Tere 16. sajandi Liivimaa, 16. sajandi lõpu Põltsamaa noor Taani kuningapoeg hertsog Magnus üritas Liivimaal ennast kehtestada ja oma tulevikku kindlustada. Vene tsaari Ivan julma toel sai Magnusest Liivimaa kuningas ja tema riigipealinnaks Põltsamaa. Põltsamaa ajalugu Põltsamaa, Liivimaa kuningriigi pealinn oli ta siis aastatel 1570 kuni 1578 aga Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt tänav räägime kõigepealt päris algusest, mis on teada, Põltsamaa päris algus. Ehk Põltsamaa kirjapandud ajalugu algab Muhu muinasmaakonnast. Ja praegugi, kes sõidab Tallinn-Tartu maanteel, näeb silte Mõhk küla enne Põltsamaad, kui siitpoolt minna. Ja Mõhk küla on siis iidne muinasaegne küla ja eks selle järgi Muhu maakond nime sai ja on siis teada aastast 1234 Vatikani arhiivis kiri, kus on mainitud mitmeid Eestis olnud kristlikke kogudusi ja preestreid. Ja üks nendest on siis ka muhe e kehard. Ja muhe on siis õhu niimoodi teises keeles. Kunagi kaheksakümnendatel elas Põltsamaal mõnda aega harrastusarheoloog Oskar Raudmets. Et kes nüüd niimoodi on asjatundjad, see nimi kindlasti ütleb palju. Ja tema leidis meie piirkonnast 29 erinevat muinasasula kohta, üksjagu nendest on tähistatud, aga et piirkonna all me ei mõtle praegu Põltsamaa linna võttis kihelkonda et lisaks praegune Põltsamaa vald, Pajusi vald käivad sinna ja jällegi, et kui nüüd kuulaja teab, kus asub Põltsamaa Felix, see on siis Põltsamaa lossist natukene Tallinna poole kohe päris külje all, kohe-kohe päris jah, võib öelda, seal Felixi aia taga on hiiekoht ja asulakoht ja sellest asulakohast on leitud mündiaardeid. Eks, 1939 leiti ligikaudu 500 hõbemünti. Mida on siis uurinud ja millest kirjutanud? Kes siis muu, kui Ivar Leimus? 800 viiekümnendat aastat Dirhemit, Samarkandist, Taskendist ja Ivar Leimus ütles sinna juurde sellise toreda lause umbes et no et siinkandis oldi jõukal järjel, sel ajal juba vaatame edasi, missugused on järgmised teated. Järgmiseks põipas Tollonit, see, kuidas mahu hakkab muutuma Aaberbaaleniks. No ka see praegune Põltsamaa jõgi, temal, Mõhk jõe nime kandnud. Ja siiski korraks tuleks tagasi Muhu ja Mõhk küla juurde, professor Helmut Piirimäe rääkis oma loengus sedamoodi. Põltsamaa jõgi oli muinasajal palju võimsam, laiem noh, loogiline muidugi oli hemo jõgigi voolas teistpidi, eks ole, ja selle praeguse Põltsamaakoha peal oli selles suures jões üks suur leivaastja ehk mõhe kujuline saar ja selle saare põhjatipus oligi küla Mõhk küla. Et selline jutt siis professor piirimäelt. Aga nüüd see kirik ja preester, mis oli jutuks Vatikanis leiduvaid kirjas selle kiriku ehitusaasta ei ole täpselt teada. Paljud kogudused Eestis ja nii ka Põltsamaa peab siis oma algust küll 1234.-st aga võib-olla siis kõige suurem autoriteet Villem raam, pakkused, et sellel ajal veel kivikirikuid ei jõutud ehitada, et need tulid hiljem, et see kirik võiks olla sellesse kohta, kus ta siis on olnud varem ehitatud 13. sajandi lõpus pull ja siis tekkis ka linnus ja foogt kond ja, ja siis tuli nimi ooberbaalen ja ooberbaleni kohta küsitakse tihti. Ahah, teil on olnud mõisnikud paavianid, jah, ei ole see ooper, palen, võib olla, on siis algus ladinakeelsest transpaalenis või transpalencises, mis on pala ehk siis Navesti jõetagune ala. Ja seda meie piirkond kahtlemata on. Ja transpolentsis on siis läinud over palen, ooper, poolen, ooberpa olen, kõlab ka nagu ülempala, nii on seda ka kasutatud tõlkena. Ja ka see sobiks sellepärast et Navesti jõe ülemjooks ongi siis Põltsamaa linnast võib-olla 15 kilomeetrit. Et see ala ta täpselt on, ainult pärast on ajanud ajaloolased segi on keset Põltsamaa linna kirjutanud jõe peale Paala võeti poole ja üks kunstnik Wilhendusson isegi kirjutanud keset Põltsamaa linnalavast pluss noh, sealt nagu näitab selle seos ära, et kuidas need asjad on valesti läinud. Nii et siis onu perboolen ja see esimene kivikirik, mis siis on 13 sajandi lõpul ehitatud sellest on nüüd meil muuseumis mõõtmetelt üks suuremaid eksponaate aga ka tähtsuselt suuremaid. Ma olen isegi öelnud niimoodi, et nüüd Põltsamaa linna kõige kallim kivi ja on siis sellest kirikust kõneteadaolev ja maa peal olev kunstiteos. Kivil on kujutatud kaks nägu ja kuna nad on hästi tihedalt niimoodi kokku sulanud siis nimetatakse seda kivi, Põltsamaa suudlus leiti 68. aastal, aga kirik ise oli ära purustatud juba aastal 1600 siis olla poolakat kirikus kindlustanud ja rootslased rünnanud purustanudki kiriku ära. Ja väga palju inimesi sai surma ja nende luude matmiseks ehitati siis kiriku varemete kõrvale kabel. Kabel kestis üpris kaua aega, praegu on sellega vundamendist natukene järel aga kirikumäe nimi, mida ma püüan ikka siis rahvale meelde tuletada, et meil on siin kirikumägi. Sama kõige kuulsam objekt hoone ehitis on ilmselt Põltsamaa loss või linnus, seesama, kus Põltsamaa muuseum praegu asub. Jah, kahtlemata antiandmetel ja Villem raami kinnitusel 1272 on saksa ordu alustanud selle ehitamist ütleme järgnev, põhineb Villem raami ühel pikemal uurimusel, mille pealkirjaks on jooni Põltsamaa linnuse ehitusloost ja selle kujunemisest lossis. Nii et juba pealkirjast lähtudes, et alguses tuleks seda ehitist nimetada linnuseks ja alles hiljem tuleb temast loss ja Villem raam on teinud muidugi väga palju välitöid, ta on Põltsamaa linnustaga põhjalikult uurinud uurinud kahtlemata ka kõikvõimalikke muid linnuseid, et oskab võrrelda ja on läbi töötanud 1590. 1599. ja ka 1682. aastainventuurid, kus siis on kõik vähegi väärtuslik, mis selles linnuses on olnud kirja pandud väga põnev kirjatükk ja Konsis, nii et ligikaudu 100 korda 100 meetrit on ringmüür peaaegu ruudukujuline, aga natukene siiski välja venitatud, et ta ei oleks nagunii staatiline. Oleks, oleks kuidagi nagu edasiliikumine siis otstes, et siis need natuke lühemad küljed, need on siis otsad, nendes on olnud peaväravad mitte päris sümmeetriliselt, aga natukene jõe poole ja peaväravatele on olnud ees kaitseehitised ja vallikraav on siis ka algusest peale linnuse ümber ehitatud. Ning müüri kõrgus alguses ainult kolm meetrit ja sellele kolmele meetrile on Villem traavi arvates lisandunud veel kahemmeed ligikaudu kahe meetri kõrgune puidust kaitsekäik, sest müüri sees on näha talade augud. Agarad talade augud on ainult kaks jalka esimesest ehitusjärgust madalamal, nii et et selles mõttes need ei peaks olema mitte tellingute talad vaid ikkagi nende põrandatalad, siis kaitsekäigu põrandatalad. Villem Rank kiidab Põltsamaa linnuse ehituskvaliteeti. Et on väga hästi ehitatud. Ja et on järgitud Vana-Rooma eeskujusid. Nüüd teises ehitusjärgus, mis on üsna kohe võimalik, et sama põlvkonna ehitajate töö on lisaks paekivile, mida me alumises piirkonnas näeme ka maakivid ja et ka see on nüüd selline Vana-Rooma eeskuju maakivid, ehk siis graniit on väga sirgete ridadena, oleme seal üle lugenud, terve müüri ulatuses ei saa enam tervet sirget rida ära lugeda, aga praegu siinpool üks rida sealpool, teine aga et kokku kaheksa sellist graniidi rida jookseb piki müüri kustpoolt need praegu siis vaadeldavad on kõige uhkem, pigem on vaadata praeguse peavärava poolt praegune peavärav seal olles seitsmeteistkümnendast sajandist Rootsi ajast. Aga kuna me sealtkaudu kõik sisse käime ja see on nüüd ka Tallinna maantee poolne, et sellest sõidame mööda, siis sealt on hästi näha ja sealt küljest on ka väga hästi näha hiljem juurde ehitatud kõige ülemised osad laskeavadega ja jälle Villem raam ütleb, et siin on ikka ainulaadseid asju, laske avat. Kui te nüüd ette kujutate, seisatagi seal Põltsamaa linnuse värava ees, kuskohast sisse saab, siis paremal pool on tellistega pooderdatult vaheldumisi suured ja väikesed väikesed pilu, taolised pikkust on küll hästi kitsad, laskeavad ja teised siis vähe suuremat ja ülevalt kaarega lõpetatud ja tellistega vooderdatud, siis aga vasakul pool on see rida kinni müüritud, ehitatud ringmüür veel kõrgemaks ja ehitatud veel järgmine kaitsekäik ja seal on siis müüris aknad ja on näha siin-seal veel kinni müüritud laskeavasid ka. Kas hilisem aeg on siis juba pärast Magnust? See hilisem aeg on pigem ikka ka enne Magnust, et ikkagi orduaeg, aga mitte siis enam 13. sajandi lõpp nagu kaks esimest järku peaks olema vaid siis no näiteks 1500. aasta paiku pakutakse üksjagu ehitustöid või et pigem käis järjest järjest mingi ehitamine, aga et noh, et kõigepealt need kaks järku müüri siis konvendihoone siis igale poole sisemüüri äärde ka kivist majad ja, ja üks ütleme, suhteliselt kõrgeks osutunud kivimaja oligi põhjus, miks lõpuks ehitati see ütleme väljastpoolt vaadates vasakpoolne ringmüür veel kõrgemaks, et katusehari tuli lihtsalt juba sinnamaani ja siis on veel üks selline esindus ja külalistehoone olnud ka ehitatud enne Magnust ja võimalik, et Magnus kasutanud mida Villem raam nimetab põhjamaja, sest noh, meil Põltsamaalinnuses on niimoodi, et põhiilmakaared on nurkades siis põhjanurgas, põhjamaja ja mõnevõrra võib isegi praegu selles samas põhjanurgas asuvas restoranihoones näha jooni sellest põhjamajast, nii nagu Villem lantra kirjeldab, et oli alumine kõrge keldrikorrus ja siis oli kaks esinduslikku pea korrust ja, ja siis seal ütleme kõige uhkem saal, siis kolmandal korrusel ja nii tuleb ka praegu ka välja. Ja et ei olnud enam võlvitud laed talalaed rasketest palkidest ja nii nad on siis tehtud nüüd uuel ajal ka. Kui põhjanurk on, kui me lähme väravast sisse, siis vaatame vasakule ja otse üle ja vasakule nurka. Just et kui läheme väravast sisse, kui me nüüd vaatame kohe täisnurgaga vasakule, siis seal on loodeseent, praegune muuseum ja veinikelder see maja koht, mitte maja ise, seda ei saa öelda, majad on ehitatud neid uuesti alles kaheksakümnendatel. Aga majakohas on algselt olnud relvaladu ja kui seda on vaja vaadata lähemalt, siis alumisel korrusel on neli ust ja jällegi pilu aknad hästi kitsad, tellistega vooderdatud aknad. Et see on vast kõige esimesest selle majajärgust, ütleme uuesti jäljendatud, et nii oligi ja et relvaladu oli tema umbes selle ajani, kui tulirelvi rohkem kasutusele võeti ja läks vaja võlvitud lagedega püssirohuhoidlaid. Et siis relvaladu kolis konvendihoonesse, kus olid võlvitud laed ja sellest vanast relvalaost saidil ja ait, kus oli all tuulutus, kelder ja siis selle peal siis raske puupõrand ja siis alles vili. No seda on seal kaevatud ja uuritud veidi korralikumalt. Ja kõige lõpuks oli see hobusetall jah, ja siis nüüd edasi pärast seda muuseumi ja veinikeldrimaja, ehk siis esimest relvaladu on nüüd praeguse kahe vahel üks väravakoht. See on siis esimene kõige tähtsam värav, millel olid ka ees kaitseehitised, nendest on ainult ka väike mälestus väljaspool müüri alles ja see on küll olnud vahepeal kinni müüritud, neetud kui teised väravad osutusid tähtsamateks müüritise värav lausa kinni. Praeguseks on ta küll avatud, aga, aga palju on ära lõhutud ka ja selle värava ees on olnud siis õues, mitte väljaspool müüri. On olnud kivist torn, kaks võlvlage vahel siis aida korrus, nii et kokku ka tuleb, isegi ütleme, neli korrust. Selline torn. Nii, ja siis pärast seda torni päris nurgas, siis viimane võimalus vasakule vaadata. Seal siis põhjamaja ja põhjamaja on olnud vahepeal ka täiesti ära lagunenud, vahepeal on seal olnud ait ja saun. Jah, ja rootsiaegsetel kaartidel on selle koha peal tühi koht. Aga siis pärastpoole veel siis, kui juba oli loss, kui enam ei olnud sõjalist otstarvet sellel komplexil, siis on olnud seal meistrite maja, tuntud portselanimanufaktuuri asukoht. Spurt seal on, on üks märksõnu Põltsamaa ajaloos tegelikult. Jah, pärast Põltsamaa suudlust, see on järgmine väga tähtis, väga tähtis museaal Põltsamaa portselan ja Põltsamaa portselani avastamise selle kirjeldamise eest ja ka annetuste eest, Põltsamaa muuseumile oleme tänu ainuisikuliselt Jüri Kuuskemaa le tena osales arheoloogilistel väljakaevamistel 1900 seitsmekümnendatel aastatel, leidis portselanikilde, avastas Põltsamaa oma kaubamärgi portselani-il seal siis s o p saksa keelest Slaz ooberpalen, ehk siis Põltsamaa loss. On kasutatud ka teisi kaubamärke Merkuuri saua. Natuke on ka maisseni mõõkadega portselanimärki. Aga kui leiumaterjal on selline, ütleme, praak või üles sulanud või või ütleme glasuurimata, et noh, siis ei, ei ole vaja arvata, et seal maisemis toodud, et siis on see ikka kohapeal toodetud ja ehegraaf. Mis ajal siis toodeti Põltsamaal portselani? Jah, see tuleb nüüd Magnuse ajast palju kaugemale, kahjuks küll, aga see on siis 1782.-st aastast ja siin on need erinevad arvamused, et arvatakse, et võib-olla ainult lossihärra surmani, see oleks siis neli aastat. Aga Jüri Kuuskemaa veel Keevalliku nime all kirjutab ka pikemast ajast. Ehkki seal sajandi lõpuni näiteks, et on meistrit hingekirjas ja 1794 või veel veelgi rohkem. Aga lühikest aega ja toodangut on vähe. Aga kui Magnuse aega tagasi minna, siis kas või kui palju ja kas üldse on leida Magnuse ajast arheoloogilisi leide? See on nüüd jälle hea küsimus, sellele on hea vastata, sest et Põltsamaalinnuses on küll kaevat tuud üksjagu aga ainukene korralikult dokumenteeritud ja uuritud töö oli Andrest Lauri tööd 1998. aastal. Ja tema leidiski kõige rohkem esemeid just 16.-st sajandist. Et siis ongi nagu selline järeldus. Paiguti veel arvatakse, et äkki selle koha peal oli ka muinaseestlaste linnus ka ja et seda küll ei kinnita arheoloogia, seda kohe kindlasti. Ja ka hilisem need rahulikumad ordu ajad. Et sellest ei ole ka väga palju leide, aga just see 16. sajand, et alguses Põltsamaa linnuse eesmärk oli mahutada võimalikult palju sõjaväge, ta oli selline laagrikoht lihtne, kandiline, ilma tornideta, mitte eriti kõrge. Et ei ole kellelegi residents, laagrikoht noh, võib-olla oleks põhja poole edasi liikunud, seal taanlasi tõrjuma või või mis iganes neid vaenlasi võimalik oli ju palju, kas või piiskopid, kasvõi kohalikud elanikud kõigi vastu, aga Magnuse ajaks oli asendunud juba palga sulastega palgasõjaväega siis veedeti seal rohkem aega oli rohkem, kohapeal oli rahvast rohkem. Ja see konkreetne territoorium, see on siis väravahoone. Kui nüüd lassi seestpoolt vaadata, siis parempoolne tiib seal Andres Lauri leidis ühe väikese telliskivimaja praeguste müüride seest veel päikese, Telliskivi maja mis on põlenud ja sealt on isegi nii palju tulnud ehteid välja, et ta kirjutab siin, et võimalik, et keegi on oma kehtel laeka maha pillanud, siis näiteks tulekahjust põgenemise käigus. Et oleks väga ilus hõbesõlg, et oleks vene päritolu hõbedast nõelakoda koos nõelaga mille Magnus võis Venemaalt tuua, no keegi temaga koos. Keegi temaga koos võib-olla jah, aga vene päritolu leida tegelikult ja väga palju ja ainulaadseid asju. Et lisaks hõbeda ja ehteasjadele Õigeusu väike ristikene siis seostab õigeusuga aga ainulaadne ahjukahhelroheline, millel on kujutatud õigeusu kirikut sibulkuplite üksjagu. Ma ei tea, mingi viis, kuus, seitse sibulkuplit, ühe väikese ahju kahvli tüki peal. Jah, see oli peale teise kohta Villem raami artiklist üks kõige selline kurioossem või kõige emotsionaalsem moment. 16. sajandil on ehitatud Põltsamaa linnuse õuele, arvake ära mis õigeusu kirik ja sedasama kirikut, et on kasutanud ka poolakad, et nendele see õigeusu kirik sobis ka. Ja hiljem vast selle koha peal on olnud vahtkonnamaja, nii et Jüri Kuuskemaa on selle koha pealt kaevanud. Kena küll kirikust midagi ei kirjuta, aga selle koha peal peaks olema leitud sellised 16. sajandi lõpus seitsmeteistkümnenda sajandi ahju kahvlid rohelised, nagu võib näha ka Tallinna linnamuuseumis, oli vist ka Tartu linnamuuseumis, et apostlite ka kõik need esemed, millest ma nüüd rääkinud olen viibivad hetkel füüsiliselt Põltsamaa muuseumist. Neid saab näha ja neid saab näha. Kõik ei kuulu meile, mis on Andres Tauri üles leidnud, need muidu asuksid Tartus ülikoolis aga on siis sealt leidudest valitud paremad palad välja ja deponeeritud meie muuseumisse. Kui nüüd jälle tuleme nüüd Magnuse ja jälle et me oleme Andres Adamsoni käest kuulnud, et Magnus suurt tegelikult Põltsamaal nagu käinudki ja kui tema käis, siis tema selle linnuses kindluses eriti ei viibinud, oli hoopis kuskil mujal. Põltsamaa lähedal. Ja Põltsamaa lähedal on Magnuse mälestusena selline väike küngas, mille nimi on kuningamägi. Nimi on Magnuse mälestuseks. Aga nüüd see koht, et kas Magnus linnuses viibis või ei viibinud, Bastika viibis ka, sest et seal siiski olid esindushooned ja, ja kaitsvad kivimüürid. Aga sõjalaagri asukoht tõesti kuningamäel. Ja see on siis linnusest kilomeeter-poolteist Viljandi poole. Et mitte-Tallinn maanteed Põhimõtteliselt võhma maantee no linna sees on ta aadres Viljandi maantee ja see kuningamägi peitis endas kuldmünti päris pikka aega. 97. aastal, üks talumees leidis kartulilaost kuldmündi, mille jällegi teadagi Ivar Leimus määras ära. Ja on siis selline saksakeelse nimega Sonnenkroone ja sobib just selliseks Magnuse sõjaväelase kaotatud momendiks. Kuna ta on valmistatud kunagi 15. sajandi lõpul 16. algul pärit on Austriast Montforti krahvi Wilhelmi või siiski Lelmust teistmoodi kirjutatuna tema käest. Kas praegu, kui sealt mööda sõita, tunneb selle kuningamäe kohe ära või on seal mõni märka? Kuningamäe tunneb ära eelkõige linnast välja sõites, sest tõesti läheb palju kõrgemaks. Teiselt poolt tulles ehk siis Viljandi poolt tulles on pisut laugem, ei tunneks ära. Aga selle eest on hoolitsenud seal siis tankla omanik, kes on pannud suure kirja üles Toom-Kuningamäe. Et praegu on seal tankla ja kardirada ja. Aga Missis Magnuse ajal seal oli lihtsalt laagri asuplats. Ei vaja hooned ei oskagi rohkem öelda, kui et sõjalaagri asukoht ja kui palju sõjavägedel oli seal selle kohta ka, pigem lähtuks sellest lausest, et kui ta Tallinnat piiramast ära läks, et siis oma venelastest väed saatis ta Alutagusele, aga mõisameestega sakslastega läks Põltsamaale. Nii et selles mõttes venelasi tatarlasi tal seal laagris ei oleks pidanud vähemalt seekord olema. Aga mis rahvas räägib? Kliendid räägivad, legende, räägitakse näiteks selliseid, et loomulikult Põltsamaa lossist läheb salakäik kuningamäele, et see ja kuiva suvega on vilja sees kohe näha, et sealt on kollane ja vili on kuivanud ja ja salakäik pidada minema ka lustiverre. Miks sinna? Oh ei tea. Lustiveres on ka muidugi mõis olnud ja kunagi on seal klooster ka olnud, mitte päris praeguse lustivere küla sees, aga aga et selline legendaarne kloostrikoht seal on mitmesuguseid, selliseid lühemaid salakäik arvatakse ka olevat, et kas siis nagu lossi alt linnaparki või või veel midagi. Kolmekümnendatel aastatel toonane linnapea Georg kol. Ta tahtis need salakäigud üles otsida, aga ei, ta ikka vist ei leidnud ka. Ja Põltsamaal legendidega on natukene nõrk seis. Aga kõige põhilisem ja kõige pikem legend on tõesti seotud Magnusega. Ja see on siis pealkirjaga kodukäija Põltsamaa lossis. Lossiteenrit kuulevad, et lossis ülemisel korrusel miski kolistab, lähevad vaatama. Kuningas Magnuse vanad puukingad käivad mööda tuba ringi, noh, ei mõista midagi arvata. Teine õhtu jälle kolistavad, lähevad vaatama, tabukingad käivad. Kolmas õhtu näinud, et kaunis maani juustega valges riides naisterahvas, küünal käes, käib nende Magnuse vanast vanade puukingadega. Eks nad siis arvasid, et seal Magnuse kuninganna Maria, aga et edaspidi, kui need kingad olid teise kohta tõstetud siis ei ole enam koristamist kuuldud. Et selline legend. Magnuse ajast veel Põltsamaalt, kas on veel teada midagi peale linnuse? Mingeid märke mingitest teistest hoonetest? Neid praegu maastikul leida oleks raske, siis oli olemas küll veel jõe vasakkaldal ehk siis teisel pool linnust see keskaegne kirik ja selle kiriku lähedal oli alevik hilisema Uue-Põltsamaa mõisa või siis praeguse kooli territooriumil on olnud alevik seda uurinud. Ain lavi? Jah, aga paraku need kohad on kõik väga pärast ümber ehitatud, lõhutud. Et kui seal on vaja jälle arheoloogilist järelevalvet teha, sisain lavi käib ja jälgib ja, ja leiab vast ka üht-teist, aga muidu mitte. Põltsamaa sai 16. sajandi sõdades palju kahjustada juga tegelikult. Jah, Põltsamaa sai tõesti mitmeid kordi juba toon 500 andate aastate esimesel kümnendil siis 1558, nii et enne kui üldse Magnus Põltsamaale jõudis. Tõesti on sügav kahtlus, et kas, kas Põltsamaal saidilt see väga inimesi olla, et oleks sellist pärimust Magnusest või et oleks Magnusel mingi roll Põltsamaa jaoks Põltsamaal Magnuse jaoks. Küll on teada mõned ordupealikud ja mõned juhtumised, mis on juhtunud linnuses linnuse inimestega, et oli selline pealik 1560. aastal, Joseph pan, munden ja tal oli seal mitmeid ettevõtmisi. Aga et ühe korra oli niimoodi, et et varsti tulid venelased jälle laiuselt 400 hakesi, sest sinatsestanti kilbi valve poolt teada. Niisiis tungisid 40 Arke puusi meest Põltsamaalt välja, tõid kaks Suurtüki väravate ette, lasid surnuks 45 venelast ja ajasid teisi oma kaks miili taga kaotamata Omalt poolt ühtki meest. Põltsamaaväepealik Joseppan, munder kasutas niisugust kavalust. Tema sulastele olid mõned hobused, mis nad talupoegadele venelastelt ära olid võtnud. Kui nüüd vaenlane päral, saatis ta mõned ratsamehed välja eelselgaks ja tuli teiste ratsameestega järele. See oli tema peavägi. Kuid polnud neid sinatseidki kuigi palju. Ent all oli üks lipp, sellel asus ülal kukk all rott ja keskel rist. Selle sinatse lipu torkas ta ühe puu otsa ja kedagi polnud sealjuures. Aga venelased arvasid, et seal on kohal üks teine väesalk pöörasid põgenema ja said lüüa. Et selline lugu Magnuse eelsetest aegadest ja Magnuse järgsetest aegadest on hoopis kurvem, see on lugu. Eelmine lugu oli Reneri kroonikast, järgmine tuleb Celsi kroonikast. Nii 1578. Magnusel ei läinud, aga osa sõjasulaseid jäi paigale ja saatsid ordule õnnetu kirja, et tahaks, et keegi neid kaitseks. Nii, ja siis Tallinna kuberner oli saatnud Põltsamaale angerjal pärit Johann pettbergi koos mõne sõja sulasega. Aga kuna Põltsamaa kaitsemeeskond hoidis Tartu venelasi kogu aeg päevil ja küttis neil kere aeg-ajalt õige kuumaks, aitäh jällegi Ivar Leimusele selle tõlkest siis ajasid need viimaks kokku mitme 1000 mehelise korpuse ja piirasid selle mitte just tugeva kindluse sisse. Ja ehkki piiratavad kaitsesid end mitu päeva vapralt, ei suutnud nad väe võimule kaua vastu seista. Alistusid seetõttu 25. juulil niisugusel tingimusel, et neil kõigil lubatakse kogu oma varaga Tallinna minna. Aga see kokkulepe kehtiks ainult niikaua, kui vaenlane Sainud oma võimusse. Meil siis komandant Johan veterg ühes kõikide oma ohvitseridega vangina Moskvasse viidi reamehed osavalt üles, poodi, osalt Emajõkke, uputati naisterahvad, aga tatarlaste meelevald anti. Selline kurb lugu ja üldiselt selline mälestus või legend on küll või arvamine. See 1578. aasta juuli oligi vast üldse kõige traagilisem päev kogu Põltsamaa ajaloos. Kuningamäest veel kui Magnus ajast ei ole suurt midagi teada, aga mis on hilisemal ajal kuningamäel olnud? Hilisemal ajal oleks peaaegu võinud nii juhtuda, et Tartu linna asemel oleks ülikool saanud kuningamäele. Isegi nii. Aga noh, niimoodi juhtunud, aga asi selles, et kui 18. sajandil oli siis Põltsamaal see kõige kuulsam ja ettevõtlikum lossihärra Woldemar Johann von lausiis, tema tahtis ju eluigakülgselt edendada majandust, kultuuri, majanduse juures, tervishoid ka tähtis asi, et töötajad ikka terved oleks ja kutsus Riiast arsti nimega Peeter Ernst Wilde Vildel jälle omakorda oli ambitsioon, tema tahtis ka mitte ainult haigeid ravida, vaid ka õpetada inimesi, et nad haigeks ei jää. Ja tahtis ka õpetada, kuidas paremini majandada, tahtis omale trükikoda saada, tahtis oma kirjutatud tekste ära trükkida. Ja härra laukõike seda talle lubas. Ja nii siis oligi, et 1766. aastal Peeter Ernst Wilde sai kuninga Mae karjamõisas asutada Trükikoja haigla vaese rahva ravimiseks. Esimese maod tegi Eestis, et apteegis oleks rohud hästi odavad, asutas ta ravimtaimeaia. Enamasti tehti rohutu ravimtaimedest plussis salpeeter ja mõned sellised mineraalained ka. Ja haigla baasil hakkas õpetama noormeestele arstiteadust, nii et nimetatakse ka esimeseks meditsiinikooliks. Ja järgmiseks ta oleks tahtnud väga avada majandusteaduskonda ja sealt see ülikool niimoodi oleks hakanud tasapisi kasvama. Ja siis trükikojas ta andis välja kõigepealt oma arstiteaduslikke tekste ja oma esimese perioodilise väljaande saime meie juhtgaasis sellest kuningale trükikojast. Lühike õpetus, mis sees mõned head rohud teada antakse nii hästi inimeste kui veiste sigaduste vastu ja nii edasi 41 tüki. Praegu võiks öelda, et need tükid olid sellised, et a4 on pooleks murtud ja kõik küljed täis kirjutatud, et 41 sellist numbrit. Kas neid on ka Põltsamaa muuseumis näha, praegu üks originaalkirjandusmuuseumis deponeerituna on meil kõrvalmajas asuvas Eesti pressimuuseumis aga meil endal on see faksiimileväljaandest koopiad. Originaali meil endal ei ole. Põltsamaal on, mille üle uhkust tunda ja kui te rääkisite saates põneva loo lipust, siis tegelikult on ju väga oluline see, et Põltsamaal tubli Põltsamaal Anna Emilie Berman õmbles valmis esimese sinimustvalge selline väga vahva ja vallatu käänd jutus. Aga nii ta on, jah. See on siis selline lugu, Põltsamaa kihelkonna koolijuhataja oli ehitusmeister ühtlasi Gustav Heinrich Berman. Oli Tallinna Kaarli kiriku ja Tartu Peetri kirikumeister, näiteks kui kõige suuremad objektid välja tuua, et suvel ehitas tallel, juhatas kooli ja koolis tänu õpetaja permanile ja tänuga kirikuõpetajale, tänu kogu kogudusele sai tasuta õppida noor ja andekas, aga väga vaene väike Karl August Hermann. Et seal nagu siis Hermanni ja Beermanni seos. Ja hiljem Herman oli abiõpetaja ka. Ja vahel pidi tema noormees, nagu ta oli saama isegi novembrikuuni täitsa üksi selle kooliga hakkama, sest Berman ei olnud ikka veel ehituselt tulnud. Aga permanni esimene tütar oli siis Emilie Rosalie ja need lugu läheb siis edasi niimoodi, et paljud poisid Põltsamaa kihelkonnakoolist läksid edasi Tartusse usuteaduskonda õppima. Sealt tuli siis Eesti üliõpilaste selts, noh, alguses Vironia ja seal kunagi siis Karl August Hermanni kodus söögilauas tuli siis see jutt, et oleks vaja klipp teha ja see kuulus lause, kuidas Paula Hermann hüppas püsti ja teatas. Mina hangin seltsile lipu. Siis on jällegi perekonnasidemed Karl August Hermann, kelle jaoks suur osa põhiline perekond võiks öelda, oligi Beermanide perekond, tema omad, vanad vaesed vanemad elasid. Kasuvanemad elasid Põltsamaa lähedal võhma külas, aga permani juures oli tema ka nagu kodus ja oma abikaasa Paula. Temaga oli ta kohtunud ka permanni peres kab Hermanni perekonna liige, nii et suhtlemine Põltsamaa Tartu vahel oli kindlasti tihe. Ja siis nüüd Emilien noorema venna Christoph jutustus Põltsamaa kihelkonna kooli kokkutulekul mille on siis kirja pannud Põltsamaalt pärit mees Carl Frey. Selline, et Christoph jutustas, kuidas Emilie ostis Põltsamaalt leibergi siidipoest sinist, musta ja valget siidi, õmbles sellest oma õmblusmasinal Põltsamaa kihelkonna kooli näputöö klassis lippu ja Christoph koos isaga valmistasid lipule karda, sest isa kui ehitusmeister tal oli palju puumaterjali ja Christoph viis selle lipu koos vardaga Tartusse. Et selline Christoph mälestuste põhjal. Kas see maja, kus sinimustvalge õmmeldi, kas see on säilinud? Suures osas on see maja säilinud. Kaua aega oli meil sellest majast ainsaks pildiks Eduard Bornhöhe joonistus, sest noh, Borneol just Emilia ajal seitsmeteistaastasena oli abiõpetaja Põltsamaal ja joonistas palju arvatavasti ka ei miili, et üks kaunis preili ei s-igatahes, on tal joonistatud, aga suhteliselt hiljuti õpetaja Herbert Kuurme pärandist tuli välja ka üks fotomajast. Nii lipumelgi 1884 maja põles 1885. Aga meil on foto enne põlemist peal õpilased ja oh, tore pilt. Ja järelikult see foto ongi umbes täpselt lipu õmblemise ajast. Et suur osa majast põles ära võib-olla kolmandik temast võib öelda, et on alles. Rääkis Põltsamaa muuseumi juht, Rutt tänav. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Põltsamaa muuseumi leiate üles Põltsamaa lossist, teadagi lossi üks B on muuseumi aadress. Karl August Hermann, keeleteadlane, rahvavalgustaja ja helilooja, mitmekülgne mees, nagu ta oli, mängis kaasa ka Põltsamaa pasunakooris. Anik verekoolmeister, Tõnu omel oli selle koori 1865. aastal asutanud edaspidistest aegadest. Väärib märkimist, et Põltsamaaorkester on olnud ka teise Eesti üldlaulupeol osalejate hulgas. 1892. aasta juulikuus Põltsamaal korraldatud suurel kontserdil esines pasunakoor koos seitsme laulukooriga. Kahe aasta pärast oli aga koos kohalike puhkpillimängijatega esinemas 11 laulukoori ja sellel kontserdil olevat dirigent olnud Miina Härma. 1955. aastal hakkasid Aga Voldemar Lemmiku juhatusel pillimängu Põltsamaal õppima ka naised. Sellest sai Eesti esimene ja võimalik, et seni ainus naispuhkpilliorkester ühtejärge tegutseti ligemale 14 aastat. Trompetistija dirigent Voldemar Lemmik elas palju aastaid Põltsamaal. Voldemar Lemmik asutas ka Põltsamaa laste muusikakooli ja tema õpilasi võib leida üle kogu Eesti mitmest orkestrist. 1965. aastal tähistati Põltsamaa isetegevusliku rahvaorkestri sajandat aastapäeva ja sellest tehti saade ka Eesti raadiosse. Ainus Trotski intervjueerib Voldemar lemmikut. Avalikul salvestusel esines teadagi ka Põltsamaa puhkpilliorkester ise. Teksti loeb Elfriede Ilves. Mida on meenutada selle perioodi algusest? Voldemar Lemmik? Tulin Põltsamaale aastal 1934, aprillikuul üheksandal kuupäeval. Juttude järgi pidi Põltsamaal olukord olema väga roosiline, mind suunas nimelt siia konservatoorium, kui ma siia tulin, siis pilt oli võrdlemisi kurb. Jõudsin siia ja esimene proov, mis toimus pritsimajas. Siia tuli kokku kõigest neli mängijat ja suur trumm, seeli, kogu orkestri koosseis. Ja esimene mulje oli niivõrd halb, et mõtteliselt jala pealt keeran ja ringi ja sõidan Tallinnast tagasi. Kahjuks olin aga Tallinnas kõik sillad ära põletanud, oma töökoha üles ütelnud ja häbi oli Tallinnasse tagasi minna. Mina olen siin, Põltsamaal olin põhiliselt juba juba elanud siin ja ja siis orkester oli täitsa lagunenud. Ja kui kuulsime Tallinnasse, suunatakse siia üksti vilunud orkestri juht. Nüüd jäime ootama teda. Ja siis, kui ta ilmus siis oli tema see esimene mees, kes tuli iga orkestri liikme juure, et kõik tuleks kokku vanad. Siis me läksimegi ja pettunud selle mehes. Tema juba võttis omale Tarbasjal nooremaid ja viis selle töö väga nii kõrgele. See töömees peab ütlema, on Põltsamaal olnud aegade jooksul kõige tõsisem muusikamees. Tema teeneid üle hinnata on väga raske. Lõpuks esitame Voldemar lemmikule küsimuse kui suur on olnud nende inimeste arv, keda ta 30 aasta jooksul Põltsamaal on õpetanud. Pille puhuma. Täpset arvu ma ei oska teile öelda, ma ei ole seda arvepidamist teinud, kuigi ma olen kae, elukutselt raamatupidaja, aga seaajapuudus on see ülesanne tegemata jäänud, kuid umbkaudu peaks ütlema, umbes 300 ringi peaks minuga taktikepi alt läbi käinud olema noori. Kui nüüd vaadata tagasi käidud teele, kuidas te jääte rahule ja millised on tulevikuperspektiivid? Ausalt öelda rahul jäämiseks ei ole põhjust, sest nii palju kui mina tunnen kollektiive ja selle pika ajastute jooksul, mis ma sellega tegelenud, on kunagi Saiks isegi kollektiiv mängida ideaalselt hästi vaid alati jääb ikka väga palju ja väga palju soovida. Aga meie unistus oleks selline, et me saaks kunagi sellisel kindla koos seisuse kollektiivi, kellega oleks võimega aastast aastasse kunstilist taset tõsta. Et mõnikord võiks ka öelda, et vot täna mängisime hästi ja mul on hea meel, kui me oleme senini suutnud enam-vähem rahuldavalt esineda. Muidugi tahaks, et me suudaks hästi esineda ja püüame sinnapoole, kuidas see meil õnnestub, seda näitab tulevik. Oma kontserdi lõpetame Podolski marsiga. On huvitav märkida, et erilooja lõi selle marsi Põltsamaal 1959. aastal ja 1960. laulupidu oli tema populaarsemaid paraad-marsse.