Ründame koos Hendrik Relve. Olen ikka jätkamas rände kaugele Jaan saarel nimega Tallinna ja kahes eelmises saates olid muljed loodusretkedest seal saarel, aga nüüd vaatakse, et kuidas tänna rahvas elab. Praegusest anna elus on kindlasti ülekaalus selline põline iidne elu. Ta viis, aga ega uuest elust pääsukese globaalne kultuur, kõigi oma tehnoloogia ja tehniliste vidinate ja sellise tarbijaliku hoiakuga ja kõike muud. See on praegu parajasti Tallinnat vallutamas ja praegu on just niisugune kiire muutus aeg ja ma olen kindel, et kui sinna saarele minna 10 aasta pärast, kes ta on juba täiesti teistsugune. Aga täna siis jagaksin neid vahetuid, muljeid, mis aastaist sealt sain ja tähelegi. No see siin oli üpris juhuslik helisalvestist ühest Danna saare külast, selle nimi oli laul, lopu esin hästi, niisugune õhtupoolne videvik päeva toimetused olid möödas, külarahvas oli kokku kogunenud selline õnnis rahulik aeg, kus seal külades lihtsalt suheldakse ja tuntakse head meelt, et ollakse üheskoos, et lähedased on see ümber. Ja nisugune olemine on tihti tohutu suure viigipuu all. Viigipuu on Danna küla jaoks hirmus tähtis puu ja, ja sellest ma räägin nüüd siis pikemalt see troopiline viigipuu, kes seda kunagi ei ole näinud, siis on seda isegi raske kirjeldada. Et põhiline on just see, et Tal näib olevat tüvi, aga tüve tal ei ole. Ja botaanilises mõttes on tüve asemel kokku kasvanud õhujuured. Ja ta on niisugune imelik monstrum, et kui lähemalt vaatad seda tüve moodi asja, siis seal on nagu niuksed, sooned või, või juured, mis on jämenenud omavahel läbipõimunud, kokku kasvanud. No nagu umbes 100 väelevad giid, madu oleksid ühes puntras. Ja vot sellise samba peale toetub siis tohutu lai Kahar võra ja see hiidpuu, võra, raied, kogu külarahvas mahub sinna vabalt ära ja seal siis istutaksegi ollakse. Ja päeval on seal hea varju leida, selle tohutu kuuma päikese eest õhtul niisama lobiseda. Ja vot selliseid puid on andana külades igal pool ja nad on nii tohutu suured. Ja minul on jälle selline eriline kirg, et mul on eriline huvi tohutute puude vastu noh, Eestis ka kogu maailmas ja ja ma olen nende kohta ikka andmeid kogunud ja neid uurinud ja neid mõõtnud palju, palju aastaid. Ja nüüd tallal muidugi pidin ma lihtsalt puurima ja mõõtma ja pildistama ka neid väga suuri hiigelpuid. Ja need viigipuud, nad on ikka uskumatult suured, see näiteks ma noh, nii-öelda tüve, aga tegelikult siis kokku kasvanud õhujuurte ümbermõõt see on mitte nagu Eestis siin mingi kaheksa meetrit Tamme-Lauri tammel, vaid vaid need 20 meetrit või 50 meetrit on siis nagu see ümbermõõt. No ma saan aru, et seda on lihtsalt raske ette kujutada, aga aga nii see seal on. Ja ma teadsin ka, et saarel kasvab üks kõigevägevam viigipuu ja oli teada, et see kasvab, leituvad Paami küla juures. Leituvad daami külas oli meie ööbimiskohast ikka väga kaugel saare teises otsas seal kuskil lennujaama kandis, aga aga kui me viimasel päeval lennujaama läksime ja minna, et siis me tegime põike selle puu juurde ja ma uurisin ja mõõtsin teda seal siis põhjalikult. Aga noh, juba sinna puu juurde jõudes selgus see, et kohalik külarahvas tahab vaatamise eest raha saada. Vot see on niisugune uue aja märk rannal. Et külainimesed on märganud, et kui need mingit huvireisijad tulevad. Ja meil siin lähedal on mingi looduse vaatamisväärsus, küsime, raha annavad ikka, küll nad annavad. Eks ikka antakse. Nad küsivad seal tavaliselt nii 10 Ameerika dollarit inimese pealt, aga aga ütlen juba, et kui endal peaks olema minekut sinnakanti, et seda raha annab päris hästi alla kaubelda. No no ikka päris kõvasti kohe, aga no midagi sa kannad, sest mõtled, et kohalikku kogukonda võib ju tõesti toetada. Ja siis, kui me sinna viigipuu juurde juba jõudsime, no see oli ikka tõesti üllatus, ma ei olnud midagi sellist mitte kusagil maailmas näinud. No kui püüad seda hiidpuud kirjeldada, siis kõige ausam on öelda, et et see ei olnudki nagu puu, vaid see oli nagu hästi tihe metsatukk. Nii et siis nagu kõrvuti kasvamas niisugused sambad hästi tihedalt, nii tihedalt, et inimene nende vahelt läbi ei mahu. Aga päris kokku nad ei olnud kasvanud, et seal oli niuksed õhuvahed ja, ja mõned nendest hammastest olid ikka inimkeha jämedused ja jämedamad, aga teised olid niisugused palju peenemad neid vot selliseid sambaid neil oli lugematul hulgal, no kindlasti siis sadu. Ja kahtlemata nartsiss toetasid ühtset, tohutut võranse, võra läbimõõt võis olla võib-olla paarsada meetrit ja no see on nüüd siis tegelikult tõesti kindlasti üks puu. Aga noh, näiteks, kuidas sa siis teda mõõtma hakkad? Ega ma ei osanudki muud moodi mõõta, kui mõõtsin ära selle juuresammaste tihedama osa seal keskel tihe osa, kust inimene läbi ei mahu ja mõtlesin selle ümbermõõdu ja sain ümbermõõduks siis 120 meetrit. No ma ei tea, seda ei ole ju võimalik ette kujutada seda, et on puu, mille ümbermõõt on 120 meetrit või siis tema võra läbimõõt. Ta on seal mingi 200 meetrit. Aga just nii see troopilise viigipuu puhul võib-olla. Ja siis noh, ma olin muidugi, ma olen lugenud hirmsasti huvid olnud maailma suurimate viigipuude vastu ükskõik kuskohas, millisel mandril ja ma teadsin kirjanduse järgi, et kõige suuremad viigipuud, umbes samasugused monstrumid veel suuremad, peaksid kasvama Indias, eks näiteks seal kuskil kalkuta lähedal. Ja ütlesin siis nendele Leito Pami külameestele. Igal pool kirjutatakse, et siin kasvab nüüd maailma kõige suurem viigipuu aga teadlaste andmetel see ei ole maailma kõige suurem, et Indias on suuremaid. Ja mulle väga meeldis, mida siis rannamehed selle peale ütlesid selle minu niuksed teadusliku ja skeptiliste arvamuse peale. Nad ütlesid mulle niimoodi ja sul võib täiesti õigus olla. Aga vaat meie ei ole kusagil mujal maailmas käinud, me oleme eluaeg ainult Hanno saarel elanud ja meie jaoks on see igatähes maailma kõigevägevam viigipuu. Sellise jutu peale ei oska üldse vastugi vaielda. Omamoodi on neil õigus, see on nende jaoks maailma kõigevägevam viigipuu ja ja kes neid maailma tohutuid viigipuumonstrumeid nii väga täpselt mõõtnudki, nad on ju nii suured, neid on nii raske mõõta, Ta väga kahtlased mõõtmismeetodid. Igal juhul oli see leituvad Pami viigipuu, tõeline loodusime, sellesarnast ma ei olnud kusagil maailmas näinud ja tänna, külades on nad siis natukene väiksemad, aga nende puudega võrreldes, mida meil Eestis või Euroopas kasvab, on nad ikka ka muljetavaldavad, igaüks neist. Ja kui tänna lastega pikemalt rääkida, siis selgub, et, et külarahva jaoks ei ole üldse lihtsalt üks väga suur puu. See on nende jaoks nagu osa külast võib-olla isegi kõige tähtsam osa külast. Ja kui näiteks hakatakse kusagil rannasaarel rajama uut küla täiesti uude kohta, siis kõigepealt vaadatakse, et see peab olema see koht, kus kasvab ümbruskonna kõige silmapaistvam viigipuu. Ja vot, kui on puu juba välja otsitud, siis selle ümber hakatakse alles küla tegem. Küla võib ju olla siin noh, mõnekümneaastane, aga viigipuud elavad sadu aastaid ja see on niisugune kindel muutuma. Maamärk paljudele küla põlvkondadele ja tänna, inimesed ütlevad isegi niimoodi, et vot, kui ma kuskil kodu poole tulen, et siis on hea vaadata, et juba kaugelt eemalt kõige suurem, kõige kõrgem puu, mis üldse paistab. Et see on nagu majakas või koduteega. Ta juhataja, et hakkab kaugelt silm. Ja kui juba minna natuke poeetiliseks tegelikult küla jaoks nagu mingi raskuskese või, või niisugune küla kesksammas, et selle ümber tegelikult kogu külaelu keerlebki, et ega siin ju lihtsalt ei saada kokku, kuhu ja istutan Isamaa ajaviiteks. Mõnikord peetakse siin all vahvaid pidusid, tantsitakse ja lauldakse pikalt ja kaua või siis, kui on mingid tõsised probleemid või tähtsad asjad teda, siis peetakse siin ka nõu ja võetakse just selle viigipuu all teinekord külale kõige tähtsamaid otsuseid vastu. No küla inimesed seal oma küla viigipuu all jutustavad rahulikult ja pikalt. Ja see küla, mis on siis selle puu ümber, tavaliselt on seal mingi umbes 10 või 20 onni ja need on niisugused vaiadel seisvad kerged ehitised. Ja Need on ikka valdavad kogud Annal, et mõnes külas on ka teistsuguseid, niisugusi, toekamaid lausa palkidest või laudadest või tellistest või mõnikord ka kist sushi igasuguseid ehitisi. Et ikkagi tänapäeva materjalid on ka sisse murdnud, et see ehitusstiil on, on üsna niisugune muutlik erinevates külades, aga tüüpiline on ikka siiani see traditsiooniline on. Ja ma olen ka sellises onnis ööbinud just sellises, milles nad ise magavad, täiesti tavaline küla õnn. Ja seal on siis niimoodi, et esiosas on niisugune eesruum seal põrandal matid, seal siis istutakse, mõnikord ka süüakse või, või aetakse külalistega juttu ja siis onni keskelt läheb nagu läbi, nagu poolitab selle onni eesmiseks tagumiseks ruumiks niisugune madal rinnakõrgune vahesein, millest ulatud vabalt üle vaatama. Ja vot selle lae seina taga, seal on siis magamise koht, magatakse põrandal mattide peal ja ega seal suurt midagi muud ei ole, et noh, ütleme siis nii, et midagi üleliigset seal ei ole. Aga kõik, mis lihtsaks eluks vaja, see on siin olemas ja süüa tehakse tavaliselt siis omaette onnis. See ongi nagu niukene söögitegemise õnn. Ja siis on muidugi rannaküla kindlasti selline, et seal on koduloomad. Näiteks kassi, ma ei näinud mitte ühtegi, mitte kordagi selles kandis, kus meie elasime ja väga harva oli siis ka lehmi või hobuseid. Neid natukene ikka oli, aga tundus, et need on niisugused uuema aja koduloomad ikka ja neid on väga vähe. Aga see kõige traditsioonilisem koduloom igas külas, igal perel, need on kuked-kanad, koerad ja sead. Ja see seltskond siis luusib seal onnide vahel vabalt ringi. Noh, on nii-öelda õnnelikud koduloomad, niuksed vabapidamise peal, vaatavad ise, kust süüa leiavad kas onnide ümbert või kusagilt sealt lähedalt metsast kas mingit toidujäätmeid onnide lähedal või siis puu otsast kukkunud vilju seal metsas või, või mingid putukad ei rohuliblesid. Tropica on ikka selline, et ega seal loom ikka päris nälga ei jää ja ega nende hooldamisega suurt vaeva ei nähta. Muide, kui koerad huvitavad, siis need tänna külakoerad, pisikesed, enamasti niuksed, heledad kondised väga vähe hauguvad, on niisugused vaiksed ja ja ma ütleks isegi arad, nii et täiesti ohutud ka olemas nad on. Ja koduloomadel ei ole siin muidugi mitte mingisuguseid varjualuseid. Et kui hakkab vihma sadama, siis nad poevad sinna vai jonni põranda alla peitu. See ongi nende ulualune, ööseks lähevad ka siis näiteks sinna varju. No aga siis on seal külades veel teisi tähtsaid ehitisi, et räägiks nendest ka. Et on koole ja poode ja bensiinijaamas koolid, et meie kõige lähem kool meie ööbimispaigale oli seal kolmandas külas meist ja eemalt vaadates oli see kohe selge, et see peab koolimaja olema niisugune valge, kivist pikoone. Ja me läksime kohe vaatama, et, et mis elu seal siis käib parajasti tunnid oli paar niisugust väga noort naisõpetajat, et nad rääkisid päris normaalset inglise keelt ja siis me uurisime, kuidas elu siin käib. Nad ütlesid, et lapsi on nende koolis siin 100 natuke rohkem, õieti vist 130 ja et tunnid käivad niimoodi, et tullakse vara kooli ollakse kaks tundi koolis, siis tuleb hästi pikk vahe, aeg mitu tundi ja siis tullakse veel paariks tunniks kooli, et noh, niisugune neli tundi on seal koolilaste päeva pikkus ja tavaliselt on kool siis kas prantsuse keelne või inglisekeelne ja siin antakse siis algharidust õpetatakse siis noh, arvutamist ja lugemist ja, ja muid niukesi algteadmisi. Ja parajasti, kui me seal koolis olime, siis seal tunnid käisid, oli näha, et need olid niisugused liitklassid eri vanusega lapsed olid samas ruumis koos ja no minu meelest oli neil päris lahe tund, sellepärast et nad omavahel päris vabalt lobisesid ja vahepeal jooksid sealt natuke ringi ja et meie mõistes niisugune väga lahe, noh, ütleme nõrga distsipliiniga koolitund. Aga ju siin siis need niimoodi käivad noh, nagu umbes koduloomade pidamine ümber maja, et natuke nagu vabapidamise peal. Ja siis uurisime ka õpetajate käest, et kuidas koolis käimine siin üldse on ja ja nad ütlesid, et vanatule üldse on niimoodi, et kõik lapsed saavad kooli minna. Koolikohti on küll. Aga teisest küljest ei ole nagu riigi poolt niisugust rangelt koolimineku sundust. Et siin on nii, et igas peres ja igas külas otsustatakse ise, et kas saata lapsi kooli või mitte, aitäh. Ja kui näiteks küla otsustab, et meie oma lapsi kooli ei saada ja kasvatame neid traditsiooniliselt nii nagu vanasti oma vanemad kasvatavad ja, ja küla kõige targemad inimesed siis riik laseb sellel olla. Elage nii, kui tahate. Ja üks asi on veel, mis rannal nagu hästi silmapaistev, et kuidas kooli mõju on erineva põlvkondade vahel nagu jagunenud, et näiteks sellised vanaisade ja vanaemadeealised inimesed praeguselt Annal, no nemad on ikka sellised, et nad ei oska lugeda ja kirjutada. Ja väga tüüpilised nad näiteks ei tea ka vanad nad on, lihtsalt ei tea ja kõik. Ja nüüd järgmine, ütleme see keskealiste põlvkond seal on hästi tavaline see, et nemad juba väga hästi teavad, kui vanad nad on, oskavad aasta pealt öelda. Ja enamasti oskavad ka lugeda, kes rohkem või vähem. Aga koolis noh, ütleme nii, et enamik ei ole koolis käinud. Ja aga nende lapsed, kes praegu just siin algkoolides käivad, vot Need lapsed on juba siis kõige noorem põlvkond, need praktiliselt kõik käivad koolides. Kui kaua nad seal käivad? Kaks aastat, viis aastat, kuus aastat, kuus aastat, siis algkool lõpeb ära, siis edasi ei saagi enam rannasaarel õppida, siis pead sõitma laevaga juba sinna. Portviilasse pealinn, seal on keskkoole. Noh, et see on nüüd omaette otsus, aga üldiselt praeguse aja lastest enamik ikka käivad koolis, tänna, saarel, aga mõnikord nad ei saa kooli minna, sellepärast et vanematel ei ole raha. See on ka üks niisugune keeruga teema, sellepärast et ametlikult on Vanuatu riigis algharidust tasuta. Aga tegelikkuses ei mängi välja sellepärast, et kui sa tahad last kooli saata, sa pead ju hankima talle mingi ranitsa ja kooliraamat tulid ja mingeid kooliriideid. Ja, ja sa pead tegelikult ka sellele külakooli õpetajale juurde maksma. Sest seal on niimoodi, et, et riigikooliõpetajal on küll mingi palk, aga see on nii pisikene, nii sümboolne, et sellega ei ole võimalik ära elada. Ja siis on niimoodi, et vanemad korjavad raha juurde, et õpetaja seal koolis püsiks, kui nad ei suuda seda lisaraha leida, siis pannakse kool kinni, õpetajad lähevad minema, teha pole midagi. Ja siis on näiteks niimoodi, et kui nüüd praegu vanemad oma lapsi kooli saadavad, mõnikord neil ei ole lihtsalt raha ja siis isa tead minema ära Danna saarelt kusagile teenima ja tüüpiline on, et sõidetakse siis laevaga sinna Portvilasse, sinna peasaarele võetakse seal mingi palgaline töökoht siis teenitakse raha ja vot sellega saab, saadakse siis laps kooli saata, et selline on siis niisugune tüüpiline olukord praegusel ajal seal koolides. Aga noh, siis need külapoed, Dannalon nad ikka väga teistsugused kui meie siin Eestis oleme harjunud. See on lihtsalt tiks konn keset kila, mõnikord on seal mingi silk, millest võõramaalane aru ei saa, mõnikord silti ei olegi. Ja kõik teavad, et see on pood, aga seal ei ole poemüüjat ja seal ei ostjat. Täielik rahu ja vaikus, mõni kana võib-olla kaagutab või? Koer haugatab. Hästi tüüpiline seis ja see on sellepärast, et pooli müüjal ei ole mõtet poe juures passida, sest mitte keegi niikuinii poes ei käi. Ja me olime ikka uudishimulikud, et kuidas see pood ikka siis välja näeb ja ükskord lihtsalt otsisime selle müüja sealt küladalt üles ta siis kuidas, mis seal poes on niuksed tolmunud riiulid natukene soola, natukene riisi, natukene pakiteed, natukene mingit küpsetusõli. No eriti väike valik ja pooltühjad, riiulid ja niisugused hästi tohutult odavad kaubad ja kõige hädavajalikumad kaubad. Aga ega need ka keegi eriti ostma ei kipu, sest põhjus väga lihtne, et ta on, inimestel lihtsalt ei ole olemas raha sest siin ei ole töökohti, keegi ei käi tööl. Ja Dannal ollakse sellega harjunud, et kellelgi ei ole raha. Tegelikult saadakse täitsa ilusti elatud ka täiesti ilma rahata. Nii, ja kui nüüd siis need küla inimesed kuskil juttu ajavad, siis igal juhul mitte näiteks poe ees nagu meil maapoodides. Ja ka mitte näiteks bensiinijaamade juures ei ole mitte mingit inimeste kogunemist, bensiinijaamad on ka väga iseäralikud seal rannasaarel. No tavaliselt mida meie nägime, oli niisugune leht katusega saraalune ja selle all oli paar räpast bensiini ja õlivaati ja kõik, ei ühtegi inimest, ei ühtegi autot. Ja noh, muidugi ega neid autosid seal rannal ju ei liigu või neil liigub tohutult harva. Ühel korral oli nii, et kui meid sõiduta, Meid sõidutati rendiautoga, siis me nägime, kuidas käib tankimine seal kohalikus küla tanklas. See käis nii, et auto seismas tee peale andis signaali siis mõne aja pärast loivas onnide vahelt keegi välja ajas autojuhiga mitu minutit jutt rahulikult siis loivas sinna bensiinivaadi juurde ja lasi sealt siis voolikuga mõned liitrid kanistrisse bensiini. No võib-olla neli liitrit ja siis võttis suurele ehtria vooliku, tuli auto juurde ja siis pani selle vooliku sinna paaki, valas kanistri paar liitrit sinna sisse ja ja mitte mingil juhul rohkem, sest siin rehkendatakse niimoodi, et bensiin on hirmus kallis ja et võib-olla täna rohkem ei lähe vaja, et võib-olla täna saab kuidagi selle piskuga hakkama. Ja siis, kui see tankimise protseduur oli tehtud, siis Ati veel päris pikalt rahulikult autojuhiga kokku, ma vaatasin lihtsalt kella pealt, et et see nelja liitri tankimine võttis aega siis nii 20 minutit. Nii et see autod ja bensiin, saani ikka praeguse aja Anna jaoks lihtsalt luksusasjad. Ja vot kui sa sellist elu nagu jälgid, siis on üks suur vahe, mis on nüüd meie ühiskonna ja donna külaühiskonna vahel, on see, et rahvale ei ole siin niisugust kõikvõimsat jõudu nagu meie ühiskonnas. Et noh, kui niimoodi piltlikult mõelda, siis meil on ju see raha nagu mingi vajalik niuke vereringe käimashoidmiseks meie majandus, meie ühiskond, seal kogu aeg raha peab ringlema. Et raha peab liikuma, et seda on kogu aeg vaja juurde hankida, juurde teenida ja seda ei ole kunagi küllalt ja seda on siis vaja kogu aeg, kellega kulutada ja ja niimoodi aina juurde kites aina kulutades. Nii läheb elu edasi, elu veereb edasi. Ja meie muidugi oleme harjunud niimoodi mõtlema, et ilma rahata on võimatu elada ja, ja noh, on ka õige, et ongi võimatu siin. Aga võtannal on teistmoodi. Ja kui veel kasutada seda vereringe võrdpilti, siis Ta on majanduse vereringe toimib ilma rahata ja siinse noh, majanduse vereringe, selle tekitab hoopis aed, et see inimese ja aiasidemed on eluliselt kõige tähtsamad. Aed toob toidu lauale, aed hoiab elus. Ja need on niisugused metsaaiad. Me oleme mõnes varasemas saates põgusalt neid nimetanud. Tavaline peremetsaametis asub teinekord külastega kaugel, isegi paari tunni tee kaugusel kusagil sügaval metsas. Aga kindlasti on igal perel seal kusagil sügaval metsas oma aed olemas. Ja ta on niivõrd, et teistmoodi, kui meie aedadega võrrelda, et sa vaatad ja sa mõtled, et ei seisa küll aed olla. Et ta näeb välja. Kui Meie inimene on harjunud näiteks nägema mingit raiesmiku keset metsa. Vot see on siis niisugune raiesmikke, mis justkui tundub, et hakkab juba võssa kasvama. Ja, ja tegelikult on siukene traditsiooniline aed-tänna saarel. Selline on olnud sajandeid ja alati inimesi toitnud ja, ja kui sa juba oskad seal aias ringi vaadata, siis saad tõesti aru, et ja, ja et siin on päris palju tähtsaid toidutaimi. No mina õppisin neid tundma seal näiteks väga tähtis taimsalt taro, taron, nisugune, rohttaim, ta on võib-olla meetri kõrgune, ilmatu suurte lehtedega nisukesed meetrised või võib niuksed isegi suuremad niuksed, südajad, lehed ja taro on selline taim, mida meil on ees ja siis kavan vaatolon kasvatatud mitte sadu aastaid, vaid tuhandeid aastaid, et ta on just siit loodusest pärit ja inimene on ta nii-öelda kodustanud. Ja arvul on niimoodi, et tema lehed, noored lehed on hea maitsega, nendest tehakse salatit. Aga kõige tähtsam osa Daral on, on maa sees. See on niisugune. Noh, kui maa seest välja võtta, siis ta on umbes nagu poole meetri pikkune jäme nui. Juur tohutult suur ja hästi toitav ja, ja hästi maitsev ja sellest saab hästi palju erinevaid toite. Ja selles aias on kindlasti teine väga tähtis, toidutaim on jamps. No see on samuti niukene, ürgne taim olnud siin Okeaania rahvastel, tantsid Okeaania loodusest pärit inimene on ta oma aeda toonud muutnud ta kultuurtaimeks Ena jampsi, lehed on hästi madalad, maadligi, hästi lopsakad ja laiad. Ja maa sees on tal peidus nisugune juur mugul nisugune kaalika moodi eesti suure kaalikas omamoodi. Ja ta sisaldab hästi palju tärklist ja on hästi toitev, nii et väga tähtis igapäevane toit see jamps. Aga siis kasvab seal metsaaias tingimata ka näiteks Manjoki bataat, tehke jälle väga-väga tähtsad toidutaimed. Nii nagu Eestis võib-olla on võib-olla teraviljad või kartul. Ja, ja noh, need Manjoka niisugune umbes meetri kõrguste vartega ja lehed on tal nagu sellised harali sõrmedega kämmal, seal varre tipus. Ja bataat on jälle niisugune vaatlikki taim, hästi laiade lehtedega. Ja vot need enam ei ole päri siit Okeaania loodusest, need on pärit Lõuna-Ameerika loodusest toodud siis palju hiljem siia aedadesse, kooline jamps ja taro. Aga nad on hästi tärkliserikaste mugulatega ja praegusel ajal väga tähtsad ja veeldatannalase metsaaiast tingimata olema banaan. Suurte lehtedega banaan, selle ikka tunned ära, aga tema viljad ei ole magusad, nagu siin meie poodides müügil vaid need on need jahubanaanid ja nad on niuksed, niuksed, mageda maitsega, nendest tehakse igasuguseid tärkliserikkaid, toit, et kui sööd, siis ei aimagi, et see võib kaalud, banaani tehtud. Aga siis on seal aias veel no igasuguseid taimi, mõned meile täiesti tundmatud, mõned hästi tuttavad, näiteks võid sealt leida kõrvitsat, võid leida isegi kurki. Nii et see väliselt käest lastud aed on tegelikult väga rikas, väga tänuväärne ja tegelikult hoolitsetakse selle eest vägagi hoolega pidevalt. Ja kuigi meie silmale see nagu ei paista välja iga päev käiakse seal midagi tegemas, midagi istutamas, midagi korjamas, midagi hooldamas. Ja see toit, mida sealt saadakse, noh see on lihtsalt kadestamisväärselt mitmekesine. Et noh, kui mõelda näiteks nüüd selle rannaküla inimese igapäevase toidu peale siis on niimoodi, et noh, ütleme taimne toit on ikka põhiline kala ja liha saab harva. Et liha tavaliselt siis mingitel tähtpäevadel ja kala siis, kui vahel harva saadakse mõned kalad, aga igapäevane toit on taimetoit. Aga see hästi Me kesin ja seda me saime päris tihti maitsta seda, seda igapäevast tänna küla toitu. No seal on siis tüüpilised on näiteks siuksed juuri, et mugulad, mis on keedetud vähese soolaga või siis aedviljad, väga erinevad aedviljad või siis ka näiteks toorsalatid väga erineva maitsega toorsalatid. Ja tihti on need toidud tehtud kookospiimaga või siis on näiteks banaanijahust või siis sellest tarojahust või Manjoki jahust tehtud niisugused küpsetatud, kookosõlis küpsetatud nisukesed küpsetised, see on hästi-hästi tavaline ja üldse näiteks kookosseda on siin ju rivitult ja sellest tehakse igasuguseid roogi küll pähklitest, küll Kokse piimast. No näiteks üks näide ainult niisugune huvitav sneak mis on hästi tavaline seal külades rohelise lehe sisse niuksed, no sõrme pikkuse torbiku sisse pannakse kookospähkliviilud ja nende vahel on natukene raputatud soola ja siis kõik see tordiktile korraga suhu pista ja täitsa huvitav, maitse on niisugune natukene soolakas, natukene magus. Ja täitsa tore oli, kohe kiiresti hakkas meeldima ja, ja muidugi on seal siis neid puuvilju, neid troopilisi puuvilju, noh, neid on söögi alla ja söögi peale, neid on hästi mitmekesiselt. Ja kui mõelda, et mis on siis nagu, ütleme, Vanuatu ja Danna kõige tähtsam roog, noh niisugune ütleme siis nagu rahvusroog siis selle nimi on, lapp, lapp jääb hästi meelde. Ja lapp lapi iga päev küll ei tehta, seda tehakse ainult erilistel juhtudel. Ja noh, tegemine käib niimoodi, et laotatakse siis kas Manjoki jahust või või banaanijahust tehtud taigna kihtide vahele igasuguseid köögivilju ja, ja, ja aia taimi sinna läbisegamini. Mõnikord pannakse ka kala või liha, see on niisugune improviseerimisvärk ja siis mähitakse kõik see kokku suurtesse banaani lehtedesse, hästi tihedalt. Ja siis pannakse lõkke alla seal, kus on siis kas põlenud puu hästi paks kuuma tuhakiht või mõnikord ka näiteks tulikuum liiv ja jäetakse sinna lihtsalt küpsema, küpseb kaua. Rahulikult. Aga kui seal banaanilehtede vahel see siis jälle lahti mähitakse? Väga maitsev, väga mahlane toit. Ja kohe esimese suutäiega hakkab meeldima, vähemalt minule küll. Aga see on siis piduroog ja kui seda juba tehakse, siis mõnel tähtpäeval või pidustusel, siis seda on ikka nii palju, et jätkub kõigile ja siis seda klappi süües siis on eriti tore ka niisama olla ja ja omavahel juttu puhuda. Vaat selline sai siis täna saade Vanuatu laste igapäevasest külaelust ja olemisest, seal tänna saarel sellisest elust, mis on pidevas muutumises. Ja mida me nägime siis aasta tagasi. Aga järgmine saade, selle ma pühendaksin täielikult ainult ühele koduloomale Dannal sellele kõige tähtsamale armastatumale nimelt koduseale. Rändame koos Hendrik Relvega.