Eesti lugu muinasajast alustame tänases saates ja täna on saatekülaline Tartu ülikoolist arheoloog Ain Mäesalu. Minu nimi on Piret Kriivan ja kõigepealt kui võib öelda, et Eesti ajalugu algas esimesest inimeste saabumisega siia. Kõigepealt ma tahaks teada, mis oli enne Eesti ajalugu. Enne esimeste inimeste saabumist oli sind jääaeg kuigi noh, me kujutame ette, et oli üks ja aeg ja siis jää taandus siis need inimesed siia tulla. No tegelikult oli neid ju jääaeg oli mitu ja põhimõtteliselt ei ole võimatu, et meie elame praegu ka hoopis vahe. Nii et vaheajata, et noh, kusagil 10000 aastat pikad või, või enam või 30000 aastat pikad, nii et et praegu, kui juhuslikud vaheaeg, siis võib-olla jah, 15000 aasta pärast vedel jälle jää siia peale tulla. Nii et kindlaid märke ja muidugi Eesti territooriumil sellest eelmisest jäävaheajast ei ole. Küll on aga nüüd Soomest leitud ja see on tõeline haruldus, nimelt Soomes, kus on olemas kaljut, kaljukoopad siis kes Soomes kari Joel on susi loola kaljukoobas. Ja seal on õnnelikul kombel koopa põhjas kõige alumises kihis on säilinud siis viimase jääajaeelne kultuurkiht kust on leitud kivikillukesi ja tööriistade jäänuseid ja kui hakata mõtlema selle vanus on kusagil 125000 kuni 120000 umbes sellest ajavahemikust noh, sealt muidugi ka muid igasuguseid tavaõietolmujäänuseid leitud ja, ja selle põhjal selgub, et tol ajal olid soomes ka tammemetsad valgepöögisalud ja see näitab tähendab, et enne seda viimast jääaega oli kliima tunduvalt soojem ja on üpriski tõenäoline, et ka Eesti territooriumil võisid elada inimesed. Tõsi muidugi inimesteks pidada ei saa, tähendab, ütleme, kaasaegsete inimeste inimestel sellepärast et tol ajal Euroopas elasid niinimetatud altarit itaallased. No see on üks üks haru siis, mis tõenäoliselt oli kõrvalharu ja millest, mis lahknes tänapäevastest homo sapiens testijat. Aga meie, Eesti meil Eestis muidugi, meil ei ole ilmselt taolist leidu võimalik teha, miks? No meil ei ole analoogilisi kaljukoopaid ja meil on see, ütleme kogu maastik, see on nii totaalselt muutunud, nüüd selle viimase jääaja mõjul. Tähendab noh, kõigepealt on, on need künkad ja järvekesed ja voored ja see on nüüd kõik tekkinud alles viimase Aja jooksul, sest ju rullis siit maast üle ja kui me kujutame ette kihi paksus, oli kusagil ma võib-olla kilomeeter võib-olla isegi kaks kilomeetrit. Ja loomulikult tähendab, kui ta nüüd libamisi liigub. Aga ta ei liikunud mitte kogu aeg ühes suunas ja siis tagasi, aga ta liikus edasi-tagasi aeg-ajalt ja no näiteks maastikumeil on, on ju ilusad rändrahnud ilusad kivid. Aga need kivid, need pärinevad hoopis kusagilt sealt Soomest või ka rootsist, tähendab, need kaljupangad, mida siis omaaegne jäärõngad on siis ära lihvinud, selle pärast olnud ilusti ümarad ja kui jää sulas, heidad siia maha. Ja noh, ütleme siin meie kõrgustiku alad, noh, need on ju põhimõtteliselt on nad ju moreen ja liiv ja nii edasi, need on tekkinud nüüd siis jää taandumisel on jää ser paigalumades isa kuhjanud materjali niimoodi et nii et. Ja Eesti territooriumilt on kindlasti täiesti lootusetu leida neid jälgi inimestest või elanikest, kes siin enne viimast jääaega olnud. Aga mis ei tähenda, et siin ei võinud olla samal ajal inimesed kui Soomes. Ega me neis maha jää ju usustuda just et kindlasti, kui sul vaja. Aga esimesed inimesed, siis teadaolevalt elasid Eestis vähemalt 11000 aastat tagasi. Esimesed see on nüüd kõige vanem asula, mida me seni oleme leitud. Aga nüüd me võime veel arvestada ka seda, et põhimõtteliselt on meil ajalist ruumi leida veel vanemat asulat. No me peame siin teadma, millal see jää taandus. Jää taandumine oli küllaltki Paar 1000 aastat praeguste arvamuste järgi hakkas taanduv kusagil, noh ütleme 12000 aastat enne Kristust, eks ole, kõigepealt vabanes siis Kagu-Eesti jää taandumine, oli nii-öelda siis loode loode suunas ja alles siis see Loode-Eesti siis võib-olla vabanes kusagil 10500 enne Kristust, eks ole, nüüd kõige vanem asula, pulli asula on meil üheksanda aasta on ta algusest, nii et on võimalus, leidub veel vanemaid ja muuseas seal üpris tõenäoline teada näiteks Läti ja Leedu alalt, et seal siis üsna sele jää taandumisserva lähedal seal, kus liikus või elasid tol ajal põhjapõdrad siis üks seltskond inimesi oli, oli spetsialiseerunud põhjapõtradele. Ja on sellised põhjapõdraküttide asulad olemas, tõsi, nende nende jäänuseid on suhteliselt vähe, sest nii nagu põhjapõdrakarjad, kuid eks ole, nii liikusid ka inimesed ja neil on väga raske leida. Aga neid on Leedus üpriski palju, neid on juba Lätis olemas, neid on siin Pihkva oblastialal. Nii et ma usun, et neid võib leida ka Eestist muuseas eestist liitudki põhjapõdra luid, põhjapõdrahambaid, sarved, tõsi, üksikuid need näitavad, et siin võis siis ka jah, nii ka inimesi olla põhjapõdraga, et aga muidugi leida kahjukesed asulat küllaltki raske. Aga need pulli inimesed, mis inimesed, nemad olid? Pulli inimesed. Kuidas need öelda, kes nad olid, meil ei ole pulli inimestest ühtegi ühtegi luukildu olemas, nii et et nende väljanägemise kohta ei saa küll midagi öelda. Meil on ainult siis pulli asulast leitud, eks ole nende nende poolt kasutatud tööriistu ja sealt leitud loomaluid, mis näitab, milliseid, millistest loomadest toite dusid ja veidikene on siis ka jäänuseid nagu elamutest põhiliselt küll. Kivid, mis on üle ümberkolde asetatud, koldekohad on olemas, nii et nad kui vaadata, millega nad tegelesid, millest nad elatusid, siis nende siis peamistest kaks saakloomadeks olid siis. Nii et nende loomaluid on kõige enam, peale selle on pulli asulast ja noh, pulli asula kuulub nii-öelda Kunda kult tuuri, eks ole, ta seal elanikud on olnud väga lähedased. Ja kui me vaatame üldse tolleaegset teisi asulaid, veidi nooremaid asulaid, siis on seal veel selgeid märke ka teistest elatusaladest. On selge tegelenud kalastamisega kalade luid olemas ja siis kindlasti on korjanud selliseid loodusande küll pähkleid ja pähklikoori on siit-sealt tulnud siin ja võib-olla marju ja juurikaid. Et. Kuidas neid seeni ja marju jäi? Ei, neid ei olegi tuvastanud, ma lihtsalt ütlesin muuseas, ega me ei suuda väga palju asju üleüldse tuvastada, nii et me peame lihtsalt oletama. Ega nende marjade kohta ka ju ei ole praktiliselt õigeid jäänuseid olemas, niiet et see on lihtsalt lihtsalt nagu välja pakutud, mida võidi, eks ole tol ajal veel siis süüa. Nii et meil on ju üleüldse tollest elust, Me teame ju ilmselt ainult murdosa, et kõik, mida nad tol ajal siis kasutada, tõsi, eks ole, ütleme siis puust ja esemed või nahkadest rõivad ja nii edasi, nendest ei ole mitte mingisuguseid jäänuseid, ainult kindlast materjalist, mõningaid esemeid olemas, no need on siis tulekivist esemed, siis osa esemeid, mis on säilinud siis, mis on valmistatud luust või sarvest ja isegi nendest ei ole kõik säilinud, nii et need teadmised, mis tollest elust on suhteliselt tühised Kas me seda teame, missugune siis? Ma ei saagi öelda, et missugune siis Eestimaa oli või missugune siis meie territoorium oli sel ajal et kas olid saared juba olemas ja, ja kas ja miks just siis Bullis võisid inimesed elada või on see lihtsalt juhus, et seal on avastatud elamise koht? No pulli on nüüd, selles mõttes on ta nüüd väga tüüpiline koht, kus tol ajal elati, tol ajal elati siis jõgede järvede vahel vääres kõige sagedamini. Ja nüüd, kui me vaatame siis Eestit, siis Eesti oli tol ajal tublisti väiksem, territooriumit oli ta tunduvalt väiksem. Ma ei julge nüüd praegu Öelda ruutkilomeetrite seda pindala, aga asi oli lihtsalt selles, et ma siin enne rääkisin jääajast. Kui selline paks jääkiht oli siis jääkiht, see nagu vajutas mõnevõrra seda maapinda allapoole tema kooroni laste nüüd pärast aega, siis ta järk-järgult hakanud siis taastama oma kunagist vormi, nii et on tõhustatud, näiteks on Loode-Eestis isegi välja pakutud, et seal on mitukümmend meetrit, ollakse tõus ja kuna see tõus on olnud alguses ta kiirem, olnud ta nüüd järk-järgult aeglustunud. Praegu tõuseb ka kusagil siis Loode-Eestis kusagil kaks, kolm millimeetrit, vist aastast, nii et. Ja seetõttu muidugi see Eesti territoorium on pidevalt järk järgult suurenenud. Ta on nagu kasvanud. Kui me vaatame veel päris esialgu jää sulas siis sel ajal oli Eesti suhteliselt tilluke, võib-olla oli kolmandik sellepärast, et kogu seda Eesti territooriumi suurust on kogu aeg mõjutanud ka siin kõrval olev siis Läänemeri, praegu me räägime ainult Läänemerest ja teame ka omal ajal on siin olnud aga mitmesuguseid veekogusid, näiteks päris alguses, kui jää sulas, siis sellel ei olnud ühendust, ookeaniga oli hästi suur järv, võetakse palki paisjärveks. Ja selle veed olid jah, katsid suurt osa Eesti pinnast, jättis direktori või tunduvalt väiksem. Muuseas, nüüd selle järve kadumisega on siis välja pakutud üks huvitav lugu. See nimetatakse taga pillingeni katastroofiks, nimelt kusagil praeguste andmete järgi 9600 enne Kristust siis kui sulamine oli, siis seal ütleme, põhja purs, rootsi ulatanud siis kusagil Kesk-Rootsi äral pilgeni mägede kohal siis balti jääpaisjärv murdis läbi ja tekkis ühendus ookeaniga. See muidugi tähenda setteid Veetase. Ja kui kiiresti range, seda me ei tea, noh, mõned mõned geoloogid on siin kunagi välja pakad isegi, et see võis toimuda mõne päeva jooksul. Ja kui me kujutame ette, tähendab, et et siis noh, kindlasti siin Läänemere lõunakaldal inimesi tol ajal elas. Et ütleme, et nad elasid mere ääres, kui nad järsku hommikul tõusevad üle üles ja vaatavad merd enam ei ole, tähendab, silmaksin meri kadunud selle pärast nimetada stab pillingeni katastroofiks ka. Muidugi ei teaks tegelikult aset, leidis see, see balti paisjärve tühjaks voolamine võis kesta siiski pikemat aega, võib-olla paarkümmend aastat. Aga ikkagi, kui ta iga päevaga ütleme, meri hakkab taganema ja, ja ütleme, kus kus see kallak on, mererand on suhteliselt lauge, eks ole, siis ta tekitab mõistmatust kindlasti. Kas see võis, kui ta läks nii kiiresti, et kas see võis mõjutada siin elavaid inimesi samamoodi nagu Kaali meteoriit? Võis küll, ainult et ma arvan, et sellest kusagil mingisugust märki ei ole lause see aeg on ikkagi nii kaugele ja need asjad on nii ammu juba ära unustatud, nii et kuigi selle balti jääpaisjärve tähendab selle tühjaks jooksmine oli umbes 9600 enne Kristust ja nüüd pulli elanikud on praegu umbes siis 9000 enne Kristust, niiet praegu me ei tea, et tol ajal Eesti territooriumi oleks kindlasti veel olnud, aga. Need pulli elanikud, et see pullikoht on saanud nime praeguse talu järgi. Ja ta on nüüd pulli küla ja pulli talu ja tavaliselt kui mõni arheoloogia objekt avastataks, siis antaksegi ikka vana kohanimi. Nii on meil on näiteks Kunda lähedal on Kunda järv järveasula ja no tegelikult kui me hakkame kiviajast peale, siis on hästi oluline rääkida just ka Kundast. Sellepärast et Kunda avastati ikkagi 19. sajandi seitsmekümnendatel aastatel ja ja noh, ta avastati juhuslikult, aga siis sealt tuli välja ikkagi väga haruldasi huvitavaid leide pälvisid sellist lainet tähelepanu juba 19. sajandil ja selle järgi on siis kogu see kõige esimene siis inimasustus ja selle jäljed on saanud nimetuse Kunda tuur. Ja kui me vaatame nüüd laiemalt, siis Kunda kultuur, see on, mitte ainult Eesti alal, tähendab see on ka siis Läti alal ja see on ka siis leedu alal ja ulatub veelgi kaugemale ka ida poole Peipsi järve, osaliselt seal täpselt piiri ei tea, ka Soomes on märke ja tõenäoliselt on ka Karjalas ja ja nüüd, kui me püüame siis pulli asulast paika panna, siis põhimõtteliselt pulli asulat loetakse ka Kunda kultuuri kuuluvaks ja aga võib-olla siin tekib kohe küsimus, et mis asi see tuur on, noh, tänapäeval on kultuuri mõiste hoopis hoopis teine. Aga arheoloogid nimetavad siis kultuuriks siis teatud muististe rühma, kus on sellised sarnased esemed, kus on asulates suur sarnasus. Ilmselt ka elatusalad on olnud väga sarnased ja. Tõtt-öelda ei saa, kas nad nüüd etnilised pidid alati väga lähedased olema, seda me ka ei tea. Noh, väga paljud arheoloogid arvavad, et tõenäolised Kletiliselt olid lähedased sellepärast, et nad suhtlesid omavahel väga tihedasti ja siis seetõttu kui kiil oli sarnane, siis ka mõisteti 11. Kuidas sa teada on, et nad suhtlesid omavahel no seda näitab kasvõi sealt Kundast ja pullist. Ütleme, ma rääkisin, et Kunda kultuur on väga laialdasel territooriumil, eks ole, ja siin on nüüd siis teatud esemeid või teatud materjali, millest need esemed tehtud on. Tähendab, need ei pruugi olla alati kohalikud kusagilt mujalt pärit ja pulli puhul on ju täiesti selge, pulli puhul on etted, ase esimese tasu kas on tulnud kusagilt lõuna poolt olla sealt Lõuna-Leedust või Valgevene alalt, sellepärast et Bullis on mitmeid esemeid, mis on valmistatud siis tulekivist. Aga sellisest tulekivist, mida Eesti territooriumil ei ole ja mida leidub ainult siis seal Lõuna-Leedus või siis valgevene alal, see on selline must hästi kvaliteete tulekivi ja noh, see näitab, et nad on omavahel suhelnud, no muidugi see suhtlemisteema nüüd ütleme, järgnevatel kiviajaperioodidel tuleb, tuleb veel tunduvalt, tunduvalt paremini esile. Seal nüüd, Kunda kultuuri ajal meil nii palju märke muidugi ei ole. Kas arheoloogid on kõik ühel meelel selles praeguseks, et millal siis Bullis esimesed inimesed elasid ja Kunda kultuuris üldse? Siis tegelikult need arvud on natukene teistsugused kui minu ajal koolis õpitud arvud. Ja täiesti täiesti hea küsimus. No meil on arheoloogia, eks ole, uurib ju hästi pikka perioodi, uurib ikkagi kogusid esiajaloo, ütleme üheksa kümnendikku Eesti ajaloost on arheoloogide uurida arheoloogina arv ei ole nii suur, nii et meil neid kiviajaga tegelejaid on ju suhteliselt vähe. Aga no need, kes kivi aga tegelevad, nad on omavahel arutanud ja omavahel kokku leppinud ja ja nii, et siin nüüd ei ole nüüd mingit erinevust. Tähendab, miks need nüüd need pluateeringud on nüüd muutunud pluateeringute tulnud sellepärast et noh, teadus on üldiselt arenenud ja nüüd on osatud juba täpsemalt dateerida pulli puhul ka näiteks 10 aastat tagasi siis loeti, et pulli asula pärineb kusagil kaheksanda aastatuhande keskpaigast enne Kristust. Praegu üheksanda aasta alguses, tähendab, vahe on 1500 ja see on tänu siis ütleme ühedateerimis meetodi, siis seal radiosüsiniku meetodi siis arengule nimelt varem arvati, et et noh, siin atmosfääris on selle ära, et süsiniku hulk kogu aeg ühesugune, aga nüüd need täiendavad uuringud on näidanud, et see ajas muutunud ja siis on neid võimalik neid varasemaid dateeringuid nii-öelda kalibreerida. Ma arvan, et ma ei hakka neid neid, neid keerulisi mõisteid siin lahti seletama ja, ja seetõttu on, ütleme need kiviaja, need pluateeringud, need on läinud kõik tunduvalt varasemaks. Stiivsema, ütleme raua, seal dateeringud nii palju muidugi muutunud ei ole, aga üldiselt on, kuna meil arheoloogid ikkagi ikkagi tegelevad asjaga tõsiselt, nad on tõsised inimesed ja ja ega nad nii väga kergekäeliselt ja umbropsu siiski. Oma uusi nii-öelda hüpoteese välja ei paiska ja selles suhtes praegu on meil nüüd kiviajaga, kõige agaramalt tegeleb siis Aivar kriiskav kolleeg ja, ja tema on ikka väga tõsine inimene selles mõttes, et me peame teda uskuma. Praegu me oleme oma kultuuridega kiviajas, sest muinasaeg tegelikult kui täpsem olla, siis jaguneb erinevateks aegadeks. Et kiviaeg oli see kõige pikem ja kõige tumedam meie jaoks. Arheoloogi jaoks kindlasti ta ei ole tuleaeg. Oi, arheoloogi jaoks ka sellepärast et kiviaeg ta ju kestis Eesti tooriumil väga pikalt algas peale 9000 aasta üheksanda aasta alguses enne Kristust, eks ole, ja siis lõpeb siis, kui algab pronksiaeg. Praegusest doteeringutergiaga algab pronksiaeg kusagil 1800 enne Kristust, nii et 7000 aastat. Meie ajaloost moodustab see kiviaeg ja 7000 aastat ikkagi on siin elatud ja loomulikult tähendab see 7000 aasta jooksul on elu arenenud, see pilt on tunduvalt kirjum. Aga kuna kivi praegu on niimoodi, et me teame ju suhteliselt vähe seal 7000 aasta kohta, võib-olla tuleb siin paarsada isegi võib-olla vähem, ütleme, umbkaudu paarsada mustist ja nendest ka on tegelikult suur osa alles viimasel ajal leitud, et kõik ei ole põhjalikumalt veel arheoloogiliselt uurinud. Nii et kiviaja puhul ma näen küll, et tegelikult iga uue muistise uurimine võib anda väga palju uut informatsiooni juurde. No kui me vaatame, kas või näiteks seda 7000 aasta pikkust perioodi seda jagatakse veel kaheksa, on siis nii-öelda keskmine kiviaeg, ehk siis Mesoliitikum son, Kunda kultuur, Jaayer, siis tuleb noorem kiviaeg ehk neoliitikum, see algab peale kusagil umbes 5000 enne Kristust ja vot nüüd nooremal kiviajal, seal on neid erinevaid kultuure juba terve rida. Ja miks neid on nüüd terve rida on sellepärast et meil loetakse selle noorema kiviaja alguseks, loetakse siis keraamika kasutusele võtta? Tähendab, hakati valmistama savipotte. Aga kui nüüd ütleme neid tulekiviesemeid või luuesemeid, mida omal ajal kasutati, neid niisama asula territooriumile eriti vedelema jäetud küll, aga kui üks savipott läks puruks, isid killud maha. Ega nende kildudega suurt midagi teha ei olnud. Muuseas, kuigi nüüd kõige vanemate savinõude juures on märgatud ka seda, et teid on üritatud parandada. Tähendab, on on võib-olla mingi pragu sisse tulnud ja siis lao kõrvale on siis puuritud väikseid augukesi ja tõenäoliselt on siis üritatud nööriga kinni siduda ja võib-olla mingit vait kui vahele pandud. Aga enamasti muidugi savinõusid siiski parandatud ei ole, neid jääb nüüd maha, tunduvalt enam, tähendab, arheoloogidel on leida enam peale selle savinõude puhul on ju nii, et et seal siis on kasutatud mitmesugust ornament ja vot nüüd on võimalik selle ornamendi põhjal siis leida neid erinevusi ja ja peale seda siis vaatame ka Savinude koostise põletusaastaid ja see igastahes nüüd annab seda informatsiooni tublisti enam on võimalik eraldada erinevaid selliseid keraamikatüüpe erinevaid kultuurirühmi, nii et nüüd näiteks, kui vaatame pealegi selle rääkima sellest sellest neoliitikumist ehk siis nooremast kiviajast, siis noh, esimene keraamika siia jõuab, seda nimetatakse Narva keraamik kaks ja ja nüüd on kahe kasutusele võetud ka Narva kultuuri mõiste. Siis tähendab, et Narvast leiti midagi. Jah, Narva lähedalt leiti esmalt seda keraamikat, õigemini dünaamikat, siis siis meie vanema põlve arheoloog Lembit Jaanid, siis hakkas omaette keraamikatüübina välja eristuma ja ja siis leiti taolist keraamikat sarnast keraamikat ka Läti alal ja Leedu alal ja ja praegu ongi, ongi täiesti omaette narvakas tuur juba välja eristatud. No mis on, ütleme rahvusvahelisel tasemel sama tuntud kultuur kui Kunda kultuur, nii et nii, et nende vanemate kultuuride juures on siis Eesti etendavad väga tähtsat rolli Sist. Meie asulapaikade järgi on need kultuurid omale nimetuse saanud. Et rahvusvaheliselt on need sama olulised Narva kultuur kui Kunda ja pullikultuur, et kas, mida rahvusvaheliselt arheoloogide jaoks arheoloogia jaoks tähendavad need meie teadmised on need haruldased või on nad Euroopa pildis üldse või maailmapildis tavalised. No maailmapildis võib olla, no on jah, on nagu raskem neid hinnata küll aga tähendab võime rääkida siin Põhja-Euroopa siis areaalis vaata, siin on, loomulikult on nad hästi olulised, sellepärast et need arheoloogilised kultuurid ega nemad ei tunnista tänapäevaseid riigipiire ja seetõttu on arheoloogidele ja hästi palju koostööd teha. On vaja siis ühiselt arutada ka naabermaade kolleegidega ja ainult nii on võimalik siis uut täiendavat informatsiooni saada. Võimalik siis ka oma asju paremini paika panna. Siin võib näiteks tuua kasvõi meie selle veel sellest meie kõige vanemast perioodist ehk Kunda kultuuriajajärgus, no Eestist ei ole ju näiteks korralike siis mattusidki leitud. Aga Lätis on siis Kunda kultuuri kalmistu olemas ja veini äkki kalmistu on muidugi hästi huvitav. No seal on nii Kunda kultuuriaegseid matuseid kui ka on, siis veel lõpus ei tulemas ja selle põhjal saab siis üht-teist järeldada ka siis tolleaegsete Eesti asukate kohta. Kas kiviaiakultuurid on nüüd ära nimetatud? Ei ole veel võib-olla isegi mõningad olulised kultuurid veel nimetamata, tähendab, on narva kultuursem siis esimene keraamika kultuur ja siis sellele järgneb siis tüüpiline kamm, keraamika, tüüpilise kammkeraamika kultuur lumis praegust doteeringute järgi, siis saab alguse kusagil umbkaudu 4000 enne Kristust ja selle see tütre kangeramaid kultuur, sellena muidugi arheoloogid aja jooksul hästi suurt tähelepanu pööranud ja ja ta on mitmeski mõttes väga huvitav. Sellepärast et sellest ajajärgust on väga mitmekesiseid leida. Ja nüid kammkammkeraamika, kultuuri, asulaid on meil päris päris päris palju olemas, arheoloogiliselt uuritud, on olemas nende kalmistud ja ja noh, ütleme kõik see materjal näitab, kuivõrd on siin elu edenenud ja elu elu muutunud. Me võime tänapäeval öelda, et, et kõigist Eesti ala elanikest on seda kohapealset loodust ilmselt kõige paremini tundnud, et kammkeraamika, kultuuri kandjad ja nemad on igal juhul osanud, et siis tunduvalt paremini hakkama saada siinse loodusega. Peale selle, mis on ütelda kammkeraamika kultuuri juures. Huvitav, et nende riistad kõik on täiuslikumad on tunduvalt uhkemad. Peale selle on neil olnud nüüd väga selline tihe siis omavaheline kontakt, tüüpiline kammkeraamika, kultuur, see on jälle levinud küllaltki ulatuslikul territooriumil, tähendab ta ütleme, hakkame peale kuni Põhja-Soomest ja siis kuni sinna sinna Leedu lõunaosa või osa riivamisi isegi jah, võib-olla kaugemale sinna Poola rannikualale välja. Ja teiselt poolt on ka siis ida pool On üpris sarnased lähedased kultuurid olemas ja nii et ta on küllaltki ulatuslikul territooriumil ütleme neid asulaid ja mida sealt leitakse siis näiteks on igal pool on siis nüüd kivikirveid Talbasid, mis on valmistatud siis kiltkivist. Ja selle kiltkivi asukoht on teada, kus ta saatis Karjala tähendab ka ütleme siis Leedu aladel isegi ulatuvad võit näiteks kogu selle kultuurialal on olemas siis tulekivist esemeid, kusjuures tulekivi, see pärineb, valdai kõrgustikul on siis nagu Volga ülemjooksule või isegi Põhja-Soomes kohtab näiteks merevaigust esemeid, merevaiku seda saab ainult ju siis võib-olla siis Läti ja Leedu rannikualalt, nii et see näitab, tähendab, kui, kui tihedad teil omavahel on kontaktid olnud. Kammkeraamika kultuur, see ei ole nimetatud enam ühe väikese koha järgi, et kas see annab ka märku sellest, et elanikud vähemasti sellel hetkel elasid juba üle Eestimaa territooriumi laiali. Jah, nad on tegelikult muidugi Kunda kultuuri ajal on juba, niiet on nüüd asulaid leitud väga mitmelt poolt peamiselt ikkagi veekogude äärest, eks ole, järvede jõgede äärest, Kunda kultuuri all on ka juba mererannikul, eks ole, olevaid asulaid, eriti Kunda kultuuri lõppjärgust, kammkeraamika, kultuuri ajal on see asustus on põhimõtteliselt, et enam-vähem analoogiline ka need on järvede jõgede ääres. Noh, ega kumbaslikultuuris kõiki asulaid veel ei tunne, ei tea, nii et nii et mõlema kultuuri ajal võib öelda, et on ega nüüd asustus nüüd väga palju tihedamaks ei ole muutunud. Et võib-olla ka seetõttu, et me lihtsalt kõik ei tea, tunneme paremini neid paiku, mida Narheoloogi põhjalikumalt uurinud, aga kogu maastik ei ole sugugi nii hästi läbi kammitud ja peale selleni kivi asulaid on tegelikult leida siiski keerulisem kui näiteks hilisemaid. Kas kiviaja inimene oli ürginimene? Jah vot see on nüüd keeruline mõista, sest meile tsiteeri siis ei ole ju päris täpselt paika pandud mis asi see ürginimene on. Kuigi ma ütlen, minu nägemus on siiski nii, et et võib-olla ei ole mõtet teda nimetada ürginimeseks järsku, nimed kasutame seda ürginimese mõistet siiski esmajoones veelgi varasemate asukate kohta, tähendab, kes ei olnud nagu inimeste sarnane noh, ütleme siis inimese eelkäijate kohta. See oli kiviaega, see oli kiviaja inimene, ütleme nii, oli noh, põhimõtteliselt ütleme väliselt tänapäeva inimesele väga sarnane. Aga samal ajal enne kui see nüüdisaegne inimene välja kujunes, siis enne seda oli väga palju erinevaid siis erineva väljanägemisega nii-öelda inimese eelkäijad ja võib-olla oleks mõttekas siis ürginimeste mõistet kasutanud nende juures. Ta ta nimetas ürg aeg on see, et on hästi. Vana kiviaja inimene oskas, mida teha. Kivi pidid oskama töödelda, et sellest relva teha, saama niimoodi aru. Oinad oskasid kindlasti väga palju rohkematki teha, nad oskasid nii kivi töödelda Ni luust esemeid valmistada siis teatud perioodi, nagu oskasid juba savi sõtkuda ja savist nõusid valmistada ja siis peale selle ega kõigi väiksemate esemete, kusjuures meil alati oleks õige otstarbe teada. Igasugused noh, ütleme tulekivikillukesed, millel võib olla erinev kuju ja arheoloogid on erinevaid termineid välja pakkunud ja välja pakkunud ka nende funktsiooni. No kui me vaatame siis ka muid esemeid, näiteks luuesemeid, siis juba küllaltki varakult osatud näiteks hammastel auku sisse puurida, mingi kivikilluga jääd seda kaela riputada ja jah, ja peale selle on, et kiviaegsed nooleotsad ju küllaltki ilusasti tehtud, nii põlevkivist välja toksitud kui ka luustoksitud. Ja noh, neid on kasutatud ilmselt mitmel otstarbel ja muidugi ka palju väga palju me ju ei teagi. Me leiame, eks ole, nooleotsi odaotsi ja leiame, et noh, nende abil ilmselt siis peeti jahti. Aga ega tol ajal ka ilmselt ei olnud ju metsad ikka paksult loomi täis, et läksid metsa, lasid vibuga kohele vibu, vibu ja nool abil looma maha. Ma kujutan ette, et kui üks tänapäeva inimene saata vibuga metsa, huvitav, kui kaua tal aega läheksite mõne looma kätte saaks, selle puha pilt ja tõenäoliselt ka tol ajal, tähendab ilmselt võis olla hoopis suurem roll igasugustel püünis aukudel ja varitsusjahil ja ja siis ilmselt võib-olla tehtiga ajujahti võib-olla olid olemas näiteks siis kuhugi metsatukka sead, teatud käed üles seatud, ütleme sellised aia laeda laadsed, tõkked, siis jahti pidades siis loomad sinna sisse ja siis olid võimaliku loomi kätte saada. Nii et püünispaelad näiteks võisid olla väga tüüpilised, aga nendest kahjuks meil ei ole nagu selgeid jälgi looduses. Soomes on muuseas ka leitud selliseid kiviaegseid püünis auk, vähemalt arheoloogid arvavad, et neid on just loomade loomade püüdmiseks, siis kasutad. Elu mõistmiseks siis ja siis peab, peab paratamatult arheoloog fantaseerima. Muidugi, arheoloogid on ka see hea eelis, kui ta näiteks naabermaterjali tundev tunneb ja siis igalt poolt mujalt on võimalik paralleel. Kas on fantaseerida, aga kindlasti ka selle üle, et missugune oli see elamu, milles kiviaja inimene elas? Ei jah, noh, elamute puhul on ju nii, et on olemas siiski ka mõningaid jäänuseid. No enamasti on neid jäänuseid siis kõige rohkem ütleme, on sellest koldeasemest seal, kus omal ajal süüa tehti ja toitu valmistati ja vahel on siit-sealt tulnud ka välja siis jäänuseid, mis aitavad meil meil selgitada, kas või hoone põhikontuuri, no näiteks veidi maa sisse olnud see põhikaevatud või on siis postiaugu ka säilinud ja pikka aega on, on tegelikult loodud selline ettekujutus, eks ole, et kivi, inimesed, nemad elasid püstkojas. Aga viimase aja uurimiset siin kasvõi naaberaladelt siin Lätis, kus on, ütleme see kivi ja asula on jäänud siis ütleme sellise niiske ala peale, kus on olnud hiljem siis siis soisem. Ja seal on ka säilinud puit, seal säilinud elamute jäänuseid ja, ja need näitavad, et tegelikult on juba kiviaja. Need elamud on olnud sageli küllaltki keerulise konstruktsiooniga, seal on võib-olla ka püstseinu ja kohati võib-olla on seal mingit palgilaadseid puunott pandud ka horisontaalselt ja nende kivielamud võivad olla ka koguni siis. Me ruumilised ja no meil on näiteks Narva riigi külastanud ka ühe ühe ela, elamujäänused on nagu selgemalt välja ka seal on näiteks sellel elamu on küllaltki suur ja tal on olemas selline midagi eeskojalaadset ja et kindlasti oli asi keerulisem, aga kahjuks jah, sellealast informatsiooni nüüd arheoloogilistel kaevamistel tuleb välja suhteliselt harva ja väheni. Et siin siin nüüd täiesti kindlaid vastuseid anda ei saa. No mis on jälle väga usutav on ka see, et see nende igasuguste püstkodade osas ja nende elamute osas on läbi aja toimunud selge areng, et on ikka järjest osutud selliseid paremaid korralikumaid varjualuseid teha, kus siis sai elada. Tähendab me sellest ei räägi, et kust on need esimesed inimesed tulnud, aga ma küsiks hoopis seda, et kas meil on otsene pidev side olnud nende esimeste inimestega, et kas näiteks eestlane võib praegu öelda, et ta on nendega seotud väga tihedalt. Jah, võib ilmselt öelda küll, sellepärast et kui me veel kord pöördume jälle nende kultuuride juurde tagasi, siis hakkame sellest Kunda kultuurist peale siis Kunda kultuuri materja materjalis ja selle Narva kultuurimaterjalis teatud seosed olemas. Narva kultuuri ja kange kammkeraamika kultuuri vahel tõenäoliselt on ka, kuigi seal on nagu mingid välismõjusid tulnud mõnevõrra muidugi keerulisem on nüüd siis kammkeraamika on või ütleme siis, hilisemal järgul siia jõutud siis nöörkeraamikakultuuriga. Vot see on nüüd üks hästi huvitav kultuur ja nöörkeraamika kultuur on jõudnud kusagile umbes 3200 enne Kristust. Vaata, seal on nüüd need muutused vähemalt esialgsel pilgul tunduvalt suuremad. No seda kultuuri on ju varasemale nimetatud hoopis teisiti, meil on ka kooliõpikutes seda nimetatud sageli siis venekirveste kultuuriks või siis sõjakirveste kultuuriks. Venekirveste kultuuri mõiste on jah, arheoloogid viimasel ajal mitte enam eriti kasutanud, tähendab nimetatakse inimesi, ajab segadusse õpilasi segadusse, hakatakse seostama venelastega. Ja tegelikult see sõna tuleneb, see on hirmutav kultuur, vene kirves, vene kirjas. Ei, ta ei ole. Nii kui inimene teab, et Vene ja eks ole paat siis ei ole ju midagi, kuigi tänapäeval see vene sõna tähendab paadi tähenduses, seda on juba juba noh, peaaegu käibelt kaduma. Tunduvalt kohutavam, kui me räägime sõjakirveste kultuuri aga tegemist ka ilusate hästi lihvitud kirvestega ja nende kallal on muidugi hirmus palju vaeva nähtud, et niimoodi hästi peenelt välja lihvida. Need, need kirjud on muuseas ka esimesed silmaauguga kirevat varem tähendab kirveste silmaauku siis olnud tehtud ja kuna nad on nii ilusasti tehtud ja nende tegemist on kogu aeg, arvati, et on hirmus palju aega, eks ole, siis seetõttu peetigi neid ütleme sõjakirvest, eks ja, ja kuna seda kultuuri on pikka aega seostatud, et tegemist on siis täiesti uue kultuuriga uue elanikkonnaga, mis on siis. Kaader no selle kultuuriareaal on hirmus suur, ta hakkab seal peale kusagilt Reini jõest Prini välja ja no siis ütleme seal on suurem osa saarest põhjapoolsed Euroopas, kus ta levinud on suur osa Venemaast, Ukrainast, kus ta igal pool olemas olnud, nii et selles on nähtud ja sellist Laasukates, et võib-olla olid kergelt sõjakad ja asustasid allutasid endale väga suuri territooriume. Tänapäeval muidugi, arheoloogid suhtlevad tunduvalt tunduvalt siis kriitilisemalt, et noh, ei ole kõigepealt selliseid märg sihuke, kus koha peal tuleksid, rännanud ei ole ka selge märk sellest, et nad oleksid siis varasema kohal, kui elanikuna ta nii hirmsasti kakelnud ja neid maha läinud, eks ole. Nii et selle kultuuri leviku olla siis seotud osalt ka mingis mõttes nagu sellise noh, esemete sellise levikuga ja noh, tänapäeva mõistes kui nüüd hästi selgelt lihtsaks teha siis on nagu moodilt, eks ole, nii levib ka siis levivad sellised uued esemed tüübid. Kuigi jah, selle nöörkeraamika kultuuri juures on veel mitmeid selliseid huvitavaid tähelepanuväärseid asju. No enne rääkisin siis sellest tüüpilisest kammkeraamika kultuurist ja mainisin, et sellest ajajärgust mattusid ka selles tüüpilises kompravikultuurimatuseda Need, mis meile seni leitud leitud tänu sellele asula territooriumil, tähendab surnud on maetud kohati isegi selle püstkoja või selle tolleaegse elamu all. Aga nüüd nöörkeraamika, kultuuri matused, vaat nüüd on tekkinud täiesti omaette karmistada kusagil kergelt veidi kõrgem küngas kusagil seal jõe ääres ja siis sinna surnud maetud, hoopis teistmoodi nimetatud surnute asend, teine luustikud näitavad, et alati muidugi küll keha on konksus, on nii, et on, naised on tavaliselt parema külje peal mehedanud vasaku külje peal ja siis hakkas käsi pea all või vastu rinda surutud ja mõned on hästi-hästi konksud, nii et vaata, peaaegu oleks nagu põlved vastu rinda surutud. Muuseas selle kohta on ka arvatud, et üks on selline asend et järsku asend, et siis seetõttu nii, et võib-olla olid nad omal ajal kinni seotud. Aga kui nad omal olid kinni seotud, see näitab ka väga suuri muutusi usutis tähendab, see näitab, et et nüüd olid hakatud surnud kartma. Enne maeti, eks ole, elamu alla, tähendab seda surnut, peeti väga lähedaseks. See nagu jäi seotuks, eks ole. Siis. Oma oma oma siis lähedastega, nüüd surnu maeti täiesti omaette kalmistule, mõnel puhul võib-olla tõesti kinni seotud sellise maailmavaatelised usundilised muutused on olnud suured ja mis nüüd nende nöörkeraamika kultuuri juures veel väga eripärane on, on see, et on hoopis teine majandus, viis. Seni ka tüüpiline kammkeraamika kultuur, see näitab, et on elatud, elatud või tähendab oma igapäevast siis toidupoolist kangitud metsast, eks ole, nii jaht, kalapüük kui ka siis loodusandide korjamine, aga need siis neer, piraamikul, tuurikandjad, nemad on tegelnud juba siis algelise maaviljeluse ja karjakasvatamisega näiteks need loomaluud seal haudades, millest on ka esemed valmistatud, need on koduloomadest. Kuigi viimasel ajal on taas tehtud uusi avastusi ja nimelt on leitud siis soodest on leitud soodest, siis sellest teatud kihist, mida on võimalik dateerida, sealt leitud siis seda õietolmu ja leitud kultuurtaimede õietolmu. Praegu on ka, on siis meil see maaharimise algus siiski dateeritud juba juba siis tüüpilise kammkeraamika kultuuriajajärku, nii et kusagil isegi 4000 enne Kristust on juba kultuurtaimede õietolmu olemas. Tõsi, asula territooriumilt ei ole leitud mingeid maaharimisriistu veel. Nii et me ei tea nüüd. Aga kuna need neid proove on väga mitmelt poolt võetud, siis ikka näitab, et võis, võidi siin kohapeal tegeleda, ei ole ka ju usutav, ütleme, et nüüd see, see õietolm oleks kusagilt Lõuna-Skandinaavias siia kandunud, sest noh, seal on nagu selgemad märgid olemas, siis maaharimisest tehtud. Kui nüüd saate lõpetuseks võin oma fantaasial lasta lennata, et mida arheoloogid sellest arvaksid, et need esimesed teadaolevad inimesed Bullis ja need, kes seal praegu elavad, et need on kuidagi omavahel seotud? Jah, ega arheoloogi nüüd nii väga fantaseerida ei tohi. Kuigi ma võin need mujalt maailmast tuua ühe huvitava näite. Nimelt on kindlasti paljud kuulajad lugenud ajalehtedest ajakirjadest ja meil on isegi eesti keeles raamat välja täiest jäämehest nimelt letti ju siin 90.-te aastate alguses siis Alpidest leiti väga kõrgelt mägedest, siis jää seest üks, üks mees, kes oli sinna Nii et oli seal 5000 aastat olnud ja seda meest on väga põhjalikult. Mäletan üle 100 teadlase, tegeles sellega ja selle uurimisgruppi juhtima, tunnen üsna hästi Kondretz pindlerit, Innsbrucki Ülikooli professorite, tema muidugi rääkis sellest mehest imelugusid, aga mis nüüd antud küsimuse juures võib-olla on huvitav on see, et nüüd ta on ka geneetiliselt väga põhjalikult uuritud ja mis selgus, tähendab, see geenikombinatsioon on seal jäämehel väga sarnane seal habras olevate küla elanik, kes seal tänapäeval elavad. Aga pulli elanikest meil kahjuks ei ole kedagi. Ja pulli elanikke neid geenikombinatsioone kahjuks ei tunne, sellepärast et elanike jäänuseid ei ole, nii et, et siin midagi mingit võrdluste paralleeli tuua ei saa. Ain Mäesalu, Tartu Ülikooli arheoloog, aitäh, ja me jõudsime kiviaja lõpu. Kas järgmises saates võime edasi minna? Järgnes ajaga muidugi ühe kuulajaid kindlasti huvitab, üks küsimus. See küsimus on. Kes nad ikka olid, Need, kiviaja inimesed, kas nemad olid ikka eestlaste eelkäijad või millal nüüd eestlaste eelkäijat siia üleüldse jõuda võisid? Nii et ma arvan, et jah. Äkki kuigi ma hoiatan ette ka, ega me siin lõplikku tõde anda ei saa, aga vähemalt nendest probleemidest võime rääkida. Kuulmiseni nädala pärast.