Jätkame saadet meditsiiniajaloorubriigiga, meie külaliseks on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken calling ja me rääkisime eelmisel korral nakkushaiguste seletamise varajastest teooriatest. Aga vaktsineerimine, millal see siis käiku tuleb? Just see vaktsineerimine, see on nüüd juba niisugune uus tase selles mõttes, et siin ei olda nii-öelda passiivsel positsioonil ja ei üritata ennast peita nende probleemide eest, vaid vaid võetakse selline aktiivne suhe küsimusesse ja tõepoolest hakatakse nakkushaiguse ühe konkreetse nakkushaiguse ennetamise puhul kasutama juba ravivõtteid. Jutt käib siis rõugetest ja rõugete vastasest vaktsineerimisest ja sellegi asja juured on kuskil sügaval ajaloos. Keegi ei tea, kus rõuged jällegi loomadelt pärit tõbi, arvatakse, et inimkond on teda põdenud umbes 10000 aastat ja siis selle aja jooksul võib-olla kusagil paar 1000 aastat või natuke rohkem tagasi tehakse arvatavasti Indias. Tähelepanek, see tähelepanek ilmselt jällegi kindlasti oli varasem. Teisisõnu, et mingi konkreetse haiguse läbi paljude haiguste puhul, eks ole, inimesel tekib immuunsus. Et kui inimene on kord juba haigus põdenud, siis ta teist korda, kui see epideemia uuesti puhkeb, seda teist korda enam sellesse haigusesse nakatunud. Seda, millal see tähelepanek tehakse, seda seda ei oska kasutades öelda. Aga see, et seda kuidagi hakata nüüd niimoodi teadlikult ära kasutada, seda ma seda olukorda see siis jah, arvatakse olevat tekkinud võib-olla kuskil paar 1000 aastat tagasi Indias kus siis noh, meie mõistes tõepoolest hakatakse inimesi konkreetse tõve rõugete vastu vaktsineerima ja võib-olla ka terminoloogiliselt täpne olla, siis tegelikult vaktsineerimine ei ole, sest vaktsineerimine tuleneb sõnast ladinakeelsest sõnatüvest veis. Teisisõnu vaktsineerimisel kasutatakse veiste rõugetest pärit materjali. Aga see, mis varem tehti vaktsineerimise juurde, jõuame aga kohe selle ajalugu on umbes 200 aastat natuke rohkem. Aga see, mis varem tehti, seda, mida paar 1000 aastat on mõnel pool tehtud selle protseduuri nimetas, andis varjulatsioon. Ja erinevus siis meie tänapäevase vaktsineerimisega seisneb selles, et nendes vana meetod sisaldas endas inimrõugete pärit materjali ülekandmist tervele inimesele eesmärgiga esile kutsuda immuunsus. Teisisõnu korjati siis rõuge haigelt mingit materjali, noh tavaliselt siis nende rõuge Willidest pärit ollust lima. Väga tähtis oli selle arusaamise tekkimine, seda materjali tuli kuidagi nõrgestada. Sealsamas Indias arvatakse, teatakse teda, siis segati seal millegiga mingite õlidega, nii edasi lasti tal kuivada. Nõrgestamine noh, tänapäeva teadvus rõhutab seda, et see on väga oluline komponent, et kui me hetkel konkreetselt Rõugelt põdevalt inimeselt materjali tervele inimesi üle kanname, siis põhimõtteliselt terve inimene haigestub sama raskelt kui see nii-öelda doonor. Aga antud juhul, kui me nõrgestame selle materjali, laseme tal seista, kuivatame teda, õuel on viirushaigus siis nüüd seda materjali tervele inimesele ülekandes see haigustüvi viirus ilmselt ei ole siis enam nii tugev. Ja kui inimene saab rõuge haiguse sümptomit haigestub siis igal juhul see põdemine. Sellise meetodi puhul ei ole enam nii raske kui oleks olnud siis, kui kui eks ole, inimene oleks nii-öelda normaalsel teel saanud endale tavapärased rõuged. See oskus on vana, teadlikult korjatakse mingit konkreetset materjali haigetelt inimestelt, sooritatakse sellega mingid protseduurid, kantakse tervele inimesele see materjal üle eesmärgiga tekitada olukord, kus inimene kergel kujul põeks läbi konkreetse väga ohtliku haiguse ja sel teel siis saavutada immuunsus. Ja see teadmine levib seal nii-öelda idamaades juba ammustel aegadel Euroopas jõuab araablaste kaudu araabia islami tsivilisatsioon, mis siis vahendab hästi palju erinevaid erinevate kultuuride vahel võimalikku teadmist. Et araablased Varioleerivad siis juba keskajal, varasematel aegadel, hilisematel aegadel ja kunagi siis umbes täpselt 300 aastat tagasi tuuakse see varjuleerimise komme ka Türgist Euroopasse, seda teeb siis inglise saadiku proua. Kes siis, eks ole, kuulub briti kõrgseltskonda ja kes siis mõnes mõttes niukse moenähtuse introdutseerib ka siis tolleaegsesse Briti Briti kõrgseltskonda. Varjolatsioon levib. Ta on mingites ühiskonnakihtides küllaltki populaarne aga ta siiski ei saa massiliseks, sest võrreldes selle hilisema noh, selle tänapäevase vaktsineerimisega on varjulatsioone varjuleerimine ikkagi veel ohtlik arvatakse, sureb umbes üks protsent nendest nii-öelda Varioleeritutest. Tulemus muidugi oli hea, selles mõttes, et päris rõugehaigusesse sageli ikkagi suri, võib olla kuni 80 protsenti nakatunutest jällegi seal sõltusele epideemia raskusest. Eestis näiteks teatakse, et 18. sajandil suri üldisest suremusest rõuged moodustasid 12 protsenti. Nii et üks protsent suremust rõugehaigusesse kunstlikult nakatunute seas iseenesest hea tulemus. Aga samasse siiski noh, ikkagi hirmutas, eks ole. Ja teine asi oli see, et see kõne varjolatsiooni käigus saavutatud haiguse läbipõdemine, et see oli ikkagi ikkagi veel küllaltki raske rääkimata armidest, mis tollel ajal ilmselt ikkagi väga paljude inimeste nägu ja keha katsid. Aga üks selline rõugete tõsine tüsistus omal ajal oli ka siis pimedaks jäämine. Arvatakse, et umbes üks kolmandik pimedatest ka siin Eestis näiteks kaks 300 aastat tagasi olid saanud oma probleemi siis rõugete põdemise tõttu lapsepõlvest. Teisisõnu see varjoatsioon nagu liiga populaarne ei ole, ta jääb selliseks ülakihtide hobiks. Teadusloo jaoks on võib-olla huvitav see, et siin praegu edaspidi võib-olla räägime kõikvõimalike epidemioloogiliste, statistiliste meetodite kasutuselevõtmisest siis kui 18. sajandil selle Varioleerimisega tegeletakse, siis juba teadus on jõudnud nii kaugele, statistikateadustasapisi ajab juuri alla ja rõuged on Varioleerimine on üks kontekst, kus näiteks üritatakse aru saada selle tegevuse mõttest efektiivsusest tõepoolest võrreldakse neid inimrühmi, kes on selle haiguse saanud nii-öelda normaalsel teel nendega, kellel on kunstlikult haigus külge poogitud, tehakse järeldusi, tehakse juba katseid seal vangide peal nii edasi. Tasapisi hakkame jõudma seal sellise tänapäevase teadvuseni ja Varioleerimise edulood võib-olla sageli ei olegi guugeldada, siis siis kohtab Ameerika Ühendriikide tekkimine. Kes, kes tahab uskuda, kes on väga niimoodi meditsiiniajaloolainel ja tahab uskuda sellesse, kuidas progress ja kõikvõimalikud uued meetodid edu kaasa toovad, siis siis üks põhjus, miks arvatakse, miks jänkid selle Ameerika iseseisvussõja võitsid. George Washington on siis see, et, et Washington lasi oma sõjaväe olla varjuleerida. Et ameeriklased olid immuniseeritud rõugete vastu, inglased ei olnud, britid ei olnud ja seas tõepoolest siis rõugetõbi võttis, võttis pallis palju ohvreid USA iseseisvumise pärast peetud sõdade ajal. Aga jah, üldiselt see asi liiga liiga populaarseks nagu ei lähe, aga, aga tundmatu ta ei olnud ka siin Eestis eestikeelne, isegi kirjandus räägib sellest ja, ja propageerib seda nii et ka siin Eesti Eestis tegelikult seda nagu natukene praktiseerita. Aga ta ei muutunud massiliseks.