelja-aastaselt ta satub siis esimest korda tõesti linna. Ja esialgu seal maalapsel isegi pettumus, et ta ootas veel kõrgemaid maju ja veel vägevamaid asju. Aga et seal on kõik kuidagi natukene liiga tavaline ja väga kõnekas on koht ka seal linnas, et kuidas siis need tuleb oma emaga, kes on ka maatüdruk. Et kuidas inimesed astusid kalale või astusime meie teiste inimeste jalgadele, et noh, seal on siis korraga kohutavalt palju inimesi, millega ta üldse ei ole harjunud. Et tema on kasvanud seal looduse keskel ja seesama julmus, millest sa räägid, et tõesti ta on, kus ta seal lõigub, Lillija seob kassile kitsukese riivi sappa ja siis seda koer, Tommyt, kukk ja kuke piinab naabritüdrukuga koos, panevad koertele riideid selga ja siis löövad seal tantsu nendega. Et, et see on seal tõepoolest kõik olemas. Aga Viivi Luik on ju ise öelnud, et, et see raamat ongi paljuski sündinud nagu vabandusena Tommy ees selle koera ees, et kui ta seda koera kiusas, siis ta ühtepidi tundis nagu tohutut mõnu sellest ja talle meeldis vaadata seda koera hirmu, et ta tahtis nagu vaadata, et kuidas see hirm tekib ja mida siis koer teeb, kui ta kardab. Aga teistpidi talle muidugi oli mingi väike süümepiin ka. Ja siis ta lubas endale, et kunagi ta kirjutab sellest tammist raamatu, et sellega ta nagu siis lunastas seda kiusamist seal. Seesama tsid tootmise lugesid sellest linna minekust, et et umbes, et ma olen nüüd siin või et ma olen, jõudsin linna ja võtke mind vastu, et tegelikult see on üks hästi huvitav liin selles seitsmendas rahu kevades, et kuidas ta täiesti üksik laps keset mingit vanemaid inimesi, tema sõnapruuk on ka. Eks, vanemate inimeste keel ja ma arvan, et sellest keelest Me jõuame kindlasti rääkida pikemalt, aga ta on jah, selline nagu nagu noor täiskasvanud või noor vana inimene. Ja temas on mingisugune. Ja ma arvan, et see on ka nagu selle kogu selle kanda ja selle aja nagu märk temasse süstitud sisse mingisugune meeletu ootusi, ambitsioon nagu tuleviku vastu. Et mina olen nagu tulevik. Ja, ja, ja kõik on minu päralt ja võib-olla ka sellest nagu see kõiksugune noh, selline destruktiivne tegevus, et ma võin ja tahan ja suudan ja ja Nende inimeste majades, kes, kes on ära küüditatud ja võin seal rahulikult mingeid raamatuid lehitseda. No just nii, et see nõukogude propaganda oli ju tõesti äärmiselt naiivne ja võiks siis öelda, et kuskilt otsapidi lapselik ja tõesti need salmikesed, mida ta siis ise hästi uhkelt ka loeb, kuidagi tahad, saab sinust lendur, tahad, saab sinust traktorist et ainult usu ja sa võidad, et noh, kogu see asi oli tõepoolest nagu õhus ja see langes väga viljakale pinnasele, et see laps tõesti võttis selle vastu, saigi aru, et tema ongi see suur tulevik ja, ja uskus ka endasse. Muidugi seda vist ikkagi ka kõik lapsed ei uskunud, et teistpidi see elu oli, tal ikkagi muserdab teda ju ka, et tõesti äärmiselt vaeselt nad seal elasid ja see, kuidas seda last kasvatati, see on ju ka ikkagi omaette peatükk, et teda küll armastati, aga samas kostis ikka hästi sageli Oad. Ja et noh, see oli ikka see aeg, kui laps rääkis siis kui kana pissib. Et selles mõttes sellest naguniivõrd tervena ja nagu eneseusk sõna välja tulla. Et see pidi ikka üks tugev laps ka olema. Mulle tundub jah, et need perekonnasuhted on seal hästi veidrad, et seal on minajutustaja 100 viieaastane tüdruk, tema ema ja sealt alusam veel onu ja vanaema. Ja päris raamatu alguses tegelikult see tüdruk viitabki sellele, et tegelikult meie elame seal onu ja vanaema armust, et ühesõnaga, nad on kuidagi täiesti nagu veel meil selle viletsuse hunniku sees. See talu on. Et nad on veel seal nagu veel allapoole nagu sellist, noh ühesõnaga nemad ei ole seal peremehed või täieõiguslikud liikmed. Et, aga võib-olla see on ka nagu selline noh, seal ei olegi nagu mitte midagi, et sa oledki nagu täiesti põrmused, siis ideoloogia nagu kannabki sind järjest rohkem. Ja noh, see talumajapidamine on ka ilmselt väga selle ajastu nagu selline koondpilt. Et ikkagi alles on jäänud naised, eks ole, kõige peamised ongi need siuksed võimsat naisfiguurid sisse, noh, vanaema kõigele. Napakad või siidised? Ja, või ütleme või mehed on ära, eks ole. Aga et kohal on siis väga tugev jõuline vanaema, kes on veel otsapidi kusagil hoopis teises ajastus, nagu ütleb, et vanaema jutt, see oli üks ennemuistne jutt, kõik, siis on see ema, kes on tegelikult nii noor, et ta isegi peaaegu et polegi veel õieti täiskasvanuks isegi saanud, et seal ka, kuidas ta kaasa elab nende laste koerustükkidele. Et sealt tuleb isegi see vanus tegelikult täitsa välja, et ema oli väga noor, kui laps sündis, et see ema on seal täitsa 20.-te aastate alguses. Naised arvutasin, et kas ta vist oli seitsmeteistkümnel. Ja 17, kui ta lapse sai, et kui laps on siis nelja-viiene, siis ema on siis natukene vanem ja et aga et selline see põlvkond ikkagi noh, selles mõttes temalt lõigates noorus täiesti jala pealt ära, eks ole, tema pidi tegema seda ränka talutööd maal ja sõnaga mingeid erilisi väljavaateid tal ilmselt õppida ega mingisugust muud elu elada nagu polnudki. See on siis teine põlvkond naisi ja siis kolmas põlvkond on tõepoolest siis väike nelja-viieaastane tüdruk. Ja siis need mehed, mehed on onu, kes on kogu aeg ära metsatöödel vahest nagu käib ja toriseb seal natukene. Ja siis on isa ei saa muidugi hästi tähtis ja kui isa tuleb, siis see on suur päev ja, ja kõik niimoodi isa on hästi oluline, aga isa on ka ikkagi peaaegu et puudu nagu kogu aeg. Ei, saasta on ka ainult selline idee. Ja siis on veel üks meestegelane, on jah, see raamatukoguhoidja ilves, keda on nagu natukene rohkem ja tema on siis veel see tüüpmehest, kes on nagu selline sisse murtud mees. Et kes on ilmselt olnud mingisuguste sellistega kirjanduslike kalduvustega, võib-olla peab luuletusi peast öelda ja siis on ta surutud selleks raamatukoguhoidjaks täpselt näiteks tegema tursa mismoodi see oli perenaistele tursa kasutamise kursused või et ta käib siis talust talusse ja räägib, et kui palju saab tursast igasugust head asja teha, tuletab mulle välja kasvõi andeks kokaraamat, nõukogude ajal oli umbes mingi 100 või 1000 toitu hakklihast, et noh, et midagigi, mis saada oli. Et siis sellest valmistati noh, kõik eelroast magustoiduna. Jätkame vestlust Triinu Tammega, Viivi Luige romaanist seitsmes rahukevad. Huvitav, kuidas, et need eri põlvkonnad välja ja sellest tasand selgelt Viivi Luik seda, seda raamatut kirjutades on väga täpselt positiivne keerinud selle, selle aja ja selle aja, millel, millal see on nagu see endine, et, et põhimõtteliselt tema on just peale sõda sündinud laps ja elab nagu seal kõik see, see räägitakse või noh, olgugi, et seal on hästi palju juttu nagu sellest mingist tulevikust, sellisest kogu see propagandajutt, aga et nad kõik räägivad ikkagi mingisugustest. Ta viidad inimestest, mingid tühjad majad ja metsas on kogu aeg ohtlik. Keegi on kuskil ja et kogu aeg, see, see jutt on justkui, nagu ta elaks ka nagu kukalt minevikus, ta elab ka nagu nendes nagu vanainimeste juttudes ja enda jutt on ka nagu vanainimese jutt. Jah, aga mulle tundub, et tema jaoks see, nagu on olevik, et see metsavend ja punker ja kogu see hirm, mis on ümberringi, et see on ikkagi, see ongi 50.-te algus kusagil maal ja eriti veel sellises jõukas kohas, nagu oli Mulgimaa, kus tõesti viidi palju ära inimesi. Et mulle tundub, et seal raamatus on ikkagi just nimelt olevik ja tulevik on need kaks, mis on seal nagu kuidagi läbipõimunud ja natuke täna tuleb nagu vanaema kaudu sisse seda mingit vanemat aega. Kui ta ka ütleb, et vanaema et loetleb üles kohad, kus vanemalt elus käinud on, neid ongi umbes neli kohta, noh, need kõik piirduvad siis selle Viljandimaaga ja jääd kuidagi. Need vanaema jutud olid siuksed vana juttudega näitab, häbeneb ühtlasi, eks ole. Et vanaema on nagu ikka kusagil noh, piinlik kinni seal mingis vanas ajas ja ei saa nagu ei mõista uut kaasa minna. Ja laps tõepoolest juba muidugi on laps laps, tema elu ongi tulevikus. Aga see, kuidas Viivi Luik need kaks nagu kokku paneb selle oleviku ja tuleviku sinna raamatusse, see ongi minu meelest üks väga selline väga oluline ja huvitav kiht selles, mis teeb ta ka kuidagipidi väga eriliseks. Et kuidas need kaks nagu põimivad, võib-olla ikkagi peaks jälle ühe koha ette lugema selle kohta. Siin on need jälle korduvad need selle ajastu märksõnad, mis on hirm, et kuidas erinevad pereliikmed seda tajuvad ja kuidas siis lapsele keskele veel asetub. Olin nagu Kell väike ja võimas, minu sees liikus tulevik. Onu sees oli hirm ära peidetud saksa täägi pärast vanaema sees mure riigi laenu maksmise piimanormi pärast. Sees ahastus, suhkru ja palitu riidepärast. Mina olin neile lohutus ja vandetõotus tuleviku käest. Mind nähes pidi onu aimama maameeste suuri palkasid ja paljusid peedipudelid. Ema, siniseid, krimpleenkostüümi ja keemilisi lokke vanaema pastel tasemel tenniseid, plassmassist, prillitoosi, eesti rahvas, Iru hotellija diskot, lifte ja elektripliita, värviteleviisoreid ja velvet Farkusid. Ükski rahvas ei või täpselt ette teada, mida ta lapsed talle tõotavad. Jõhkra muretusega kandsid viie aastased sitsikleit paigatud pluuse. Kaugele ees ootasid Netsiini aastates amet seeliku aastad mis sai selle vastu teha kolhoosi brigadir, kes vanaema peale sabotaaži eest kõige kõrgemasse kohta kaevata lubas. Ma võisin kurjale brigadirid näidata lauda nurga tagant keelte teha töö minu silmistaga vahtisid talle juba ilmsüütult ning määramatult vastu uued ja uhked kolhoosikeskused. KEKid ja mekid, karpkalatiigid ja garaažid. Ka brigadiri puusärk paistis sealt, sest ta oli juba vana mees ja tema elupäevi tulevikuni ei jätkunud. Tema tulevik oli juba käes ja see oli omal ajal jõukatele peremeestele niisama väljakutsuvalt tema poisikese silmist välja vahtinud ning madruseülikondades ja golfipükstes lastele ränki puhvaika aastaid tõotanud. Selles samas lõigus tuleb ka väga hästi see Viivi Luige ajaline mõõde välja, milles ta kirjutab, et see on hästi huvitav, ta kuidagi isegi hästi lühikestes tekstilõikudes suudad nagu seda vahetada, et ta räägib selle vastase tüdrukuna ja siis ta järsk on hops 25 aastat hiljem ja, ja veel hiljem ja siis ta on mingil hetkel noh, tema kui kirjutaja on seal seal platsis, erinevad murded, erinevad mingisugused nii-öelda slogan'id, tänapäeval öeldes on ju kõik see propagandatekst ja, ja mingi mingid jõulusalmid raamatutest loetud katkendid, et kõik need kuidagi kuidagi kokku saanud, et see on nagu niivõrd tihedalt läbi kirjutatud tekst. Ja vaat kui veel kuidagi, et kuidas seda raamatut nagu lühidalt kokku võtta, siis selle võiks ju tegelikult kokku võtta sellise lausega, et kuidas viivist saab kirjanik, kuigi seda nime ei ole kusagil niimoodi välja toodud, aga neid vihjeid sellele, et sellest lapsest saab hiljem kirjanik jätta, sellest kõigest kirjutab Hannes on tekstis nagu korduvalt. Ja siin on üldse hästi palju viiteid teistele kirjandusteostele, et selles mõttes on ta ka väga niisugune polümfooniline, võiks öelda isegi intertekstuaalne, kuigi 85. aastal ilmselt niimoodi võib-olla ei mõeldudki üldse. Aga et siin on siis jah, alates sellistest laste salmikestest piiblisalmik kestest siis tolle aja lasteraamatud siis on väga olulisel kohal on ka need, mis on pööningult leitud mingisugused tol ajal juba keelatud asjad. Just nimelt veel eesti ajast, raamatud siis tulevad siin siis selline selline vaimne perekond, et suits ja Under ja Alliksaar ja see perekond siis, kuhu hiljem hakkab kuuluma see laps, see juba tegelikult kangastub seal. Ja noh siis, et raadiost tuleb tõesti siukest kõige hullemat propaganda sodi, see on tõesti kohutav, endalgi hakkab õudne, seda lugedes tuleb kõik meelde. Ja sellised tolle aja poplaulukesed et, et siin on kõik nagu hästi palju või siis ka näiteks kuidas ta mäletab, et ta näeb Debora Vaarandi fotot ja kuidas talle tundub, et see on üks nii uhke inimene, ta pole nii uhket sellise hoiakuga inimest varem näinudki ja et kuidas ta ikkagi kuidagi tahab saada tema sarnaseks. Või siis on näiteks väga minu meelest tähenduslik on see koht, kui ta kujutleb kirjanik Iisak Singerit istumas oma kirjutuslaua taga kirjutamas inimestele kes veel isegi ei tea, et ta neile kirjutab. Aga et kuidas on nagu kirjaniku kohus kogu aeg ikka kirjutada, et lohutada seda, et olla toeks nendele inimestele olemasolu sa ette ei kujutagi, et Singer siis on olnud oluline autor Viivi Luige jaoks hiljem. Ja et sellel ajal tema juba kirjutas laps ei teadnud sellest midagi. Aga see, et kirjanik kirjutas, oli siiski oluline ühel hetkel kasvas tema lugeja ja jõudis temani ja sealt ta toob kohe paralleeli nagu iseendaga ka, et ta tunnebki endal seda nagu seda kohustust. Et nagu siin sai öeldud, et Tommi käest andeks paluda, aga teisest küljest ilmselt panna kirja ka see mingisugune lugu, mida ei saagi keegi teine kirja panna kui ainult tema, kes ta tõepoolest on sellises oludes kasvanud ja ja, ja elanud ja seda kõike niimoodi läbi tunnetanud. Asi selle raamatu juures, miks ta on kirjutanud, ongi nagu see mäletamise küsimus, et et seda kuidagi jäädvustada, et see kuidagi kaoks, noh, üks asi, see lapsepõlv, see aeg. Ja, ja kogu see, see toonane pilt ja maailmapilt ja, ja noh, see kontsert, duaalne üldistus sellest sellest ajast ja tema enda nagu käitumisest, nendest mõtetest, aga hakkasin ise mõtlema, et see on hästi huvitav, et alati kunagi kui ma tegin ühte intervjuud Ene Mihkelsoniga minu meelest Ene Mihkelson on täitsa nagu Easin mainida, sest see on nagu üsna nagu viimasest ajast on nad nagu kirjutanud mõlemad. Aga ma mäletan, kui ma tegin kunagi temagi intervjuud Mihkelsoniga ja siis ma küsisin vist katkuhauakohta. Et kas seda raamatut oleks saanud kirjutada näiteks 20 aastat varem ja siis Mihkelson ütles, et et hästi kindlalt ja konkreetselt, et ei, ei oleks saanud, et seda saab kirjutada ainult nüüd kõigi ta ju ka hästi palju tegeleb selle minevikuga. Ja siis mul tekkis nagu selle Viivi Luige Seitsmenda rahukevade ka seesama küsimus, et huvitav võib-olla on mul veel õnnestub tema käest seda küsida, aga et et mis sina, Triinu Tamm arvab, et, et kuivõrd palju on ta mingisuguses mitte omas ajas kinni, aga et omas ajas kirjutatud, et, et kuivõrd oleksite hoopis teistmoodi näiteks tänasest päevas. Ma arvan, et tänasest päevast oleks hoopis teistmoodi ja ma arvan, et selle raamatu suur väärtus on just Ta sai kirja pandud 80.-te aastate alguses. Ja me teame kohe ka kõik, mis varsti juhtuma hakkas, et ajad muutusid ja mõnes mõttes oli siis see kogemus just tohutult värske, see oli just see, mille sees me kõik olime elanud, seda õhku olime me hinganud ja just panna ta kirja nagu täiesti soojalt. Et ma arvan, et see on nagu väärtus omaette, sest et kui sa aeg läheb edasi, siis sa mõtestab seda kõike teistmoodi, tekib mingi teine distants ja Ene Mihkelsoni vaatepunkt ongi ju hoopis teistsugune, just nimelt et sellel neid kogu aeg, neid asju tuleb uuesti ümber mõtestada ja kogu aeg võiks uuesti kirjutada romaane sellest samast ajast. Aga ma arvan, et meil on just niisugune ahjusoe Pätsikene ka olemas, et see on hästi tähtis, et seda ei saaks enam tõepoolest kirjutada täna ja ma arvan, et siin on ka just ütles, et ta valis selle lapse vaatepunkti, et see on just nagu võimaldab tal kuidagi eriti vahetult ja ausalt kuidagi seda näha ja võimalikult vähe nagu mõtestada, et ta nagu näitab meile tegelikult hästi palju sellist hinnangut peaaegu nagu polegi, noh, mis teeb ta tohutut veetlevaks. Just sellist autoripositsiooni on siin vähe, et hästi tugev on just lapse nägemine lapse silmade läbi. Triinu Tamm seda Viivi Luige Seitsmendat rahukevadet. Et on ka tõlgitud. Kas sa tead midagi sellest vastuvõtust väljaspool Eestit? Neid keeli on päris palju, kuhu see tõlgitud on, isegi kirjutasin välja soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene, mari, Ukraina katkendeid ka inglise keelde. Et päris palju on tõlgitud, jäi mulle ka silma, et oli isegi tehtud ülevaateid sellest retseptsioonist näiteks Põhjamaades ja Soomes. Aa, huvitav, see on huvitav, mis seal, mis seal, mis nad välja lugesid? Tead, ma ei oska sulle detaile ütelda, aga igal juhul oli see ühesõnaga seal võeti väga hästi vastu ja väga mõistvalt. Ja ilmselt on ka nii, et muidugi, mida kaugemale võib-olla siis ikka seda mõistmist vähe maksma näiteks mõtlen, et mingisuguses prantsuse hispaania kontekstis see kõik oli juba võib-olla liiga võõras, aga et noh, et meie lähinaabritel kuidagi oli see kõik tuttav ja arusaadav. Et see igal juhul tuli küll välja, sealt nendest artiklitest Aga kas neile jäi see noh, arvatavasti jäi neile see kogu see kontekst ja, ja kogu see miljöö ja see argine olmevõõraks, et võib-olla siis nad lugesidki seda kui mingit sellist ministeeriumi ja, ja siis noh, aga noh, see inimene ikka on seal nagu olemas. Nojah, vot see on see asi, et kui on seal sees olemas üldinimlik, et siis sa võid seda tegelikult lugeda igal pool, et see, ütleme, konkreetne argitaustad, sa saad sellest aru siis palju sa saad, aga et kui see tõuseb ikkagi sellest argitaustast kuidagi kõrgemale, seda see romaan ilmselgelt teeb. Kuigi ta on ka väga konkreetne, argine ja mingis ajas kinni Aga mulle tundub, et see ongi üldse parimises raamatus juhtuda võib, et on ühtepidi nagunii juurdunud täpselt sellesse ühte kohta ja kõik on seal täpselt ainult nii, nagu ainult nii saab sellel selles kohas ja sellel ajal olla. Ja teistpidi on seal midagi väga üldinimlikku. Selles väikeses lapses on tegelikult terve inimkond niimoodi kõlavalt ütelda. Et ma arvan, see on see, mis kõnetab tegelikult kõikidel kõikidel maadel selle kohta tegelikult on olemas ka niimoodi, et ta ise ka tahab seda. Viivi Luik ja kas ma võin lugeda? Et tõepoolest, et selles raamatus on olemas siis nii lokaalne kui universaalne. Ja kuidas need kaks siis kokku saavad, selle kohta ma tsiteerin raamatust. Õhus hõljus kopituse vahatatud külma puupõrandaraamatute lõhn. See sama lõhn sundis mind 30 aasta pärast Tüüringi arstati lossis seisatama. Krigisevad külma puu parketti silmitsema ja sõõrmeid liigutama. Sopilises kütmata hoones liikus teiste ülevalt toa lõhn. Nad mõlemad nõuavad oma ühe ja selle sama lõhnaga teineteisega seostataks, et tõmmatakse läbi aja ja ruuminiit ühest lagunevast hoonest teise lagunevasse hoonesse ja seotakse kokku saksa Augusta Dorothea von Swartzburga arstad eesti vanatare juuliga. Šokolaadi tassis tollipulgaga üksildus üksildusega. Enne kui me, Triinu Tamm sinuga üles sõitsime, liftist siia stuudiosse, siis sa ütlesid ka midagi hästi olulist. Minu meelest sa ütlesid, et, et ta kordagi nagu ei eksi või väärata. Vot siin me jõuame siis selleni, et selle keelelise tasandi juurde, mis on ka ka tähelepanu väärne selles raamatus ja neid keeletasandeid on ka siin nii palju, et neid peaks vist nüüd hakkama kuidagi natukene üksipulgi vaatama. No kust me siis nüüd peale hakkame? Üks on kindlasti see, see kohalik murrak, mida, mida räägitakse. Mulgi murrak. Ja keel lausa või kuidas ja, ja see muidugi on seal olemas ja ega pole palju neidki eesti romaane, kus kasutatakse ta kohalikku murrakut ja et see ei mõju absoluutselt kuidagi stigmatiseerivat või kuidagi nagu välja jätvat, vaid vastupidi, see on isegi ma ütleksin, et see mingisugune põhi, millele see raamat nagu toetub ja see on lihtsalt niivõrd lopsakas keel ja see on nagu niivõrd selline. Seal on sellist tarkust muidugi seda vana aja tarkust, mida siis kostab kogu aeg näiteks, olgu muud mess on, aga seapõrsas peab inimesel olema. Või siis ütleb üks, võib-olla seesama teiste Liisuvat lööja jalg kasvab hauast välja ja koerad kusevad pääle. Muidugi sihuke kange põhjaeesti aktsent, aga aga ahaa. Või siis selline huumor, mis sealt nagu kogu aeg välja tuleb, et kui, siis seal kõige alguses ema ja laps, 201. stseen on, kuidas nad lähevad pihlakad korjama ja kui nad tulevad pihlakad korjamas, siis on üks küla tädi seal tee ääres ja küsib siis nakkus teises käisite kah, kas valaskalu püüdmas? Et, et see selline no tõesti, mina lihtsalt naersin ikka korduvalt juba see selles keeles peituv, see on nii rikkalik ja vaimukas. Ja näiteks Mati Hint just toob siis välja, et seal on ebajärjepidevuse ja et see seal on, pole nagu päris korrektsed kõik vormid ja nii edasi, siis minu meelest see oli lausa nagu kiituseks sellele sest jälle teistpidi näitab see, et see on elav keel. Et see on veel see normeerimata keel, see, kus pole selle ussiga nagu sellele poolele ajatatud, eks ole, ta on tõesti see nii, nagu inimesed rääkisid. Ja, ja võib-olla oligi niimoodi, et kord kord rääkisidki niimoodi ja kord teistmoodi ja ei olnud, et alati oli lühikene mitmuse lõpp või, või pikk või kuidas see pidi olema. Et see on tõesti täiesti võrratuse, see murdetasand seal siis tuleb sinna veel ütleme sellise eksootilisema poole pealt, eks ole, üks tegelane ingerimaalt kolib siis ühte sinna tühjaks jäänud talusse ja siis tema tuleb veel mingisuguse oma keelega millesse laps nagu isegi võib-olla päris hästi alati aru ei saa. Ja see muidugi tore on, et kuidas üldse siukseid lapsel tekivad sellised lühised aeg-ajalt, eks ole, seda me teame kõik. Kuidas lapsena ma ei saanud võib-olla mingisugusest asjast aru ja siis me panime ta kokku, eks ole, mingi tuntud asjaga näiteks, et just seesama Ingerlane tuleb siis seda sõna laps ei tea, aga ta teab, Singeri õmblusmasin ja siis kõik see aeg, kui nad sinna külla lähevad, seda kogu aeg kujutleb endale silmade, seda Singeri õmblusmasinate mõtleb, et mis imetegu see siis nüüd siin olla saab või et kui keegi ütleb tema vanaemaga kohta, et vanaema muudkui tantsib oma tütre pilli järgi, siis tema kujutleb kohe, kuidas vanaema lööb laudas tantsu ja seelikusaba lehvib ja ema mängib seasulus suupilli. Et mul tuli kohe meelde oma lapsepõlve pärimus, et kuidas minu vanaisa käis ka sõjas ja siis ta tõepoolest mäletan minagi oma lapsepõlves rääkis, et ikka luukial. Ja, ja minu ema mäletas sedasama Moody ja temal siis tekkis lühis sellega, et kui ta pööningule läks, siis meile pööningule peab minema niimoodi, et lükkad hästi rasket pööninguluuki nagu üles iga kord, kui ta sealt läks, siis ta mõtles, et nüüd mina olen ka luukial ja siis veel korraks mõtlesin, et huvitav, et miks ikkagi luukial tavaliselt ikka nagu luugi all ja siis tema nagu juurdles selle üle. Et, et see laps on ka muidugi selline hästi keeletundlik seal romaanis tõesti nagu võtab nendest sõnadest kinni ja ja, ja mõtleb nende üle. Ja siis ta matkib, eks ole, ütleb vanainimeste nagu laused järele, see on tõesti ka jällegi naljakas, et kui keegi ütleb, et sa pole meil nii ammu külas käinud, siis ta ütleb, pole seda aega õieti olnud kah ise nelja aastane. Aga et noh, siis teine keeletasand, mis seal ka on, aga jõuliselt sees on siis ametlik keelekasutus, eks ole, see selline propaganda keel, mida siis voogab sisse sellest raadiost eelkõige ja, ja ka raamatutest. Ja see on siis nagu mõnes mõttes ikka see uue ja progressi ja tulevikukeel ja seda see laps samamoodi matkib, eks ole, võtab üle ja siis loeb neid salmikesi seal aitäh või siis jällegi täitsa nagu selline väga suure üldistusega pilt minu meelest, kuidas ta mängib igasuguste käepäraste asjadega, mitte mänguasjadega, mängib näiteks nõeltega ja osad lapsed on vaeslapse osad, nõelad on vaeslapsed, osad nõelad on võõrasemad ja võõrasemad on hästi kurjad ja üks vaeslaps jookseb siis selle peale kodust minema. Ja selle peale see nõel ehk võõrasema sõimas, pole ta kadunud kedagi, Sappoteerib, teeme aga külanõukogusse kirja, küll ta siis üles leitakse. Ja tegelikult tuleb siia veel sisse tuua ka kolmas tasand, et see on siis ikkagi see kuidagi see selline vahepeale see jutustaja tekst. Ja see on nüüd jälle midagi, midagi sellist, mida oskab tõepoolest ainult Viivi Luik, et minu meelest ta võib kirjutada tegelikult ükskõik millest ka tema artiklid on sellised, mingisugune selline poeetiline aura tekib sinna ümber või kuidagi kõike, mida ta ütleb, ta ütleb sellisel kuidagi sellisel ainult alla omanikul viisil mingisuguses rütmis ja hingamises, mida sa noh, minu meelest tunned nagu kohe ära ja seal on ka mingisuguseid selliseid asju. Kui ussiga nüüd hakata raalima, eks ole, siis leiaks ühte koma teist, näiteks esimesel leheküljel on kohe, et keegi poos ennast voodijala külge ära. Ja et vaata tõsist, et noh, ikka üles puuakse mitte ära ja see on samas niivõrd loomulik ja niivõrd arusaadav, isegi nagu tugevam sellega, et ta ei ole kulunud. Ta on kuidagi värske. See tema omadus niimoodi enda, sellise poeetilise keelega, kõik see, mida see peategelase tüdruk teeb ja kasvõi sedasama saate alguses loetud lõikus kus ta tõesti tal on nagu tema nukk, keda ta vangistab ja, ja siis see on nagu tema ori, kes kaevab talle mingit kaevik, kuid, ja see juba näitab, et ta tegelikult neid kohti on hästi palju, kus ta mängib mingisuguseid situatsioone, mida ta on kuulnud või noh, vaevalt et väga palju näinud on, aga, aga just nimelt nagu ikkagi kuulnud ja kogu see maailm, mis nagu on täiesti õõvastav, seda ta kannabki kogu aeg nagu üle ja, ja see on ka, nagu ta ise kehastab seda seda jõhkrat maailmad. Et näiteks sõna kurjus on seal hästi-hästi sage, mulle tundub isegi toodilinedaseid kuri kurjus. Et see on selles raamatus kogu aeg sees. See on ka jälle selline tõesti huvitav vaadata seda, et kuidas selle ajastu märksõna ilmselt on hirm see, et inimesed, Cartide sõda oli alles nii lõppenud ja et kas tuleb uus sõda või ei tule kuni, et olid pealekaebamised, äraviimised seal üks hirmuühiskond ja kuidas ta suudab seda jällegi anda edasi niivõrd erinevatel tasanditel, et seal need hirmud korduvad, korduvad nagu sa ütled sõnalisel tasandil, et tõesti, et kukk on kuri ja, ja seal, et lehm on kuri. Aga seal oli isegi näiteks süda lõi kurjalt ja siis näiteks isegi piibud olid alandlikud kurjad. Et noh, tõesti selline kurjus, hirm, mingisugused halvad lõhnad jooksevad nagu sõnatasandilt läbi. Siis seal on olemas need lapse hirmud, mis mõnes mõttes on isegi nagu sellised universaalsed, aga neid on ka päris palju seal, et ta kardab siis üksi kodus olla, ei taha seal kohe seal onu säärikud hakkavad logisema ja tahavad teda naksama tulla ja ja, ja vanaema varnas rippuv jakk meenutab talle ilma peata lammast ja noh, need on sellised, mida me võib-olla kõik oleme lapsena kogenud. Aga tõepoolest, et see laps jäeti sageli üksinda koju, kuigi ta oli alles nelja-aastane, vanemad läksid tööle, midagi annab teha talle siis parasjagu veel haige ka ja siis ta pidi kuidagi seal oma hirmudega niimoodi üksi silmitsi seisma. Ja noh, siis on tavaline hirmida ikka lapsed kardavad, et surm, et keegi tähtis inimene sureb ära, et vanaema sureb ära, aga vanaema ise muidugi viskab selle üle rohkem seal nalja. Ja siis on see ajastu hirm, mis ikkagi ka on sellised hästi konkreetsete asjade näol nagu madalalt lendav lennuk. See on jah, hästi konkreetne koht, mida ta kirjeldab. Ja, ja mul on selline tunne, et see kohe oli mingisugune niisugune teadlik propagandamasinatrikk, et sellist asja korrati ju ka veel palju aastakümneid hiljem siis mina mäletan oma lapsepõlvest seda, et kohutavalt madalalt lendav lennuk tekitab mingisuguse sellise erakordselt ebameeldiva tunde, et noh, need vene sõjaväelennukid ju tiirutasid päris madalalt ja siis on need metsavennad seal metsas. Isegi ta võib-olla päris täpselt ei tea, mis need sõnad tähendavad, täidavad teda mingi sellise kõhedusega või siis tõesti puurida, sest tol ajal leiti püsse ja suitsupeki kitse, mis olid siis jäetud sinna metsavendadele. Aga teisest küljest vot need hirmud on ka kuidagi jumal seotud põnevusega ka tegelikult, et ega see laps võtab seda kõike kuidagi hästi teistmoodi. Et tal on ikkagi natukene on nagu see kõik mäng ka. Aga ma ütleksin, et seal on veel üks veel üks suur hirm ja see nüüd jälle kuidagi läheb kokku jälle selle universaalsuse ka kus ta on, kui sa mäletad seda kohta Don silla all, kaevab endale lume sees ühe sellise käigu ja siis ta istub seal silla all, mõtleb ja siis tal on ähmane kartus või hirm, et tema ise läheb kaotsi. Et see oli nagu uudishimu hooga seotud oma tuleviku vastu, väga ebamäärane, ängistav ja vaistlik kartus murdejaos kaotsi minna keskpäraseks inimeseks, murduda oma haldjariigist ja marssalikepikesega terveks eluks ilma jääda. Ja ta arvab, et see hirm sähvatab tegelikult igast lapsest korra läbi. Jah, see on ka huvitav, mis sellest lugesid, et, et see, et ta teisme eas muutub sellest nelja aastane viieaastane tüdruk ütleb, et ta teisme-eas Ja see on muidugi selles mõttes niimoodi kõik kavalalt tehtud, et eks seal ole see hilisem inimene ka tegelikult sees, et see on nüüd üks koht, kus ta tegelikult omasest lapse vaatepunktist muidugi tuleb välja täielikult. Aga see on ka üks selle raamatu rikkus ja minu meelest, et tal on ikkagi õnnestunud sulatada sinna sisse see tulevik ja need teised vaatepunktid kuidagi nii sujuvalt, et samas on see ikkagi selles lapse maailmas mõjub see ka täiesti loomulikult. Tere, Viivi Luik. Tere. Mul on seoses selle teie romaaniga seitsmes rahukevad. Kaks küsimust, esimene on on see, et milline oli selle raamatu tekkelugu või see algpõhjus, mis sundis teid seda seda teksti kirjutama. No sellest algpõhjusest tal on palju kordi pikalt rääkinud, püüan lühidamalt teha. Arvan siiani, et oli mitu põhjust. Esimene põhjus oli see, et ainult mina sain seda raamatut kirjutada. Ainult mina olin sel ajal laps selles kohas. Ja kogesin neid asju siis noh, seal selline Krestomaatiline põhjus. Aga teine täiesti isiklik põhjus oli see, et kui ma olin väike siis ma kiusasin meie koera, Tommyt. Kui palju seal noh, teid ennast seal sees on või noh, mina näiteks loen seda, seda tüdruku lugu, kui ikkagi ühe ajastu koondpilti, noh nagu te isegi ütlesite ja noh, kõik see, need mõtted ja ja, ja need olukorrad, et, et on need läbi teie käinud või on see ikkagi mingisugune fiktsioon? No see on paratamatu, et on oma kogemusi, on fiktsioon, seal kirjandus teostus ikka nii, aga loomulikult on see loomakogemus. Aga see kogemus, ma loodan, on terve selle põlvkonna kõikide nende tolleaegsete laste kogemus. Ja mis kõige huvitavam, see ei ole ainult see Nõukogude Eesti lastekogemus vaid seda raamatut on tõlgitud ka saksa keelde ja muudesse keeltesse. Ja sealsed lugejad Aga mis see on, see on hästi-hästi õel ja üsna armutu lapsepõlv, et mis asi see on või kust see kurjus tuleb? Ma ei ütleks, et seal kurjust on. See on lihtsalt hästi iseteadlik, lapselapsed ongi elamast teise teadlikud ja lastel on mõtteid, mida nad täiskasvanutena No olgu, aga siis minu teine küsimus on see, et romaan ilmus 85. aastal. Mulle tundub, et, et see aeg juba juba selle esmatrüki kaanekujundusest paistab väga kontseptsioon reaalselt välja, et see on just nimelt sellesse aega kirjutatud, kuigi ta räägib hoopiski ühest teisest ajast, aga see aeg on kuidagi väga liikuv. Aga et kas te kunagi olete mõelnud selle peale, et, et kas te kirjutaksite täna selle raamatu samasugusena või oleks midagi teistmoodi? Paratamatu on see, et oleks teistmoodi, sest ma ise olen teistmoodi. Ma ei saaks enam sellist raamatut kirjutada, aga sellisena nagu ta kirjutatud, On, ma ei muudaks seal midagi. Ma ei hakkaks teda ümber tegema. Et oleks ikka selle ajaraamat täpselt selles ajas. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Triinu Tamm Viivi Luige romaanist seitsmes rahukevad. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.