Peamine teema, millest rääkida on, siis on siis kõikvõimalikud tõrjemehhanismid, saadi aru, eks ole, et on tegemist mingite tõbedega, mis millel on siis oma mingi selline veider leviku loogika. Nad kunagi mingil ajahetkel tulevad siis jälle lähevad, mingites piirkondades pannakse tähele, et vot seal on seda tüüpi probleemid malaariasse näiteks räägime, see on kui väga vanadele traditsioonilistel kultuuridel olemas Nov Hovet seal mingites madalamates piirkondades suvistel aladel, seal on ohtlik olla või näiteks öösel välja minna on ohtlik, tuleb seesama kuri koll, halltõbi teeb sind haigeks. Tänapäeval me teame, eks ole, et sa spetsiifiline sääsk, kes elab seal niiskes piirkonnas, kes lendab ja otsib ohvrit ainult öösiti. Aga tollel ajal ei osatud seda probleemi otseselt sääsega seostada, aga mingi selline pildiline kogemus oli olemas, mingid piirkonnad on ohtlikud. Järelikult siis käidutigi vastavalt, et ei oldud, ei mindud öösel õue, võimalikult vähe oldi nendes madalates, niisketes piirkondades ja nii edasi, nii edasi. Ja ka see kogemus, et see haigused inimeselt inimesele hüpata, et seegi on väga vana, et kõikvõimalikud, sellised jällegi tõrje käitumised, kui inimene juba haige on, siis, siis teda käsitletakse kuidagi teistmoodi, hoitakse teda ülejäänud rühmast eemal, mõne haiguse puhul aetakse ta isegi minema sinna, edaspidi võib-olla räägime leeprast, vanades tekstides pühakirjas, juutide tekstides, eks ole, käsitletakse seda haigust kui sellist nii-öelda roojasust, kui inimene selle tõve saab, siis ysna peab kogukonnast lahkuma sest kardetakse, see, see asi läheb edasi mikrobioloogilist arusaamist sellest, mis haigus on, mis need haigustekitajad on, see veel puudub, aga tõrje käitumine on olemas. Ja küllaltki varakult ka juba, mida enam ühiskond areneb, mida, mida enam ühiskond muutub korraldatuks siis ka kõikvõimalikud sellised noh, juba nii-öelda ülevalt poolt rakendatavad meetmed võimalikult karantiini seal meresõitjatele, ränduritele ja isolatsioonid, asjad, kui ikkagi mingi tõbi käimas on, siis pannakse linnaväravad kinni ja nii edasi. Et seda, seda kõike nagu praktikas tehakse. Küsida, mis teooria seal taga oli, siis nakkushaiguste puhul üldiselt ärge meditsiini ajalookäsitlused siis toovad esile kaks sellist suunda, millega neid nakkushaigusi seletati. Üks on siis nii-öelda Miasmide teooria, Miasmeid oleksid, noh, meie võime siin siis enda jaoks seda tõlkida, kui atmosfäärinähtusid põhimõtteliselt kujutati, et noh, seesama soo, sama malaaria, kujutame ette endale mingeid udu seal soo kohal hõljumas. Siis arvati jah, et need haigused levivad kuidagi niimoodi mingite mingite aurude kujul, kus need Miasmeid tulevad, nad võivad olla seal kohapeal Emmdeemelised sedasama soo või mingi kole koht. Jasmine teooria näiteks väga hästi sobis omaaegse moraal teooriaga, millest me oleme juba rääkinud, moraal, teooria oli siis, eks ole, see mõtteviis, mille alusel maailma tervik oli jagatav neljaks komponendiks ja inimese tervise ja elu ka. Ja haigus oleks siis olnud selle nende nelja komponendi vahel üldiselt tavaliselt ideaalis valitseva tasakaalu ära kadumine. Ja need neli komponente näiteks haarasid endaga kaasa ka aastaaegu ja ilmakaari ja nii edasi, mida on ka neli. Ja meesmide teooria puhul selles mõttes humoraal käsitlus sobis, sobis päris hästi, sest sest pandi tähele, et mingid haigused levivad kindlatel aastaaegadel. Selle kevad, suvi, sügis, talv, need neli sellist suunda seal omoraal teoorias või siis, eks ole, omakorda nendel aastaaegadel olid kindlasti mingid oma kindlad tuulesuunad, mingid kliimanähtused. Teisisõnu võis ette kujutada kevadtalvisel ajal, kui tuuled puhuvad valdavalt sealt suunast, siis tuuled puhuvad meile kohale rõuged mis, mis siis, eks ole, on väga spetsiifiliselt sellel aastaajal ja nii edasi ja nii edasi, et idee oli see, et jah, kuidagi niimoodi küllaltki anonüümselt mingil põhjusel kuskilt tuleb, tabab konkreetset populatsiooni, mingi tõbi. See võis olla niisugune aastaaegadega seotud, aga teinekord muidu ositi ka mingeid konkreetsemaid märke. Et sageli need mehhanismid arvati, tekivad seal siis mingit looduskatastroofide tulemusel Holmise siis tsunami või vulkaanipurse, maavärin, siis tulevad maa seest põrgust mingid aurud välja. Neid astme sageli seostati lõhnaga peal kuni 19. sajandini välja, peamine tunnus nende asmide aurude puhul olnuks pidanuks olema ebameeldiv hais, lehk. Teisisõnu, näiteks saastunud piirkonnad või siis seal pärast sõdasid või suuremaid mingeid katastroofe, kus on palju laipu, on nad siis inimesed ja loomad kusagil vedelemas ja kui see, kui see raipe hais jällegi inimese ninna tuleb, siis on, eks ole oht, et et võime jääda haigeks, sest tõepoolest sõdadega koos käisid ka haigused, eks ole. Ja see on ka põhjus, miks näiteks paljudes selline noh, tõrjemaagia meie jaoks maagia tollel ajal lihtsalt tõrje käitumine nende nakkushaiguste vastu eeldas siis kõikvõimalikku lõhnastamist. Katku, arste olevat näinud pilte, sellest jooniseid, kuidas tal katku, arstidel on näo ees sellised pikad torud nagu linnunokad mõnes mõttes niukene, vana respiraator, selles selles nõuete ehitatud mehhanismis aga olid mingid lõhnavad ained ja nii edasi ja nii edasi, et ma ei oska siin kommenteerida viiruki põletamist kirikutes, aga ei imestaks, kui seal on ka kuidagi selle mehhanismide teooria ja nende asjadega seotud. Teisisõnu see üks variant oli siis jah, seletada asjale Pimi Asmida, et on mingid küllaltki anonüümselt levivad atmosfäärinähud. Teine teooria, see oli siis nii-öelda haigusidude või haigusseemnete kontaagioonide teooria. See siis oli juba võib-olla tänapäeva vaatevinklist natuke konkreetsem siinsest tõesti, eeldati, et haigus hüppab inimeselt inimesele, on need siis mingid pisikesed osakesed, sageli arvutid, mingi mürk, mürgist tumine ja ka inimeste mürgitamine, tahtlik seda juba tead, tunti ja vot sedasama niisugune paralleel mõnes mõttes toodi siin siis ka nende nakkushaiguste seletamise juures mängu ja noh, see tavaliselt nagu ikka see tõde või selline käibeteadvus oli võib-olla kusagil isegi siin vahepeal, nii et võis, võis näiteks ette kujutada räägime mingist nihukesest konkreetse haiguse tulekust siis näiteks, et ta kõigepealt tuleb nii-öelda Asmina saabub kohale asub meie kehas elama meie kehas selle haige olemise käigus, siis juba omakorda tekivad need haigusidud need kontaagioonid, mingid mürgid mis nüüd juba hüppavad inimeselt inimesele. Nii et seda kõike vältida, selleks siis kordame veel kord üle. Mihukene võitlus nakkushaiguste vastu suuresti oli, seisnes, seisnes põhjus neid probleeme nagu ennetada, et hoida ära inimese viibimist valel ajal vales kohas, mehhanismide puhul või siis, kui juba haigus levima oli läinud, et siis siis vältida kõikvõimalikke personaalseid kontakte Nende haigete inimestega. Ja see mõtteviis tegelikult see kestab kuskil ütleme ikkagi veel väga hilise ajani, et nimi astmetega kontaagaanite teooria domineerib rahva tervist hügieenilinnade heakorrastamist kuni kuni 19. sajandini kuni selle ajani, kuni tulevad kuued, modernsemat käsitlused, nagu mõnes mõttes see ju toimis jah, ta kindlasti toimised. Et see tänapäevane toimib, eks ole, me ka üritame siiski kanname meie kultuuriruumis võib-olla mitte, aga mõnel pool maailmas, eks ole, aga, aga näomaski ja nii edasi. Need haigusidud edasi ei läheks ja, ja ka tõepoolest niisugune keskkonna, võimalike Mürgiste jutumärkides auruda jutumärkides vastu võitlus, eks ole, see on ka siin 20-l sajandil sellega palju tegeletud, palju kurja tehtud malaariasääski hävitades, kõikvõimalikku muud elu ka kahjustades, aga, aga jah, poimis toimis ikka. Aitäh tänaseks Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken calling.