Luulelahing. Tere algab teine luulelahing. Saatejuhid on Peeter Helme ja Jürgen Rooste, kes teeb meile kohe teatavaks esimese luulelahingu võitja. Tatraäratad esimese luulelahingu, kus siis võistlesid omavahel Eda Ahi, Mihkel Kaevats, Shakira demorti ja kaur, riismaa hoitis, kaur, riismaa ja üsna napilt võitis mingite loetud üksikute häältega Fagila demorti ees. Ja luulelahing on Sänne saade, kus igas saates astub üles neli poeeti. Me ajame nendega juttu, nad loevad oma luuletust. Rast saab raadiokuulaja ise kodus internetis hääletada oma lemmikluuletust ja kõige paremad luuletajad tulevad kevadeni meile tagasi. Külla tuleb kaks poolfinaali, kuhu ka külaliskriitikud valivad veel juurde paar valget hobust, paar luuletajat, kes raadiokuulajate lemmikute hulka ei mahu. Kõige viimane finaalsaade luulelahingul toimub kahe publiku lemmiku vahel kevadel kirjandusfestivalil. Head Read. Ja täna on meil külas jälle neli luuletajad. Vahur Afanasjev, Veronika Kivisilla, Sulev Voll, Tuuli Velling. Peale tänast saadet saate te hääletada täpselt 27. novembrini. Ning siis võtame need tulemused kokku ja selgub järjekordne võitja. Aga Peeter, kes meil täna kriitikuks on? Ja lisaks luuletajatele ja stuudiopublikule on meil siin stuudios veel ka külaliskriitik. Kes on siis uus kriitik, nii nagu igas saates on siis uus kriitik oleme siia saatesse kutsunud siis nagu natukene teise ala inimese, aga natukene ikkagi sama ala inimesega. Nimelt oleme siis oma mugavast mis on üürimajast välja ajanud Anton Hansen Tammsaare majamuuseumi direktori Maarja Vaino. Et selle asemel, et siis pühkida tolmu kirjandusklassiku, kirjutas laualt ja keeta endale kohvi tema kannuga. Oled sa ootamatus rollis ja pead hoopiski tänapäeva luulega rinda pistma, et kuidas see perspektiiv sulle tundub, kas sellise massiivse proosa juurest? Selliste vähemalt ma loodan kergete ja õmblukeste tekstide juurdetulek on sulle selline hirmutav ülesanne. Tere, minu poolt ka ausalt öeldes ei ole väga hirmutav ülesanne, sellepärast et iseenesest on ju Tammsaare tekst nagu sa ütlesid, massiivne, aga samal ajal väga mõnus ja ladusalt loetav. Ja samal ajal seal võiks ju üks ladusalt loetav luuletus olla oma sisu poolest väga massiivne. Ütleme nii, et ootan huviga. Nii et sa arvad, et ka mõni luuletus võiks täitsa Tammsaare vääriline olla. Jällegi kuidas öelda võrdluse formaadis, et et Tammsaare, kui ta oli väga noor, ka luuletas ja ma arvan, et ta kahetses seda terve oma elu ja, ja selles mõttes on, on jah iga tänapäeva noor luuletaja, kelle tekste väga kergesti saab publitseerida, iseenesest elab ohtlikku elu. No nii, aga siis võtamegi kohe esimese tulevase kahetseja ette. Selleks on siis Vahur Afanasjev, kes on juba iseenesest nii mitu luulekogu kirjutanud, et ma arvan, et kahetseda tuleks seal kohe mitu järgmist elu. Minu minu lemmiklause Tammsaarelt on lihtsalt, ega armastust ei tulnud, vaadake aga see selleks. Vahur Afanasjev on sündinud väga heal aastal 1979, sel aastal sündisin ka, mina. Tahan töötanud ajakirjanikuna ja muide ka euroametnikuna, nii et selline kahepalgeline olevus, ühtpidi mässuline boheemlane, teeb punkmuusikat ja kirjutab luuletusi ja kahtlasi romaane. Proosaraamatuid on Vahur Afanasjevi ilmunud vist neli-viis tükki, mõned novellikogud majandusromaanid ja mingi reisige või Sepress brüsseli elukiri on nii, see vastab tõesti tõele, et sa pidid ka oma õnnetust ametnikuna elust ühe raamatu jagu meile kirjutama, jah. Ja muidugi, ja, ja kui õnnetuse ametniku elu siis oli, ei olnud väga õnnelik, oli. Sellepärast luuleraamatuid ongi natukene vähem, neid on vist neli ja üks on just sellel aastal ilmunud vägi tollest Eesti Eesti vaarao. Just nimelt, et räägi mulle sellest uuest tuuleraamatust, kuhu sa nüüd endaga ja omadega jõudnud oled. Sa olid vanasti niisugune metsik ninna luuletaja, senine piitsstiilist tüüp, mul on tunne, et sa oled sammukese kuskile kõrvale või edasi astunud. Oh, ma ei tea linna luuletama Tartust pärit, et ega linnaluule Tartu linnaluule noh, sama joa linnaluule kui Tallinna linna õle. Küllap ma olen mingi sammukese kuskile mujale liikunud küll, et tahaks ikka olla selline vanadestamentlik, sõnumitooja. Aga mis sinu Eesti vaarao siis endast kujutab, et ma lugesin sellega läbi ja mulle tundus, et see on selline väga, kuidas öelda, muusikaga suguluses olev luulekogu, palju on selliseid tekste, mis võiksid vabalt olla laulutekstid. See vastab täitsa tõele, et enam-vähem iga teksti kirjutades ikkagi midagi on taustaks tiksunud, et eriti just eriti vene muusika tegelikult kõik need akvaariumid ja kinod ja ja noh, tegelikult krostaskaa varuna ja, ja muud sellised asjad ka, et eks seal on sihuke pungikas moment päris, päris arvestatav muuhulgas, aga raadiokuulaja ju ei näe sind. Sa näed praegu päris punk välja, muidugi ei saa minna koduleheküljele luulelahingpunkt vikerraadio e ja vaadata sealt järgi, milline sa välja näed, kindlasti vaadake, mul on herpes, lõi näkku ja see näeb välja, nagu poleks kakelnud. Kus punkroksinud välja tuli, et ma just siin hiljaaegu vestlesin 50. aastaseks saanud klassiku Villu Tammega ja Eesti punk rock n üks üks kahest on kas surnud või, või selline täiskasvanud ja vana Villu Tamme minu teada rohkem nagu džässimees viimasel ajal. Et tal oli jah, paar trombooni ja saksofon kodus. No vot niiviisi läheb punkar. Väga lihtsalt selles mõttes, et kuulad, mis, mis enda ümber toimub ja mulle väga anarhism meeldis vanasti. Ja paratamatult käib see kõik värk, kui vennaskond väga meeldis, niiviisi käib lihtne. Kas sa tahad muide luuletust lugeda nagu jõuluvanale? Noh, ma ei tea, kas ma nüüd nagu jõuluvanale loen, sellepärast et jõuluvanale luuletuse lugemise mõttes ma jääksin ikka täiesti kinni, aga muidugi ma tahan lugeda, loomulikult. Seal on veel praeguse hetkeni kindel, et kas luuletus tuleb rohkem selline. Rohkem niisugune luuletus või rohkem sihuke laulu moment. Igatahes püüan siis olla pisut vanadestamentlik ja rääkida natuke armastusest. Täna ma tunnen, et elav ei jõua juua ja röökida vabalt ja jõuga tänava tunnele algavad põuad, oh issand, oh-is Ando issand, tänavad une Laan armastus ja tõesti on keegi, kes iial ei tüüta, süttivad lõkked ja kustuvad üha, oh issand. Oh siis Ando issand. Eile vaakum, et kellelgi trollis piletit polnud, kui tulid kontrollid, täna me oleme sarnases rollis. Noh, siis on siis on Lasnamäe servale rajatud kirikus armulaval võiks olla ju piiritus, puhas jagange Kristuse ihu, oh issand. Oh-is-is. Oh issand, löödud ja koored on rõõmsad, kas on see saluut? Võib põlevad põõsad, nüüd vaata mu peale, Me pole võõrad, oh issand. Oh-is. Ja peale seda kiriklikku hetke kuulame me Vahur Afanasjevi soovilugu milleks on ansambli kino lugu, peni meen. Eesti raadio teises stuudios jätkub luulelahing, kuulasime just Vahur Afanasjevi saate esimese luuletaja luuletust ja tema valitud lugu, milleks oli siis ansambli kino Peremen. Ja nüüd on siis jõudnud kohtumõistmise aeg kätte. Ja sõna on meie tänasel kriitikul Tammsaare majamuuseumi direktoril Maarja Vainule. Mis mulje sulle sellest esitusest jäi? Nojah, et kui olla siin ise nüüd kriitikuna ka väga vanadestamentlik, siis peaks olema muidugi äärmiselt halastamatu, sest et vana testament iseloomustab see, et seal ei ole veel lunastust, mingisugustki, vaid ikkagi ainult kohtumõistmine. Aga, aga kuna me siin ikkagi elame nagu juba uueteistamentlikus isegi post uuetestamentlikus maailmas, siis ma võib-olla olen natukene leebem. Kõigepealt ilmselt on tõesti nagu väga hea, et luuletaja saab oma luulet esitada siin niimoodi vahetult ise sellepärast et kui ma sinu tekste niimoodi olen lugenud raamatu lehe pealt siis ma ütleksin, et, et mingid rõhuasetused ei ole päriselt niimoodi välja tulnud nagu praegu siin sinu esituses. Ja konkreetse luuletuse puhul näiteks võiks öelda, et kui ma oleksin seda lugenud nagu luulekogust üksinda kuskil istudes seal tolmuses köögis siis mul oleks tõenäoliselt jäänud nagu muljet see rütmistav refrään, see issand on pigem nagu selline noh, nagu niisugune halamine või selline nagu mingi nõrk halamine. Selline Hälin. Aga, aga noh, sinu esituses sa mängisid seal hoopis teisiti välja. Ja noh, mis nagu, võib-olla nagu selline teatud nagu dilemmad on, selles luuletuses on, on nagu punkt üks on see, et, et, et Savisaar on ära rikkunud sinu luuletuse ühe aspekti, sest et noh, tasuta transpordis enam pileteid ei küsita. Ja, ja teiseks on nagu see küsimus, et, et kas, kas, nagu jumalaga saab teha nagu sotsiaalkriitikat, et, et see on nagu minu meelest sellise nagu religiooni ja marksismi vaheline niisugune nagu vaidlus. Et et jah, et võib võimegi diskussiooni pidada, et, et kas saab Avata Savisaar tegelikult ei ole ära rikkunud, et seal ongi see võõrasoleku teema ka, et kui sa oled linnast väljas, siis ikkagi on kontroll. Ja näiteks mina ei saa tasuta transpordiga sõita selles mõttes, mind võib seal hullata. Siis seal on sees, et me tegelikult hoopis Edgariga leppisime kokku ja kogu ilmumist. Selge varjatud propaganda hoopiski. Aga, aga üldiselt on tegelikult nagu selles luuletuses iseenesest nagu huvitavaid kihte olemas alates selle luulekogu pealkirjast, et kes ikkagi sisse on, kes on iseenesest, kui sa tahad olla vanadest ametlik temani üldse nagu jumalaeelne nähtus, vähemalt kristliku jumalaeelne, lõpetades sellega, et sa küsida, et me ei ole ju võõrad, mis iseenesest on väga eksistentsi jalistlikega müülik küsimus. Et ütleme nii, et analüüsiks ainest oleks. Aitäh, tegelikult vanast testamendist tehaksegi mõnele vaaraole ka ära. Aga. Ja muide, ma veel võiks lisada veel seda, et, et kui sa tahad olla väga vanadestamentlik, siis minu meelest vana testamendi prohvetid on alati väga suulised, muide ja, ja tavaliselt nad süüdistavad naisi, nii et see aspekt on sul ka täitsa puudu. Meie järgmine külaline ongi naine, keda süüdistada Veronika Kivisilla, kes on sündinud 1009 78. aastal, see on ainult natuke enne mind, nii et see on ka väga hea aasta ja hing on tema alati kuskile maa poole viltu olnud, kuigi ta on selline linnatüdruk Tallinna tüdruk ülikoolis sodeerist eesti keelt, kirjandust, pean tunnistama, et päris sama ajal samal ajal kui minagi. Nii et ta on saanud Mati Hindi ja Toomas Liivi kätt tunda oma turjal ja, ja lisaks on ta koostanud õpikuid joonud õpetajaga, aga mis on oluline, mis on meie mõttes oluline? Veronika Kivisilla on alati olnud laul ja ta on laulnud muusikat, on laulnud rahvamuusikat ja Vestnud muinasjutte inimestele luuletusi avaldanud alles viimastel aastatel ja need tema luuletused on pigem kas sellised vabavormiliselt või siis kipuvad oma rütmika poolest kuskile sellise tänapäevase freestyle räppi poole hoopis mitte jätta neid nii, esiteks, aga kui nüüd lugeda, et kuidas see siis, kuidas see sinu puhul kokku võib sobitu, et, et sinu nii-öelda all laulja pool on, on üsna nõudliku rütmikooliga ja luuletaja pool otsib metsikut vabadust mingis mõttes. Tere kõigile. Ma kartsin enne, et Jürgen ütleb, et see 78.-ks ostame ilma sündinud olen, pole ikkagi nii hea aasta kui 79., aga õnneks siiski on. Ja veel enne kui ma vastan sinu küsimusele, siis kommentaari korras? Jah, kuulasin jutuajamist siin Vahuriga ja siis ja Maarja ja mõtlesin, et selles mõttes ma olen hästi pääsenud, et ma ei pea tegelikult kahetsema, mina hakkasin luuletama väga hilja. Nooruses avaldatud asju mul hiljem kahetseda ei tule. Nii et esimesed asjad ilmusid pärast seda, kui ma olin juba 30 saanud. See vist enam nii noor ei ole. Aga laulja ja rütmi ja selle jutu peale ma ei oska muud kosta, kui, et ega ma siis nii laulja nüüd päriselt ei ole ja, ja see on minu kui muusikaga tegeleva inimese jaoks alati ka kõige nõrgem, poolunud rütmi pool. Nii et ma ei tea, kas see õigustab seda loginat. Luuletustes või mitte, ma ei ole selle, pole kunagi niimoodi mõelnud, ausalt öeldes. Teisest küljest, sinu luuletustes on mingi teine rütmika, seal päevadel, rütmid näiteks väga tihti sa sõidad kuskile bussiga luuletuses ja siis vaatad bussiaknast ja paned selle päeva tähele või siis said, jalutad või kõnnid ja siis kõndimise rütm seal sees. Et mis, mis hetkel hakkasid need tekstid ennast talletama, kui sa otseselt bussist välja bussiaknast välja vaatamise tekst väärib üldse üleskirjutamist. Kas tuli päeviku vormis tuli see mingisuguses? Noh esialgu olid need lihtsalt asjad, mida ma üles täheldasin oma märkmikusse kulgedes niiviisi, nagu sa kirjutad bussis või jalutades. Ja pigem siis hetkedel, kui tundus, et see oleks asi, mis mind kuidagi aitaks elus edasi ühel või teisel puhul hiljem alles tekkis, võib olla tunne, et need võiksid olla luuletused ja bussiga sõitmise hetkelt või kõndimise hetked on lihtsalt need, kus ma tõesti saan olla kõige rohkem iseendaga ja, ja mõelda asjade peale. Mul on vahel natukene kuidagi imelik, et neid bussiluuletusi on nii palju, et vahepeal tekkis tunne, et äkki pannakse juba kuidagi hüüdnimeks Pussy, Veronika. Seal on nii Nagu on kombeks Eestis, et on ja mul on ka väga sageli kirjutan kuskilt, kes lennujaamas või sadamas või, või bussi bussi peal või oodates bussist, muidu ei ole ju aega kirjutada, ei ole aega ise olla just nimelt. Veronika selle väga ilusa asja, et kas ma saan õigesti aru, et luule on sinu jaoks miski, mis aitab elus edasi. Jah, on, ma olen proovinud teisi asju ka näiteks maad kaevata, see ka aitab väga hästi. Aga kui on juba tunne, et, et maasse on üksjagu vaevatud juba nii palju, et jätkub mulle endale, kui hiljem minna ja otsida üles, et jätku minule endale võib-olla lastele ja lastelastele ka, et et siis, siis võib proovida näiteks kirjutamist selle asemel. Järgmised kolm minutit kallis raadiokuulaja huuled Veronika Kivisillamaakaevamise häält. Või või loed siiski luuletus? Olen siiski luuletuse ja, ja ma ei kasuta ära kolme minutit, aga kuna Jürgen ütles, et ma olen küll linnas kasvanud, kuigi, mis linn see tallinga on, mis linn see 80.-te alguse Mustamäe ka õigupoolest oli. Et siis ma loengi ühe teksti, kus tuleb välja see et ma kogu aeg ikkagi oma hinges ja muidugi pendel on maa ja linna vahel. Olen mahlane. Ja tulen manner kuga maalt. Kõrvits kõrva taga, kaalikad kaenla all ja seened seljas. Süda nagu küps päevalill. Linnas löön oma vabad varbad esimesena äärekivi vastu veriseks. Nuhutan hullunult. Kuid mu laiad lamedad pärismaalase sõõrmed ei haista ühtki tuttavat lõhna. Südamest podiseb bussipõrandale sihvkasid. Ja nüüd kuulame Veronika Kivisilla tänast soovilugu, milleks on Sophia Jonsi Ecorwalson ehk siis eesti keeles oravavalss. Luulelahing. Nii maarjaTammsaare seal õhtutunnil istus ja mäletas oma kodu Vainusid ja põletas joodiku käeluupojal küünalt, mida ta võis mõelda Veronika luuletusest. Kindlasti oleks hästi mõelnud, et ta suhtus väga sõbralikult noortesse ja ka naisterahvastesse. Ja, aga noh, samas ma siiski ei pretendeeri tema nagu suuvoodriks olemisele, et, et siinkohal avaldan täiesti, mitte Tammsaare arvamust. Ega ma ei arvanudki ja igaks juhuks aga samas muidugi tõepoolest see linna ja maa vastandus, mis siit luuletusest ikkagi mingil määral välja koorus, on ju ikkagi sealt eelmises Nende algusest alguse saanud, kui, kui ikkagi see talupoeglik maa kultuur hakkas muutuma ja inimesed hakkasid linna kolima ja, ja seal väga paljud ka hukka läksid, teadaolevalt et sealt on nagu mõnes mõttes see pärit, et linn paha maa hea, eks ole. Ja mitte sellest luuletusest oleks nüüd päriselt niimoodi välja tulnud, aga, aga iseenesest on siin teatud järjepidevus olemas, et et see on iseenesest alati väga sümpaatne, kui inimesed tajuvad järjepidevust, sellepärast et selles ju nagu kultuur seisnebki. Mis mulle nagu sinu luule juures hästi meeldib, on, on tõesti see natuke tohutult rütmitaju, et, et seda nagu loed ja kohe nagu tunnetad ja see teeb selle luule hästi-hästi mõnusaks ja hästi omastavaks jahet nagu loed seda tunned, et, et ta tõesti mõjutab sind, et noh, päris südame rütmi võib-olla ei mõjuta, aga aga, aga igal juhul ta poeb sulle hinge. Ja, ja teiseks ka see ikkagi see all kriimide kasutamine ja kõik niisugused elemendid sa nagu oskad nendega käituda, et siin ennem oli nagu juttu juttu sellest, et, et on nagu sa käsitöö, see südamest tulemise nagu vahekorda, et kumb on nagu tähtsam, et kas see, et inimene oskaks tehniliselt midagi hästi või inimesel tuleks see, mida ta noh, loob või teeb südamest. Et minu meelest jah, sul on nagu väga hästi tasakaalus see asi. Mõnel mees lugejal on kindlasti südame rütmi ka natuke puudutanud. Mis selle peale oskad kosta, muutun kohutavalt õnnelikuks ja kohmetuks, kui ma häid sõnu kuulen ja, ja ma proovin tõesti siis ka edaspidi, nii et ma siin linnas siiski hukka ei läheks, ma kardan seda siis tõesti tõepoolest kogu aeg natukene. Koju tõid mõned pisipillivõi kandle, ma tean, et sa oma kahe valge käega võid need valmis teha küll. Kannelt teha oleks praegu väga hea tõesti südamelähedasem kui vardad ja lõngakera mulle ikkagi peitel. Ja labidas, aitäh. Aga väga maalähedaselt läheme meie sind, luule lahingus ka edasi ja, ja mitte et nüüd arvaks, et mul ongi siin Maalehe kultuuritoimetajana mingi programm, et kutsun teid kõiki tagasi maale ja, ja vallutama jälle metsasügavusi rajama põllumaid, kaevama kraave, aga sellegipoolest on see üks kaastoimetaja, aga mitte sellepärast, et ta on ka Maalehes, toimetaja ei ole siin, sule Voll muide sündinud 1964. aastal, siis sa sinna jõuad esimesel hetkel ma luban, et see jää nii, aga praegusel hetkel meie saate vanim ja kogenuim luuletaja, aga ma juba aiman ja tean, et see vähemalt toodetega saab murduma, nii et sa ära ära loodagi. Ma olen elukogenuim luuletamises võib-olla mitte. Aga tegelikult oled sa õppinud ajalugu ja siis hiljem ajakirjandust olnud õpetaja ja olnud ajakirjanik, saanud isegi oivalise ajakirjanduse auhinna oma toimetamise eest. Ütleme, see ajakirjaniku töö on ikkagi vaks teine kui kirjaniku töö, kuidas nii-öelda senine päevitine, uudiste seiramine ja, ja, ja ajakirjanduse sõna treimine sinu luuletaja tööd segab või, või, või toetab hoopiski, kus sa selle oivalise siia sisse tõid, siis sisse oivaline preemia tuli mulle mitte sõnaseadmise eest, vaid selle eest, et ma oskan ajakirjanikega ilusti rääkida, leebel häälel. Et jõhvist tuli sõnaseadmise eest küll, aga mitte enda sõnade seal toimetaja teiste sõnadega ja ümberseadmise eest. Aga mis puutub luuletamisse, siis jah, mina luulet on tõesti ikka töö juures, et tööajast, et ma ei tea, kas tööandja kuuleb praegu, aga aga õnneks selleks ei kulu väga palju aega. Sest sa ei sõida bussid ja trollid, trammid, sa pead sõitma ise ise oma koju kaugele roolis ja tihtipeale, kui roolis mõte tuleb, eks sa püüa seda üles kirjutada. Ja siis hommikupoole tuleb muide mõtet rohkem mul jõuad linna, viin poissi kooli, siis vaatan ohoo, foorituli hakkab vilkuma, et kohe tuleb punane. Ma saan haarata paberi ja pliiatsi, see vähemalt märksõna kirja panna. Aga sa oledki olnud selline maakooli õpetaja, lausa maa sool, eks ole, kunagi mis sind sealt ära kiskus linna, sest et tegelikult su luuletused väga sageli meenutavad natuke vanasõnu või on selliseid pisikesed lembelaulud täitsa ühes raamatus, kus olite kehastunud printsessi voodi kohendajaks, oli siis keskaegset Ruba tuuri hõngu. No võib-olla asi oli prints essides, keda seal ette kujutasid kõigepealt sellest, miks ma koolist ära tulin, ma õppisin kooli ajal kaugõppes, ajakirjandust ja lihtsalt ajakirjandus, õppimine sai läbi ja tehti Maalehest pakkumine, millest oli võimatu keelduda. Aga ajaloost on need vanasõnad kaasa võetud, on, on printsessid kaasa võetud ja on, kui me hiljem laulu kuulame, siis ka minu vanaema repertuaarist on sellel laul kaasa võetud. Aga kuulame, võib-olla alustuseks luuletustes. Olin armunud juba siis kui jumal taeva ja maa kui puud olid, puud olid hellad velled. Kui selle maa keel laulutuules taevani tõusis. Olin armunud kuldsel ajal, kui Kungla rahvas üheskoos einet võttis. Kui me Sõõru mäel sõstraid sõime ning pähkleid paugutasime. Armunud tunniv, kui tants käis aurukatla ümber kui juss end vargamäel kuuse otsa riputas ning karjapoiss vaeneke kuhja all kükitas. Samad hetkedel kui Agnes von Münchausen Kuimetsamõisas Hans von Riispiiteriga abielluma pidi. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, kui muhv kingpool ja sammalhabe jäätise putka juures kokku said. Olin armunud vaatamata sellele, et ootasin sind sellel külmal päeval et armastasin panlannat. Et minagi olin Arkaadia teel. Kuigi ma sündisin saunas, olin armunud ning mulle tundus, ei ole pimedust, ei ole valgust, ei ole lõppu. Ei ole algust. Olen ikka veel armunud. Kõnnin ja kõnnin hallil lõputa teel. Ei saa enam kuidagi vaiki olla, vaid võtan lille sideme, et sind sellega köitama. Õnnetu Eestimaa. Olen armunud kõigil aegadel, mil iga oja jõuab ükskord jõkke. Vil jussike jõuab pühapäevamaale mil kõik pirud kahel otsal lausa löövad lõkendama. Ja laulab meile Hanso Sulevi lapsepõlvelaulu, rändaja. Rõõmul ta kodumaale. Ta ja kes käinud kaugel veel Me siis ta on üksainuke. Kui uduküünlad Ma ei saa maa ja riigi ta. Koos. Ja see seisma jää. Siin Tre. Noormees, miks nii kooruvad, seisad? Ja mida? Tee ka saaks. Ja ja see saab ta Siis, kui ta Räänd Rändaja, kes kuulutemaarin? Õnnestu unista. Ja ta teeb keegi nagu. Kas me ees, kes on siiki ja juht on et. Kellel ka? Oma. GMC õõra albiin üksi. Jätkub luulelahing, kuulasime just meie tänase kolmanda saates esinenud luuletaja Sulev Olli lemmiklugu. Kui nii võib öelda, aga kuulame siis, mis meie kriitikul Maarja Vaino Öelda Sulevi luuletuse kohta see nüüd võiks äkki sulle kui kirjandusteadlasele küll eriti eriti säärane luuletus olla, et nii intertekstuaalset luuletust ei ole meie kahe senise saate jooksul veel ette loetud. Jah, seda kuulates ma mõtlesingi, et siin tuleb nagu mängu kolm niisugust toredat aspekti kõigepealt see, et, et iseenesest võiks ju seda tinglikult pidada Ki niisuguseks allek luulele väga lähedaseks nähtuseks, sest et päris alguses kirjutati luuletusi sageli noh, tinglikult öeldes tellimusena millegi ülistuseks, et, et see on ka niisugune väga ilus rahvuslik luuletus, mis tõesti Ajal on ka nagu äärmiselt postmodernistlik, kui nii võib väljendada, kuigi väidetavalt postmodernism modernism on ammu-ammu lõppenud. Aga, ja mis nagu sealt väga hästi veel tuli esile, on minu meelest ikkagi see sinu kooliõpetaja taust. Sest et ütleme nii, et nagu paremat luuletust eesti kirjanduse või luuleajaloo analüüsimiseks noh, ütleme laiemalt ikkagi kirjeldused analüüsimiseks, anda õpilastele nagu paras pähkel üheks tunniks, et leidke nagu Ledge viited, Pealkirjad, tsitaadid, autorid ja, ja siis, et, et kes, kes kuidas hakkama saab, et et selles mõttes väga pedagoogiline luuletus, kui nii võib öelda, mis võiks nagu kriitilise poole pealt öelda, mida võiks nagu üleüldse kogu nagu postmodernismi ja intertekstuaalse kriitikaks alati öelda, on see, et et luuletaja enda hääl tegelikult kõlab seal vähem. Sest seal kõlab nagu teiste luuletajate hääl, et sa nagu kasutad juba nende poolt loodud õudselt häid kujundeid ja seetõttu, kui luuletus kukub hästi välja, siis on sellel nagu hästi paljudel autoritel oma roll. Et, et selles mõttes on see niisugune kaval trikk, võib nii öelda ka. Veronikaga just rääkisin siin vahepeal ja ütlesin, et kuigi mul suur osa nendest ridadest on varastatud vähemalt vabandus on see ise varastasin. Pealegi, inimene on ju see, mis ta abserveerib, kas. Endasseimev, ja ütleme niimoodi, et luuletaja hääl tulebki välja sellega, et mida sa nagu nende tsite paatidega lõpuks öelda tahad, et mis mulle nagu tihtipeale kaasaegse kirjanduse, nii luule kui proosa puhul nagu häirivana mõjub, on see, kui autor ei tahagi midagi öelda. Et ta nagu neutraliseerib ennast täiesti ära, et, et, et see ei ole minu meelest õige, sest et kui sa oled midagi, ütled, siis saju tahad midagi tegelikult öelda, et ei ole mõtet seda nagu lõpuni varjata. Ma ütleksin siia juurde, et eile ma leidsin töö juures vanasõnaraamatut lehitsedes võib-olla väikse õigustuse endale, et minu kodukihelkond Viru-Nigula on saanud hakkama sellise sellise vanasõnaga, mis, mis käsitleb nagu seda, seda tõde ja vale ja ütleb, et vale on jutuilu. Et kindlasti istusid kihelkonnas peale valla valimisi, mõtlesid seda kõik koos välja. Aga meie tänase saate. D neljas ja viimane luuletaja külaline on Tuuli Velling. 1986. aastal sündinud, see kindlasti väga hea aasta. Ja Pärnu piiga tähendab siis rohkem süsteem rannamõnude ja päiksega, harjunud aga, aga siiski kasvanud millegipärast kokku muusikaga ja sellise popdžässlauluga, õppinud aastaid oma elust, muusikat, klaverit, kitarri, piinanud, ennast oma häälepaelu ja selle kõige kõrvalt veel õppinud hispaania kirjandust ja keelt ja graafilist disainiga. Avaldanud just hiljuti oma esimese plaadi sooloplaadi kuus ruutmeetrit põrandapinda ja ja, ja siis ka ütleme, teise sellise ametliku luulekogu, mille nimi on lihtsalt kuus ruutmeetrit, aga esimese nimi oli täiuslik ja turvaline. Et kui väga me kui väga sinus on see Pärnu ja see muusika ja see luuletamine, kuidas nad eksinuses vaidlevad niiviisi, selline päikseline rannapiiga, džässi ja poppi ja folki laulev tütarlaps ja siis too luuletaja, kes kirjutab üsna karme tõsiseid tekste Ma kindlasti ei ole päikseline rannapiiga, kui sa küsiksid, millal ma viimati rannas käisin, siis ma ei oskaks sulle vastata, ma mõtlen ka aastanumbri mõttes. Aga, aga muusika on jah, natukene pehmem olnud kogu aeg ja eks mul endal on ka natuke raske neid kaht kokku panna. Samas praegu ma tunnengi, et nüüd, kui see esimene sooloplaat on ilmunud, siis kuna see oli selline ikkagi pigem võiks öelda, et mitte küll helge, aga pehmeloomuline et siis siis võib-olla kui tulevikus peaks midagi muud sündima või uut muusikat tulema, et siis võib-olla see saab ka natukene selline järsem olema, aga ma loodan, et mitte halvas mõttes, ma ei taha seda meelega järsult teha, aga võib-olla lihtsalt natukene teravam. Missugusele kuue ruutmeetriga on, kas sulle lihtsalt ei meeldi väikesed pinnad või, või, või oli see üks mingi pesumaailma nimeline pood, mis sind väga häiris või? Aga ei, see ei häirigi, see tegelikult on ju laulutekstis kirjas, et kuus ruutmeetrit põrandapinda võib-olla su maailma su paradiis. Nii et pigem sõnum on vastupidine. Ta oli siin pesu või vaibaparadiis pesuparadiis. Aga aga ikkagi, et kus see, kus see sind painova Ei, see lugu on lihtne, selline koht nagu pesuparadiis oli tõesti tartus olemas. Ja see oli üks väga väike pesupood Karlova linnaosas väikses majas. Sinu esimese nii-öelda ametliku raamatu nimi oli täiuslikke turvaline ja, ja ta on ikkagi kõike muud kui täiuslikke turvaline, seal oli üks nende suurde linna või, või suurde maailma natuke ja ära eksinud noor moodne naine, kes oli ka ise segaduses ja vaatasin maailma siukseid kriitilisi natuke kiusliku pilguga ka vist ka iseennast. Muide, miks ma ütlen, et esimene ametlik raamat, sest et enne seda oli pildisteks mingi mingi salajane raamat, millest palju ei räägi aga, aga vägisest täiuslikkust turvalisest, et mis, mis ei ole väga täiuslikke turvaline. Täiuslikke turvaline oli natuke selline reaktsioon, reaktsioon teatud osale kirjandusest, mis tol hetkel ilmus teatud osale luulest, mis tol hetkel ilmus. Ja mingis mõttes ma esiteks ma lugesin väga palju kaasaegset luulet tol ajal ja see oli otseselt sellest mõjutatud, teiseks proovisin kuidagi kirjutada nõnda, et see ei läheks pehmeks, ei läheks selliseks klassikaliseks luuleks. Aga et samas oleks sellest ka mingisugust kirjanduslikku kvaliteeti, et kuidagi reaktsioon oli see just nendele luuletustele, mis minu meelest olid küll väga teravad ja, ja vahepeal isegi kas nilbeid või või otseselt solvavad või kellegi suhtes solvavat. Aga mis samal ajal minu meelest nagu kirjanduslikus mõttes ei olnud väga tugev. Et põhimõtteliselt see võiks olla see kokkuvõte. Ja muidugi muidugi sellised bängilikut mõjud olid ka tol ajal kõik sõbrad ja nii edasi. Aga mida sa täna meile loed, kuidagi malbelt, pehmest ja klassikalist või midagi ärevat, ühesõnaga Tuuli Velling, palun. Ma ei märganud, et olen Ida-Euroopas plane kui reisisin Kesk-Lääne korrastatust ja sümmeetriat. Et olen Ida-Euroopast, sain teada Ida-Euroopas. Maalapil, kus Poolas Hildi meri kaotab info nagu mustkunstnik, jänese ja maantee. Aukude mustrit rõhutab riba asfalti. Linnades, kus segunevad odav plast, Pehkiv, puit ja kõrgmajade klaas. Hamburger, kama ja ravioolid kus kalevipoja kaelas kõlgubk Georgi rist ja mündikotis kõlisevad eurod. Ühel reisil naabrite juurde mõistsin, et olen idaeurooplane sündinud räämast ehitusprahist, jäitlektikast, sama koledast lihtsalt kodusemast. Kõrvaltänavatel paari ujutab üle halva raadiojaama hiidlaine ja seal usutakse, et Madriidi jalgpall on parem kui Ida-Euroopas. Eks tüdruk nurgalauas hoiab poisil käest ja räägi puhates läänelikus kana Holmaskeeeff siis. Just nagu uneletakse türgi ilmast. Ka seal sajab lund. Inglise viisakusest pole kohanud õudsemaid lõbusid. Rootsi turvatundest. Vastupidav IKEA mööbel päästab ühiskonna. Emapiimaga sain kaasa hirmu, et äkki keegi välismaal näeb, kuidas ma ei oska kõrgtehnoloogilist kraani lahti keerata tundmatuid köögiriistu kasutada, metroopiletit osta. Hirm on, et kõik heagi mees on ikka natuke halvem kui neil seal. Vead hädisemadi aremad, kaugel vahelisest võluvast võõramaisest. Aga GMC võltspruunid, kanad hoidku, oma üleküpsetatud koivad siiski tolmustelt täna väärtelt idanev usk, et põhjalasteriilium ja lõunaleegiheitjad jäävad paljule siin ilusalu äärele alla. Karedal, ilma serval, kus neelatakse tihti viha sõnu näritakse komplimente kaua, nagu roogasid idaeurooplase vanaema sünnipäeval. Meie laudadel on palju liha ja vähe rohelist. Klaasis lopsakad pojengid, traataiaga ümbritsetud aiamaalt kipslilled budisemas linale. Liilia, kollane, määrimas põski. Ja just selle klaverikaanel seisvalt punase Stramorsi pärast usun üha enam, et me pole päriselt väärt oma alaväärsus kompleksi. Ning et olemas on allumatu konspiratiivne, vastuoluline, lagunevat, säilitav, läikivat, põlastav kurglik, kuid kammitsais loba tühermaal tärkav närtsiv, õnnelik idaeurooplase hing. Ja Tuuli Vellingu soovilaul on Johan Johanssoni oodi ET amo. Noh oli see nüüd proosa või luule või ühiskonnakriitika või midagi veel. Jah, eks need on need lõputud vaidlused, et, et millal on nagu tegemist lüürilise proosa ka ja millal luuletus, aga ma arvan, et need vaidlused ei lõpe ja, ja ma ei teagi, kas keegi lõpuks oskab, oskab seda lõplikku definitsiooni anda, mis mulle lihtsalt isiklikult ütlema, et täiesti tavalise luule lugejana nagu võib-olla kõige rohkem meelepärane ei ole, on see, kui luuletused liiga pikad. Et Ma ei ole nagu pikkade luuletuste sõber, et, et selles mõttes mul ühel hetkel nagu tekib see tunne, et, et nüüd me võiksime juba nagu sellele tulemusele jõuda, et, et mis seal nagu eriti kui on selline narratiivne luuletus ikkagi natukene nagu, nagu sinul oli, et, et sa alustad ühest punktist ja on täitsa selge, et sa tahad kuhugile välja jõuda, et sul ei ole nagu otseselt mingi meeleolu luuletus, vaid sul on ikkagi nagu noh, jutustav luuletus. Ja, ja seetõttu, mis ma nagu võib-olla jah, ise nagu lugejana tahaksin, oleks see, et, et, et see ei muutuks nagu liiga, et ta jääks venima. Nüüd teisest küljest oli see luuletus väga huvitav kahest aspektist kõigepealt see, et et mulle nagu väga meeldib, et, et noored inimesed tegelevad sellega, et üritavad üle olla tõesti sellest eestlastele väga omasest alaväärsuskompleksist, et meil on kõik kindlasti halvem kui neil. Et Sul on ka, et mida enam inimesed ringi liiguvad, seda enam nad saavad aru, et see, see nii ei ole. Teisest küljest noh, ilmselgelt see identiteediprobleem on lihtsalt jätkuvalt päevakorral, et sellest me ei saa ega saa üle ega ümber. Ja kolmandast küljest tuleb ikkagi sinu luulest välja see, et sa mõnes mõttes oled juba tänapäevase heaoluühiskonna noor. Et sinu need mured või, või need, see, mida sa näed maailmas on, on hoopis teistsugune kui, kui mitte heaoluühiskonna luuletajal. Nii et selles mõttes see on nagu tõesti ilmselt maailm, mida võib-olla sellised ka seitsmekümnendatel sündinud inimesed tajuvad võib-olla vähem kui kaheksakümnendatel sündinud inimesed, et, et see on nagu meie ja siis veelgi varem sündinud inimeste võimalus vaadata sellesse nii-öelda tänapäeva noore teadvusesse. Nii et sa oled antropoloogiline juhtum ka, nagu, nagu leiduks kuskilt jääst mõne lume, lumeinimese muumia. Aga aitäh Maarja, et sellega on siis tegelikult järjekorras teine luulelahing jõudnud peaaegu et võiduka lõpuni. Esinesid siis neli luuletajat, Vahur Afanasjev, Veronika Kivisilla, Sulev Oll ja Tuuli Velling. Nende kõigi poolt saab siis, kuni 27. novembri südaööni mäletada meie saate kodulehel. Mis on siis luulelahingpunkt, vikerraadio poee, hääletage usinasti, aga hääletage ainult üks kord. Kui mitu korda hääletada, siis ei lähe arvesse. Peale seda päkapikud, kui hääletate mitu korda võtavad sussi seest kommi ära. Täpselt ja järgmise saate salvestus on siinsamas raadiomaja teises stuudios 28. novembril kell 17 ja kõik huvilised on oodatud ka publikuks. Ja uus saade ise on eetris seitsmendal detsembril kell 12, null viis, aga nagu öeldud. Me oleme jõudnud peaaegu võiduka lõpuni. Üks väike on siiski veel puudu, sest ei maksa ära unustada, et siin stuudios on meil alati rohkem kui neli luuletaja. Ma tegin ka värsi ekstra tänase saate lõpuluule on täna võetud astmesse mitmendasse, eks paistab. Sõnad on keedetud vängisse kastmesse, seda vist raadiostki haistab kuulmiseni luule lahingus. Aga? Luulelahing.