See, mis nüüd mõnede järgmiste minutite vältel teieni jõuab, palun kuulake seda tähelepanelikult ja proovige kaasa mõelda, kus me elame, kes meie ümber millega tegeleb ja milline peaks olema meie täiskasvanud prioriteet lastesse noortesse suhtumisel. Seda ka oma peredes. Räägivad Tallinna laste turvakodu direktor Erki Korp, Rahvusooper Estonia peadirektor Paul Himma. Mõlema mehe soov on mõnuainete sõltuvuse all kannatavatele lastele ja noortele näidata, et elu on ilus vaid siis, kui oskad tõelisi eluga oletusi õigesti hinnata ja nende väärtuste juurde peab lapsi maast madalast viima. Meie. Ikka on see, kui laps ja tuleb, on ja on ta siis koolis käinud ju ei ole, ta peab nagu ühtlaselt saama seda haridust, mis tegelikult on ka väljaspool maja tavakoolides, linnas, praegu meil on siis Ristiku põhikool, kus nimekirjas on siis eestikeelsed lapsed ja kust õpetajad tulevad siia. Ja siis vene koolidest on 60 hoolast põhikool, eestlaste kogu soe jääb kuskil 40 60 need 40 protsenti on eestikeelseid 60 venekeelsed. Ikkagi need lapsed, kes tänavale satuvad. Meil on tänapäeval ikkagi kodu taga, et väga vähe on selliseid noh, sõna otseses mõttes Tänavalapsi. Et selliseid raskeid juhtumid on, siis ütleme, saadud kontrolli alla ja lastele on siis korraldatud, kas nad on siis leid kasuvanemad või siis on, ütleme, suunatud lastekodusse. Meil on päevas nagu laps kogub punkte, aine, mis on üks selline motivaator, et nädala peale 300 punkti ja siis me nagu nädalavahetuseks otsime tegevusi, näiteks spordivõistlused, noh võiks öelda, et noh, paneme näiteks teatriskäiguainepunktide alla, et kui sa käid, seda täidab need punktinormid on ja siis sa saad näiteks kinno või teatrisse, mida iganes on lihtsalt territooriumilt välja nagu. Ja ühel hetkel, kui see programm edasi läheb, siis saab ka nädalavahetusel hakata kodus käima. Rahvusooper annab teile tasuta pääsmed Ayyda etendusele, selge, see ei broneerita ju poolt saali, see on teatud arv pääsmeid. Mille järgi teie selle valiku teete? Teil on üks pretsedent olemas, kevadel nad käisid teie kasvandikud päikese, korstnapühkija etendusel, mille järgi te selle valiku teeb ja kuidas need noored ise suhtuvad, kas nad tahavad üldse minna näiteks teatrisse? Noh, suhtumine on väga erinev ja, ja sellepärast ma arvangi, et mõningate selliste ürituste puhul me meis elekteerini nagu punktide alusel et, et on oluline praegu me võtsime aluseks siis noh, vanusele sümfoonia 14 kuni 16 ja ma arvan, et tegelikult selle kultuuripoolega on ka niimoodi, et seda tuleb harjutada. Et seda tuleb järk-järgult lapses kasvatada, õpetada-arendada, nii et ma arvan, et praegu lihtsalt me lähtume sellest vanusegrupist ja selle baasil siis, et noh, mõni laps ei oskagi arvata, missioon jah, ei tea tahta. Meil näiteks oli siin juhus, kus üks poiss jäi kinni ja ütles, et, et siin on vinni lahe. Ma ei hakka nii murelikuks, et ma tahaks nagu kinos käia enam, et polnudki kunagi käinud, on ja ta ei oskagi midagi arvata. Nii et selle koha peal, et me ikkagi nagu suuname lapsi teatud üritustele, noh, ütleme ilma sellise nagu taustad, võtame kõiki sellisena, nagu sa oled. Kindlasti arvestame neid riske, et kui mõni laps on väga agressiivne ja, ja, või võib nagu käituda ettearvamatult. Et siis noh, neid tegureid me arvestame. Ja, ja siis noh, loomulikult nendele me teatud nagu piirangud, siis sätime veale. Estonia poolt vaadates on sellel asjal nagu mitu aspekti. Need 500 Estoniast, kes Estonias töötavad, on ka ühiskonna liikmed ja ma arvan, et ühiskond on neile lastele võlgu. Ütleme siis niimoodi, et Estonia teater on siin vahendaja. Estonia teater on küll kutsuja, aga ta vahendab, sellepärast et meie eelarve on juba nii, et riik tagab palgad saama ja majas elekter põleks, aga tegelikult kõik etenduste korraldamine, see tuleb piletituludest. Järelikult, kui nüüd me oleme siin, et anda, et piletid aida etendusele üle, siis tegelikult võib tinglikult öelda, möödunud aasta oli, meil saavad 25000 külastajat, palju nüüd sellel hooajal tuleb, ei tea, et siis iga külastaja on oma piletihinnast murdosa sendist andnud selleks et need lapsed saaksid tulla teatrisse, ma ütleksin seda nii. Ja eks Estonia teatri üks roll ongi see tutvustada seda seda suhteliselt vana, aga, aga ikkagi 400 aastat vana kunstivormi ja no kui neile lastele meeldib see ja neil tekib soov veelgi kord püüda midagi ära teha selleks, et tagasi tulla, teatas siis ma arvan, et see ettevõtmine on oma eesmärgi täitnud. Ja sellepärast ma tahaksingi üle anda. Aitäh.