Tere kuulama korralist meelioni muusikatundi, minu nimi on Tiit, kus need eikellegimaal teeb täna muusikat, šotlasest, papp, kabareeartisti, literatuurne libafolklorist kõige muuhulgas Nicarry alias loomus. Loomus ise muide ei ole sugugi nõnda lihtne mees nagu lood, kummalised sellid, kelles tema loomus meile saate sissejuhatuseks lustiliselt laulis loomus ehk Nicarry 1960. aastakäigu šotlane on piisavalt palju maailma läinud kosmopoliit üsna Iseralikult kurikavalalt andekas tegelane, aga ärge nüüd kiirustage, on ka liiga palju sisse lugema või välja lugema sellest faktist, et järgmine eikellegimaa lugu viib meid koos Muumusega sanatooriumi või õigemini, seal me juba asumegi kindlasti sanatoorium. Niisiis võiks viimase pala paistel lisada šotlasi mooduse iseloomustamiseks lisada noile kahele märksõnale, mis või märk väljendilemises eespool. Juba sissejuhatavas tekstis kõlasid tollele libafolklarismile jäliternatuursusele ilmsesti veel ka Paroclick postis. Vähemalt seesugune oli see viimane pala, mis moodus enese arvates nõnda nagu tema muusika aastatuhande sajandivahetusest edasi üldiselt peaks olema kirjeldatav, kuulub analoogbaroki valda. Aga libafolkloristika sobib sellesse kõigesse suurepäraselt ja suuresõnalisus või paljusõnalisus vähemasti Oll šotlase moonuse muusikas erinevates popstiilides olnud üks olulisi elementisid algusest peale valgus ise, aga moonuse puhul jääb 1980.-te algusse. Sinnasamasse peaaegu jääb ülikooliõpingute poolelijätmine Šotimaal, Berliinis ja hiljem pärast esimest ühe albumi salvestamist väljaandmist koos grupiga happy family, kusjuures ilmusto plaat võrdlemisi mainekas plaadifirmamärgi all läks loomus targaks saanuna ülikooli tagasi, lõpetas selle kiitusega 1984. aastal. Kuna tegemist oli valdavalt kirjandusõpingutega immuunsuse huvid on laialdased, siis ei maksa midagi imestada. Pisikeste sky pupp valades võib aeg-ajalt ilmuda lagedale nii ajaloolisi tegelasi nii päris kui väljamõeldud, rääkimata sellistest, kelle ajalooline identiteet on hämar, vaieldav või mitmetähenduslik. Samas ise on kangesti kärme ja käbe seletama samuti juhtra sulaliselt, nii viltu ka siis, kui reaalseis välja andeis ja, ja meediavahendis, mida kõike tema muusika sisaldab, mida tema on enese arvates seal võiks kuulajale pakkuda ja mida kuulaja võiks siis kõigest sellest enda rõõmuks välja kuulda. Praegu mängib meil taustal küll just nimelt Johann Sebastiani töötlus, elektrooniline seesugune, nagu neid kunagi kuulsaks mängis 1960.-te lõpus Valter Carlos, kellest kunagi hiljem sai võndy Carlos. Fakt, mida me põgusalt küll puudutasime, vaid kõneldes vendi, valter Carlasest, kellelegi ma saates. Ent need kaks ei kellelegi jumalast. Wendy Carlose Moomus on kokku puutunud väljaski väljaspool kee, kellelegi ma seeriat ja kokku puutunud nimelt sihukeses kohas, nagu kohtus kaks kellelegi jumalast, kes omavahel kohut käinud, kohut käinud, aga seepärast, et kliendi Carlos kunagine Volter oleks neid tegelasi elavaist, keda moonus oma laulu sisse olnud on. Kellel aga see, kuidas teda Moovuse muusikasse pandud on, teps mitte ei meeldinud. Hüva, selle kurva asjaloolise asjaolu äramärkimisega läheb kellelegi ma saada edasi teemal moraal ja edevus ehk Muumuse lauluga morality Ismaniti. Lasest pupka meelionilt Muumuselt kandis kummatigi pealiskirja kontvõõras ehk Keit Crash ja päritalise Moomuseni öelda peaaegu et noorepõlve plaadilt kirje albumilt nimega pehme südamega pervert ehk tähendab pöörat aastast 1988 arvatavasti nende napi viiegi pala järgi võib kuulajal alatasa tunduda just nagu tahaks midagi meelde tulla, kas meelele või keelele mõnigi nimi, mille moodi moonuse muusika justkui alatasa kõlaks. Aga neid just nagu sarnasusi leiame Moomuse muusikast veelgi. Mina omalt poolt võiks eel kuuldud pala puhul välja pakkuda vähemalt kaks nime. Varalahkunud Nick Reigi ja noorepõlveaegse Van Morrisoni. Aga küll me kuuleme siin saates veel neidki lugusid, kus Moonson vaated, parem Pet Shop Boysi tegija kui Pet Shop Boys ehk ise 21. sajandi alguses. No mis neist võrdlustest ikka, ehkki samas õhku jääb küsimus ja ei kellelegi ma kohale, kas Hondo pisema Antiik-jumaluse nime laenanud šotlane Muumus lihtsalt talendikas jäljendaja ja tihtipeale ka peenbarrodist või midagi muud enamat. Arvatavasti saab tervikpilt kokku väga paljudest kildudest ja ühed olulised neist kildudest võiksid olla just nimelt moonus enda internetti blogide sissekandeid päevast päeva. Ja neid ei ole raske leida ja huviline võib seda ise ise ka teha, ehkki kannatlikkust ja pikka meelt nende lugemisel võib siitkohalt küll soovida. Olgu pealegi väike põige, nüüd siis moonuse abiga itaaliapärasesse popmuusikasse chaponeesia Roomo pala 1990.-te keskpaigast, kus, kus jällegi on laulusõnade sisse saanud nii filmi kui helikunstnikke nagu Federico Fellini, Paula konte või täius. Olgu peale, saade läheb mööda kellelegi maad moonusega ikka edasi. Mis saaks küll siis, kui arvutimuusika see praegusaegne hõlmaks üha enam Aafrika pärast mis saaks siis, kui ilmuksid lagedale nõndanimetatud folkmuusikud, kes oleksid veel palju-palju pust modernistlikum vaat kui näiteks jaapanlane Kornelius või sakslane põud. Mis oleks siis, kui aastal 1965 ütleme niupordi folkfestivalil oleks sellele loomaks kohanud veidrikke, kes muug, süntesaatorid, arsenaliga vallutanuks kõik pealaval või mis saaks siis, mis oskaksime meie öelda, kui me võiksime kuulda, mismoodi kõlaks kantrimuusika aastal 2049 või mismoodi kõlaks jaapani kantrimuusika aastal 29? Mismoodi või mis hulluks tänapäeva muusika ajaloost teisiti kui elektroonne muusika oleks näiteks alguse saanud 18. sajandi Šotimaalt. Nõnda küsis kõiki neid küsimusi šotlane Moomus väiksema antiikjumaluse nimega popkameeleon, kes ammugi mitte pesitsi Šotimaal on oma kodumaal võid tõelise kosmopoliidina rändab mitte üksnes muusikat tehes vaid ka kunstist ja kirjandusest aeg-ajalt loenguid pidades. Omaeneselaulusõnu kui poeesiat esitades. Nii Jaapani, Saksamaa, Prantsusmaa, Ameerika, no vahet ja kõige selle kestes võib ta omaenese pisikeste järjest muutlikumate ja veidrate nimedega plaadifirmade märkida anda välja muusikat, nagu talle meeldib. Hüva siis me oleme jõudnud analoog parukini, sest umbes sedamoodi, nende küsimuste kaudu, mida ennist tsiteeritud hakkas Muumus kirjeldama tolle nimelist stiili, milleni ta jõudis aastatuhande vahetusel. Võtame siis ette ühe neist nimedest, mis küsimustes ka mainitud sai kuulus folkloorikoguja üle maailma ja salvestaja Alan Lomax Ameerikast sest ilmsesti on tema see peategelane loos nimega teip kooremäel ehk magnetofonimees. Kas see oli siis vastu oksuste võlu, konkreed, folk ehk analoog barokk ehk võib-olla hoopis Volkskroonika või lausa ebafolklorist nagu võiks seda kõike, mis siin saates viimati kuulda olla, olnud eikellegimaal, nimetada meie oma eestimaine, eriti kurva muusika ansambel evoltorismigal Loil, meie müra karudelgi omajagu tegemist. Moonus pole sugugi mitte vähem peen mees ehkki Timoviitri osutused populaarmuusikaliselt ehk rühivad teistes suundades kui eriti kurva muusika ansambli omad. Me läheme edasi selle hulk kroonika nimelise Muumuse plaadiga, mis pärit juba selle aastatuhande 21. sajandi algusest. Aga kõige ennist sai mitmel puhul viidatud, kui palju ajaloolisi tegelasi, sündmusi, väljamõeldisi, meelevaldseid tõlgendusi võib Muumuse sõna ohtrastesse ja salmirohketes poplugulauludesse mahtuda siis olgugi, et järgmise loo teksti olen ma internetis mõnda aega silmitsenud. Mina tunnistan oma jõuetust võtta selle järgmise vaevalt kolme poole minuti o süžeed mingisse arusaadavasse lühidasse kokkuvõttesse kokku. Pagan seda teab, millest see lugulaul räägib, aga lummutuslikult tema minu arvates kõlab, nimeks on tal Gong, Folevook või lind. Pehmelt tõksunud elektrooniline pop polnudki seekord Pet Shop Boysi poisi tehtud, vaid oli hoopiski šoti kosmopoliit immuunsuse jagu endiselt, nii nagu muusika tänasel eikellegimaal tervenisti, see oli moonuse, õiendab history kõneldes tänapäevase populaarmuusika ajaloost, mille osa üks Muumus paljude jaoks küll märkamatult on olnud juba 1980.-te keskpaigast peale tuleb tunnistada, et seal ei ole väga säravaid tabelite vallutusi erilisi auhindadega pärgamisi on küll mõningaid pisemaid skandaale ja tõsi, üks edetabeli tabamus kõige olulisem vististi Aastast 1995 novembrikuust, mil Moomuse poolt sealsele lauljatari lega Hiimikaarijale kirjutatud good morning World oli ühel hetkel jaapani edetabelis number viis. Lugu. Siinkohal ei kellelegi loomuse tähetund ehk täheminutid kolm ja pool neid on kud Moulin World moonuse enese esituses. Eikellegimaal veedetakse täna mõnusasti aega muusikaga, mida teeb šoti ise äratus ja kameeleon, nik Harry ehk Muumus meeskonda aeg-ajalt ka Tibopulaar kriitikud pidanud üheks, kõige enam tunnustamata laululisterdajaks briti popis, aga arvatud isegi seda, tõsi, samuti briti väljaande ajakirja muidu poolt, et Muumuse näol võiks olla tegemist isegi ühe häbematult vähetunnustatud geeniusega kogu kaasaegses menu muusika üldse. Minge võtkem kinni, üldjuhul küll Lott kriitikutki ja iseäranis kesktee popmuusikat arvustav nii-öelda arustav press ei suuda moonuse taolise kaba Jantsikuga suurt midagi pihta hakata. Sest mis ikka teha nende lauludega, kus sõeluvad ringi mis tahes stiilis heliümbris, siis ka neile poleks antud ajaloolised tegelased nagu näiteks prantsuse kangelanna Shandaak või samas koos temaga proge bändid, Yes, Genesis ja pink Floyd, nii nagu nad teevad seda selleski loos, mis järgnevalt eikellegimaal kõlab ja mille pealiskiri ütleb, et tegemist tal libamälestustega keskaegsest manud hättanist. Siinkohal hakkab see aeg, mis meile antud mõnusasti veeta, šoti müra kromoonusega otsakorrale jõudma. Arvatavasti on sobilik, et selle kellelegi ma viimaseks Muumuse palaks saab olema lugu nimega retoorika ehk kõnekunst sest literatuurne ja osavasti ohtrasõnaline Muumus võiks seesugust lõpulugu selles saates vähemasti väärida. Egas midagi, liit, kus need Snap kuuemast ei kellelegi, maa tüürib lõpupoole ja siit siis viimane lugu mehelt, kes on üks neid väheseid popmuusikud muusikuid, kes nii põhjalikult on ilmselt tutvunud Aristotelese Siitzero ja kõndile Jaanuse töödega. Aitäh kuulamast. Kuulmiseni.