Keelesäuts. Ühest mitme nädala tagusest keelase otsust jäi õhku lubaduseks rääkida lähemalt sõnast mitte. See on ühtaegu nii iseseisev sõna kui ka eesliide ees liitena tundub mitte olevat hästi mugav, universaalne, pane ükskõik mis sõnale ette saad vastandtähenduse ametlik mitteametlik ruum, mitteeluruum, loetav, mitteloetav nägemine, mitte tegemine, mugav, mitte mugav, loomulik, mitte loomulik. Nüüd läks imelikuks, eks ole, öeldakse ju hoopis ebamugav ja ebaloomulik. Nii et päris igale poole see mitte ikkagi ei sobi. Paljude sõnade puhul on kinnistunud hoopis üks teine eesliide eba. Mittesobiv asemel võiks pigem öelda ebasobiv või hoopis sobimatu. Ja eesti keeles on ka omaduse puudumist, näitab järeliidatu, näiteks õnnelik, õnnetu. Ja targa vastanud ei ole ju mitte tark, vaid hoopis rumal. Kuid Theo, nimedele mitte etterit on tulemus enamasti kohmakas, nagu see mitte tegemine mitte tegemine on tegemata jätmine. Paistis silmakohustuste mittetäitmisega, peaks kõlama, paistis silma sellega, et ei täitnud kohustusi või jättis kohustused täitmata. Kõige kahetsusväärsem on see tees, liitest on saanud poliitilise korrektsuse tööriist sõnast muu tuletatud täiesti neutraalne sõna muulane on juba mõni aeg tagasi välja praagitud olevat halvustav ja muukeelne siis ka ei sobi samal põhjusel. Asemele on tulnud, mitte eestlane nagu see oleks mingisugune puue, kui sa ei ole eestlane. Veel huvitavam tähendus tekib sellistes fraasides nagu mitte-eesti emakeelega ja et eesti keelt kõnelev. Nii et siis on olemas eesti keel ja mitte eesti keel. Võib-olla on selline keelekasutuspoliitiliselt korrektne, aga see kõlab küll kangesti, mitte eesti keele moodi.