Tere hommikust, head vikerraadio kuulajad ja otse loomulikult kõikidele isadele ja vanaisadele ja vana-vanaisadele ka head isadepäeva. Mina olen saatejuht Reimo Sildvee ja ma olen täna siia kutsunud meile külla Indrek Holsti. See on mees, kellel on neli poega kodus. Lisaks sellele on ta veel ka pankur. Nimist võib teie kohta öelda Indrek, aga kumb on teie jaoks nii-öelda tähtsam tiitel, kas see, et olete nelja lapse isa või see, et te olete pank? Tere hommikust. Ei, nelja lapse isa tiitlit vist on ikka raske üle trumbata, et see on, see on ikka tunduvalt eespool. Ma mõtlen, meie tänases ühiskonnas on hästi oluline see, et inimesel oleks olemas nii-öelda majanduslik kindlustatus ja ja nii-öelda noh, uhke ja korralik elu ja seda hästi palju aetakse taga ja selline väärtuste maailm mulle tundub jätkuvalt, kuigi sellest on hästi palju räägitud juba aastaid, nii ei tohiks olla, on siiski mõelda sellele poolele, et inimene peab olema pigem majanduslikult edukas ja nii-öelda pankuri elustiil, kui see on väga palju lapsi, et Mulle tundub, et kuidas see tasakaal teil paigas on. Eks ma olen pidanud kindlasti, et ma olen, totan ikkagi elu- ja pensionikindlustusseltsis ja tegelen siis pensioni elukindlustusega. Et mitte päris pangandusega otseselt kokku ei puutu küll jah, SEB on, on finantsasutuse pank sealhulgas kõige suurem. Et aga nüüd sellest küsimuse juurde tulla, et majanduslik rahulolu või selle selle poole püüdlemine versus siis muud pehmemad väärtused, pereväärtused ega neid väga võib-olla lahti lahutada ei saa, et, et igaüks mõtleb enda jaoks noh, ütleme oma elu eesmärgipäraselt või, ja millega inimene tahab tegeleda. Materiaalsel poolel ma nagu ei alahindaks seda, aga seda kindlasti ei tohiks ka üle tähtsustada. Et kindlasti ta. On hea, kui on materiaalne kindlustatus, selline noh, ütleme baas on olemas, et ma ei peaks muretsema. Noh, ütleme siis igapäeva toimetuleku pärast, et kui ma poodi lähen ja, ja pean vaatama alati seda hinda. Ja, või siis torm on ainult allahindluste ajal poodi. Et see on nagu see on nagu selline selline asi, mida, mida me, millest me, millest me keegi ilmselt ei taha sõltuda. Et, et ma arvan, et selline baas on, on hea, kui me kõik saame sellega. Et aga üle tähtsustada. Et et kas need pankur on kõvem mees või naine versus õpetaja näiteks või õed haiglates, siis niimoodi ilmselt me ei, me ei tohiks kunagi inimesi ritta seada. No ilmselt me sellest rahast, ma kujutan ette, Me natuke jõuame veel rääkida siin-seal nende minutite jooksul, mis meile jutu saateks aeg on antud, aga minu küsimus siin alguses pigem on see, et isadepäev kui tähtis päev see teie jaoks üleüldse on. Ta on tehtud, siis on tähtsaks, et tegelikult, kui ma noh, mina olen ikkagi nõukogude ajal üles kasvanud ja, ja rajal isadepäeva tegelikult ei tähistatud, see on tulnud hiljem ja, ja noh, ega emadepäeva ka väga ei tähistatud osades kohtades tähistati. Ma tean osades peredes pigem olisi naiste päevane, mida tähistati ja vist Nõukogude armee aastapäev oli justkui nagu seal see oli, see meestepäeva ja ütleme siis alternatiiv. Aga ta ei olnud mitte nagu tuli siis soorolliga seotud, mitte mitte isaks olemisega seotud, et aga meil on ta siiski üsna tähtis ja, ja meil peres sellest kõige rohkem hoolitseb hoolitseb üks naisterahvas meid ainult üks, meil üks ainult ainult ongi. Ja, ja siis koos lastega, et, et ja, ja see on alati väga-väga meeldib ka minu jaoks. Ilmselt kui on neli last, tähendab mõnes mõttes isadepäev või see nädal, mis seal eelnev ka sellist suurt logistilist ülesannet, et just kuulsin ühte lugu ühest isast, kellel on viis last ja tema jaoks pidi olema täielik peavalu leida iga lapse jaoks aeg, et minna siis kas lasteaiakontserdile, kooli kontserdile ja nii edasi, et lisaks kõike seda veel teha, eks ole, tööpäeva sees, sest enamasti et need kontserdid kipuvad jääma sinna nii-öelda tööpäeva viimaste tundide peale, kuidas see teil on? No hetkel praegu mul on ikkagi osad lapsed on juba piisavalt suur, et mul on üks laps, lasteaias käisin just eile isadepäeva kontserdil oli põrsaperiood väga vahva, et tõsiselt vahva kohe ja teiste lastega, kes on ülikoolis üks õpib Inglismaal. Ja siis üks on gümnaasiumis. Et noh, seal enam selliseid isadepäeva kontsert ei tehta, et noh, logistika on nii palju, et nii palju kui ma kuulen, et kuidas siis pühapäeval, mis kellaajaks nii-öelda siis kogu see meeskond kokku saada. Et aga varasemast ajast noh, ma olen saanud ikka oma tööaega niimoodi planeerida, et et olen saanud kõik kontserdid, enam-vähem kõik kontserdid, kõik sellised esitused isade jaoks, mis on tehtud. Et olen saanud neist ikkagi osa võtta. Ma ütlen kuulajatele väikseks ristik lihtsalt või võtmeks meie ajamääruste lahti keeramisel. Me salvestame seda jutuajamist just nimelt reede pärastlõunal. Nii et see põrsa rokk toimus neljapäeva õhtul, kui see nii vahva oli. Kirjeldage mõne sõnaga, mis seal toimus. No kuidas saab kirjeldada, see oli sihuke vahet tore emotsioon, hästi vahva õpetaja oli ja ja tema eestvedamisel siis lapsed laulsid, tegid, seal olid põrsad põrsast, eks kõik maskeerunud niimoodi noh, riiete külge siis sabad seotud, ninad ära värvitud ja siis kõik, nad laulsid seal erinevaid laule ja siis vahepeal tegid selliseid tantsunumbreid. Noh, loomulikult kaasati lõpuks ka isad tantsupõrandale. Kes siis, kes me pidime ka seal natukene rokkima koos põrsastega. Et ja noh, kõige kõige rohkem või mis mis selle juures kõige rohkem liigutab või mis on, see emotsioon, on ikka sa vaatad nende laste silmi, et mismoodi nad ootavad, et millal ma saan selle isanud lõpuks kätte ja sinna tantsupõrandale ja siis kui ta käest kinni seal, seal sinuga seal tantsib sele, hüpleb seal ja, ja noh, see on, noh, see on täpselt see hetk, et mis mis teeb sellest erakordse sellest hetkest. Mis veel niimoodi aastate jooksul on olnud selliseid eredaid hetki või kuidas lapsed andeid suutnud isadepäeval üllatada? Jah, ei noh, selles mõttes noh, reeglina on ikkagi niimoodi, et on, on hommikul poisid ikka nad on, mingid tordi hakati siin teinud et siis siis on joonistatud või, või ka mingeid kaarte tehtud. Et nad lasteaias valmistavad ette. Nüüd oli ka, oli päris lasteaias päris vahva kaart tehtud ja mis mulle üle anti. Et noh, selline, et ilmselt kasutaja siis, et seal lasteaias küsis, et et noh, et mis on sinu isa lemmiksaade või, või mis on tema lemmiktegevuse ja, ja siis minu puhul oli näiteks lemmiktegevus, oli koosolekutel käimine. Ja siis lemmiksaade olid uudised. Muidugi, see on ju naljakas, et ja noh, ütleme siis, kui, kui sellised väiksed, oma käega tehtud asjad see ei pea olema mitte midagi erilist. Et aga kui natukene pingutatud ja see peaaegu olema üle pingutatud, aga, aga lihtsalt, et see on meeles, siis ega selle ega rohkem polegi vaja. See on huvitav, et kuidas lapsed saavad aru sellest, mis tööd vanemad teevad, et kui see on selline kontoritöö, see ei ole otseselt füüsiline töö kuskil mingite asjade valmistegemine, siis tihti ongi see töö tegemise vorm. Et koosolek. No ma arvan, et see võib-olla on niimoodi natukene välja kujunenud et kui me kodus tööst räägime, et siis võib-olla laps kuuleb ära, et. Kui näiteks helistada ja vastandkoosolek olen, ei saa või, või noh, ta püüab mingisuguseid infokillud kokku. Ja kuna mul abikaasa on ka, ütleme, sellisel tööl, kus ta peab koosolekutel käima, no siis võib-olla tundubki niimoodi et vanemate töö ongi koosolekutel käimine sõltuvad sõltumata, kas ta ema või isa. Et noh, seal võib olla võivad olla mingisugused sellised loogilised põhjused, sest see, kuidas no eriti justkui väiksest lapsest rääkida ja siis noh, minu jaoks on esimesed lapsed, muidugi olid siis ma olin ise ka üsna noor. Ma ei saa öelda, et ma, laps olin, aga, aga üsna noored kahekümnendates. Ja, ja nüüd siis kõige noorem, kui ma olen siis 40 pluss. Tead, ma nagu tunnen küll nagu seda lapsekasvatuse vahet lapse kasvatamise vahet ja seda väikest inimest paremini näha või, või, või tähele panna. Noorena endale kuidagi ka nii kiire kogu aeg ja. Mis see selline nii-öelda kõige kõige olulisem vahe on, mida te tõesti nii-öelda nelja lapse puhul saate arenguna öelda enda suhtes just, et, et lapsevanemana, kuidas te olete muutunud? Ma arvan, et kannatust on nagu rohkem endale see on peaaegu nagu niimoodi ma korra mõtlesin selle peale ma ei mäleta, millega seoses. Aga et noh, tavaliselt Öeldakse, et noh, kuidas vanaisad käituvad või nad on rahulikud, neil, neil on seda kannatust, vaata, nad saavad aru, kes väike inimene ja, ja kui, kui mismoodi ta võib mõelda, et oskad võib-olla kuulata ja ma arvan, et vähem väiksed, ütleme siis, ütleme kärsitust on minul ka võib-olla natukene vähem kui, kui, kui ma olin kahekümnendates, et, aga noh, see oli teistmoodi vahva oli. Oli noh, tööl pidin käima, sporti tegin, vedasin oma last võistlustele kaasa igale poole ja ja, ja see on ka väga vahva. Et selline, kuidas öelda selline natuke sinna loomuse või ütleme, sellises mentaliteedis on, on, on vahepeal ja võtad võib-olla maailma ka natukene, et 20.-st tahaks nagu kõike kohe saavutada ja nii edasi. Et neljakümnendates on seda rahulikku meelt ja ütleme selle sisu sisu sisusse vaatamist on veel rohkem kui, kui, kui kahekümnendates Peegeldub kuidagi laste peale ka, et kas, kas seetõttu te saate öelda, et jää siis praeguseks vanemad lapsed, poisid käituvad kuidagi teistmoodi või on oma loomuselt teistmoodi, sest nad on õppinud lihtsalt nii-öelda kärsitumalt isalt kui see laps, kes õpib praegu juba natuke nagu aeglasemas rahulikumas taktis elavalt. Vaat sedasama hiljem teada, et mina ütleks laste kohta niimoodi, et ikka kõik on täiesti omamoodi ja, ja mul on küll vahel tunne, et ükskõik kuidas me nagu kasvatame või ei kasvata temaliku, kasvavad nii, nagu nemad tahavad. No vot, see ongi hästi huvitav küsimus, et, et kuidas seda nagu teada, et kas ma kasvatan oma last või ma elan talle eeskujuks või ma olen tema jaoks nii-öelda noh, igapäevane kogu aeg, olemasoleva õpetajad, kas, kas te olete enda jaoks indrek kuidagi niimoodi välja mõelnud mingi sellise rolli või skeemi ka, et, et kes te nende laste jaoks olete? Kui päris aus olla, siis ma niimoodi ole rolli kunagi lahti mõtestanud, et kas ma nüüd tahan olla õpetaja, tahan ma olla eeskuju, tahan ma olla sõber, tahan ma olla veel keegi, ma arvan, et see on kombinatsioon nendest kõikidest kõikidest elementidest. Ja, ja ilmselt sõltub ka sõltub ka sellest, et vahel on vaja olla rohkem sõber, vahel on vaja rohkem kasvataja või, või selline õpetaja või vahel on vaja olla ka, ma ei tea, kuidas seda tagant torkida. Et, et aga see kõik käib selle vanema rolli sisse, ma arvan, et ja igaüks. Ma usun, et enamus meist ikkagi sisemise tunde järgi pigem elavad seda pereelu kui teadliku teadliku sellise kas õpetuse või siis valitud lahtleme sellise käitumismustri järgi. Ja pealegi ühtegi õpikut ju olemas ei ole kirjutatud seisus. On ikka on ikka laste ja lapselaste kasvatamisest on ikka seda küll. Sellist nii-öelda töövihikupõhist, et sa saad oma lapse tõsta nii-öelda täita lüngad ja kõik hakkab juhtuma selline, mis oleks nii-öelda igalühel, on justkui koolis kaasa antud sellist õpetust ja meil ei ole või õpikut või töövihikud siis. Või. Võiks öelda niimoodi ma ei oska, nüüd praegu nimetan mina olen küll sirvinud, mõndasid raamatuid, kus on kirjas laste kasvatamise kohta huvi pärast minu arust nõukogude ajal olid ka mingisugused, mõned olid natukene naljakad aga, aga, aga seal ühes raamatus ma sain küll mõningaid selliseid mõtteid või nippe, mis tegelikult on, mis käib tegelikult nagu igapäevasuhtlemise kohta, et et, et kui noh, alati kui, kui keegi on, kas mossis laps jonnib, miks ta nagu jonnib, et sa ei püüa seda joonimistele lõpetada, vaid vaid üritad ikkagi nagu aru saada kõigepealt, et mis seal taga on. Et kuidas siis last rääkima saada või, või sealt üle aidata või et kuigi ma nüüd, et kui ma meenutan praegu niimoodi, siis ega ma igapäevaelus nagu niimoodi järgi seda, aga et noh, et ma nüüd väga nüüd ma teen õpiku case, vaatan õpikunäite, et lähen taha, laps jonnib, nüüd ma lähen tema juurde ja siis ma olen seal õpikust võetud. Näide ja siis näete, kui hästi hakkama sain. Et see ikka seal Daiwa situatsioonis, sest teinekord teinekord aja pikk ikkagi, mina võin küll öelda, et ta tahab endale ka harja nii-öelda punases, kui sa ei saa aru, noh eriti veel tegelikult, kui kui siis suuremad poisid trootsivad, jonnivad millegipärast, siis ma ootan nagu neilt nagu sellist noh, ütleme sellist täiskasvanuna või, või ütleme, sellist käitumist siis küll nagu ei malda nagu hakata, et noh, mis sul seal, et siis on kullakene, tule. Räägi ära jää, võtad, võtad katsed kuidagi kiiresti, lõpetame nüüd selle jama ära, et see ei kõlba. Aga noh, see süvendab konflikti kohe tegelikult. Et. Eks see elu on, selles mõttes on hoopis teistsugune kui ühegi raamatukaante vahele keegi suudaks suruda, et ilmselt need situatsioone on, on hästi palju, mida keegi kunagi ei saagi ette öelda, need on, need on seal raamatus võid tõesti lugeda, et jonni puhul võib käituda nii, tuleb lasta aru saada ja mõista kuidagi üritada härra kuulata, mida ta, mida ta tahab siis lõppkokkuvõttes saada või kus see konks on, mille pärast see ahel on käivitanud, et lõpuks laps jonnib, aga tihti need sündmused on niivõrd kokku miksitud, et leida sealt see õige asi välja ja noh, aastaid analüüse ilmselt, eks ole, isana, selles mõttes olete te pigem nii-öelda paitate pead või või ikka ütlete karmi sõna ka, et et aitab nüüd lõpetada jonn ja. Nii üht kui teist Ta nii nagu enne ütlesin, et kui noh, vanemate poiste puhul, et et kui ma eeldan, et, et mõistust võiks olla natukene juba kohal ja mulle tundub, et vist ei ole, aga see minu arvamus jällegi, et, et noh, mis ei pruugi üldse olla ju absoluutne tõde. Aga kui mina lähen, siis ma esindan absoluutset tõde sellel hetkel ja, ja siis siis on küll olnud, et et miks nüüd siis niimoodi ja, ja, ja siis siis on ka aeg-ajalt on, on nagu selles mõttes, et et kui on, kas ütleme vaidluse või diskussiooni momendil. Üks tõstab natukene häälte teenustab häält, esitleb ütelnud kuulajat, sa tõstad häält, ei tõsta sina häält, et siis siis räägime natuke sellel teemal, et kesi säält tõstab, et et aga emotsioon ikka esineb ikka, et ma nagu, nagu ütleme, selline üdini rahulik rahulik ei ole. Aga noh, ütleme alati on ja peale emotsioon on jälle jälle vaikus majas. Pealegi, isa on ju ka inimene ja ka temal on omad tunded ja ja seal tunnetes võib olla ka see nii-öelda karmim pool, eks ole. No tegelikult ongi niimoodi, et kui, kui vaadata vähemalt minu jaoks on, tundub, et et kui ma nagu, mis on see koduse ja näiteks tööelu vahe või, või kuidas inimene, inimene käitub siis siis tööl olema võib-olla kogu oma karjäärijooksus jooksul noh, emotsionaalselt moodi häältest võib-olla korra kaks sest kõik mõistusega lahendatav, seal on konkreetset juhtumit, sa, seal on ikkagi see oli küll selline nagu pusle kokkupanek, et kui sul on probleem või sul on eesmärk, mille nimel sa töötad siis sa valid oma mõistuse järgi ka kõhutunde järgi ja kas siiski reastat nagu ütleme sellise loogi oma loogika järgi asju ja, ja sa saad mõtlemisega hakkama. Kodus võib-olla niimoodi, et kas lastega või tegelikult ka abikaasaga, et kust mõtlemine, noh, ütleme emotsioonid peavad kõigepealt ja pärast mõtlemine. Ja, ja see on sellepärast, et nad on ikkagi nii, nii, sinu noh, omad või nagunii nii nagu lähedased, et, et see emotsioon tuleb nii kiiresti. Või õigemini pääseb rohkem esile, et see, see ei lahenda kõike nagu mõistusega ja siis nii negatiivselt kui positiivse poole pealt. Et, et see on nagu noh, näiteks milles on üks nagu vahet. Ta on, miks kodus kodus emotsioonid tulevad, nad lihtsalt on Enda lähedastega kõige lähedam, seda sa hoolid neist nii palju, et see läheb sulle nii palju korda ja sa elad kõike nagu kaasa üle ja, ja noh, see mõjutab kohe sinu emotsioone ja, ja mitte mõtlemist. Pealegi kokku on tuldud ka nii-öelda emotsiooni pinnalt, mitte kaine kalkulatsiooniga arvestades. No võib ju olla ja võib-olla nii üht kui teist tänapäeval või noh, selles mõttes ei saa ju õnnelik kooselu võib ka mõistuse põlvel püsida ja aga reeglina tavaliselt ikkagi ta on ikkagi vist ma eeldan. Loodan, et pigem ikkagi emotsiooni pealt. Kui me seda intervjuud kokku leppisin, teiega siia jutusaatesse kolisd tulete, siis ma küsisin, et mis võiks olla see muusikapala, mis võiks meie tänast jutuajamist siin ka ühel hetkel siis saata. Ütlesite taaga ja isaga? Dracula draakonil, miks just see lugu? Sest see on esiteks see sõnum kui seda kuulata, see on niivõrd vahva, ta on omamoodi nii lihtne ja, ja ilus. Teiseks viise meloodia, mis, mis, mis on jällegi lihtne. Minu arvates aga aga minu arust Lauri Saatpalu on õnnestunud tabada mingisugust närvi või mingisugust seda lihtsat meloodiajuppi ja selleni õnnestunult kokku pannud, et ja, ja tänu ja, ja ka sellepärast minu jaoks, et ta oli kohe minu ja meie pere üks lemmiklugusid, et ma olen üldse Lauri Saatpalu, selline Kerge fänn ja mul on tema tegemised alati huvi pakkunud ja, ja kui, kui see plaat tal välja tuli ja isaga draakonil ära sai kuulatud, siis siis me kuulasime koos lastega seda ja meil oli isegi selline väike traditsioon. Tol ajal, kui ma käisin siis vanema poisiga võistlustel kuidagi jalgpalli mängimas ja siis, kui me sõitsime, viisin teda autoga võistlustel, siis me panime selle. Ma ei ole tavaliselt või see oli, see oli üks ajahetk, kus oli, oli kuidagi see, tulin meil CD, oli plaat, oli see autose, siis panime selle loo ja siis jõudsime parasjagu selle nagu ära kuulata. Enne kui kohale jõudsime. Kuulame nüüd ka siis seda laulu Taago ja isaga draakonil. Vaadata kui mu tütar jälgib mind kui veidrat õppefilmi või päris kõik ei tuleks välja lõigata. Käo ja. Kloori Ootme Mcooni. Wilbur jäetav. Välist kaabli. Anne õues ja on kes määraga paelu, lit või sapi lärmata. Pea meeles, kui endale ülikond Lähed vahel selgelt sulle voivad kärvata. Soovida. ID-kaardi. Krooni. Kooni. Purje. Selles loos ma kuulasin selle enne enne ka läbi ja kirjutasin välja ühe rea, seal on siis niimoodi, et tütar jälgib mind kui veidrat õppefilmi. Te olete oma lastele ka, teil küll tütred ei ole, teil on kõik pojad. Aga olete te ka, Indrek Holst neile justkui veider õppefilm. Kindlasti mõningatel hetkedel ma olen väga veider õppefilm, lastele mõtlemine eriti teismeeas, laste mõtlemine, see ju on totaalselt midagi, midagi muud kui, kui minuvanustel või ütleme siis 40 pluss või ja, ja, ja, ja kui ma ise nagu mõtlen, tagasi. Siis siis ka ikka noh, ütleme mitte ainult oma vanemate või ütleme oma oma siis vanemateealiste suhtes vaatasid kui niisugust vanemaid inimesi. Aga mida lapsed siis ütleme, teismelised lapsed teie osas nõukogude rohkemgi veidursena vaatavad, ütlevad, et isa, tule taevas appi, miks sa teed nii? Mis no ilmselt on, on lastele, ma ei tea, kas nad seda nagu ilmselt nad ei saa nagu aru, et mille, mis asi see on, et Wagoosnide uudised seal tahan vaadata või see nagu päeva selline nii raudne standard isegi tegelikult ei mõtle, et kus ma nüüd õudselt tahan või ei taha, aga ikkagi kogu aeg jõuab kätte ikkagi panete panenud üheksast teleka mängima ja ja isegi kui toimetad midagi, siis iga sa kuulad kogu aeg, et see on nagu selline päevapäeva osatut vaataksid, mis siis nagu maailmas toimub? Nende jaoks ei ole sellist asja olemas. Uudistesaated ilmselt on internet tänapäeval tegelikult meil kõigil on internet on uudiste hankimise, need on meil kogu aeg kaasas nutitelefonid ja jah, et ja ma pigem isegi selles mõttes ütleks, et see on see uudistesaade iseenesest on natuke nagu, kuidas öelda, selline mingi aja kuidagi hästi vastu pidanud millegipärast ainukene tegelikult inimestele meeldib noh, päevast siis korra võtta ja Eestis on see aktuaalne kaamera kuidagi kas siis minevikust sõltuvalt mällu sööbinud, et ikkagi tehakse Aktuaalse kaamera uudisteplokk lahti ja vaadatakse, et aga aga reeglina sa siis kuuled vbla kellelegi kommentaare või kuuled midagi natukene, aga tegelikult tead kõike seda, mis, mis seal juba seal ees ootamas on enam-vähem kõike. See on vist ilmselt inimeste jaoks on oluline. Ma ise mõtlen enda pealt, et sa saad nagu päeva kokku, et kui sa hommikul ärkad, sa mäletataks raadio tööle või mõni vaatab televisiooni hommikul, et sa saad selle teadmise, et maailm on alles. Et kui sa läksid magama, siis sa said ja teadsin, et maailm on alles ja seda hommikul üles ja selgub, et maailm on samamoodi alles kõik toimib ja töötab enam-vähem sama riigi kordki, eks ole, on kui just ei ole suuri valimisi või muid asju olnud. Ja õhtul sa võtad justkui nagu päeva kokku, et sealt, kus sa alustasid, sinna sa ka mõnes mõttes nagu ringiga, lõpetajad saavad jällegi teada, et kõik on alles kõik see, mille sees sa elad ja liigud ja võib-olla ka mille nimes ja teinekord eks ole, pingutad töötajat, et see kõik on alles. Vabalt võib ka mingi selline noh, ütleme siis söökel või ring nagu olla, kuigi meil seda hommikust ei ole meil hommikul telekat lahtide mõnikord aga, aga see on sellepärast, et siis on, kui, kui varastel tundidel tekkis mingi tühimik ja ja, ja lasteaialapsena pani nii vara üleval, et siis siis ta palub mehe multifilme vaadata või veeta, aga, aga me ise nagu oleme suhteliselt sellised argised hommikul. Et mul abikaasa ärkab tavaliselt varem, ta tema toimetab köögis. Ma tulen natukene hiljem. Ja siis ongi hommikusöök, hommikused tegevused lastelaste osas veel võib-olla midagi seal, kui teeme seal ühele mehele putru võib olla teisele ka ja, ja ja siis on lasteaeda kooli tööle, et sellist nagu tähelepanuuudistele, kõrvalistele asjadele hommikuti meil ei ole, nii et aega ka raadiouudiseid hommikul kuulata täistunnil, et saate teada selle ööga, tegelikult ei juhtu ka midagi. Tavaliselt. Tihti on see tõsi jah, et tööga ei juhtu midagi ja need uudised on võib-olla rohkem nagu välismaised sõltuvad ajavööndis tulevad sealt Aasia poolelt või Ameerikas. Jah, sellele jah, et, et aga noh, see on selliseid pakilisi asju sealt nagu kuulata, kuulata ei ole, kuigi need need saatejuhid ju tegelikult hommikusaadetes ja, ja nad on tegelikult vahvad, et pigem on need kommentaarid teinekord huvitavad. Need külalised on teinekord huvitavad ja aga ei jõua telekat nii palju jälgida, et see on isegi vist võtab liiga liiga suure tüki. No ja siis televiisor on ju selline meedia, võrdleme näiteks televiisorite raadiot, et kui raadio on täiesti nii-öelda käed vaba pilk, vaba meediat sa kuuled, kõrvad on, on haaratud kaasa siis televiisori puhlalt, ma ise tunnen, et Ma pean jäägitult sellele pühenduma, sa pidanud nägema, mis seal toimub, mitte ainult kuulama, vaid ma pean ka vaatama, seetõttu ka mina hommikuti väga tihti televiisorit ei vaata seda enam, et, et on olemas siis väike laps, kes tahab pigem multikaid, sealt hommikul. Alatine võitlus, eks ole, televiisori pärast, et kes mida sealt siis saab vaadata. Ja kui veel ajad kattuvad, seda enam on see võitlus suurem ja internet on olemas. Ja pealegi jah, internet on absoluutselt olemas. Teie eriala, Indrek, te töötate, eks ole, SEB elu- ja pensionikindlustuse juhatuse esimehena on, on pension muuhulgas ja, ja see, et inimesed võiks pensioniks raha kõrvale panna ja siis seda fondides kasvatada arvamusartiklis öelnud, et põhimõtteliselt lapsed ongi meie pension, on see, on see siis nii üks-üheselt võetav, et me peakski endale, pigem ei saa, ise olete nelja lapse isa lapsi rohkem hankima, teades, et nemad on siis need, kes meid vanuigi Seal taga nüüd puhas, selline noh, ütleme selline matemaatika lahtiseletamine, et meie pensionid, noh, kui me räägime riiklikust pensionist, et siis TEMA finantseerimismudel tugineb järeltuleva põlve põlve siis maksumaksjate arvule, et, et kui meil on rohkem maksumaksjaid, siis, siis ühe pensionäri kohta on meil rohkem raha. Kui meil on vähem maksumaksjaid, siis on meil vähem seda raha, mida, mida siis pensionäridele välja jagada. Sealt siis väga lihtne, loogiline üleskutse. Et jah, võib-olla mille jah, selline üks selline idee presenteeri Eestis juhtusin olemata Seome pensioni suuruse laste arvuga mis iseenesest ei ole tehniliselt võib-olla kõige nagu lihtsam meetod pensioniprobleeme lahendada. Aga seal taga on, on kindlasti see mõte olemas, et et ja, ja noh, ütleme tänapäeva ühiskonnast on läbi pensionisüsteemi. Kui me nüüd mõtleme aega tagasi, noh, ütleme 100 aastat või ütleme natuke rohkem või ütleme, sealkandis kui need pensionisüsteemi veel ei olnud. Et siis tegelikult olid ju kogukonnad, toetused, jõukad olid need pered, kus oli palju lapsi ja, ja lapsed tähendasid tööjõudu, lapsed tähendasid elu edasiviimist. Et ta oli palju rohkem, noh, ütleme selline, see oli näha see seos tänapäeva individualistlik, kus maailmas ei ole seda sõltuvust nii palju, pigem on vastupidi. Et ühiskond on üles ehitatud niimoodi, et kui ma olen üksi, kui mul vähe lapsi tegelikult mul on materiaalses mõistes on mul palju parem hakkama saada. Sest Eestis, eksole, on tehtud uuringuid, mis näitavad, et iga perre lisanduv laps tegelikult tähendab nii-öelda nagu heaolu või hüvede kahanemist. Absoluutselt ja, ja sealt on noh, tegelikult ongi, et kui me noh, ütleme selle selle arvamusartikli, teine mõte oli tegelikult see, et et kui me võrdleme nüüd laps, ütleme peresid, kus on rohkem lapsi, peresid, kus on vähem lapsi ja kui me ütleme, et noh, keskmiselt ühe lapse võtame keskmise pere ka noh, ütleme keskmise sissetulekuga ja siis ütleme keskmiselt ühe lapselapse peale minevad kulutused. On ju selge, et kui on üks laps, siis on üks ühik kulutus, kui on kaks, siis on kaks ühikut ja kui on kolm, on kolm noh, seda väga ei tasu, nagu selles ei tasu nagu selle tasu väga panustada, et kõik riided on uuesti kasutatud. Jah, kõik asjad uuesti kasutatavad reeglina ei ole. Et kõik tuleb reeglina tegelikult enamus asju tuleb siiski uuesti soetada. Et see kulu on mitmekordne ja, ja võib-olla nagu, kui me ühiskonnas vaatame nagu seal, noh, ütleme laiemalt, et noh, minu arust on see nagu õigluse momendi nagu loomine. Et, et need, kellel on rohkem lapsi, siis peaks tegelikult võib-olla esimese järjekord mõtlema, et kuidas sinna peresse jätta rohkem raha kohale. Ärme võta seda rahaliselt nii palju ära noh, siin on ju räägitud nüüd ka selle tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest ja mitmelapsele ta siis peaks ikkagi rakenduma ja aga noh, see, see takerdub siin meie õhukese ütleme võimekuse juurde, et mida riik saab lubada endale, mida ei saa ja ja võib-olla on mingi tõetera on seal ka taga, et et kuna neid paljulapselisi peresid on nii vähe, siis valijate hulka kriitiline mass on, on suhteliselt päike, kelle pärast võidelda. Pensionär Raivo on palju rohkem näiteks võrdlusena kõrvale mitte et oleks neid vastandada, tahaks praegu. Ja ka väiksema lastega perede arv on palju suurem kui, kui, kui suurema lastega perede arvelt, et poliitik teeb väga pragmaatilisi otsuseid selle selle koha pealt, noh me võib-olla ei saa, aitäh neile selle eest midagi, siis nemad ju töötavad oma eesmärgi nimel. Aga, aga, aga nii ta on, et et kui, kui taastada see õigluse moment, et kasvõi räägiks ühiskonnas sirgeks, et, et noh, et kui palju siis ikkagi tegelikult võiks näiteks lastega pered vähem makse maksta kui, kui, kui, kui, siis kas lasteta või, või siis või siis ühe lapsega pered. Et minu arvates oleks nagu Tõstke teistpidi tundudele neile inimestele, kellele selline soodustus, eks ole, siis ei laiene, kellel pole lapsi või on üks laps või kaks last, et neid justkui nagu karistatakse selle eest, et miks sest nendele ei laiene teatavat või nemad ei saa vähem maksma. Nojah, aga, aga neil ei teki ka seda kulu. Et noh, selles mõttes, ega siin ei ole ka absoluutselt õe nägu, kriteeriumitega, ma arvan, võib-olla ühiskonnas diskussioon võiks olla, et kas, kui me tahame, et see paljulapseline pere tunneks ennast kindlalt ütleme Eestis kui me, kui me laiemalt vaatame siis millest, millest nagu väga suur probleem on see, et esimese lapse sündimine on edasi lükkunud. Seega tegelikult lõpetab ära siis nii-öelda seal lõpus selle viimase lapse saamist ka veel siis tulevad juba ealised iseärasused hakkavad sekkumata, et ei ole enam seda võimekust ka lapsi sünnitada. Et noh, me oleme nagu, nagu ühelt poolt lükkame nagu edasi esimese lapse saamist, mis tegelikult tegelikult nagu mõjutab siis tervikuna iivet ja ütleme siis meie siis tulevasi maksumaksjaid. Aga see on nagu selline üks üks moment, kogu selles keerukas keerukas siis. Ütleme siis ütleme, milles pensionisüsteem sõltub, teiselt poolt Ta on, ma tahaksin väga vaielda vastu neile, kes ütlevad, et, et minu lapsed on minu pensionisammas. Emotsionaalselt võttes küll jah, aga mina soovitaksin siin tegelikult korraks laia pilguga maailmas ringi vaadata ja minu peas kummitab üks näide ja see on Hispaania, kus ütleme, 50 protsenti noortest on ta näiteks töötud. Aga mis siis noh, mina nagu ütlen, et ütled ma nagu noh, enda pensioni pärast ei muretse, mul on neli, kolm, kaks mis iganes last, nemad muretsevad minu pärast. Aga mis siis, kui nende mure on sellel hetkel palju suurem kui minu mure. Et. Ja Lõuna-Euroopas on ju see nii-öelda kodust lahkumise vanusepiir on hästi kõrge, et seal inimesed lahkuvad kodust nii-öelda päris oma elu peale tihti alles. Võib-olla noh, nüüd napilt kolmekümnestena, eks ole. Noh, faktiliselt ma olen võib-olla keeruline öelda, aga, aga tegelikult suheldes siis sealtmaalt pärit inimestega või siis ka nendest ütleme siis pensioniprobleemidest üldse rahvastikuprobleemidest, töötuse ja tööhõiveprobleemidest siis praegu pidi olema selline trend, et, et nii-öelda noored tulevad oma ema-isa juurde tagasi koju. Et lihtsalt Elongini rasked, et sa pead ära üles ütlema enda enda korterid, et elupaigad elukorralduse ümber tegema. Et, et see ei pruugi olla nii lihtne, et me ei tea ju tegelikult, kes ütleb meeletut, et kui mina pensionile, milline täpselt, on sellel hetkel majanduslik olukord. Et noh, selles selles valguses on minu arust kõige julmem, mis saab teha, on see, et karistada lapsi, et mingisugune vana inimene ei saa ise hakkama. Aga teisest küljest, eks ole, on inimestele pensioni nii-öelda koguda, juurde tekitada, kui me vaatame viimaseid uudiseid, siis sel nädalal tuli uudis selle kohta, kuidas see nii-öelda Eesti pensionifondid on viimasel aastatel tootnud pigem miinust, et siis ka nagu selle vastu ei ole usalduskumaga ise kogun raha ja lapsed lasteks siis et kas nad aitavad mind või mitte siis ka see on selline natuke nagu mina, mina jäin küllaltki mõtlema, et, et kas see raha, mis ma olen kogunud, et kas ma ikka saan kätte. Seal on need kaks asja, üks on see, et kas see raha on juurde tootnud või kas, kas ta on kaotanud oma väärtust, see on üks pool, teine pool on see, et, et kas ma saan selle kätte. Et noh, kas ta üldse nagu kaob ära see nüüd sõltub sellest, et milliseid riske te seal olete seal vahepeal nagu ise tahtnud võtta. Mis tooted, mis toote olete võtnud, aga aga, aga noh, ütleme mitte nagu liiga detaili minnes, et et jah, ma vaatasin raportit ja, ja, ja nii-öelda ka Päevalehe ajakirjanikule kirjutasime oma omad kommentaarid, aga aga 2008, kui see kriis tuli ja kui ütleme siis eesti pensionifondid pensionifondidest oli jutt, et nende selline investeerimisgeograafiline mõõde oli väga selline noh, ütleme mitte väga, aga rohkem kui täna kohalik Ida-Euroopa turg. Ja noh, me olime ju tegelikult ka selles ise selles sektoris meie ootused kasvule tootusele olid siis nii-öelda siis just nimelt arenevate turgude prisma läbi kujundatud, et noh, otseselt ka väga kõrged ja, ja fondid võtsid riske vastavalt sellele. Ja, ja kui, kui nüüd see Leemani niinimetatud mõni kriis alguse sai, siis lõpuks oli ikkagi need kõige suurema kukkumisega valitsust, nimelt nimelt et arenevad turud. Et, et noh, siin noh, mis tähendab seda, et siin on pensionifondidel noh, me kõik oleme õppinud sellest. Et millise investeerimisstrateegia, milliste riskidega opereerida. Et seda peab ikkagi väga-väga hoolega mõtlema, sest noh, meie nagu üks tõdemus oli see, et klient küll tahab head tootlust, aga veel vähem tahame Ta kukkumist. Et kuigi nad unustavad seal aeg-ajalt ära täna võime öelda, et juba kliendid unustavad ära selle, et 2000, mis 2008 toimus jälle, vaadatakse, et tootlus, tootlus, tootlus, aga noh, siin on siin on meil õnneks seda kogemust ja, ja arusaamist, ütleme ma arvan, kõik pensionifondihaldurid täna ikkagi ikkagi vaatavad ikka väga tugevalt mitte selle selle läbi, et kuidas maksimeerida tootlust, aga tegelikult, et kuidas siis optimeerida riski ja tootluse vahekorda, et et võimalikult sellise mõõduka riskiga saada hea tootlus. Pensioni lähebki liiga liiga sügavaks, liiga detailidesse, kui me siin pühapäeva hommikul tahaksime, aga üks teie tööga seotud tegevuste olete MTÜ SEB heategevusfondi juhatuse liige. Mis teie ülesanne seal täpselt on, ma tean, see fond tegeleb vanemliku hoolitsuseta lastega, et kui palju see teid nii-öelda ennast isiklikult, mis puudutab või olete selle teemaga seotud? No nii palju ma olen seotud, et ma olen selle algusest peale selle fondi juures olnud, ma ei ole küll nii-öelda tegevtöötajana seal, et aga ma võtan osa ja, ja saan osa siis nendest juhatuse koosolekutest ja kus me siis nagu pikemaajaliselt vaatame, et mida me võiksime teha ja kuidas me võiksime teha ja aga kindlasti see kindlasti see läheb meile korda, läheb meie ettevõttele kordaja, läheb, läheb nendele inimestele korda, kes kes selle heategevusfondiga on seotud ja ja võib-olla nagu, kui ma korraks ka nagu, mõtlesin tagasi, et, et sinna hetke, kui me seda asutasime. Ja, ja see oli nagu selge soov, et tegelikult me võiksime ühiskonda panustada ja mõelda midagi, et, et mis see võiks siis olla ja keda me peaksime toetama ja siis meile tundus, et sellel ajal oli päris palju noh, ütleme otseselt selliseid nagu lastekodude ja ja, ja, ja selles suunas Tegevust, mis toetas siis otseselt vanemate jäänud, et lapsi või, või, või kes olidki laste lastekodudes, aga aga me nägime, et, et selline palju sellima raskem segment on võib-olla see, kus on vanemlik, hoolsus on, on unarusse jäänud ja, ja kuidas nagu seda segmenti toetada, et see ei ole nii hästi nähtav ka, et et ja see on minu arust väga, väga oluline. Ja, ja ma ise olen küll väga rahul, et, et kunagi me sellise otsuse tegime, et need projektid, mis on tehtud ja kus me neid turvakodusid ja, ja kus, kus, siis kes siis ka, kes on ka nagu seotud selle vanemliku hoolitsuse lastega, et et kus me oleme siis konkreetsed seal projektid, kas näiteks seal kettide muretsemised, koolitäis lapsi saab ketsid jalga või spordivahendid näiteks või ütleme, suund ongi seotud pigem või suunatud, võetud sinna, teda aidata neil neid tegevusi teha, areneda, et mitte võib-olla nii palju enam rääkida sellest, et anname mingid asjad kätte. Noh, ilmselt mitmekordse isanade üsna hästi, ma kujutan ette tunnetate ka seda, et mis võib tähendada, kui, kui lapsel ei ole isa või üldse vanemaid Vot vot, ega ma ei, ma võin mõelda selle peale, aga ma ei oska seda niimoodi tunnetada, et et minul on isa olnud ja, ja, ja, ja, ja ma nagu ei ole seda ise läbi kogenud. Ma arvan, et need inimesed, kes ütlevad, et, et ütleme sellistes situatsioonides, et nad teavad, mida see tähendab, siis mina küll ei julgeks öelda, et ma tean, mis see tähendab. Aga, aga parem on võib-olla, et kui, kui ei saagi teada. Et, et see on küll üks, üks asi, mida vist nagu ühelegi lapsele ei soovita või, või ütleme, väga halbasid vanemlikke suhteid või, või, või vanemad lastest üldse ei hooli. Ja meil on neid juhtumeid ja noh, küsimus ongi, kuidas lapsed tänavalt siis tegelikult ära saadad, kui palju ühiskond aitab? Noh, mis hästi teeb minu arust nagu sellised sellised lihtsad asjad teinekord nagu on, on tagasiside. Et kui me vaatame, mismoodi see fond tegutseb, siis a'la näiteks stipendiumit, mida me, mida me jagame, et need viimati oli siin oli 70 stipendium stipendiumi jagamist seitsmele inimesele, noorele kus noored otsivad, et kui neil endal ei ole vahendeid ja, ja noh, ei ole seda kodus toetust nii palju ja kui ta teab täpselt, mis ta tahab ja ta leiab meid üles ja ta kirjutab oma motivatsioonikirjad, ma tahan kokaks saada, aga, aga mul on vaja neid, neid instrument, et mul on, kui inimene tahab tegutseda ja, ja pigem olemine olla õngega abis. Et see mõte kõlab palju paremini kui see, et anname talle selle lõpp-produkti kätte. Meie aeg siin jutusaates hakkab nüüd läbi saama ja praegu me siin seda juttu puhuma mikrofonide ees. On reede pärastlõuna alguse poole, te ütlesite, et enamasti teile isadepäeva puhuks öeldakse üks kellaaeg, kus te peate kindlasti kodus olema ja kogu seda meeskonda vastu võtma. Kas te täna juba praegu teate pühapäeva hommikul kohta mis kell, kus te peate olema, mida tegema, et kogu isadepäeva sellest sündmuste ahelast, mis teie peres aset leiab? No see tähtsündmus on, on seal lõuna paiku vist, kui ma nüüd õieti õieti mäletan, aga hommikul on ka noh, ütleme on kaks lastekodus. Üks on Tallinnas, noh, vaatamishommikul saab. Üks ots on Inglismaal ülikoolis. Ta ei ole ülikoolist, ta on sellises kolledzis ütleme selline, peale keskkooli selline kolledžisse õpib seal selliseid spordipersonaaltreeneri vallas, et selles suunas edasi liikuda. Tema tuleb koju isadepäevaks või käib see ühendus kuidagi Skype'i vahendusel. Antud hetkel Skype'i vahendusel No igatahes aitäh, Indrek Holst, et raatsite tulla siia vikerraadio jutusaatesse külla, ma soovin teile, teil tuleks pühapäeval siis väga tore ja perekondlik isadepäev ja otse loomulikult kõikidele teistele vikerraadiokuulajatele ka ma soovin isadele ja vanaisadele eelkõige väga ilusat ja toredat. Isadepäeva päeva minu poolt ka aitäh.